Ideekalendri 12. nädal – loovkirjutamise kursuse kogemused ja oma teksti toimetamine

Teksti autor: Anneli Pilliroog

Ideekalendri loovust ja loovkirjutamist käsitlev kuu hakkab läbi saama. Viimases postituses vaatame, milline on üks täiskasvanutele mõeldud loovkirjutamise kursus, ja uurime, miks on oluline oma kirjatöö enne avaldamist kriitilise pilguga üle vaadata.

Aprillikuu teema on aga KRITSELDAMINE. Vaatame, kuidas aitab visualiseerimine mõtteid korrastada, tervikut ja uusi seoseid näha. Kuidas saab pildilist keelt õppetöös kuulamis- ja struktueerimisoskuse arendamiseks kasutada? Kritseldada oskavad kõik!

Tekst ei taha tulla. 

Ilmselt on väga paljud meist seisnud silmitsi tundega, et täna pole see päev. Tähtaeg istub aga turjal ja töö vajab lõpetamist. Asi pole niivõrd hirmus kirjutamise ees kui selles, et kõik kirjapandu tundub nudivõitu. Sellistel puhkudel püüan enda lohutamiseks mõelda, et tippsportlased ei loobu ju treenimisest selle tõttu, et pole aasta ringi võistlusvormis.

Olen paar aastat püüdnud pääseda Meelike Saarna juhendatud loovkirjutamise kursusele ja ikka liiga hilja jaole saanud. Nüüd siis õnnestus ja muidugi on mul sinisilmsed ootused, mida sellelt kursuselt õppida võin. Tahan, et tekstid sünniksid kergemalt ja kirjutaksin suurema õhinaga.

Miks sina kirjutad?

Kursuse esimesel õhtul koguneb heledasse ruumi laudade taha paarkümmend täiesti erinevat inimest. Keegi teineteist ei tunne ja nii ongi hea – igaüks tuleb oma asja ajama, oma kogemuste ja tausta najal kirjutamisest rõõmu leidma. Seltskond on uskumatult kirev – riigiametnik, jurist, tarkvaraarendaja, endine ajakirjanik, blogija, copywriter jne. Lahe on teada saada, miks keegi kirjutab, miks või mida ta tahab kirjutada. Selgub, et hirmud ja vaevad on kõigil sarnased, isu kogeda kirjutamisrõõmu niisamuti.

Tegeleme endast aru saamisega. Kas ma üldse olen mõelnud, millistes olukordades, ajal, keskkonnas või meeleolus loomise tuhin peale tuleb? Selgub, et vahel punnitangi jõuga selle asemel, et ennast säästa ja tekitada kasvõi üksainus loovust soodustav tegur. Selle asemel võiksin hoopis endale esitada alljärgnevaid küsimusi.

  • Millised on minu loovusrituaalid?
  • Kuidas mind mõjutavad stress ja lõõgastumine? Kuidas käitub pinges aju? Millal tekivad uued seosed? 
  • Kas ma tunnen seda ainest, millest kirjutan? Iseenda kogetu on ehtne. 
  • Kuidas häälestada ennast tulemuse asemel hoopis loomise protsessile?
  • Kuidas hoida vajalikku energiataset?

Kõige keerulisem on vastata jagamiseringi küsimusele: „Miks sina kirjutad?“. Kõlab palju erinevaid põhjuseid, mis on üht- või teistpidi omavahel seotud. Tavapäraselt olen suur sõnavõtja, aga kui järg minuni jõuab, kõlab vastuseks: „Tahan!“. Ja ma mõtlen seda päriselt.

Kui joosta ei jõua, siis jookse rohkem.

Järgmist tundi alustame jälle inventuuriga. Kuidas ennast kirjutama saada kui Pegasus on ära? Selgitamegi välja, mis meid kirjutamast takistab ja mis seda soodustab. Ja nagu ikka – loovus käivitub siis, kui oled endast rohkem teadlik, saad soodustavaid tegureid suurendada ja takistavaid vähendada. Mida ma siis teada sain?

Kirjutamist soodustavad piiratud aeg, meelepärane teema ja selle valdamine, oma kogemus ja suhe teemaga, vaikus või mahe muusika, värske õhk. Mulle meeldib pastakaga paberile kirjutada.

Kirjutamist takistavad välised segajad (telefon, arvuti, televiisor, intensiivsed helid ja lõhnad), sisemised segajad (ärevus, enesekriitika, vähene enesedistsipliin, teistega võrdlemine, ebakindlus).

Inspiratsioon tuleb sinna, kus temaga midagi peale hakatakse, ja et ennast kirjutama saada, olen loogika- ja kriitikavaba kirjutamist proovinud. Ajalist piirangut aga mitte. Meil on seitse minutit aega ja ülesanne kirjutada, mis pähe tuleb. Peamine, et etteantud aja jooksul kogu aeg kirjutaks. Alguses tuleb ennast korralikult murda ja mida minut edasi, seda kriitikavabamalt lehekülg kaustikus täitub. Edasi tuleb leida enda kirjutatud tekstist mõte või sõna, mis kõnetab ja sellele keskendudes viis minutit kirjutada. Hoopis lihtsam!

Ideed ei ole patenteeritud!

Mida me ka ette ei võtaks, keegi on sarnast asja kindlasti juba kusagil teinud. Mitte ilmtingimata paremini, aga kindlasti omamoodi. Seega saab mistahes idee endale parajaks teha. Elizabeth Gilbert räägib ideedest väga lahealt oma raamatus „Suur võluvägi“. Kuidas need tulevad, kuidas ta neid armastuse ja austusega kohtleb, kuidas need tema omaks saavad või otsustavad teostumiseks kellegi teise juurde minna.

Püüamegi kursusel igaüks oma plaanis oleva kirjatüki tuummõtte niimoodi kirja panna, et see oleks välja öeldes endale ja teistele arusaadav. Veel peame paika saama sihtgrupi ja mõne lausega selgitama, miks on oluline see mõte teisteni viia. Kui enda jaoks on asjad selgeks mõeldud ja miks-küsimustele vastatud, lähevad uksed justkui imeväel lahti ja juba ma kibelengi koju järgmist lugu kirja panema! Siin see on:

LÕNGAVORST

Mummul oli õnn käia kahes lasteaias. Vana lasteaeda mäletab ta vähem, uut aga väga selgesti. Vist sellepärast, et Mummu oli siis juba ise natuke vanem ja eks selles uues oli vanaga võrreldes palju head ka. Näiteks sai hommikuti kauem magada, sest lasteaia värav oli kodust ainult paarikümne meetri kaugusel. Aga seal olid veel avarad ja heledad ruumid, rõõmsamad kasvatajad ja abivalmid söögitädid. Tundus, et alevi teises otsas asuvast vanast ja väsinud majast uude kolimine mõjus kõigile värskendavalt. Kasvatajaid hakati vist ka teistmoodi koolitama, sest uues lasteaias said lapsed uhkelt teistele oma erilisi andeid näidata.

Mummu oli olnud laululind juba pisikesest peale ja nüüd sai temast lausa üks „eeslauljatest“, kes igal võimalusel noka avas ja siristas. Paraku aga kipub pahatihti olema sedamoodi – ühes asjas oled tugev, teises mitte nii väga. Kui laulmises ja tantsimises polnud lasteaias Mummule võrdset, siis igasugune käeline tegevus oli talle lausa piin. Mummu kujutlusvõime ja käed ei saanud kuidagi omavahel ühendust ja sellepärast kukkusid igasugused joonistused või muud sorti nikerdamised teistega võrreldes naljakad või lausa koledad välja.

Mummu ema oli seevastu väga osav näputöö tegija ja tegelikult olid kõik nende pere naised alati midagi kudunud, heegeldanud või tikkinud. Kuidagi õnnestus emal selle nokitsemisega kaasa tõmmata ka Mummu isa, kes õppis kudumise ära ja tegi pimedate õhtute ajaviiteks koguni pere kolmele lapsele vajalikud kindad-sokid valmis. Nii ägedaid pika säärega suusasokke polnud koolis kellelgi! Tänu sellele käsitööhuvile oli kodus tavaline, et kas Mummu või üks tema kahest vennast istus, lõngaviht kätel, ema või siis isa aga keris lõnga kerasse.

Ühel päeval pandi rühma lapsed peale hommikusööki pika laua ümber istuma ja Mummu tundis ette, et nüüd see jälle algab … Iga kord, kui tühja laua taha istuti, võis oodata kas pliiatseid, värve, savi, lõngajuppe või muid vidinaid, millega tuli mõni kunstiteos valmis teha. Sel korral tõi kasvataja oma suurest tagavarade kapist välja lõngavihid, jagas lapsed paaridesse ja andis igale paarile vihi kätte. Ülesanne oli selge, aga kodus polnud Mummu kunagi kerijate poolel olnud, ikka seal vihihoidjate omal. Sel korral „suunas“ loosiõnn Mummu hoopis kerijate meeskonda. Mummu püüdis hoolega meelde tuletada, kuidas ema ja isa vihitäiest lõngast mitu täiesti ühesugust ja täiuslikult ümmargust kera tegid. Kõik tundus ju väga lihtne – hakkad otsast pihta ja muudkui kerid. Nüüd aga tundus, et sellel koledat tooni tumerohelisel lasteaialõngal polegi lõppu ja Mummu lõngakera ei olnud üldse ümmargune. Nägi lõngavihi lõppedes välja hoopis nagu halvasti küpsenud liharull – ebaühtlane pikergune plönn. Kõik, isegi poisid, said ümmarguse kera! Mummu oli kohe päris kurb ja eriti sellepärast, et kasvataja pani lõngakerad lauale ritta ja naeris koos teiste lastega Mummu lõngavorstikese üle.

Kogu ülejäänud päeva oli Mummu väga vaikne, hoidis omaette ja õhtul kodus lausa nuttis peatäie. Seepeale võttis Mummu isa kätte ja näitas täpselt ära, kuidas ümmarguse lõngakera väikeste nippide abil tehtud saab. Nii palju lõnga polnud vist nende kodus ühe õhtu jooksul keritudki. Ja nii palju täiesti ümmargusi suuremaid ja väiksemaid lõngakerasid pole Mummu vist hiljem enam teinudki.

Kahjuks lõngakerimist enam teist korda tunnitegevuseks ei võetud. Ja veel on kahju, et sellest ajast peale oli Mummu lasteaias ja veel hiljem kooliski igasuguste tundmatute ülesannete suhtes umbusklik, häbenes oma tulemusi juba ette ja vahel ei proovinudki enne midagi teha, kui asi oli tagatoas selgeks õpitud.

Vahel häbenevadki inimesed sellepärast midagi teha, et keegi on nende nurjunud katsed välja naernud. Nii jätavad nad väga vahvad asjad üldse proovimata. Tegelikult võib hiljem selguda, et nad oleksid võinud sellessamas tegevuses väga osavad olla. Ehk on nende kõige suurem anne hoopis asjade kohta kõik välja uurida ja neid teinekord paremini teha?

Toimeta oma teksti!

Teksti autor: Maarja Valk

Kui oled oma loo valmis kirjutanud, siis järgmine etapp võiks olla teksti toimetamine. Kõige esmane teksti toimetaja saad olla sina ise, aga eriti hea, kui sul on mõni tuttav keeletoimetaja või hea keeleoskusega inimene, kes saab sinu kirjatöö omalt poolt üle vaadata.

Isegi kui oled väga hea kirjutaja, jääd sa kirjutades „oma teksti kinni“, seetõttu tasub alati hinnata mõne teise lugeja nõuandeid – mis teda lugemisel natuke häiris, mis meeldis – kindlasti aitavad need nõuanded sul kirjatööd paremaks lihvida. Kui aga pole aega ega võimalust oma teksti toimetada lasta? Siis loe oma töö ise mitu korda läbi ja ole võimalikult kriitiline. Kas sinu sihtrühm võiks teksti mõista nii, nagu sina seda oled mõelnud? Kas laused on liiga pikad või liiga lühikesed? Kas teksti stiil on asjakohane? Kas märkad oma tekstis kirjavigu?

Üldiselt arvatakse, et keeletoimetaja töö tähendab seda, et tekstis parandatakse ära kõik kirjavead. Jah, loomulikult parandab keeletoimetaja ka kirjavigu, aga tegelikult see on ainult töö üks osa. Kui kirjavigade parandamisel saab lähtuda konkreetsest reeglist, siis ilukirjanduslikes tekstides on ülimalt tähtis ka teksti stiil – stiiliparandusi tehes tuleb aga rohkem lähtuda sisetundest: milline sõna või lause tekstis on pigem ülearune, milline lisandus aga tooks loo mõtte paremini esile. Mõnikord soovitab toimetaja koguni lõike ümber tõsta, kustutada või ümber kirjutada, et tekst oleks konkreetsem, arusaadavam ja/või loogilisem. Mida sisulisemaid parandusi ja nõuandeid oskab toimetaja teha, seda parem on lõpptulemus. Toimetaja nõuandeid tasub kuulata. Kui kunstnikud õpivad ning arenevad teiste professionaalide õpetusel ja toetusel, tantsijast saab väga hea tantsija mõne hea õpetaja abiga ja niisamuti vajab profisportlane treenerit, ei maksa arvata, et ükski kirjanik häid nõuandeid ja sisulist abi ei vaja.

Mida oma teksti toimetamisel jälgida?

Milline on teksti stiil ja milliseid stiiliparandusi teha? Kui loovkirjutamise tundides soovitatakse mõelda, kes on su sihtrühm, siis tegelikult peab sellele mõtlema ka teksti toimetades. Kui tegemist on tarbetekstiga, siis on see mõeldud võimalikult laiale lugejaskonnale ja peaks olema hästi selge, üheselt mõistetav ja arusaadav. Seetõttu ei ole tarbekeelele omane ilukirjanduslik kujundlikkus; laused peavad olema selged ja üheselt mõistetavad, keelekasutus võimalikult neutraalne. Ilukirjanduses need reeglid loomulikult ei kehti – selles on kesksed lugu ise ja väljendusvahendid, kuidas seda lugu edasi anda. Sealgi aga tuleb mõelda lugejale: kas sinu tekst on mõeldud lapsele või täiskasvanule, haritlasele või võimalikult laiale lugejaskonnale, teismelisele või täiskasvanule? Näiteks mõtle sellele, milline võiks lugejast lähtuvalt olla teksti sõnavara – kas see on sinu sihtrühmale sobilik?

Ühtlasi tasub kriitiliselt üle lugeda, kas tekstis esinevad sõnakordused on taotluslikud või tasub neid pigem vältida. Kas laused on jälgitavad või hakkavad lohisema? Paljudele on kindlasti tuttavad A. H. Tammsaare või Jaan Krossi laused, mis võivad enda alla võtta terve lõigu – nende vormistus on aga alati läbimõeldud ja lause tervikuna jälgitav. Kui aga lause on aga pikk ja selle mõte jääb ähmaseks, tasub mõelda lause lühendamise või teistsuguse liigendamise peale.

Pööra tähelepanu ajavormidele. Kui teksti üks lõik on olevikus ja teine lihtminevikus, siis kas selline ajavormide vaheldumine on mõistlik või tasub lõigud ühtlustada ühe ajavormi kasuks.

Igal juhul väldi bürokraatiakeelt ja kulunud väljendeid. Teksti, eriti ilukirjanduslikku teksti toob värskust ilmekas sõnavara ning eesti keel on sõnavara poolest rikas. Sõnavara ilmestamisel võib abi olla sõnaraamatutest, näiteks sünonüümi- ja fraseoloogia sõnaraamatust.

Teksti hoolikal ülelugemisel paranda loomulikult ka kõik kirjavead. Võõrsõnade õigekirja kontrolli sõnaraamatust. Kas oled ikka kindel, kumb on õige variant: konstateerima või konstanteerima? Tuleta meelde komareeglid, kontrolli üle, kas nimed on suure algustähega ja liiginimed väikesega. Kui toimetad teksti arvutiga, on natuke abi eesti keele spellerist, kuid ära jää ainult sellele lootma. Kui oled kogemata kliimapoliitika asemel näiteks kiimapoliitika kirjutanud, siis speller seda veaks ei tunnista.

Lõpetuseks võib veelkord välja tuua seda, et põhjalikust ja asjakohasest toimetamisest saab iga tekst, ka juba hästi kirjutatud ja ladus tekst, ainult võita. Näiteks „Madame Bovary autor, kirjanik Gustav Flaubert oli tuntud täiusliku stiili otsijana ning seetõttu ta kirjutas ja lihvis iga oma romaani aastaid. Loomulikult ei pea sa oma kirjatööle aastaid pühendama ja oma teksti lõputult lihvima, kuid kindlasti toimeta oma teksti või lase seda toimetada.

Ideekalendri 11. nädal – loovkirjutamine sotsiaalainete õppimisel

Hirm loomingulisuse ees
Teksti autor: Triin Pukk, ajaloomagister ning Mauruse 7. klassi ajaloo töövihiku autor

On leitud, et umbes neljandikul põhikooliõpilastel on raskusi kirjutamisega – see tähendab, et õpilastel on keeruline olla loov. Loomingulisus sõltub nii geneetikast, vanusest, keskkonnast kui ka harjumustest – seega on seda võimalik arendada ja kasvatada. Kuid loovus ja loominguline lähenemine arendab omakorda lapse oskusi ja aitab tal areneda isiksusena.

Loovkirjutamine kasvatab nii õpilaste loovust kui ka enesekindlust, sest kirjutades kujutatakse ette olukordi ja mängitakse neid läbi, asetatakse end uutesse situatsioonidesse ja rollidesse. See aitab teha valikuid, ühtlasi annab kindlust, et ka raske ülesanne ei murra maha, vaid on hoopis põnev väljakutse.

Seepärast lähenevad ka Mauruse 7. klassi ajaloo töövihikud paljudele ülesannetele loovalt. Meie jaoks pole töövihik vaid õpikut toetav materjal, vaid aitab õpilastel siseneda isiklikult perioodi, mille kohta on õpikust teoreetilisi teadmisi ammutanud. Töövihiku abil saab õpilane sukelduda ajastusse ning tajuda seda kõigi oma meeltega, samastuda, erineda ja võrrelda end inimestega, kes elasid minevikus. Töövihiku ülesanded on koostatud nii, et need arendavad õpilase loovust ja fantaasiat, selle kaudu omakorda aitavad mõista nii ajastu detaile kui ka laiemaid kultuurilisi ja poliitilisi protsesse.

Harjutusi loovuse arendamiseks

Ajaloo töövihikus on palju loovust arendavaid ülesandeid, mis aitavad siduda õpilase kaasaega mineviku sündmuste ja inimestega.

Mõned näited.

  • Koosta keskaegse linnuse kinnisvarakuulutus. Ülesanne põimib osavalt tänapäeva ja mineviku. Lahendades võiks juurde vaadata tänapäevaseid kinnisvarakuulutusi – sellest saab ideid, milliseid aspekte käsitleda. Samas tuleks kuulutust koostades süveneda ajalukku. Mis materjalist oli ehitatud kindlus ja milline oli ruumide temperatuur, milline oli veevärk ja kanalisatsioon, kas seal elasid ka loomad, milline oli abitööliste ruumilahendus jne?
  • Kujutle, et oled viiking, kes läheb pikale meresõidule ning koostab nimekirja sellest, mida kaasa võtta. Nimekirja koostades tuleks läbi mõelda palju erinevaid aspekte: nii see, milline oli viikingi välimus ning mida oli selle säilitamiseks vaja, kui ka see, mida üks viiking sõi ja jõi, mis oli tema reisi eesmärk, millised relvad olid merereisil vajalikud jne. Lisanüansi annab ülesandele see, kui õpilane võrdleb viikingi reisi eesmärki ja „kohvri“ sisu enda omaga. 
  • Kirjuta, millised võiksid olla Kolumbuse Twitteri säutsud merereisil. Mis teda üllatab, mis teeb rõõmu, mis on raske ja mis kurb? Mida ta võis hüüda, kui nägi esimest korda üle pika aja maismaad? Kuid arutleda võiks ka selle üle, milline on üks või teine säuts, kui palju infot see sisaldab ja kuidas väljenduda võimalikult selgelt. See ülesanne aitab tuua esile Kolumbuse inimliku poole ning suhestada viissada aastat tagasi elanud inimese kogemusi õpilase enda omadega.

Lähenedes ülesannetele loominguliselt, kaob ka hirm teha midagi valesti või väljenduda isikupäraselt. Samal ajal aitab tänapäeva ja mineviku võrdlemine mõista varem elanud inimesi ja tavasid paremini, seostada seda enda eluga – ning seeläbi jääb ka õpitu paremini meelde.

Loovat kirjutamist!

Vlogis räägib Emili Kooli direktor Indrek Lillemägi, kuidas lood meid õpetavad ja toob näiteid praktikatest, mida nemad Emili Koolis kasutavad.

Ideekalendri 10. nädal – lapsed loovalt kirjutamas

Teksti autor: Kätlin Vainola, lastekirjanik, Eesti Lastekirjanduse Keskuse loovkirjutamise huviringi juhendaja, Mauruse algklasside toimetaja

Kui loovkirjutamisega alustasime, ei osanud me arvata, kuidas töö käima läheb, sest sellist ringi ei olnud lastekirjanduse majas varem olnud. Me ei teadnud, kas iga nädal poolteist tundi on laste jaoks vähe või palju, kas leidubki lapsi, keda sõna kirjutamine ära ei ehmata. Paistab, et meil on läinud hästi. Praegu käib koos kaks rühma – ühes vanemad ja teises nooremad koolilapsed.

Tööd alustasin õppekava kokku panemisest. Mõtlesin läbi, mis on see, mida tahaks aasta jooksul lastega koos teha, mida peaks loovkirjutamise tund osalejatele andma ja kuidas aega jagada. Seejärel startisime. Tasapisi sai rühm lapsi täis.
Sobivaks rühma suuruseks on meil tosinkond last. Siis saab kõigiga piisavalt suhelda, lapsed jõuavad üksteist kuulata ja tagasisidet anda. Iga tund koosneb lugemisest, kirjutamisest, kuulamisest ja rääkimisest. Need tegevused on justkui neli jalga tooli all. Hea, kui nad on tasakaalus, siis lahkub laps tunnist hea tundega. Ta on kuulnud uutest raamatutest, ta on saanud kirjutada ja oma kujutlusvõimet kasutada, ta on saanud teada, mida arvavad sarnaste huvidega eakaaslased ning ta on saanud rääkida, ennast väljendada.

Teeme tundides mitut tüüpi kirjutamisharjutusi, millel on alati mõni kindel eesmärk. Harjutused aitavad tööd käivitada. Tühi paber ei pruugi last inspireerida. Ka lihtsalt selgitus, et kirjuta vaheajast või lemmikloomast, ei pruugi kirjutamistuju tekitada. Küll aga on võimalik lihtsate harjutustega tund sisse juhatada ja fantaasia tööle panna. Tunni või teema alguses teemegi sissejuhatuseks sobivaid harjutusi, loeme katkendeid raamatutest, kuulame muusikat või vaatame pilte. Näiteks kui teemaks oli ruumikirjeldus, otsisin lastekirjandusest erinevaid katkendeid, kuidas mõnd ruumi või kohta on kirjeldatud. Seejärel läksime kõik majast välja ja tulime tasakesi ning tähelepanelikult tagasi pööningukorrusele. Teekonna palusin lastel hiljem kirja panna. Saime ühest ja samast ruumist suure hulga väga erinevaid kirjeldusi.

Kui räägime tegelaskujudest, loeme samuti lõike raamatutest, kus kirjeldatakse tegelasi. Palun siis lastel mõelda, mille poolest mõni tegelane on eriline ja kuidas teda on kirjeldatud. Seejärel loovad lapsed ise oma tegelasi, küll fotode, küll nimede põhjal. Mõnikord saab iga laps kolm eset ja selgituse, et need on pärit peategelase taskust. Laste ülesandeks jääb mõelda, milline see tegelane olla võiks ja millega ta tegeleb.
Aasta alguses alustame tutvumisest ja enda tutvustamisest. Sel aastal valmistasid lapsed kõigepealt kollaaži sellest, mis neid hetkel huvitab. Ajakirjadest otsiti pilte ja kleebiti paberile. Seejärel kirjutas iga laps kollaaži põhjal luuletuse endast. Lõpuks vahetasid nad kollaažid ära ja kirjutasid saadud piltide põhjal uusi jutte.

Tasapisi jätkame üha tõsisemate harjutustega, tutvume erinevate kirjandusmõistete ja -suundadega. Tähtis märksõna on meie tundides rõõm. Soovin, et lapsed teeksid kaasa õhinaga, et nad naudiksid seda, kuidas nende kujutlusvõime töötab ja millised on tulemused, kui nad pingutavad. Üritan mõelda välja harjutusi või ülesandeid, mis lapsi üllataksid.

Lastele meeldib väga kuulata ka kaaslaste loomingut. Oodatakse head nalja, põnevat lahendust. Väga populaarsed on jubejutud. Ettelugemisega on nii, et loevad need, kes soovivad. Mõni laps palub, et loeks juhendaja ja teinekord ei tahetagi lugeda. Selline vabadus on väga hea: igaüks tunneb, et ta on vaba otsustama, mida oma tekstiga teeb. Teistele oma teksti esitamine on kindlasti väljakutse. Samas on hea võimalus kohe näha, kuidas tekst vastu võetakse. Kuulajatele on see samuti silmiavav kogemus. Kuigi alguses on lähtutud ühest teemast, tulevad kõik lood ja luuletused üksteisest nii erinevad. Nõnda saamegi näha, et inimestel võivad olla väga erinevad vaatenurgad ja viisid, kuidas kirjutada. Lastele on väga oluline, et tehtust jääks ka jälg. Nii oleme iga õppeaasta lõpus koostanud ajalehe Pööningu Ekspress, mille veergudel on laste lood ja luuletused.

Tekst on ilmunud ajakirjas Raamatukogu.

Vaata ka näitekirjaniku ja loovkirjutamise õpetaja Marite H. Butkaite soovitusi, kuidas vabaneda kirjutamiskrambist!

Ideekalendri 9. nädal – kuidas käivitada loovust?

Teksti autor: Anneli Pilliroog

Ideekalendri raames jõuavad sel kuul teieni loovuse ja kirjutamisega seotud postitused. Äratame talveunne vajunud loovuse, kirjutame asjadest, mis meile korda lähevad, tähistame emakeelepäeva ning kogume ja jagame loova eneseväljenduse tarkusi ideekalendri töötoas.

Igal ideel on eesmärk. Uued ideed arendavad meid inimestena, aitavad täiustada juba olemasolevaid asju ja olukordi ning parandada elukvaliteeti. On loomulik, et soovime probleeme lahendada ja tahame muuta midagi kas paremaks, soodsamaks, kergemaks või lihtsalt lõbusamaks.

Loovus aitab luua uusi ideid, mõelda ja näha olukordi tavapärasest erinevalt, tajuda ja leida uusi seoseid. Loovus hõlmab endas inimese omadusi ja võimeid, tema oskust mõelda loovalt ja olla aktiivne. Kuid loovuse all peetakse silmas ka tulemusi ehk teoseid, esemeid või uudseid probleemilahendusi. 

Mis käivitab loovuse? Elina Tolmats kirjeldab oma raamatus „Loovustehnikad. 77 viisi ideede leidmiseks“ loovuse käivitamist kui psühholoogilist protsessi: 

  • kogume infot kõigi oma viie meele abil;
  • salvestame, hoiame ja tuletame infot meelde;
  • kasutame oma teadmisi ja fantaasiat faktide, ideede ja tegevusplaanide loomiseks;
  • kasutame loogikat loodud alternatiivide hindamiseks.

Meid on õpetatud kasutama teadmisi ja loogikat ning oma tegemisi ratsionaalselt hindama. Loogiline mõtlemine on vajalik ellujäämiseks. Samas kipub ajaga vähenema inimese võime fantaseerida ja uusi võimalusi luua. Loovmõtlemine tähendab aga mõlema poole tasakaalu: luuakse suur hulk ideid, neid hinnatakse ja valitakse sobilikud välja.

Paljud sooviksid olla loomingulisemad või tunnevad lihtsalt, ei suuda oma loomingulisust piisavalt rakendada. Loovat mõtlemist takistab keskendumine negatiivsele, hirm ebaõnnestumise ja hinnangute ees, liigne reeglitest kinnipidamine, enda võrdlemine teistega ja arvamus, et ei olda loovad. Kuid oma loomingulisust saab hõlpsasti taastada. Selleks tuleks anda vähem hinnanguid ja kasutada vähem loogilist mõtlemist, tekitada palju ideid ja mitte keskenduda nende sisule – iga idee on hea, luua pidevalt, unistada võimatutest asjadest, mõelda piltides ja kasutada kõiki oma meeli uute võimaluste leidmiseks.

Mida siis teha kui tunned, et sinu loovus on blokeeritud?

Julia Cameron pakub oma 1992. aasta bestselleris (eesti keeles 2013) „Loovuse teel. Vaimne tee suurema loovuse juurde“ välja kaks peamist tööriista, millega 12 nädalat vältava programmi jooksul oma loovust turgutada. Need on hommikupäevik ja kohtumine kunstnikuga.

Hommikupäevik

Igal hommikul kirjutad käsitsi kolm lehekülge sellest, mis pähe tuleb. Oluline on järjepidevus ja teadmine, et seda päevikut ei saa kuidagi valesti kirjutada. Miski pole tobe, rumal ega ebaoluline. Neil lehekülgedel võid olla nii vinguv, heitlik ja veider, kui tahad – kõik see seisabki sinu ja su loovuse vahel. Cameron soovitab tungivalt mitte enne kaheksat nädalat neid tekste üle lugeda, sest meie sisemine kriitik on kehvematel perioodidel eriti kaval. Hommikupäeviku kirjutamine aitab mõista, et sisemise kriitiku seisukohad pole tõesed. Ükskõik, mis tujus sa ka oled, lihtsalt kirjuta. Hommikupäevik aitab kaardistada mõtteid ja need omakorda aitavad ära tunda unistusi.

Kohtumine kunstnikuga

See on eriline kohtumine kord nädalas, mille pühendad oma sisemise kunstniku eest hoolitsemisele. See aeg on mõeldud ainult sulle, et võtta ette midagi koos oma sisemise kunstnikuga – ehk sisemise lapsega. See võib olla pikem jalutuskäik, mõne imelise loodusnähtuse vaatlemine või ka millegi uue avastamine. Eesmärk on õppida kuulama, mida sinu sisemine laps nende käikude kohta ütleb, ja teha temaga koostööd. Selleks tuleks leppida iseendaga kokku üks kohting nädalas ja mitte leiutada ettekäändeid kokkuleppe murdmiseks.

Cameron võrdleb nende kahe tööriista koostoimimist raadiosaatja ja -vastuvõtjaga. Hommikupäevik tähendab saatmist, teada andmist oma unistustest, muredest ja lootustest. Kohtumine kunstnikuga tähendab vastuvõtmist ehk seda, et oled avatud uutele teadmistele, inspiratsioonile ja juhendamisele. Hommikupäevik näitab, mida me mõtleme ja vajame. Kunstnikuga kohtumiste käigus hakkame kuulma lahendusi.

Lisaks kahele tõhusale tööriistale pakub „Loovuse teel“ palju erinevaid ülesandeid, mis aitavad hirmudest üle saada, annavad iseendast ja oma tunnetest selgema pildi ning turvatunde, et loovast eneseväljendusest täit rõõmu tunda. 

Mis tahes loov eneseväljendus muudab emotsionaalselt rikkamaks, kasvatab empaatiavõimet, lisab eneseusku ning arendab sotsiaalseid oskusi. See omakorda aitab igapäevaelus luua ja hoida usalduslikke suhteid ning arendada koostööoskusi.

Uuri lisaks:

Loe lähemalt ka Mauruse loovkirjutamise töötoast ja registreeru!