Tähtis teade!

Head sõbrad!

Seoses koroonaviiruse levikuga Eestis ning valitsuse poolt kehtestatud eriolukorraga on alates 16. märtsist kõik Eesti koolid suletud ning lähevad üle distantsõppele.

Õpetajate ja õpilaste igakülgseks abistamiseks on alates esmaspäevast, 16. märtsist Mauruse õppematerjalid veebis kõigile tasuta kättesaadavad.

Õppematerjalid on leitavad aadressil eõpik.ee, kuhu iga õpilane ja õpetaja saab luua oma kasutajakonto.
E-õpiku lehel on olemas kõik Mauruse õpikud ja tööraamatud. Töövihikud teeme ajutiselt kättesaadavaks ning need leiate meie kodulehelt kirjastusmaurus.ee vastavate valdkondade alt.

Oleme valmis teid aitama ning kõikidele küsimustele vastama. Kui tekib muresid, võtke meiega ühendust:

Tugevat tervist!
Teie Maurus

Maurus meedias. Uuenduse ja säilitamise vahekord hariduses

12. oktoobri Sirbis käsitles Mauruse peatoimetaja Mirjam Puumeister põhjalikult hariduse uuenduslikkuse ja traditsioonilisuse teemat. Avaldame teksti täies mahus. 


 

Uuenduse ja säilitamise vahekord hariduses

Kuidas ühiskonnas, kus mõtestatakse kõike majanduse raamistikus, teha nii, et ei saaks normiks õpetaja kui teenusepakkuja ja õpilase/lapsevanema kui kliendi suhe?

Teksti autor: Mirjam Puumeister, ilmunud kultuurilehes Sirp 12. oktoobril 2018

Igaüks on käinud või käib koolis, mõni era-, kuid suurem osa tavakoolis. Kooli ja õppimise rolli ühiskonnas on raske alahinnata. Mida aga arvame oma haridusest, koolist/koolidest, kus käinud oleme, Eesti haridussüsteemist? Palju räägitakse muudatuste vajadusest ning et ollakse rahulolematud. OECD1 on ammu riikidele südamele pannud, et traditsiooniline haridusmudel on ajale jalgu jäänud. Sellest, mis töötas XX sajandi alguskümnendeil, tänapäeval ei piisa. Eestis on sellekohane olulisim dokument vahest „Eesti elukestva õppe strateegia 2020“ (2014),2 mille üks eesmärke on „iga õppija individuaalset ja sotsiaalset arengut toetav, õpioskusi, loovust ja ettevõtlikkust arendav õpikäsitus, mis on rakendatud kõigil haridustasemetel ja -liikides“.

Kolm näidet õpetaja rolli kohta

Ilma õpetajateta ei ole mingit haridussüsteemi ega õpikäsitust, mida muuta. On selge, et samamoodi, nagu on pidevas muutumises meie haridussüsteem, muutub kogu aeg ka õpetaja roll. Liisa Murel kirjutab Sirbis (1. VI 2018), et õpetaja ei ole enam koolis autoriteet, vaid õpilase ja õpetaja vahel valitseb kliendi ja teenindaja suhe. Kui see ei ole muutus, siis mis on?

Mõelgem võrdluseks, mis oli iseloomulik aastatel 1918–1940 iseseisva rahvusriigi haridusele. Eesti haridussüsteemi loomises ja kujundamises osalevate inimeste meelsus oli valdavalt kujunenud ärkamisaja vaimus. Esimestel iseseisvusaastatel oli õpetajaskond peamiselt nooremapoolne, suurima grupi moodustasid vanuse ja soo põhjal mehed vanuses 20–32, õpetajatel oli oluline roll kaitseliidu tegevuses, rahva informeerimisel ja riigi siseelu korraldamisel sõjatingimustes.3 Seega ei olnud tegemist puhtalt haridustöötajatega, vaid ühiskonnaelu edendajatega ning suhe riigiga/valitsemisega oli kahepoolne. Näiteks nõuti 1933. aasta XI õpetajate kongressi resolutsioonis, et valitsus astuks otsustavamalt välja fašistlike ja kommunistlike liikumiste vastu.4

Õpetajast kui poliitiliselt aktiivsest tegutsejast sai Nõukogude võimustruktuuris poliitiliselt oluline, kuid passiivne osaline. Kui 1946. aastal oli õpetajate seas vaid 82 kommunisti, siis 1952. aastal juba 482.5 Ideoloogiline survestamine, õpetajate ja nende sugulaste varasema tegevuse kohta info kogumine, nende jälgimine ja represseerimine on vaid mõned näited tolleaegse valitsemise strateegilistest võtetest hariduse kujundamisel. Vene ja eesti õppekeelega koolide haridusprogrammide ühtlustamise vastu suudeti siin õnneks võidelda, nagu ka nõukogude õpetajate sissetoomise vastu.6

Kui Nõukogude aja haridussüsteemis valitsesid peamiselt ideoloogilised eesmärgid, siis taas iseseisvas Eestis hakati lääne eeskujul lähtuma majandusprintsiibist. Vabaturumajandus, erastamine ja läänest imporditud valitsemisvõtted aitasid kõigis ühiskonnaelu sfäärides saada lahti nõukogudeaegsetest mõjudest. Taas iseseisva riigi esimesed aastad ei olnud ideoloogiavabad, vaid NSV Liidu vastased ehk varasemaga opositsioonis. Näiteks kaotas vene keele õpetamine eesti koolis oma tähtsuse, langedes inglise keelest tahapoole, samale pulgale saksa keele õpetamisega. 1990ndate keskpaigast võib täheldada „riigi naasmist“7 haridusellu: juurutati kohustuslikud riigieksamid keskkoolilõpetajatele, rajati eksami- ja kvalifikatsioonikeskus, tööd alustas kõrghariduse kvaliteedi hindamise keskus ja valitsus hakkas sihikindlamalt kasutama nii finantshoobasid kui ka kvaliteedikontrolli mehhanisme.

Praeguseks on lisandunud valitsemisse igasuguseid uusi võtteid, näiteks enesekavandamine ehk enesevalitsemine. Maarten Simons ja Jan Masschelein8 kirjutavad, et inimeste valitsemine ei ole enam toore jõu või ideoloogia pärusmaa, vaid pigem tegutsetakse avalikult ja kaalutletult inimese enesekuvandi suunamise kaudu.9 Hariduses näiteks elukestva õppe juurutamise vahendusel. Haridust on alati osaliselt mõtestatud majandust silmas pidades, kuid praegu toimub nihe selliste sotsiaalsete probleemide nagu ebavõrdsus ja töötus hariduse toel lahendamiselt õppimisega lahendamise suunas. Koolisüsteemi ja ainekavade reformid ei ole kuhugi kadunud, kuid nende kõrvale saab asetada võrdväärse sfäärina inimese enda vastutuse oma haridusliku kapitali eest. Mõtestades selliseid sotsiaalseid nähtusi nagu töötus kui individuaalset ja õppimisse puutuvat probleemi, muutub igatahes hariduse-valitsemise-ühiskonna suhe.

Iga õppija individuaalset ja sotsiaalset arengut toetav ja ettevõtlikkust arendav õpikäsitus tagab indiviidi, kes tegeleb ka edaspidi – pärast kohustuslike kooliastmete lõpetamist – oma õppimise manageerimisega. Ta on nimelt omandanud hoiaku, et õppimine nii protsessina kui ka selle tulemus on kapital, mis tagab paindlikkuse ja kohanemisvõime. Viimased on peamine eeldus, et olla kiirelt muutuvas maailmas edukas.

Niisiis on vajadus õppida liberaalses valitsemissüsteemis kesksel kohal. Simons ja Masschelein ütlevad, et õppimine on meie vabadus, mis eeldab enesevalitsemist ja muudab samal ajal meid ennast ja kogu ühiskonna valitsetavaks. Õpingute jätkamine, ükskõik kas institutsionaalne või mitteametlik, peab olema efektiivne ja selle eest vastutab iga inimene ise, valitsevad struktuurid hoolitsevad selle eest, et meil oleks olemas vastavad võimalused. Propageerides elukestvat õpet ja luues selle jaoks vajaliku taristu, kindlustatakse ühiskonnas paindlik tööturg. Töötu vajab esmajärje­korras ümber- või lisaõpet, mitte stabiilset sissetulekut (töötuabiraha või utoopilisemalt kodanikupalga näol). Kui keegi on nii-öelda ühiskonna hammasrataste vahele jäänud, siis selles saab näha tema enda puudulikku huvi oma õppimise kui jõu kujundamise ja kasutamise vastu.

Õppimine kui kohanemine

Kuidas suhestuvad traditsioonilise õppekava mõõdetavad oskused individuaalset arengut toetava kompetentsipõhise avatud maatriksiga õpikäsitusega? Ka Liisa Murel küsis, et kui turusuhete väärtuste subjektiivsust ei ole võimalik sobitada kohustusliku ainekavaga, mis saab siis õpetajast.

Mõnes mõttes on õpetaja ja õpilane sama sunduse ees: mõlemad peavad hoolitsema võrdväärselt oma oskuste ja kompetentsuse eest. Õpetajad vastutavad samamoodi nagu iga teine ühiskonnas või kitsamalt tööturul osaleja oma õppimise korraldamise eest eesmärgiga olla ja jääda professionaalideks.

Kui aga õpilane on isiklikult vastutav oma õppimise eest, siis on ta ka valivam ja nõudlikum. Juba VI klassis tutvustatakse elukestva õppe kontseptsiooni ja sellega seonduvat vastutust. Mängus ei ole midagi vähemat kui õpilase tulevik, sest õpilane ise peab leidma /välja mõtlema need kompetentsusvaldkonnad, mis teevad temast ühiskonnas (tööturul) väärtusliku, paindliku jne tegutseja.

Kooliharidus rekodeerib ja mõtestab ennast pidevate ja järjest kiiremate muutuste kontekstis, see on täiesti klaar. Nagu ka see, et ajalooliselt välja kujunenud haridussüsteem, kus (taas)toodetakse ja korrastatakse kultuurilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke väärtusi, on alati suunatud samaaegselt innovatsioonile ja säilitamisele. Kuidas aga ühiskonnas, kus mõtestatakse kõike majanduse raamistikus, teha nii, et ei saaks normiks õpetaja kui teenusepakkuja ja õpilase/lapsevanema kui kliendi suhe?

Klient on alati kuningas, mis tähendab, et selline suhe loob tingimused, kus õpilasel koos vanema(te)ga on õigus õpetajale dikteerida, mida, kuidas ja millal õpetada ning kas üldse õpetada. Teiselt poolt esitab pidevalt reformitavaid nõudmisi haridusministeerium, mille vaade haridussüsteemile vahetub ühes ministriga. Siinkohal kerkib üles oluline küsimus: kas enesetäiendamine tähendab õpetajale ka enese harimist või lihtsat kohanemist pidevalt muutuvate nõudmistega? Veidi meelevaldselt üldistades võib küsida: kas elukestva õppe all mõeldakse üleüldse haridust ja harimist? Võib-olla on peaasjalikult tegemist siiski kohanemisega, mille eesmärk on olla konkurentsivõimeline? 

  

1 Nt Innovating to learn, learning to innovate. OECD Publishing, Paris 2008. 

2 https://www.hm.ee/sites/default/files/strateegia2020.pdf 

3 Toomas Karjahärm, Väino Sirk, Vaim ja võim. Eesti haritlaskond 1917–1940. Argo, Tallinn 2001, lk 70-71. 

4 Samas, lk 100. 

5 Toomas Karjahärm, Väino Sirk, Kohanemine ja vastupanu. Eesti haritlaskond 1940–1987. Argo, Tallinn 2007, lk 311. 

6 Samas, lk 340. 

7 Eesti inimarengu aruanne (EIA) 2010/2011. Inimarengu Balti rajad: muutuste kaks aastakümmet. Eesti Koostöö Kogu, Tallinn 2011, lk 97. 

8 Maarten Simons, Jan Masschelein, The govermentalization of learning and the assemblage of a learning apparatus. – Educational Theory 2008, kd 58, nr 4, lk 392–397.

9 Simons ja Masschelein toetuvad Michel Foucault’ käsitlusele valitsustumisest (gorvernmentalization), mille eesmärgiks on laiendada poliitiline analüüs riigist kaugemale. Valitsemine (governmentality) viitab laiemale võimuloogikale, mitte kitsalt valitsusele. Võime rääkida näiteks neoliberaalsest valitsemisest, mis tähendab hoopistükkis riigiinstitutsioonide ja teistegi sotsiaalsete eluvaldade allutamist kapitalistliku turumajanduse loogikale. Enesevalitsemine (self-government) toimub laiemas valitsuslikkuse kontekstis; neoliberaalses ühiskonnas elav inimene on samuti sunnitud end kujundama majanduslike mudelite alusel, millest on tänapäeval olulisim ilmselt inimese kui ettevõtja mudel, mis laiendab ettevõtluse loogika kogu elule.

Alustasime uut kooliaastat Lotte aabitsaga

Esmaspäeval, 1. septembril jagati pilootprojektina kaheksas Eestimaa koolis esimesse klassi astujatele uhiuued Lotte aabitsad.

Lotte aabits on üks osa ettevalmistamisel olevast esimese klassi õppekomplektist, mis rõhutab loova, mitmekülgse ja eri rollides toimetuleva isiksuse arengut, lõimides emakeelt teiste õppeainetega.

„Olen kindel, et pilootaasta läheb hästi ning selle põhjal teeme õppekomplekti veel põnevamaks ja sisukamaks. Juba 2015. õppeaastast on ka ülejäänud esimese klassi õpilastel võimalik oma kooliteed alustada koos Lottega,“ kinnitab kirjastuse juht Kaarel Oja.

Õppekomplekti autorid on Janno Põldma, Heiki Ernits, Heli Prii ja Loone Ots ning see valmib koostöös Joonisfilmiga. Komplekti kuuluvad aabits, aabitsa töövihik, kirjatehnikavihik, lugemik (õpik teiseks poolaastaks) ja lugemiku töövihik, millele lisanduvad järgmisel aastal matemaatika ja loodusõpetuse tööraamatud. 2014/2015. õppeaastal katsetatakse õppekomplekti 8 koolis ligi 500 õpilasega 20 õpetaja osavõtul. Kaasaegne eesti keele õppekomplekt võetakse koolides täismahus kasutusele 2015. aastal.

Täname pilootprojektis osalevaid koole Kuressaare gümnaasiumit, Tartu kommertsgümnaasiumit, Audentese erakooli, Paide ühisgümnaasiumit, Tallinna tehnikagümnaasiumit, Miina Härma gümnaasiumit, Ülenurme gümnaasiumit, Suure-Jaani kooli Kildu õppekohta ning Albu põhikooli, ning loomulikult kõiki klassiõpetajaid, kes Maurusega selle aasta ette võtsid.

Lotte aabits meedias:

Delfi: Audentese Erakooli õpilased alustasid kooliteed uhiuue Lotte aabitsaga

Kuku Raadio intervjuu Janno Põldmaaga

Meie Maa: Kuressaare gümnaasium võttis kasutusele uue, Lotte aabitsa (tasuline artikkel)

ERR avaaktusest Miina Härma Gümnaasiumis

Audentes_AndresRaudjalg_4144

Foto: Andres Raudjalg

Tegusad ajad sotsaalainete valdkonnas

Sotsiaalainete valdkonnas on Maurusel olnud tegusad ajad. Lõpule lähenevatest ja algust saavatest ettevõtmistest kirjutab pikemalt meie sotsiaalainete toimetaja Mirjam Puumeister.

Eelmisest aastast on meil ette näidata Eesti ja üldajaloo gümnaasiumiõpikud (autoriteks Lauri Vahtre ja Mart Laar), olemas on ka Eesti ajaloo lugemik ning just täna saatsime trükikotta põneva üldajaloo lugemiku. Sellega jõuab finišisse üks nendest sarjadest, millega Maurus alustas kohe päris tegevuse alguses.

Aga finiš on vaid vahefiniš, sest juba suvel on ilmumas ka kauaoodatud kehtivale õppekavale vastav „Lähiajalugu III“. Lauri Vahtre ja Mart Nuti koostööst on sündinud üks ladus ja kaasahaarav õpik 20. sajandil kultuuri- ja mõttevaldkonnas toimunud tähtsamatest arengutest ja murrangulised sündmustest.

Gümnaasiumiastmele on juunis ja juulis ilmumas ka ühiskonnaõpetuse õpikud, mis vastavad kahele kohustuslikule ainekursusele. Ka sisuliselt ülesehituselt järgib õpik ainekava teemajaotust ning mahtu, jagunedes neljaks osaks – ühiskonna areng; riik ja poliitika demokraatlikus ühiskonnas; ühiskonna majandamine; maailma areng ja maailma poliitika –ning autoriteks on valitud oma-ala tunnustatud spetsialistid.

Ühiskonnaõpetuse esimese õpiku – mis hõlmab ühiskonna arengu ning demokraatliku ühiskonna valitsemise ja kodanikualgatuse osasid – on kirjutanud Tõnis Saarts koos Liana Roosmaaga. Tõnis Saarts on Tallinna Ülikooli riigiteaduste osakonna politoloogia lektor, kelle arvamust küsitakse meie peavoolu meedias viimasel ajal aina tihemini. Autorid käsitlevad põhjalikult üldisemaid (nüüdis)ühiskonna ja demokraatia arengupõhimõtteid ning analüüsivad selle raames aktuaalseid ilminguid, sh näiteks, millist rolli etendab Eestis kodanikuühiskond.

Ühiskonnaõpetuse teise õpiku autorid on Maris Lauri, Heiko Pääbo ja René Värk. Maris Lauri on kõrgelt hinnatud Eesti majandusanalüütik ning õpikuski on tema kirjutatud ühiskonna majandamist käsitlev osa. Teoreetilist poolt toetavad autori poolt läbimõeldult koostatud arvukad skeemid ja tabelid. Samuti tasub esile tuua, et kajastamist on leidnud kaasaegselt olulised näited – intellektuaalsest omandist, töötamisest välismaal, mahetoodangust jne. Maailma arengut ja maailma poliitikat käsitleva osa on kirjutanud Heiko Pääbo, kes on Tartu Ülikooli Balti õpingute keskuse juhataja ja René Värk, kes on Tartu Ülikooli Rahvusvahelise õiguse dotsent. Ka rahvusvaheliste suhete osas alustatakse laiemate teemadega ning minnakse järjest kitsamaks. Võib öeda, et kajastust on leidnud pigem rahvusvahelise elu praktilised küsimused kui teoreetilised käsitlused (mis peakski rohkem ülikooli teema olema).

Uued Mauruse ühiskonnaõpetuse õpikud järgivadki põhimõtteid, et tuleb liikuda üldisemate teadmiste ja käsitluste pinnalt konkreetsemate näideteni ning siduda õppetekst igapäevaeluga. Näiteks on igasse peatükki valitud ka üks asjakohane meediatekst, mis on seotud õpilasi arutlema suunava ülesandega. Metoodilisest aspektist tasubki esile tuua uurimuslike lähenemisviisidega sõnastatud küsimusi ja ülesandeid. Viimaseid on tõesti arvukalt ning nende koostajaks on Tallinna Täiskasvanute Gümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Sigrid Abiline.

Tasub meenutada, et käesoleval – peagi lõppeval – õppeaastal oli paljudes koolides esmakordselt kasutusel meie Eesti ajaloo e-õpik. Muuseas oli tegemist üldsegi esimese taolise e-õpikuga Eestis. Lihtne kontseptsioon – taaskasutada internetis kättesaadavat infot ning seostada see interaktiivselt ja tähenduslikult traditsioonilise paberõpiku tekstiga – on saanud paljude kiidusõnade osaliseks. E-õpik on suureks abiks nii õpetajale tunni läbiviimisel kui ka iseõppijale ja muidu huvilisele.

Sarnane e-õppekeskond on uueks õppeaastaks valmimas ka ühiskonnaõpetuses, kus rõhuasetus on enamgi veel erinevatel küsimustel ja ülesannetel. Mauruse jaoks on oluline, et meie e-õpik oleks kasutajasõbralik, töötaks igas seadmes ja et soovituslikud materjalid ja koostatud küsimused oleksid kasutajate jaoks piisavad ja asjakohased. Seega kutsume teid üles andma tagasisidet. Teatavasti võimaldab meie e-õpiku formaat viia kiiresti sisse vajalikke sisulisi täiendusi ja erinevaid kasutajamugavust puudutavaid muudatusi. Kasutajate arvamus on meie jaoks oluline. Ja neile, kes ei ole veel e-õpikuga tuttavad, tulge kindlasti e-õpikut uudistama – esimesed 7 päeva on kõigile huvilistele tasuta tutvumiseks avatud!

Gümnaasiumiastme kõrval ei ole Maurus unustanud ka teisi kooliastmeid! Enne uue kooliaasta algust ilmub Maurusel 6. klassi ühiskonnaõpetuse õpik ja nüüd julgeme esimest korda välja hõigata ka sellega seotud töövihiku. Õpiku autor on Madis Somelar, Pärnu Koidula Gümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja ning Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Seltsi esimees.

6. klassis teevad õpilased teatavasti esimest korda tutvust ühiskonnaõpetuse kui õppeainega. Samas on see tihedalt seotud mitmete teiste õppeainetega nagu ajaloo ja geograafiaga. Erinevate õppeainetega sidumist peabki õpiku autor ühiskonnaõpetuse õpetamise juures väga oluliseks. Õpiku koostamisel on lähtutud uuest põhikooli riiklikust õppkavast ning õpik jaguneb neljaks osaks: sotsiaalsed suhted; demokraatia; töö ja tarbimine ning meedia ja teave. Õpikus käsitletakse kõige üldisemal kujul ühiskonna toimimist ning neid põhivaldkondi ja -väärtusi, mis toetavad õpilase kujunemist ettevõtlikuks, ennast teostavaks, kaasinimesi arvestavaks, sotsiaalselt pädevaks ja toimetulevaks ühiskonnaliikmeks.

Niisiis on sotsiaalainete valdkond meie kirjastuses jõudsalt arenemas. Kui sel suvel jõuab koolidesse esmakordselt ühiskonnaõpetusega tutvust tegevale 6. klassile mõeldud õpikomplekt, siis saladuskatte all võib öelda, et 2015. aastal näevad ilmavalgust eriti põnevad, värskelt ajalooga tutvuvale 5. klassile mõeldud õpik ja töövihik.

Head sõbrad!

TarvoMaurus on noor ja kiirelt arenev kirjastus, mis on keskendunud eelkõige kooliõpikute kirjastamisele ja levitamisele. Arengu ja kasvamise võtmesõnaks on õppimine, ning siinjuures on lisaks meie enda kogemusele oluline ka väljastpoolt tulev tagasiside. Meile on hindamatu väärtusega õppematerjalide kasutajate – õppijate ja õpetajate – vastukaja. Selle eest täname Teid juba ette! Mauruse eesmärgiks on luua kaasaegseid õppmaterjale, mis töötavad, ning seda nii õppija kui õpetaja jaoks, aidates levitada uusi teadmisi ja oskusi.

Läinud aasta oli Mauruse jaoks tegus. Lisaks keemia- ja füüsikamaterjalidele sai meie gümnaasiumiõpikute riiul jõudsat täiendust ka ajaloo valdkonnas. Ilmusid Eesti ja üldajaloo gümnaasiumiõpikud, autoriteks Lauri Vahtre ja Mart Laar. Seejuures avaldasime oma esimese e-õpiku, mis on muuseas üldse esimene gümnaasiumile mõeldud e-õpik Eestis.

E-õpik on abiks nii õpetajale tunni läbiviimisel, näiteks esitlusvahendina, kui ka õpilasele iseseisval õppimisel. Sisuliselt on Eesti ajaloo e-õpik traditsioonilise paberõpiku järgmine aste, mis loob põnevaid ja tähenduslikke seoseid Internetis leiduvate materjalidega: YouTube’i videoklipid, Vikipeedia artiklid, raadiosaated, Rahvusringhäälingu hindamatu arhiiv, Google’i kaardid jpm. Nimetatud tähenduslike seoste näol tekibki e-õpiku uus kvaliteet – info, mis on „kuskil olemas”, muutub kättesaadavaks ja mõistetavaks just õigel hetkel, luues õpilase jaoks interaktiivseid ja põnevaid seoseid. On oluline, et tekiks õpetamist ja õppimist toetav kontekst, selliselt on Eesti ajaloo e-õpik hea näide info mitmekülgsest kasutamisest, koondades enda alla olulisemad vastava ala infoallikad. Ühtlasi lähtub e-õpik tänapäeva õpilase jaoks nii tavapäraseks saanud infotarbimise harjumuse viisist: Internetis surfamisest. E-õpik on kasutajasõbralik, see töötab igas seadmes, alates nutitelefonist ja lõpetades tavalise lauaarvutiga, kasutamiseks piisab vaid netiühendusest ja veebilehitsejast.

2014. aasta alguses täienes Eesti ajaloo õpiku II osa e-õpik uute materjalide võrra. Ühtlasi lisandus juba olemasolevale mitmeid uusi funktsioone. Rõõm on näha, et meiega peavad sammu ka kasutajad, keda lisandub pidevalt tervete klasside kaupa.

Vaatame lootusrikkalt õppeaastasse 2014/2015. Laieneme uutesse valdkondadesse: kirjandus, emakeel, matemaatika ja ühiskonnaõpetus.

Matemaatika osa avab Regina Reinupi „Väikse protsendiraamat“, mis ilmub juba märtsis. Kibe töö käib esindusliku autorkonnaga, kellel on kirjutamisel ühiskonnaõpetuse õpikud gümnaasiumile. Samuti ilmub uueks õppeaastaks kauaoodatud ühiskonnaõpetuse õpik 6. klassile (autor Madis Somelar). Muide, gümnaasiumi ühiskonnaõpetus on aine, milles planeerime oma järgmist e-õpikut.

Ja veel, tänu uutele ja ärksatele autoritele on Mauruse plaanid nii sotsiaal- kui loodusainete vallas ühe enam seotud ka põhikooli II ja III kooliastmega. Aga sellest juba peatselt!

Indu õppimiseks ja õpetamiseks!

Tarvo Siilaberg, peatoimetaja