Maurus meedias. Uuenduse ja säilitamise vahekord hariduses

12. oktoobri Sirbis käsitles Mauruse peatoimetaja Mirjam Puumeister põhjalikult hariduse uuenduslikkuse ja traditsioonilisuse teemat. Avaldame teksti täies mahus. 


 

Uuenduse ja säilitamise vahekord hariduses

Kuidas ühiskonnas, kus mõtestatakse kõike majanduse raamistikus, teha nii, et ei saaks normiks õpetaja kui teenusepakkuja ja õpilase/lapsevanema kui kliendi suhe?

Teksti autor: Mirjam Puumeister, ilmunud kultuurilehes Sirp 12. oktoobril 2018

Igaüks on käinud või käib koolis, mõni era-, kuid suurem osa tavakoolis. Kooli ja õppimise rolli ühiskonnas on raske alahinnata. Mida aga arvame oma haridusest, koolist/koolidest, kus käinud oleme, Eesti haridussüsteemist? Palju räägitakse muudatuste vajadusest ning et ollakse rahulolematud. OECD1 on ammu riikidele südamele pannud, et traditsiooniline haridusmudel on ajale jalgu jäänud. Sellest, mis töötas XX sajandi alguskümnendeil, tänapäeval ei piisa. Eestis on sellekohane olulisim dokument vahest „Eesti elukestva õppe strateegia 2020“ (2014),2 mille üks eesmärke on „iga õppija individuaalset ja sotsiaalset arengut toetav, õpioskusi, loovust ja ettevõtlikkust arendav õpikäsitus, mis on rakendatud kõigil haridustasemetel ja -liikides“.

Kolm näidet õpetaja rolli kohta

Ilma õpetajateta ei ole mingit haridussüsteemi ega õpikäsitust, mida muuta. On selge, et samamoodi, nagu on pidevas muutumises meie haridussüsteem, muutub kogu aeg ka õpetaja roll. Liisa Murel kirjutab Sirbis (1. VI 2018), et õpetaja ei ole enam koolis autoriteet, vaid õpilase ja õpetaja vahel valitseb kliendi ja teenindaja suhe. Kui see ei ole muutus, siis mis on?

Mõelgem võrdluseks, mis oli iseloomulik aastatel 1918–1940 iseseisva rahvusriigi haridusele. Eesti haridussüsteemi loomises ja kujundamises osalevate inimeste meelsus oli valdavalt kujunenud ärkamisaja vaimus. Esimestel iseseisvusaastatel oli õpetajaskond peamiselt nooremapoolne, suurima grupi moodustasid vanuse ja soo põhjal mehed vanuses 20–32, õpetajatel oli oluline roll kaitseliidu tegevuses, rahva informeerimisel ja riigi siseelu korraldamisel sõjatingimustes.3 Seega ei olnud tegemist puhtalt haridustöötajatega, vaid ühiskonnaelu edendajatega ning suhe riigiga/valitsemisega oli kahepoolne. Näiteks nõuti 1933. aasta XI õpetajate kongressi resolutsioonis, et valitsus astuks otsustavamalt välja fašistlike ja kommunistlike liikumiste vastu.4

Õpetajast kui poliitiliselt aktiivsest tegutsejast sai Nõukogude võimustruktuuris poliitiliselt oluline, kuid passiivne osaline. Kui 1946. aastal oli õpetajate seas vaid 82 kommunisti, siis 1952. aastal juba 482.5 Ideoloogiline survestamine, õpetajate ja nende sugulaste varasema tegevuse kohta info kogumine, nende jälgimine ja represseerimine on vaid mõned näited tolleaegse valitsemise strateegilistest võtetest hariduse kujundamisel. Vene ja eesti õppekeelega koolide haridusprogrammide ühtlustamise vastu suudeti siin õnneks võidelda, nagu ka nõukogude õpetajate sissetoomise vastu.6

Kui Nõukogude aja haridussüsteemis valitsesid peamiselt ideoloogilised eesmärgid, siis taas iseseisvas Eestis hakati lääne eeskujul lähtuma majandusprintsiibist. Vabaturumajandus, erastamine ja läänest imporditud valitsemisvõtted aitasid kõigis ühiskonnaelu sfäärides saada lahti nõukogudeaegsetest mõjudest. Taas iseseisva riigi esimesed aastad ei olnud ideoloogiavabad, vaid NSV Liidu vastased ehk varasemaga opositsioonis. Näiteks kaotas vene keele õpetamine eesti koolis oma tähtsuse, langedes inglise keelest tahapoole, samale pulgale saksa keele õpetamisega. 1990ndate keskpaigast võib täheldada „riigi naasmist“7 haridusellu: juurutati kohustuslikud riigieksamid keskkoolilõpetajatele, rajati eksami- ja kvalifikatsioonikeskus, tööd alustas kõrghariduse kvaliteedi hindamise keskus ja valitsus hakkas sihikindlamalt kasutama nii finantshoobasid kui ka kvaliteedikontrolli mehhanisme.

Praeguseks on lisandunud valitsemisse igasuguseid uusi võtteid, näiteks enesekavandamine ehk enesevalitsemine. Maarten Simons ja Jan Masschelein8 kirjutavad, et inimeste valitsemine ei ole enam toore jõu või ideoloogia pärusmaa, vaid pigem tegutsetakse avalikult ja kaalutletult inimese enesekuvandi suunamise kaudu.9 Hariduses näiteks elukestva õppe juurutamise vahendusel. Haridust on alati osaliselt mõtestatud majandust silmas pidades, kuid praegu toimub nihe selliste sotsiaalsete probleemide nagu ebavõrdsus ja töötus hariduse toel lahendamiselt õppimisega lahendamise suunas. Koolisüsteemi ja ainekavade reformid ei ole kuhugi kadunud, kuid nende kõrvale saab asetada võrdväärse sfäärina inimese enda vastutuse oma haridusliku kapitali eest. Mõtestades selliseid sotsiaalseid nähtusi nagu töötus kui individuaalset ja õppimisse puutuvat probleemi, muutub igatahes hariduse-valitsemise-ühiskonna suhe.

Iga õppija individuaalset ja sotsiaalset arengut toetav ja ettevõtlikkust arendav õpikäsitus tagab indiviidi, kes tegeleb ka edaspidi – pärast kohustuslike kooliastmete lõpetamist – oma õppimise manageerimisega. Ta on nimelt omandanud hoiaku, et õppimine nii protsessina kui ka selle tulemus on kapital, mis tagab paindlikkuse ja kohanemisvõime. Viimased on peamine eeldus, et olla kiirelt muutuvas maailmas edukas.

Niisiis on vajadus õppida liberaalses valitsemissüsteemis kesksel kohal. Simons ja Masschelein ütlevad, et õppimine on meie vabadus, mis eeldab enesevalitsemist ja muudab samal ajal meid ennast ja kogu ühiskonna valitsetavaks. Õpingute jätkamine, ükskõik kas institutsionaalne või mitteametlik, peab olema efektiivne ja selle eest vastutab iga inimene ise, valitsevad struktuurid hoolitsevad selle eest, et meil oleks olemas vastavad võimalused. Propageerides elukestvat õpet ja luues selle jaoks vajaliku taristu, kindlustatakse ühiskonnas paindlik tööturg. Töötu vajab esmajärje­korras ümber- või lisaõpet, mitte stabiilset sissetulekut (töötuabiraha või utoopilisemalt kodanikupalga näol). Kui keegi on nii-öelda ühiskonna hammasrataste vahele jäänud, siis selles saab näha tema enda puudulikku huvi oma õppimise kui jõu kujundamise ja kasutamise vastu.

Õppimine kui kohanemine

Kuidas suhestuvad traditsioonilise õppekava mõõdetavad oskused individuaalset arengut toetava kompetentsipõhise avatud maatriksiga õpikäsitusega? Ka Liisa Murel küsis, et kui turusuhete väärtuste subjektiivsust ei ole võimalik sobitada kohustusliku ainekavaga, mis saab siis õpetajast.

Mõnes mõttes on õpetaja ja õpilane sama sunduse ees: mõlemad peavad hoolitsema võrdväärselt oma oskuste ja kompetentsuse eest. Õpetajad vastutavad samamoodi nagu iga teine ühiskonnas või kitsamalt tööturul osaleja oma õppimise korraldamise eest eesmärgiga olla ja jääda professionaalideks.

Kui aga õpilane on isiklikult vastutav oma õppimise eest, siis on ta ka valivam ja nõudlikum. Juba VI klassis tutvustatakse elukestva õppe kontseptsiooni ja sellega seonduvat vastutust. Mängus ei ole midagi vähemat kui õpilase tulevik, sest õpilane ise peab leidma /välja mõtlema need kompetentsusvaldkonnad, mis teevad temast ühiskonnas (tööturul) väärtusliku, paindliku jne tegutseja.

Kooliharidus rekodeerib ja mõtestab ennast pidevate ja järjest kiiremate muutuste kontekstis, see on täiesti klaar. Nagu ka see, et ajalooliselt välja kujunenud haridussüsteem, kus (taas)toodetakse ja korrastatakse kultuurilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke väärtusi, on alati suunatud samaaegselt innovatsioonile ja säilitamisele. Kuidas aga ühiskonnas, kus mõtestatakse kõike majanduse raamistikus, teha nii, et ei saaks normiks õpetaja kui teenusepakkuja ja õpilase/lapsevanema kui kliendi suhe?

Klient on alati kuningas, mis tähendab, et selline suhe loob tingimused, kus õpilasel koos vanema(te)ga on õigus õpetajale dikteerida, mida, kuidas ja millal õpetada ning kas üldse õpetada. Teiselt poolt esitab pidevalt reformitavaid nõudmisi haridusministeerium, mille vaade haridussüsteemile vahetub ühes ministriga. Siinkohal kerkib üles oluline küsimus: kas enesetäiendamine tähendab õpetajale ka enese harimist või lihtsat kohanemist pidevalt muutuvate nõudmistega? Veidi meelevaldselt üldistades võib küsida: kas elukestva õppe all mõeldakse üleüldse haridust ja harimist? Võib-olla on peaasjalikult tegemist siiski kohanemisega, mille eesmärk on olla konkurentsivõimeline? 

  

1 Nt Innovating to learn, learning to innovate. OECD Publishing, Paris 2008. 

2 https://www.hm.ee/sites/default/files/strateegia2020.pdf 

3 Toomas Karjahärm, Väino Sirk, Vaim ja võim. Eesti haritlaskond 1917–1940. Argo, Tallinn 2001, lk 70-71. 

4 Samas, lk 100. 

5 Toomas Karjahärm, Väino Sirk, Kohanemine ja vastupanu. Eesti haritlaskond 1940–1987. Argo, Tallinn 2007, lk 311. 

6 Samas, lk 340. 

7 Eesti inimarengu aruanne (EIA) 2010/2011. Inimarengu Balti rajad: muutuste kaks aastakümmet. Eesti Koostöö Kogu, Tallinn 2011, lk 97. 

8 Maarten Simons, Jan Masschelein, The govermentalization of learning and the assemblage of a learning apparatus. – Educational Theory 2008, kd 58, nr 4, lk 392–397.

9 Simons ja Masschelein toetuvad Michel Foucault’ käsitlusele valitsustumisest (gorvernmentalization), mille eesmärgiks on laiendada poliitiline analüüs riigist kaugemale. Valitsemine (governmentality) viitab laiemale võimuloogikale, mitte kitsalt valitsusele. Võime rääkida näiteks neoliberaalsest valitsemisest, mis tähendab hoopistükkis riigiinstitutsioonide ja teistegi sotsiaalsete eluvaldade allutamist kapitalistliku turumajanduse loogikale. Enesevalitsemine (self-government) toimub laiemas valitsuslikkuse kontekstis; neoliberaalses ühiskonnas elav inimene on samuti sunnitud end kujundama majanduslike mudelite alusel, millest on tänapäeval olulisim ilmselt inimese kui ettevõtja mudel, mis laiendab ettevõtluse loogika kogu elule.

Maurus meedias. Toomas Hiio mõtteid ajaloo õpetamisest gümnaasiumis

Seoses gümnaasiumi lähiajaloo õpiku II osa ilmumisega, mõtiskles õpiku autor Toomas Hiio 21. septembri Õpetajate Lehes ajaloo õpetamise teemadel. Avaldame siin artikli täies mahus. 


Mõni ääremärkus ajaloo õpetamisest gümnaasiumis

Teksti autor: Toomas Hiio, ilmunud Õpetajate Lehes, 21. septembril 2018

Pean alustama sellest, et ma ei ole kunagi õpetaja olnud, sest 1991. aastal lõpetasin õigusajaloo eriprogrammi järgi, mis võimaldas viilida õpetajakoolitusest koos kooli- ja pioneerilaagripraktikaga. Mõni aasta tagasi tehti mulle ettepanek koostada gümnaasiumi ajalooõpiku käsikiri. Muidugi mitte üksi, ikka koos kogenud ajalooõpetajaga. Nüüd siis, endiselt võhikuna ajaloo õpetamise praktika vallas, kirjutangi seda artiklit.

Ajalugu nagu iga teadus peab aitama inimesel ja ühiskonnal leida paljude valikute seast need õiged ja langetada pädeva otsuse. Ajaloo tähtsus koolis on kahanenud, sest ajalooeksam ei ole enam eeldus, mis aitab end vinnata haridusredeli järgmisele pulgale. Sellest on kahju. Ilma ajaloota ei saa hakkama isegi Euroopa Liit, mis kanoniseerib oma asutajaid ja tähistab ümmargusi tähtpäevi. Kuid ka ajaloo ületähtsustamine on toonud kaasa raskeid tagajärgi, kui ajalugu ei käsitata teaduslikul uurimistööl põhineva distsipliini, vaid ainuüksi loona, mis on riigi ja rahva identiteedi, nn mälupoliitika ja suhtekorralduse tööriist. Ajalugu osutab seaduspärasustele, mis on inimkonda saatnud, ja on sellisena vajalik, isegi kui neid vigu mõnikord korratakse. Ajalugu on mõneti teistsugune teadus kui loodus- ja täppisteadused, kus revolutsiooniline idee võib tabada uurijat isegi enne 30. eluaastat. Ajalugu põhineb lugemusel ja suure lugemuse saavutamine võtab aega. Praegune aeg ei ole lugemise aeg, sest meie tähelepanu pärast võistlevad tooted, mis on enamasti mõeldud meele lahutamiseks. Kuid aeg-ajalt võiks tõmmata hinge ja mõelda, millega me õieti oma päevi ja öid ühismeedias või teleri ees surma poole veeretame. Õpetajagi on inimene ja õpetussõna „käige minu sõnade, mitte tegude järgi“ on praegu sama raske kehtestada, kui oli mõnel libastuma kippunud kirikuõpetajal sajand ja rohkem tagasi. Pisut laiemas plaanis võib isegi õnnetu armastuse võidukäiku põhjendada vähese lugemusega – sest millest muust suur osa kirjandusest ikka kirjutab kui õnnetu armastuse juhtumeist. Samuti nagu äpardustest selles vallas säästab lugemus, aitab ajaloo tundmine vältida vigu laiemas plaanis.

Eestil ei ole ametlikku ajalugu ning ajalooõpikud kirjastatakse kirjastuste ja autorite vabas konkurentsis ja koostöös selleks seatud ja kutsutud haridusametnikega. See on hea, sest iga teadus, ka ajalooteadus, on väideldav. Väitluse faktid ja argumendid peavad vastama teadusliku uurimistöö kaasaegsetele tulemustele. Kui ajalooõpikuid kirjastaks ainult näiteks mõni Eesti Rahvuskirjastus, kehtestuks neis õpikuis peagi ainus ja õige ametlik ajalookäsitus. Kuna Eestil aga ametlik ajalugu puudub, õpetatakse meil ajalugu tänapäevani välja. Seevastu paljudes Euroopa maades, kus poliitika eri osaliste lähiajalookäsitus oli väga erinev, lõpetati veel meie sajandi alguseski ajalooõpetus näiteks Teise maailmasõjaga. Eestis seda muret pole: seaduski on sätestanud muu hulgas, et „õpilane teab, kes olid Ronald Reagan, Mihhail Gorbatšov, Boriss Jeltsin, Arnold Rüütel, Lennart Meri, Edgar Savisaar ja Mart Laar, ning iseloomustab nende tegevust.“ Ilma valehäbi ja poliithirmudeta suunavad õpikuülesanded õpilasi arutlema päevakajaliste küsimuste, aga ka teemade üle, millega maailma helgemad pead on aastakümneid või sajandeidki hädas olnud.

Peaaegu iga asi on mingil määral inertne. Ei ole teisiti ka ajalooõpetusega. Autori ja kirjastaja jaoks on lihtsam vanast õpikust kopeeritud ja kleebitud teksti siit-sealt värskendada ja uue aastanumbriga trükikotta saata kui päris uut kirjutama hakata. Ka õpetaja ei jaksa igal aastal uusi lisaõppevahendeid valmistada. Kuid muutuvas maailmas muutuvad ka teadmised, mida õpilane ajalootunnis omandada võiks. Kui Pipil ei olnud vaja õppida, mis oli Portugali pealinn, sest ta oli isaga Lissabonis käinud, siis tänapäeval on selliseid Pipisid terve klassitäis. Aga näitel on ka teine pool, sest lapsena Lissabonis käimine ei pruugi anda aimu sellest, kuidas Portugalist on saanud nüüdne Portugal. Praegu leidub palju võhiklikkust Portugali, aga ka Kreeka, Läti, Soome, Rootsi ja paljude teiste riikide mineviku ja tänapäeva osas. Kuna teadmisi pole piisavalt, tulevad kergelt üldistused alates lõunaeurooplaste võlgu elamise hurjutamisest ning lõpetades Soome ja Rootsi tõrksusega NATOga liitumisel. Aga õppekava pole kummist ja seetõttu ei ole ka naaberriikide ajaloost tunnis palju juttu. Endiselt on suur rõhk NSV Liidu ja USA ning rahvusvaheliste suhete ajalool. See on 30 aasta taguse kahepooluselise maailmakorralduse pärand, kui ida- ja läänebloki vastasseisus pidi selguma sotsialistliku ühiskonnakorralduse vääramatu paremus. Selle sajandi alguses haagiti sellega totalitarismi ja diktatuuride massiivne käsitlus, mis aitab näidata, kuidas asjad võisid veel hiljuti minna väga halvasti. Kuid halvasti läheb mõnel pool jätkuvalt, pisut meie kokkutõmbuva õhtumaa vaatealast kaugemal, ning enam ei põhjusta seda ainult kas natsism või kommunism. Ometigi kas siis inertsist või mugavusest seda ikka ja jälle kiputakse väitma.

Ajalootund valmistab õpilasi ette maailma jaoks, milles neil tuleb lähema veerandsajandi jooksul elada. Hiina, India, USA, Indoneesia, Brasilia, Pakistan, Nigeeria, Bangladesh, Venemaa, Mehhiko, Jaapan, Etioopia, Filipiinid, Egiptus, Vietnam, Kongo, Saksamaa, Iraan, Türgi ja Tai – need on praegu maailma 20 kõige suurema rahvaarvuga riiki. Rahvarohkus ei ole lihtsalt suur hulk inimesi, vaid see on ka majanduse ja rahvusvahelise mõju potentsiaal, mis sageli ka realiseeritakse. Kui palju on selles loetelus riike, mille lähema ja kaugema mineviku kohta gümnaasiumiõpilane ajalootunnis kuuleb? Sedasama võib küsida ka Euroopa Liidu ja NATO liikmesriikide kohta.

“Lotte õppekomplekt paneb õpetajad lastega mängima” Järva Teataja 05.10. 2017

Ilmunud Järva Teatajas 05.10. 2017, autor Anne Põder

Eelmisel reedel Paide Vallitornis kokku saanud algklassiõpetajad said häid mõtteid nüüdisaegse õpikäsituse kohta kirjastuse Maurus välja antud Lotte esimeste klasside õppekomplekti põhjal.

Õppepäevale oli kogunenud üle 20 õpetaja Järvamaalt ja mujalt. Jõgevamaalt Tormast tulnud õpetaja Barbara Laul ütles, et Lotte õppekomplekt on lapsesõbralik ja rõõmus. «Kasutan seda oma töös ja sain õpikute autoritelt häid mõtteid, kuidas lastele tarkusi veelgi põnevamalt ja mängulisemalt edasi anda,» lausus ta.

Laulu meelest ei tohiks kool ja esimeses klassis õpitav lasteaiast kooli tulnud lapsi ära ehmatada. «Lapsepõlv võiks ju koolis veel ikka edasi kesta ja õppimine tunduda toreda lustliku tegevusena,» selgitas ta. «Just sellest seisukohast ongi Lotte õppekomplekt õpetajatele tänuväärne abiline.»

Õppepäeva korraldada aidanud Paide ühisgümnaasiumi klassiõpetaja Heli Prii, kes on ühtlasi Lotte aabitsa kaasautor, ütles, et kogu õppekomplekt soodustab koos tegutsemist ja kogemist, üksteisega arvestamist, rõõmu ja eduelamusi. «Sama sõnavara ja temaatikat kasutades õpib laps terviklikku maailmapilti tajuma,» sõnas ta.

Lotte õppekomplekti teeb eriliseks seegi, et õppimist toetavad rollimängud, mitmesugused aktiivõppe meetodid, käelised tegevused ja mõttemängud. «Püüdsimegi komplekti kasutavatele õpetajatele edasi anda mõtteid, kuidas tunnid lastele võimalikult huvitavaks muuta ja õpetaja laste tähelepanu pälviks,» lausus Prii.

Lotte õppekomplekti loomisele on Heli Prii kõrval Järvamaa õpetajatest kaasa aidanud ka Paide ühisgümnaasiumi endine õpetaja Maarika Männil (loodusõpetus), Albu põhikooli õpetaja Mare Kabel (matemaatika) ja Paide ühisgümnaasiumi klassiõpetaja Eve Krais (eesti keel). Kõik neli õpetajat olid kolleegidele ka häid mõtteid ja praktilisi näpunäiteid jagamas.

Maarika Männil viis läbi õuesõppetunnid ja innustas õpetajaid tundideks looduslikke materjale koguma. Ta näitas mänge, mille kaudu lastele loodust tutvustada ja panna nad aru saama materjalidest, mida meie ümber leidub.

Lotte õppekomplekti välja andnud kirjastuse Maurus juhataja Peep Pajumäe ütles, et 2016. aastal ilmunud Lotte esimeste klasside õppekomplekti kasutab järjest rohkem koole. «Tagasiside on olnud hea ja et ka sel sügisel tuli uusi kasutajaid juurde, siis käimegi mööda Eestit ning anname komplekti kasutamiseks ideid,» selgitas ta.

Pajumäe loodab, et Lotte õppematerjalid muutuvad veelgi menukamaks ja nende kasutajate ring laieneb. «Kõige rohkem võidavad sellest kindlasti lapsed, kelle koolitunnid on Lotte muinasjutu tegelaste abiga lõbusad, mängulised ja huvitavad,» ütles ta.

Alustasime uut kooliaastat Lotte aabitsaga

Esmaspäeval, 1. septembril jagati pilootprojektina kaheksas Eestimaa koolis esimesse klassi astujatele uhiuued Lotte aabitsad.

Lotte aabits on üks osa ettevalmistamisel olevast esimese klassi õppekomplektist, mis rõhutab loova, mitmekülgse ja eri rollides toimetuleva isiksuse arengut, lõimides emakeelt teiste õppeainetega.

„Olen kindel, et pilootaasta läheb hästi ning selle põhjal teeme õppekomplekti veel põnevamaks ja sisukamaks. Juba 2015. õppeaastast on ka ülejäänud esimese klassi õpilastel võimalik oma kooliteed alustada koos Lottega,“ kinnitab kirjastuse juht Kaarel Oja.

Õppekomplekti autorid on Janno Põldma, Heiki Ernits, Heli Prii ja Loone Ots ning see valmib koostöös Joonisfilmiga. Komplekti kuuluvad aabits, aabitsa töövihik, kirjatehnikavihik, lugemik (õpik teiseks poolaastaks) ja lugemiku töövihik, millele lisanduvad järgmisel aastal matemaatika ja loodusõpetuse tööraamatud. 2014/2015. õppeaastal katsetatakse õppekomplekti 8 koolis ligi 500 õpilasega 20 õpetaja osavõtul. Kaasaegne eesti keele õppekomplekt võetakse koolides täismahus kasutusele 2015. aastal.

Täname pilootprojektis osalevaid koole Kuressaare gümnaasiumit, Tartu kommertsgümnaasiumit, Audentese erakooli, Paide ühisgümnaasiumit, Tallinna tehnikagümnaasiumit, Miina Härma gümnaasiumit, Ülenurme gümnaasiumit, Suure-Jaani kooli Kildu õppekohta ning Albu põhikooli, ning loomulikult kõiki klassiõpetajaid, kes Maurusega selle aasta ette võtsid.

Lotte aabits meedias:

Delfi: Audentese Erakooli õpilased alustasid kooliteed uhiuue Lotte aabitsaga

Kuku Raadio intervjuu Janno Põldmaaga

Meie Maa: Kuressaare gümnaasium võttis kasutusele uue, Lotte aabitsa (tasuline artikkel)

ERR avaaktusest Miina Härma Gümnaasiumis

Audentes_AndresRaudjalg_4144

Foto: Andres Raudjalg

Õpetajateleht kirjutab: Suur väike protsendiraamat

Tallinna Lilleküla gümnaasiumi ­matemaatikaõpetaja Vilve Lepik kirjutab Õpetajate Lehes meie protsendraamatust.

v2ikeprotsendiraamatKoolimatemaatika üks igavesi valulapsi on protsendiõpetus. See on teema, mille selgekssaamise vajadus igapäevaelust on kõigile ilmselge, kuid mis vaatamata õpetajate pingutustele kipub paljudele õpilastele probleeme valmistavat. Ses mõttes on kirjastuse Maurus väljaandena hiljuti ilmunud Regina Reinupi „Väike protsendiraamat“ igati teretulnud lugemismaterjal.

Kogenud matemaatikaõpetaja pakub selles värske ja huvitava metoodilise käsitluse protsentidest ja nende arvutamisest.

Raamatul on kindlasti mitu sihtrühma. Autor ise ütleb nii: „Loodan, et suudan protsentide teema õpilastele – aga miks ka mitte nende vanematele – lähemale tuua ning et ka matemaatikaõpetajad saavad sellest raamatust ideid teema lapsesõbralikumaks õpetamiseks. Raamat sobib nii põhikooliõpilastele lisamaterjaliks kui ka keskkooliõpilastele protsentide teema kordamiseks.“

Esimene pool raamatust avab protsendi olemuse ning teeb hästi selgeks kolm keskset mõistet: tervik, osa ja osamäär. Protsentülesannete lahendamisel lisandub mõiste protsendimäär. Autor käib järjekindlalt läbi kõik olulised protsentarvutuse põhiülesanded. Käsitlus on oma tasemelt suunatud põhikooli õpilasele, hästiloetav ja matemaatilist sümboolikat vältiv, teksti mõistmist toetavad arvukad asjakohased illustratsioonid ja konkreetsed arvutusnäited. Usun, et siit leiab ka iga matemaatikaõpetaja mõne uue nipi või värske lähenemisnurga.

Raamatu teine pool kannab pealkirja „Rakendused“. Siin on vaadeldud igapäevaelus sageli ettetulevaid protsentarvutuse situatsioone: alla- ja juurdehindlused; raha hoiustamine ja laenamine; segud ja sulamid; valimisstatistika. Vastavad situatsioonid on detailselt lahti harutatud ja esitatud kommentaaridega läbipõimitud näidislahendused. Toredad ja õpilastele mõistetavad näited ning nende hästivisualiseeritud käsitlus sobivad rikastama iga õpetaja metoodikavaru.

Lisaväärtusena on autor raamatule lisanud protsendiketta, mida keerutades näeb seost protsentide, harilike ja kümnendmurdude vahel ning juhised, kuidas arvutada peast osa suurust tervikust.

Head lugemist ja arvutamist!

Tarvo Siilaberg Õpetajate lehes: Taaskasutatavast infost saab e-õppematerjal

TelefonisTänases Õpetajate Lehes kirjutab meie peatoimetaja Tarvo Siilaberg pikemalt sellest miks ja kuidas me oma e-ajaloo õpikut tegime:

E-õppematerjali arendamise seisukohast pole küsimus selles, et midagi on puudu ja tuleb juurde luua – toota, kirjutada, filmida, salvestada, pildistada, joonistada. Küsimus on e-sfääris olemasoleva info kasutamises, selekteerimises ja korrastamises. Info sellelaadne taaskasutamine on tänapäeval argine ja möödapääsmatu. Nõnda argine, et õppematerjalide loojad seda meetodit sageli alahindavad.

Orkestreeritud muutuste pooldajad käsitavad e-õppematerjale millegi seninägematu tulekuna, mis peab tingimata „kõike” muutma. Seda kontseptsiooni esindavad e-õpikud ja -keskkonnad, mis on kogu oma toodetud „erilisuses” kohmakad ja heidutavad kasutajat, sest reaalsuse aktsepteerimise asemel püüavad need luua uut, oma reaalsust. Piltlikult öeldes: kui tarbijal on vaja autot, pole tal kasu lennukist – mis sellest, et see on kiirem ja võimsam.

Internet pakub nii tarkust kui ka lollust. Valiku nende kahe vahel peab tegema tarbija, õppija ja õpetaja. Püüda sellest tõdemusest mööda vaadata tähendab naasta enam kui kümnendi taha jäävate arutluskäikude juurde, mida iseloomustab küsimus Vikipeedia usaldusväärsusest. Vikipeedia näitel on kinnitust leidnud, et see, mis on vajalik ja mida kasutatakse, on ka korrastatud ja usaldusväärne.

Tänapäeval on mitu korda suurem tõenäosus, et kohalik raamatukogu – koos Barbara Cartlandi vaimse pärandiga – põleb maha, kui et hulkade tarkus Vikipeedia näol kaob. Vikipeedia näitel esitatud kasutatavuse ja usaldusväärsuse seos kehtib kogu e-sfääris leiduva info kohta – selle kasutajad on ühtaegu loojad, ning mida suurem on auditoorium (sihtrühm), seda suurem on sõnumi loomise prestiiž. Kvantiteet mõjutab sellises suhtes kvaliteeti.

Sellise õppematerjali koostamise võtmesõna on info taaskasutamine, mis on kättesaadav internetis. Loomulikult peab igasuguse info taaskasutamisel austama selle looja õigusi. Üleilmses infosfääris olemasolevat ja loodut kasutades loeb toimetaja ja koostaja kriitiline valik. Kirjeldatud õppevahendi näiteks on Mauruse kirjastuse Eesti ajaloo e-õpik, mis on koostatud Lauri Vahtre ja Mart Laari Eesti ajaloo gümnaasiumiõpiku (Maurus, 2013) baasil. Seega on e-õpik traditsioonilise paberõpiku evolutsiooniline jätke ning seda ka levitatakse selle kasutamist toetades.

Ajaloo e-õpik loob tähenduslikke seoseid internetis leiduvate materjalidega (YouTube’i videoklipid, Vikipeedia artiklid, raadiosaated, Google Maps jpm), mille on loonud ajaloolased ja ajaloo entusiastid, tehes need kättesaadavaks ja nähtavaks moel, mis toetab õpetamist ja õppimist. See tähendab, et olemasolev ja kasutatav materjal muutub kõnekaks tähenduslikes seostes õpikuga autori narratiiviga.

Nimetatud tähenduslike seoste näol tekibki e-õpiku uus kvaliteet – info, mis on „kuskil olemas”, saab kättesaadavaks ja mõistetavaks just siis, kui see on asjakohane ja vajalik. Siit ilmneb info taaskasutamisega kaasnev paradoks, et see, mis on (üleilmses e-sfääris) olemas – st kellegi kunagi kirjutatud, filmitud, salvestatud, pildistatud, joonistatud –, on tegelikult olemas alles siis, kui see saab tähenduslikus seoses kättesaadavaks ehk nähtavaks, mõistetavaks.

Ajalooõpiku seisukohast on oluline, et nõnda tekib õpetamist ja õppimist toetav kontekstuaalsus. Selliselt on kirjeldatud Eesti ajaloo e-õpik näide info taaskasutamise meetodi praktilisusest, mis lähtub vajadusest ja kasutajate väljakujunenud infotarbimisharjumustest.

———

KOMMENTAAR

Ootasime sellist õppematerjali juba ammu
Ingrid Paggi / Tallinna 21. kooli ajalooõpetaja

Kevadel 2014 hakkavad lõpetama õpilased, kes on pidanud õppima uue õppekava järgi, kuid kasutades vana õppekava järgi ülesehitatud õpikuid. Järelikult on õpiku järele lihtsalt karjuv vajadus.

Paberõpik on traditsiooniline, aga arvestades muutunud nõudeid nii tunni sisule kui ka läbiviimise vormile, on e-õpik ilmselgelt eelistatum. Õpetajalt eeldatakse tunnis audiovisuaalsete vahendite kasutamist, aga sobivate materjalide kokkuotsimine ja tehniline sobitamine konkreetse tunni nõudmistega neelab meeletult aega. On ääretult tänuväärne, kui selline eeltöö on Eesti ajaloo e-õpikuna tehtud ning kasutatav mitte ainult tunnis, vaid õpik annab õpilasele võimaluse materjali ka kodus üle vaadata ning puudujatel kõigest osa saada.

Ajalugu peab elama, vaimustama, innustama. Ilmselgelt annab e-õpik ühes oma lisamaterjaliga selleks suurepärase võimaluse. Lisaks võimaldab e-õpiku formaat kiiremini sisse viia vajalikke täiendusi ja muudatusi kui paberõpik. Uus põlvkond loeb ja tajub infot juba mõnevõrra teisiti – õpilased on rahul e-õpiku visuaalse lahenduse ning materjaliesitusega. Lisaks on õpilased pidanud väga oluliseks, et e-õpik töötab igasuguste rakendustega.

Allikas: Õpetajate Leht