Ideekalendri 34. nädal. Kuhu sa ka ei lähe, järgi oma südant!

Head sõbrad!

November hakkab lõppema ja koos sellega võtame kokku ka ideekalendri tubase liikumise teema. Oleme kuu jooksul saanud teada palju põnevat, kuidas laste koolipäevad aktiivsemaks muuta ning kui oluline on laste jaoks üldine liikumisaktiivsus. Kuid sarnaselt lastega on see tähtis teema ka täiskasvanutele.

Tänane ideekalendri postitus räägibki eelkõige suurte inimeste liikumisest, spordist ja taastumisest. Saame tuttavaks treener Rando ja füsioterapeut Mari-Liis Kalliga, kes jagavad oma mõtteid seoses liikumisega. Selgub, et inimeste soovi sportida juhib tihti vajadus ennast tõestada, midagi saavutada või teha paremini kui varem, kuid see võib viia oma võimete ülehindamiseni ning see omakorda tervisele rohkem kahju kui kasu teha. Kõige olulisem on leida tasakaal kahe äärmuse vahel, ilma et tulevikus selle eest lõivu maksma peaks.

Ideekalendri teises loos aga teeme ülevaate põnevatest nutirakendustest, mis aitavad istuvat tööpäeva liikuvamaks muuta. Pikalt istumine, teadagi, ei ole tervisele kasulik ning need väikesed abimehed annavad märku, kui on aeg end sirutada või silmi puhata.

Detsember on Ideekalendris SOTSIAALSETE OSKUSTE, HOOLIMISE JA TÄNULIKKUSE kuu.

Head avastamist!


 

Kuhu sa ka ei lähe, järgi oma südant!

Küsis ja teksti koostas Britta Roosileht

Triatleetide treener Rando (43) ja füsioterapeut Mari-Liis Kall (35) on kindlasti üks neist abielupaaridest, keda saab iseloomustada sõnaga „supermeeskond“. Aktiivsete, rõõmsameelsete ja avatud inimestena on nad oma töö ning eraelu tihedalt liikumise ja spordiga sidunud. Väikelinnas Elvas elavas peres kasvab 11-aastane poeg.

Mari-Liis peab füsioteraapia erapraksist ja on oma eriala suur fänn, kes armastab inimestega töötamist ja usub, et iga üksiku probleemi kallal tööd tehes kasvab kogemus, tarkus ja teadmised. Erapraksis annab naisele võimaluse oma aega teadlikult jagada nii, et päevasesse aega mahuvad hobid ning lemmikspordialad – ratsutamine ja ujumine.

Rando teeb päevatööd IT-valdkonnas ja õhtuti peab treeneriametit. Nooruses aktiivselt laskesuusatamisega tegelenud Rando jõudis triatloni juurde mõni aasta tagasi, esialgu pilti ja videosid tehes. Praeguseks on ta ise läbinud kaks IRONMAN´i sarja täispikka triatloni. Treeneritöö kasvas välja soovist teisi juhendada ja oma kogemusi jagada. Rando on olnud treener ja juhendaja mitmetes treeninglaagrites ning on praegu personaaltreener nii alustavatele ja ka kogenud triatleetidele. Ta on Eesti ainus IRONMAN University poolt sertifitseeritud triatlonitreener – IRONMAN Certified Coach.

Rando kirjutab spordi- ja terviseteemalist blogi „Road to somewhere“, mille moto on: „Wherever you go, go with all your heart!“ http://rando.kall.ee/

Spordist

Rando: Spordi juurde jõuavad inimesed väga erinevaid teid pidi. Samuti varieerub see ka spordialade puhul. Tahaks uskuda ja loota, et peamiselt tõukab spordiga tegelema soov oma tervise eest rohkem hoolt kanda. Kõige rohkem tunnengi rõõmu selle üle, kui tihenevad eelkõige tervise- ning harrastussportlaste read.

Saavutussport on siit juba suur samm edasi, mida minu arvates suurem osa harrastajatest tegelikult ei peakski astuma. Spordiga tegelemine ei eelda kindlasti võistlustel osalemist – võistlemine võiks olla pigem tagajärg kui põhjus. Loomulikult soovime võistlustel testida oma võimeid, vaadata, kuhu oleme treeningutega jõudnud. Kuid väga ettevaatlikult tuleks suhtuda enda võrdlemisse n-ö naabriga. Mentaliteet, kus tahetakse end iga hinna eest parimana näidata, võiks kuuluda vaid tõsise saavutussportlase repertuaari, kuid see on kahjuks jõudnud ka harrastus- ja tervisesportlaste mõttemaailma. Tihti satun võistlustel osaledes või kaasa elades inimestega rääkima, kes siis tunnistavad, et „tegelikult pole pool aastat trenni teinud, enne võistlust käisin korra jooksmas/sõitmas“ või „tegelikult olen üldse praegu veidi tõbine“. Niimoodi võistlustel osaledes, sageli oma võimeid üle hinnates, teeme oma tervisele pikas perspektiivis rohkem kahju kui kasu.

Minu juurde jõuavad harrastajad enamasti siis, kui omal käel, mõtestamata tehtud treeningud pole ühel või teisel moel tulemusi andnud. Või soovitakse lihtsalt oma tervise eest rohkem hoolt kanda ning teha seda targalt ning eesmärgistatult.

Eesmärkidest

Rando: Naljaga pooleks võib öelda, et treeneri juurde tullakse enda eesmärkidega ning lahkutakse treeneri omadega. Tõsisemalt rääkides aga, nagu ka kõikide teiste eesmärkidega elus, peavad need olema realistlikud ning mõõdetavad. Tuleb hinnata oma füüsilist, emotsionaalset ning sotsiaalset võimekust ja valmisolekut. Sport peaks siiski toetama muud elu – pere ja töö peaksid tulema enne sporti, kui just pole tegemist professionaalse sportlasega. Seetõttu on eesmärke seades oluline hinnata, missugused on reaalsed võimalused hobiga tegeleda – tuleb hinnata ajalisi ja muid ressursse. Näiteks treenides vaid kahel päeval nädalas, ei jõua inimene tasemele, kus ta oleks valmis läbima täispikka triatloni.

Treeneri roll eesmärkide seadmise juures on juhendada, küsida raskeid küsimusi, jagada teadmisi ja kogemusi ning seejärel aidata leida piisavalt kõrged, kuid samas saavutatavad eesmärgid.

Kui inimene on varem mõne muu spordialaga tegelenud, siis on see igal juhul boonuseks, kasvõi juba seetõttu, et on olemas regulaarne sportimisharjumus. Teekond diivanilt ukseni on ju alati kõige pikem ja raskem.

Triatlon, nagu teame, koosneb kolmest erinevast spordialast: ujumine, rattasõit ning jooksmine. Kaks viimast on igaühele mingilgi moel tuttavad, ujumine on neist kolmest kõige spetsiifilisem ning sageli ka hirmutavam, kuid kindlasti õpitav ja tehtav. Triatlon on huvitav ja haarav spordiala ning sobib praktiliselt igaühele ka seetõttu, et võisteldakse väga erineva pikkusega distantsidel. Ei pea kohe eesmärgiks võtma pool- või täispika triatloni läbimist, alustada võiks kõige lühematest, n-ö harrastaja või igamehe distantsidest, kus ujumine on üldiselt vahemikus 250–400 m, rattasõit 10–20 km ning jooks 2,5–4 km. 2018. aastal läbisid oma elu esimesed harrastustriatloni distantsid näiteks kõigile tuntud Kaire Vilgats ja Annely Adermann. „Kõik on võimalik“ – see on ka IRONMANi-sarja motoks.

Enamikul juhtudel tuleb sportlane treeneri juurde mingi kindla võistluseesmärgiga – seotud konkreetse distantsi või võistlusega. Koos vaadatakse üle sportlase võimalused ning hinnatakse hetkevõimekus. Siit edasi saab juba mõelda ja suunata, kas konkreetne soov/eesmärk on saavutatav ning missugune peaks olema seda toetav treeningplaan. Plaani pannakse siis koos sisse ka põhivõistlust toetavad muud üritused ja võistlused. Kui selgub, et sportlase eesmärk on liiga optimistlik, siis vaadatakse koos üle võimalikud alternatiivsed variandid. Eriti puudutab see pool- ning täispikka triatloni, kus võistlus on ajaliselt pikk ning sõltuvus erinevatest muutujatest väga suur. Sellest tulenevalt on ka äärmiselt oluline eristada eesmärke ning ootusi. Siin saab treener sportlast samuti aidata ning juhendada.

Motivatsioonist

Rando: Pooldan mõtteviisi, et teist inimest ei ole võimalik motiveerida. Motivatsioon peab tulema inimese enda seest, olema see tuli, mis kannustab ja edasi viib.

Pean ennast üsna suure kohusetundega inimeseks ja mis sporti ning treeninguid puudutab, siis ka väga motiveeritud. Kui plaanis on raske või vastumeelne treening, siis tuleb see ära teha. Abiks on kindlasti ka õige eesmärgistamine. Sel kevadel tabas mind aga üsna levinud jalavigastus, mistõttu pidin tegema jooksmises pausi ning ümber mõtlema oma hooaja plaanid. Poleks iial uskunud, et mind võiks tabada motivatsioonikriis. Nii aga juhtus, eesmärgid kadusid ja koos nendega ka siht ning soov treenida. Motivatsiooni kaotamine ning sellega toimetulek on kindlasti teema, kus juhendajast-treenerist on abi. Kogenud treener aitab vigastusperioodil leida uued eesmärgid, alternatiivsed treeningmeetodid. Triatlon on selles suhtes hea spordiala, et kui ühte asja pole võimalik teha, siis teistega saab ikkagi jätkata – kui näiteks joosta ei saa, siis ujuda ning rattaga sõita saab ikka. Võimalus on võistlustel osaleda näiteks võistkonna koosseisus. Kõige hullem on sellises olukorras jääda ennast haletsema. Hea treener või juhendaja on ka psühholoog, kes aitab sportlasel emotsionaalselt taas joonele saada.

Saavutusspordist

Rando: Kui professionaalsed sportlased välja jätta, siis võib spordiga tegelevad inimesed laias laastus kaheks jagada – tervisesportlased ning harrastajad. Harrastajad on selline seltskond inimesi, kes kuuluvad juba mingi klubi või ühenduse liikmeskonda ning tegelevad regulaarselt spordiga.

Saavutussport on juba samm edasi, mille peaks astuma eelkõige teadlik ning eesmärgipäraselt ja targalt treeniv sportlane. Kahjuks, nagu juba ka eelpool mainisin, astuvad inimesed selle sammu kas liiga vara või valedel ajenditel. Üldiselt küll teatakse, et liikumine on tervisele hea, kuid samas tehakse endale liiga ülemäära suure intensiivsuse või koormusega. Üldine teadlikkus spordiga tegelemise osas jätab soovida, mõneti on probleemiks ka soov saada kiireid tulemusi ning tean-ise-kõige-paremini-suhtumine. Kaasaegses ühendatud maailmas on infomüra väga suur, lihtne on kinni haarata umbisikulistest ja anonüümsetest netiallikatest. Siinkohal annaks üsna palju ära teha erinevate teavitus- ning koolituskampaaniatega, kus reaalsed inimesed jagavad päris kogemust, kuid need peaksid olema regulaarsed ning inimesele lähedal.

Füsioteraapiast

Mari-Liis: Füsioteraapia on taastusravi üks osa. Füsioterapeudi vastuvõtule jõuavad kõige sagedamini inimesed, kes vajavad abi keha taastamisel, näiteks operatsiooni-, trauma- või spordivigastuste järgselt. Sagedasti otsitakse abi krooniliste liigeshaigustega toimetulekul. Väga paljud täiskasvanud kannatavad sundasendist tingitud lihaspingete ja nendest tulenevate vaevuste käes. Inimesed alahindavad sundasendite mõju tervisele. Füsioterapeudid tegelevad ka laste ja vanuritega, töövaldkond on väga lai.

Meie esimene, kõige olulisem ülesanne on inimene ära kuulata, vajadusel koostada raviplaan ja viia see koos patsiendiga ellu. Hea koostöö patsiendi-kliendi ja terapeudi vahel on see, mis tagab tulemuse.
Füsioterapeutide töövahenditeks on terapeutilised harjutused, massaaž, kinesioteipimine, elektriravi, soojaravi jne.

Ma arvan, et igal inimesel võiks olla n-ö oma füsio, kelle poole vajadusel pöörduda. Perearstidel on suur koormus ja pöördudes oma tuttava füsio poole, saab patsient oma keha tugiliikumisaparaati puudutavad vastused ja lahendused kiirelt kätte. Olen alati julgustanud patsiente küsimustega füsioterapeudi poole pöörduma. Eriti kehtib see nõuanne harrastussportlastele, kellel varem või hiljem oleks mõistlik füsioterapeudi konsultatsioonile ilmuda.

Rando: Sportimine ja taastumine käivad koos nagu sukk ja saabas. Teada on, et keha füüsiline areng ei toimu mitte füüsilise koormuse ajal, vaid taastudes. Seetõttu on taastumise ja füüsilise koormuse õige vahekord väga tähtis. Siinkohal saab taaskord treener sportlasele abiks olla oma teadmiste ning kogemusega. Treeningutel peabki raske ja sageli ka valus olema, vastasel juhul me ei saada kehale signaale, et lihaseid tuleb n-ö järele aidata. Kuid see tegevus peab olema mõtestatud ning õiges vahekorras taastumise ning lihtsate treeningutega.

Hea taastumise ja taastamise juurde käivad erinevad abivahendid: massaaž, lihasrullid, venitamine. Füsioterapeut on kindlasti väga hea spetsialist, kes lihaste taastamise osas sportlasele head nõu oskab anda.

Mari-Liis: Saavutusspordis on füsioterapeudiga koostöö väga oluline. Regulaarsus sõltub eelistustes ja vajadustest, aga kindlasti võiks üheskoos keha tervist analüüsida ja vajadusel paika panna plaani. Meie ülesanne plaani koostamisel on jälgida, et inimene annaks oma kehale piisavalt puhkust ja taastumisaega, tihti n-ö tõlgin sportlasele tema keha sõnumeid. Keha saadab sagedasti sõnumeid valuga, lihaspingeid tekitades, erinevad vigastused on samuti sõnum kehalt, et ehk tuleks midagi muuta. Meie suuname inimest muutuste poole nii, et sport saaks tehtud ja keha oleks rõõmus.

Spordist taastumine aitab piiranguteta valuvabalt ja pikalt enda lemmikalaga tegeleda. See on parim eesmärk! Füsioterapeudi ülesanne on võimalusel koos treeneriga seda protsessi juhtida ja suunata. Jällegi meeskonnatöö, kui kõik osapooled panustavad oma teadmiste ja kogemustega, saab tulemuseks õnnelik ja terve harrastaja, kes ei pea kannatama ülekoormusvigastuste käes.

Loomulikult teeme ka Randoga koostööd. Ta teeb tublisti trenni ja samamoodi aitan ma ka tema keha taastumisele kaasa, kasutades massaaži või kinesioteipimist. Rando treenitavaid konsulteerin siis, kui nad mõne murega minu poole pöörduvad. Tal on treenerina endal väga head teadmised taastumisest ning taastamisest ja vahel harva, kui olukord on rohkem meditsiinilisem, olen nõuga abiks olnud.

Kogukonnatundest

Rando: Praegu kuulub Eestis Triatloni Liitu 24 erinevat spordiklubi ja -ühendust. Leidub nii saavutusspordile orienteeritud klubisid kui ka neid, kes lihtsalt propageerivad sportlikke eluviise ning koostegemist. Triatleedid on minu hinnangul tore seltskond, kus sõltumata klubilisest kuuluvusest või isiklikest eesmärkidest saadakse omavahel hästi läbi. Suheldakse nii võistluste ajal kui ka võistlusväliselt – Facebook on kujunenud info jagamiseks väga mugavaks keskkonnaks.

Triatlon on individuaalne spordiala, kus sõltuvalt distantsist ja formaadist oled tunde sunnitud üksi rajal veetma. Vaatamata sellele või siis ka võib-olla sellest tingituna on ühistegevused ja ühistreeningud väga populaarsed. Paljusid treeninguid tehakse näiteks kahe-kolmekesi. Eks need sõltuvad juba konkreetsest klubist, kes ja kuidas ning millal midagi koos teevad, kuid näha on, et kõik on sellel rindel üsna aktiivsed.


 

Nutimaailm aitab end liigutada

Teksti koostas Britta Roosileht

Praegusel ajal on väga vähe neid, kellel ei oleks nutitelefoni või kes kasutaks seda vaid helistamiseks. Nutiajastu on meieni toonud palju rakendusi nii telefonidele kui ka arvutitele, mis muudavad elu lihtsamaks, mugavamaks, lõbusamaks või põnevamaks. Ühtlasi pannakse aina enam rõhku tervisele ning lai terviseäppide valik ajab silme ees kirjuks. Mauruse ideekalender keskendub sellel kuul liikumisele ning sellega seoses oleme välja otsinud kolm telefoni- ja kolm arvutiäppi, millest võiks istuva eluviisiga inimesel kasu olla. Väikesed pausid jalasirutuseks ja ajule puhkuse andmiseks on ju lausa hädavajalikud.

Telefonile

Move Reminder (Androidi kasutajale)

See rakendus edendab tervislikku eluviisi, kasutades telefoni sisse ehitatud sensoreid, et tuvastada ja meelde tuletada, kui oled liiga kauaks istuma või pikutama jäänud. Rakendust saab oma eelistuste järgi kohandada ning võib kasutada ka lihtsa sammulugejana.

EyeCare 20 20 20 (Androidi ja iOS-i kasutajale)

Pikki tunde arvutiekraani vaatamine väsitab silmi ning põhjustab kuivust ja punetust. EyeCare 20 20 20 rakendus tuletab meelde anda silmadele regulaarselt puhkust. See põhineb soovitusel tõsta iga 20 minuti järel pilk ekraanilt ning vaadata 20 sekundi jooksul 20 jala (umbes 6 m) kaugusel olevat objekti.

Stand up! The work break timer (iOS-i kasutajale)

See on lõbus ja paindlik rakendus neile, kes kipuvad ennast tööl istuma unustama. Rakenduses saab ise seadistada meeldetuletuse intervalli ja seistava aja kestvuse. Nii saab igaüks sobitada tööpausid täpselt oma tööpäevaga.

Arvutile

Stretchly (Windowsi, Maci ja Linuxi operatsioonisüsteemile)

Tegemist on arvuti töölauarakendusega, mis vaikeseadistuses tuletab iga 10 minuti järel meelde teha 20-sekundiline sirutuspaus ning iga 30 minuti järel 5-minutiline puhkepaus. Ajavahemikke ja kestvusi saab kohandada vastavalt enda tööpäevale ja -plaanile.

Rakendust saab alla laadida siit: https://www.techworld.com/download/system-desktop-tools/stretchly-017-3331112/

Awareness (Windowsi ja Maci operatsioonisüsteemile)

Awareness sobib hästi nendele, kes teavad, et liigutamine ja sirutuspausid on olulised, kuid ei soovi, et miski nende arvutiekraani tegevustele vahele segaks. Vaikimisi seadistusena on iga tunni tagant kuulda Tiibeti helikausi häält, samas pausi kestvus ja intervallid on kohandatavad.

Rakendust saab Windowsile alla laadida siit: http://iamfutureproof.com/tools/awareness/

Macile on rakendus saadaval siin: https://www.macupdate.com/app/mac/39142/awareness

WorkRave (Windowsi ja Linuxi operatsioonisüsteemile)

WorkRave rakendus on veidi põhjalikum ning pakub kasutajale kahte pausitüüpi (lühike sirutuspaus micro-break ja 10-minutiline puhkepaus rest break) ning tööaja piirangut. Kõiki sätteid saab vastavalt soovile ja tööpäeva iseloomule kohandada. Pausi saabudes viskab WorkRave ekraanile akna, mis tuletab meelde konkreetse pausi võtmise vajalikkust.

Rakendust saab alla laadida siit: http://www.workrave.org/download/

Nutiajastu on ühtviisi nii nuhtlus kui ka õnnistus. Võtkem neid rakendusi kui õnnistust, mis aitavad meil olla tervemad ja ärksamad, kui me ise seda unustama kipume.

Head kasutamist!

Uued 5. klassi eesti keele ja kirjanduse õppematerjalid keskenduvad väärtustele

Sel aastal lisanduvad Mauruse õppematerjalidele 5. klassi eesti keele tööraamat ja kirjanduse õpik. Materjalide esimesed osad on juba trükikojast käes ja jõudnud ka kiiremate huviliste lugemislaudadele. Esimestele osadele järgnevad teised juba enne uut aastanumbrit. Mõlemad uued õppematerjalid, nii eesti keel kui ka kirjandus, on küll eri autorite koostatud ja erineva ülesehitusega, kuid ometigi on neil ka palju ühist.

Võib öelda, et kõige enam ühendab 5. klassi õppematerjale rõhumine ajatutele väärtustele: kodumaa, pere, sõbrad. Eesti keele tööraamatud teevad ringi peale tervele Eestimaale: iga teema alguses on piltülesanne ühe Eesti maakonna kohta, lisaks on tööülesanded seotud erinevate Eestimaa paikadega, et igal Eesti lapsel oleks õppides veidi äratundmisrõõmu – ahah, siin on ju juttu minu kodukohast! Pintsu ja Tutsiku lugemik aga keskendub kodule teistmoodi – selle keskmes on üks perekond koos oma lemmikloomadega ja niisamuti on õpiku lugemispalad seotud looduse, loomade ja koduga.

Mõlemas materjalis on tähelepanu pööratud ka lõimingule. Eesti keele tööraamatust leiad lisaks ilukirjandustekstidele ka eri valdkondade tarbetekste (infolehed, kuulutused, kataloogid, menüü jne). Kirjandusõpikus avaldub lõiming eelkõige matkapäevikutes, kus on tutvustatud paljusid õppekeskusi ja muuseume üle Eesti.

Kolmandaks seob mõlemat õppematerjali see, et tähelepanu on pööratud sõnavara arendamisele. Kirjandusõpikus on kas haruldasemaid või keerulisemaid sõnu õpilastele selgitatud lugemispala alguses ja sõna ise on tekstis markeeritud, et õpilane seda kohe märkaks. Tööraamatusse on seevastu teadlikult sisse toodud ebatavalisemaid ja haruldasemaid sõnu ja mõlema osa lõpus on põhjalik sõnastik.

Autorid ise on avaldanud õpematerjalide eessõnas selliseid mõtteid.

Meie, tööraamatu autorid, oleme eesti filoloogid, seega oskame loovat ja vaimukat keelekasutust kõrgelt hinnata. Tunnetame, et keelel on lõputult kasutusvõimalusi: keele abil saab õppida, kirjandusteoseid luua, eksperimenteerida sõna ja lausestusega, teha nalja. Seda kõike tahame ka sulle edasi anda, seepärast oleme välminud võimalikult erinevaid ja põnevaid ülesandeid ning kasutanud kohati päris pentsikuid sõnu, mis sinu sõnavara täiendaksid.

Kaja Männi ja Reet Varik

Ma olen alati uskunud, et kirjanduse õppimine peab käima lugemise kaudu. Sellepärast on mu õpikus palju tekste ja vähe teooriat. Õpiku metoodilise osa moodustavad autorite lühitutvustused ja mõistete selgitused, mis on vajalikud lugemispalade ja nende konteksti mõistmiseks, ning küsimused ja ülesanded, mis suuremas osas suunavad arutelule, arutlusele, loovuse arendamisele ning on peamiselt väärtuspõhised. See on kirjanduse mõistmiseks väga vajalik. Kuid ma ei ole ülesannetes ka teooriat tähelepanuta jätnud.

Aidi Vallik

Ideekalendri 33. nädal. Lahendus algab hetkeolukorra teadvustamisest

Head sõbrad!

Laste ja noorte liikumisaktiivsusest räägitakse aasta aastalt rohkem. Näeme seda enda ümber iga päev ja ka erinevad uuringud näitavad, et aina vähenevast liikumisest on saanud ülemaailmne tõsine probleem. Vähene liikumine noores eas toob tulevikus kaasa erinevaid terviseprobleeme, pärsib sotsiaalset ja kognitiivset arengut ning alandab enesehinnangut.

Selge on, et kusagil ei suhtuta sellesse probleemi ükskõikselt ja tänases ideekalendris teeme tutvust Liikuma Kutsuva Kooliga – mis see on ja kuidas see kõik meie laste ja noorte tervisega seotud on. Mis on liikumisaktiivsuse tunnistus, kas ja mida sellega liikumisharjumuste kujundamisel reguleeritakse?


 

Lahendus algab hetkeolukorra teadvustamisest

Teksti koostas Britta Roosileht

Tartu Ülikooli Liikumislabor algatas 2016. aastal teaduspõhise sekkumisprogrammi, mille nimi on Liikuma Kutsuv Kool. Selle põhiliseks eesmärgiks on pakkuda koolidele, õpilastele, õpetajatele ja lapsevanematele ideid ja lahendusi, kuidas kasvatada laste liikumisaktiivsust.

Mõte on selles, et õpilased liiguksid vähemalt 60 minutit päevas, mis on minimaalne koormus hea tervise ja normaalse arengu jaoks. See on võrgustik, millega saab liituda iga kool, mille õpilased liiguvad liiga vähe ja samas ideid nende kehalise aktiivsuse tõstmiseks napib.

Mida teeb Liikuma Kutsuv Kool?

Liikuma Kutsuv Kool aitab lastel tunda rõõmu õppimisest ja panustada laste igakülgsesse arengusse. Koolid saavad võrgustikuga liituda, kui loovad meeskonna, kuhu lisaks koolijuhile ja õpetajatele võiksid kuuluda ka õpilased ja lapsevanemad. Nii saab alustada muutustega meeskonnana, samal ajal aga saavad meeskonnaliikmed anda isikliku panuse kooli liikuvamaks muutmiseks.

Kui kool liitub võrgustikuga, on meeskonnal võimalik osaleda Liikumislabori ideeseminaridel, aktiivsete aine- ja vahetundide koolitustel ning liikumisfoorumil. Ühtlasi saavad koolid külastada teisi võrgustikukoole ning jagada kogemusi ja mõtteid. Liikuma Kutsuval Koolil on ka Facebooki grupp, kus õpetajad ja teised koolitöötajad saavad omavahel nippe ja nõuandeid vahetada.

„Liikumisaktiivsuse tunnistus 2018“

TÜ Liikumislabor on koostanud uuringuraporti, mille nimi on „Liikumisaktiivsuse tunnistus 2018“. See on välja töötatud rahvusvahelise metoodika põhjal ja koondab viimaste aastate uuringute andmeid tegurite kohta, mis mõjutavad laste ja noorte liikumisaktiivsust.

Välja on toodud kümme erinevat valdkonda, mis mõjutavad liikumisaktiivsust. Nii nagu tavalisel koolitunnistusel, pannakse ka siin hindeid. Need valdkonnad on:

  • üldine liikumisaktiivsus;
  • organiseeritud sport;
  • aktiivne mäng;
  • aktiivne transport;
  • kehaline mitteaktiivsus (ekraaniaeg);
  • kehaline võimekus;
  • perekond ja eakaaslased;
  • kool;
  • kogukond ja keskkond;
  • valitsus.

Hindamisel järgitakse Active Healthy Kids Global Alliance’i (http://activehealthykids.org/) rahvusvahelist hindamissüsteemi, kus hindeid jagatakse skaalal F (alla 20%) kuni A+ (94–100%). Active Healthy Kids Global Alliance on teadlaste ja terviseedendajate võrgustik, mille eesmärk on panustada laste ja noorte liikumisaktiivsuse parandamisse kogu maailmas. Selleks korraldatakse muu hulgas ülemaailmseid uuringuid, hindamaks eri riikide laste ja noorte liikumisharjumusi. Riigid saavad ise otsustada, kas soovivad uuringutel osaleda. Soovi korral on võimalik liituda nende kodulehe kaudu.

Liikumisaktiivsuse tunnistusel on kümnest valdkonnast Eestis kõige kõrgema hinde saanud kool kui üks kehalise aktiivsuse tõstmise mõjutaja (C+ ehk 54–59%). Enamik meie koolide kehalise kasvatuse õpetajatest on nõuetekohaselt kvalifitseeritud. Positiivne on ka see, et 39% Eesti koolidest kuulub tervist edendavate koolide võrgustikku ja enamikus, st 77% koolides toimivad koolivälised spordiringid. Selgub ka, et pooltel 6. klassi õpilastel on võimalik aktiivselt liikuda vahetundides või kehalise kasvatuse tundide väliselt.

Üldine liikumisaktiivsus sai Eesti koolides hindeks D–. See tähendab, et:

  • 16% Eesti 10–17-aastastest kooliõpilastest tegelevad iga päev vähemalt tund aega mõõduka kehalise aktiivsusega; 26% lastest on enda hinnangul aktiivsed vähemalt kuuel päeval nädalas;
  • objektiivselt ehk liikumisanduritega mõõdetud uuringust selgus, et 28% 6–13-aastastest õpilastest liigub soovituslikus mahus vähemalt viiel päeval nädalas.

Kõige madalamad hinded said Eesti lapsed aktiivse mängu ja kehalise mitteaktiivsuse kategoorias (F ehk alla 20%). Uuringu järgi liigub ainult 10% meie lastest õues iga päev, 22% neist viibivad õues vähemalt seitse tundi nädalas ja ainult 7% kasutavad koolipäevadel ja vabal ajal vähem kui kaks tundi nutiseadmeid ja/või vaatavad televiisorit.

Liikumisaktiivsuse tunnistus võimaldab ühiskonnas kokku leppida peamistes arengusuundades ja soovitustes, mida anda edasi lapsevanematele, haridusasutustele ja kogukondadele. Ühtlasi aitab see ka riiklikel otsustajatel planeerida laste ja noorte liikumise ja tervisega seotud tegevusi. Samuti on hetkeseisu teades võimalik kavandada vajalikke teadusuuringuid, et toetada liikumistegevusi ja hinnata nende mõju. Selleks, et toimuksid positiivsed muutused laste ja noorte liikumises, on vajalik eri valdkondade ühine tahe, koostöö ja panus sellesse.

Raportis tuuakse välja liikumissoovitused 5–17-aastastele lastele, mis lähtuvad rahvusvaheliselt tunnustatud liikumisaktiivsuse soovitustest.

  • Laps ja nooruk peaks iga päev liikuma vähemalt 60 minutit mõõduka kuni tugeva intensiivsusega. Aktiivset liikumist võib koguneda terve päeva jooksul erinevatest kehalistest tegevustest, nagu liikumis- ja sportmängud, matkamine, rattaga kooli sõitmine, võimlemine, jõuharjutused, kehalise kasvatuse tunnis või treeningul osalemine. Liikuda tuleks korraga vähemalt 10 minutit.
  • Liikumine rohkem kui 60 minutit päevas toob tervisele täiendavat kasu.
  • Liikumise juures on oluline sellega kaasnev liikumisrõõm.
  • Lapsed ja noored peaksid ekraani taga meelt lahutama päevas vähem kui kaks tundi. Kehaliselt mitteaktiivset aega peaks olema võimalikult vähe.

Raportis tuuakse välja ka soovitused edasiseks tegevuseks ning ka see, millistes valdkondades on info puudulik või vajaks lisauuringuid. Näiteks tuleks lisaks objektiivse liikumisaktiivsuse taseme uurimisele vaadelda ka liikumist takistavaid ja toetavaid tegureid ning seda kõigis vanuserühmades.

Teadusuuringud

Liikuma Kutsuva Kooli veebilehel on põhjalik ülevaade erinevatest laste ja noorte tervist puudutavatest uuringutest. Välja on toodud kolm olulisemat teemat: kui palju peaksid lapsed liikuma, miks on liikumine kasulik ja miks pikk istumine kahjulik. Taas nimetatakse „maagilist kestvust“ 60 minutit, mis tingimata ei tähenda tunniajast treeningut. Hea, kui see tund aega liikumist kuuluks lapse igapäevatoimetuste hulka ja oleks osa argipäevast. Kõik, mis läheb üle selle, on tervisele vaid täiendavalt kasulik. Lisaks liikumise kestvusele on oluline jälgida, et istumise aeg ei veniks liiga pikaks ning meelelahutuslikku ekraaniaega oleks vähem kui kaks tundi päevas. Kõige olulisem aga lapse jaoks on liikumisega kaasnev rõõm, mis motiveerib ja tekitab huvi, et liikumisest saaks kogu elu kestev harjumus.

Suurimad hüved, mida laps liikumisest saab:

  • parem keskendumisvõime;
  • parem tuju;
  • parem tervis;
  • paremad kehalised võimed;
  • palju rõõmu;
  • paremad suhted;
  • kiirem otsustusvõime;
  • paremad õpitulemused;
  • parem uni;
  • vähem pingeid.

Ühtlasi tuuakse sealsamas välja, et 16% 11–15-aastastest Eesti lastest liiguvad enda hinnangul nii palju, kui soovitatakse. Selgub ka, et 24% 7–13-aastastest õpilastest liiguvad vähemalt 60 minutit päevas koolipäevadel ja Eesti õpilased on üle poole (66%) koolis oldud ajast kehaliselt mitteaktiivsed.

Õpilased veedavad enamiku oma koolipäevast istudes, suurem osa nende päevasest kehaliselt mitteaktiivsest ajast möödub ainetundides. Ainetunde aga saab põnevamaks ja lõbusamaks muuta, tehes liikumispause ja kasutades liikumist võimaldavaid õpetamismeetodeid nii klassis, koridoris kui ka õues.

  • Praeguseks on kogunenud palju tõendeid selle kohta, et:
  • ainetundides liikumisele kulutatud aeg ei mõju õpitulemustele halvasti, vaid pigem toetab õppimist;
  • liikumine ainetundides aitab parandada tunni töörahu – peale liikumispausi või -tegevust suudavad õpilased paremini tööle keskenduda ning esineb vähem kõrvaliste asjadega tegelemist;
  • ainetundidesse lõimitud liikumisel on õpitulemustele otsene positiivne mõju;
  • õpilased naudivad aktiivseid tegevusi ainetundides ja on ehk just seetõttu ka rohkem motiveeritud tunnis kaasa töötama.

Laste ja noorte vähene liikumisaktiivsus on süvenev probleem ja sellega tuleks tegeleda. Lisaks lapsevanematele ja kodusele keskkonnale saavad sellele väga suure panuse anda kooliõpetajad ja -juhid, kui toetavad juba ainuüksi mõtet, et koolipäev on suures osas istuv ning lapsed võiksid rohkem liikuda. Kui mõte on jaatav, siis tegutsemiseks on vaja ainult otsust. Igaüks saab anda panuse selleks, et lapsed saaksid tulevikus nautida kõiki hüvesid, mida annab regulaarne liikumine. Pärast otsustamist hakkavad lahendused juba iseenesest esile kerkima. Iga väike tegu loeb.

Kasutatud materjalid

1. Tartu Ülikooli Liikumislabori raport „Liikumisaktiivsuse tunnistus 2018“ (http://www.liikumakutsuvkool.ee/wp-content/uploads/2018/10/LAT2018.pdf)

2. Liikuma Kutsuv Kool, teadusuuringute ülevaade (www.liikumakutsuvkool.ee/teadusuuringud)

Uuri lisaks

Liikuma Kutsuv Kool (www.liikumakutsuvkool.ee)

Tartu Ülikooli Liikumislabor (www.liikumislabor.ut.ee)

 

Ideekalendri 32. nädal. Liikudes tulevikku

Head sõbrad!

Liikumine saab igas inimeses alguse sisemisest motivatsioonist. Pole tähtis, kas oled laps või vanur, liikuma ja ennast ületama paneb ikka mingi väline jõutegur, mis näikse vajutavat täpselt õigele nupule.

Tänases postituses mõtiskleme selle üle, kui suurt rolli me tegelikult laste liikumisharjumuste kujunemises mängime. Mida aeg edasi, seda rohkem mõjutajaid mängu tuleb – lisaks lapsevanematele õpetajad, treenerid, sõbrad ja isegi iidolid.

Mis saaks olla parem eeskuju kui üks läbinisti sportlik pere? Teemegi väikese intervjuu ühe sellise pere isaga.

Head liikumist!


 

Liikudes tulevikku

Teksti autor: Britta Roosileht

Kas olete kunagi trennist, jalutamast või rattasõidult koju jõudes tundnud kahetsust, et seda tegite? Ilmselt ei. Mina ka mitte. Tegelikult ei ole ma siiani kohanudki inimest, kes pärast mingit aktiivset tegevust oleks pahane või nördinud, et ta selle üldse ette võttis. Liikumine tõesti tekitab hea enesetunde. Raske polegi liikumine ise, vaid pigem sellega alustamine, ehkki ajutine ebamugavus võib tekkida, olenevalt treeningu intensiivsusest ja raskusastmest. Hiljem aga on kõik enda üle uhked: „Ma tegin selle ära!“ Inimesed on programmeeritud elama mugavalt. Me tahame, et meie elus oleks rohkem rõõmu kui muret ning head enesetunnet, mis kestaks. Liikumisest saadud positiivne sutsakas aga kestab üsna lühikest aega ning järgmiseks päevaks on keha selle juba unustanud. Aju annab omakorda signaali, et diivan on lähemal kui staadion või jõusaal ning nii käib paljude inimeste õlgadel hea ja kurja vaheline võitlus. Kumb jääb peale, on meie endi otsustada.

Aktiivne eluviis saab alguse juba beebi- ja väikelapseeas. Beebi liigutab käsi ja jalgu, pöörab pead, õpib lühikese aja jooksul selgeks palju motoorseid oskusi. Suuremaks kasvades saab ta vanemate juhendamisel ja suunamisel harjuda igapäevaselt õues käima või tubastes tingimustes vähemalt tunnikese aktiivselt aega veetma. Kullimäng, tantsimine ja palli veeretamine kõlab justkui lõbusalt. Usun, et lasteaed on üks parimaid etappe, mida me elus kogeda saame. Alates sellest, et rühmas tuleb õppida üksteisega arvestamist, hoolimist ja abivalmidust, lõpetades sellega, et õpetajad on alati hoolitsemas laste kõikide põhivajaduste, sh liikumise eest. Lisaks liikumistundidele käiakse peaaegu iga ilmaga õues mängimas, jalutamas ja avastamas. Mis saaks olla parem, kui uudishimulikul lapsel lasta teha eluks vajalikke asju just selles eas, kui ta ise väga tahab neid teha?

Keerulisemaks läheb kooli minnes. Koolipäevad on pikad ja tunnis tuleb istuda vaikselt ühe koha peal. Vahetundidel lastakse ennast vabaks, elades välja kõik, mis 45 minuti jooksul enesesse kogunenud on. On ainult tervitatav, et aina enam rakendatakse koolides õuevahetunde. Nii saavad lapsed pisutki oma pikast tubasest päevast veeta väljas värske õhu käes, kus helid kellegi kõrva ei kriibi ning ennastunustavalt joostes pole ohtu mõnd õpetajat jalust maha niita. Samas ei saa õpetajate ja koolisüsteemi õlule panna kohustust vastutada laste liikumisharjumuste eest. See on eeskätt meie kui lapsevanemate asi anda eeskuju, olla inspireeriv ja innustav, tekitada lastes sisemist motivatsiooni olla terve ja aktiivne. Kõik algab kodust.

Laste liikumisaktiivsus hakkab langema alates teisest kooliastmest. Selles eas on laps vanemate jaoks piisavalt iseseisev, et lasta tal omaette toimetada, kuid lapse eeskujuks on hoopis enda töödele ja tegemistele keskenduvad vanemad. Kui vanemad ajavad omi asju ja lapse huvidesse ei süvene, ei tunne temagi enam vajadust pingutada. Ta leiab endale uusi ja teinekord mitte eriti tervislikke hobisid ning suunab energia sinna, kuhu pole vaja. Väga lihtne on laps panna kõikvõimalikesse trennidesse ja huvialaringidesse, viia ta autoga ukse ette ja sealt taas peale korjata, teadmata, millega järeltulija sisuliselt ühes või teises kohas tegeleb. Palju keerulisem ja aeganõudvam on aga huvi välja näidata päris tegudega – olla moraalseks toeks spordivõistlustel tribüünil kaasa elades või jõulukontserdil publiku seas kuulates. Laps ei pruugigi vanemat pealtvaatajate seas märgata, aga teadmine, et ta on kohal, näitab, et vanem tõesti hoolib ja huvitub. See annab talle jõudu ja motivatsiooni ning innustab näitama, milleks ta suuteline on.

Täpselt nii, nagu meie oleme enda laste suurimad õpetajad ja teejuhid, on nemad tulnud meie ellu selleks, et anda meile need õppetunnid, millest koolis ei räägitud. Nii võib laste liikumisharjumuste kujunemisele oma eeskujuga kaasa aitamine olla raskemgi kui jõusaalis kangi tõstmine. Lisaks sellele lasub eeskuju näitamisel vastutus tulevaste põlvede eest. Meie kujundame oma laste tuleviku, nemad omakorda enda omade. Üha raskem on ennast koduseinte ja helendavate ekraanide tagant välja saada, kuid täpselt nii, nagu inimkond on endale kujundanud kõikide mugavustega oleviku, tuleb pingutada, et tulevikus säiliks tasakaal mugavuse ja kehaliste väljakutsete vahel. Meie tervis ja eluiga sõltuvad sellest.


Eesti Olümpiakomitee valis 2018. aasta Tartumaa sportlikuimaks pereks perekond Pihlaku. Pereisa Marek on tegev lausa mitmel rindel ning annab endast väga palju, et väikelinnas sport elaks. Ta on Elva Spordiliidu ja Spordiklubi Altia juhatuses ning töötab Elva Gümnaasiumis kehalise kasvatuse õpetaja ning judo- ja võrkpallitreenerina. Mareki eestvedamisel saavad linlased iga aasta augustis maksimaalse liikumiskogemuse, kui Elva spordikuu raames toimuvad peaaegu igapäevaselt erinevad põnevad treeningud oma ala spetsialistide juhendamisel. Marek on Elva kodanikuspordi edendamisel eeskujude eeskuju. Vähe sellest kõigest – just tema algatas 2014. aastal Elva Kohvikutepäeva ürituse, mis praeguseks toob kesksuvel Elvasse kokku tuhandeid inimesi lähedalt ja kaugelt. Väikelinnade ja kogukondade jaoks on taolised inimesed asendamatud.

Pihlakute peres on liikumine ja kehaline aktiivsus väga tähtsal kohal. Kuidas olete tee spordi ja aktiivse eluviisini leidnud?

See algas juba varases lapsepõlves – palju väljas liikumist ja erinevaid mänge. Sport ja liikumine oli lapsepõlves iga päeva loomulik osa ja on seda siiani. See on nagu õhk, mida hingame.

Milliste aktiivsete tegevustega teie päevad sisustatud on?

Katsume nädalasse mahutada lisaks tööle (mis kindlasti ei ole istuv) ka aeroobseid ja jõutreeninguid. Abikaasa Evelin käib lisaks rühmatreeningutel. Meile meeldib looduses liikuda ja seda võimalust pakub männilinnana tuntud Elva rohkesti.

Spordipsühholoog Jörgen Matsi on öelnud, et laste liikumisaktiivsusest ei sõltu vaid Eesti spordi, vaid kogu Eesti rahva tulevik. Kuidas Sina seda mõtteviisi jagad?

Olen kuulnud ühte head ütlust: kõige tähtsam töö on kehalise kasvatuse õpetajatel ja treeneritel – õpetada lapsi liikuma ja seda armastama, sest oma kehaga peame elu lõpuni hästi läbi saama.

Kuidas teie olete oma lapsi suunanud liikuma?

Ei ole pidanud väga suunama ja sundima. Mõlemad lapsed käivad treeningutel – tütar rühmvõimlemises ja poeg judos, lisaks mängivad ja liiguvad õues. Nad väga naudivad seda, mida teevad.

Olete abikaasaga mõlemad treenerid ja kehalise kasvatuse õpetajad. Kuidas hindate hetkeolukorda koolides? Kas tänapäeva lapsed liiguvad meelsasti või on neid vaja pisut sundida ja suunata?

Lapsed liiguvad meelsasti ja paljud käivad ka spordiklubides treeningutel. Mõõn tuleb 7.–9. klassis, kus paljud lõpetavad aktiivse sportimise. Laste loomulikku liikumist võiks suurendada lihtsate nippidega – näiteks ei pea last tooma autoga otse kooli ette, vaid võib jätta talle kuni veerand tundi jalutamise aega.

Kas Sinu meelest mahub koolipäevadesse piisavalt liikumist?

Elva Gümnaasiumi Tartu maantee majas (1.–6. klass) toimuvad õuevahetunnid, võimlavahetunnid, tantsuvahetunnid, liikumismängud ja teatevõistlused. Puiestee tänava koolimajas võiks olukord olla parem – vahetunnis saab võimlas palli mängida ja koridoris on üleval lauatennise laud, kuid nende kasutusaktiivsus võiks olla suurem.

Mauruse ideekalendri novembrikuu teemaks on eeskätt tubane liikumine. Kas Sul oleks kooliõpetajatele jagada mõni hea idee, kuidas kooli- ja klassiruumides laste liikumisaktiivsust tõsta?

Igas tunnis on võimalik läbi viia liikumisminut, teha liikumispause. Tundide läbiviimisel võib julgelt kasutada muusikat ning igapäevase õppetöö ühe osana saab teha kasvõi lihtsaid liikumismänge ja tegevusi.

perepilt

Tartumaa sportlikuim pere 2018 – perekond Pihlak
(vasakult: ema Evelin, vanem õde Laura-Liisa, isa Marek ja pesamuna Jakob)
Foto: erakogu

Maurus meedias. Uuenduse ja säilitamise vahekord hariduses

12. oktoobri Sirbis käsitles Mauruse peatoimetaja Mirjam Puumeister põhjalikult hariduse uuenduslikkuse ja traditsioonilisuse teemat. Avaldame teksti täies mahus. 


 

Uuenduse ja säilitamise vahekord hariduses

Kuidas ühiskonnas, kus mõtestatakse kõike majanduse raamistikus, teha nii, et ei saaks normiks õpetaja kui teenusepakkuja ja õpilase/lapsevanema kui kliendi suhe?

Teksti autor: Mirjam Puumeister, ilmunud kultuurilehes Sirp 12. oktoobril 2018

Igaüks on käinud või käib koolis, mõni era-, kuid suurem osa tavakoolis. Kooli ja õppimise rolli ühiskonnas on raske alahinnata. Mida aga arvame oma haridusest, koolist/koolidest, kus käinud oleme, Eesti haridussüsteemist? Palju räägitakse muudatuste vajadusest ning et ollakse rahulolematud. OECD1 on ammu riikidele südamele pannud, et traditsiooniline haridusmudel on ajale jalgu jäänud. Sellest, mis töötas XX sajandi alguskümnendeil, tänapäeval ei piisa. Eestis on sellekohane olulisim dokument vahest „Eesti elukestva õppe strateegia 2020“ (2014),2 mille üks eesmärke on „iga õppija individuaalset ja sotsiaalset arengut toetav, õpioskusi, loovust ja ettevõtlikkust arendav õpikäsitus, mis on rakendatud kõigil haridustasemetel ja -liikides“.

Kolm näidet õpetaja rolli kohta

Ilma õpetajateta ei ole mingit haridussüsteemi ega õpikäsitust, mida muuta. On selge, et samamoodi, nagu on pidevas muutumises meie haridussüsteem, muutub kogu aeg ka õpetaja roll. Liisa Murel kirjutab Sirbis (1. VI 2018), et õpetaja ei ole enam koolis autoriteet, vaid õpilase ja õpetaja vahel valitseb kliendi ja teenindaja suhe. Kui see ei ole muutus, siis mis on?

Mõelgem võrdluseks, mis oli iseloomulik aastatel 1918–1940 iseseisva rahvusriigi haridusele. Eesti haridussüsteemi loomises ja kujundamises osalevate inimeste meelsus oli valdavalt kujunenud ärkamisaja vaimus. Esimestel iseseisvusaastatel oli õpetajaskond peamiselt nooremapoolne, suurima grupi moodustasid vanuse ja soo põhjal mehed vanuses 20–32, õpetajatel oli oluline roll kaitseliidu tegevuses, rahva informeerimisel ja riigi siseelu korraldamisel sõjatingimustes.3 Seega ei olnud tegemist puhtalt haridustöötajatega, vaid ühiskonnaelu edendajatega ning suhe riigiga/valitsemisega oli kahepoolne. Näiteks nõuti 1933. aasta XI õpetajate kongressi resolutsioonis, et valitsus astuks otsustavamalt välja fašistlike ja kommunistlike liikumiste vastu.4

Õpetajast kui poliitiliselt aktiivsest tegutsejast sai Nõukogude võimustruktuuris poliitiliselt oluline, kuid passiivne osaline. Kui 1946. aastal oli õpetajate seas vaid 82 kommunisti, siis 1952. aastal juba 482.5 Ideoloogiline survestamine, õpetajate ja nende sugulaste varasema tegevuse kohta info kogumine, nende jälgimine ja represseerimine on vaid mõned näited tolleaegse valitsemise strateegilistest võtetest hariduse kujundamisel. Vene ja eesti õppekeelega koolide haridusprogrammide ühtlustamise vastu suudeti siin õnneks võidelda, nagu ka nõukogude õpetajate sissetoomise vastu.6

Kui Nõukogude aja haridussüsteemis valitsesid peamiselt ideoloogilised eesmärgid, siis taas iseseisvas Eestis hakati lääne eeskujul lähtuma majandusprintsiibist. Vabaturumajandus, erastamine ja läänest imporditud valitsemisvõtted aitasid kõigis ühiskonnaelu sfäärides saada lahti nõukogudeaegsetest mõjudest. Taas iseseisva riigi esimesed aastad ei olnud ideoloogiavabad, vaid NSV Liidu vastased ehk varasemaga opositsioonis. Näiteks kaotas vene keele õpetamine eesti koolis oma tähtsuse, langedes inglise keelest tahapoole, samale pulgale saksa keele õpetamisega. 1990ndate keskpaigast võib täheldada „riigi naasmist“7 haridusellu: juurutati kohustuslikud riigieksamid keskkoolilõpetajatele, rajati eksami- ja kvalifikatsioonikeskus, tööd alustas kõrghariduse kvaliteedi hindamise keskus ja valitsus hakkas sihikindlamalt kasutama nii finantshoobasid kui ka kvaliteedikontrolli mehhanisme.

Praeguseks on lisandunud valitsemisse igasuguseid uusi võtteid, näiteks enesekavandamine ehk enesevalitsemine. Maarten Simons ja Jan Masschelein8 kirjutavad, et inimeste valitsemine ei ole enam toore jõu või ideoloogia pärusmaa, vaid pigem tegutsetakse avalikult ja kaalutletult inimese enesekuvandi suunamise kaudu.9 Hariduses näiteks elukestva õppe juurutamise vahendusel. Haridust on alati osaliselt mõtestatud majandust silmas pidades, kuid praegu toimub nihe selliste sotsiaalsete probleemide nagu ebavõrdsus ja töötus hariduse toel lahendamiselt õppimisega lahendamise suunas. Koolisüsteemi ja ainekavade reformid ei ole kuhugi kadunud, kuid nende kõrvale saab asetada võrdväärse sfäärina inimese enda vastutuse oma haridusliku kapitali eest. Mõtestades selliseid sotsiaalseid nähtusi nagu töötus kui individuaalset ja õppimisse puutuvat probleemi, muutub igatahes hariduse-valitsemise-ühiskonna suhe.

Iga õppija individuaalset ja sotsiaalset arengut toetav ja ettevõtlikkust arendav õpikäsitus tagab indiviidi, kes tegeleb ka edaspidi – pärast kohustuslike kooliastmete lõpetamist – oma õppimise manageerimisega. Ta on nimelt omandanud hoiaku, et õppimine nii protsessina kui ka selle tulemus on kapital, mis tagab paindlikkuse ja kohanemisvõime. Viimased on peamine eeldus, et olla kiirelt muutuvas maailmas edukas.

Niisiis on vajadus õppida liberaalses valitsemissüsteemis kesksel kohal. Simons ja Masschelein ütlevad, et õppimine on meie vabadus, mis eeldab enesevalitsemist ja muudab samal ajal meid ennast ja kogu ühiskonna valitsetavaks. Õpingute jätkamine, ükskõik kas institutsionaalne või mitteametlik, peab olema efektiivne ja selle eest vastutab iga inimene ise, valitsevad struktuurid hoolitsevad selle eest, et meil oleks olemas vastavad võimalused. Propageerides elukestvat õpet ja luues selle jaoks vajaliku taristu, kindlustatakse ühiskonnas paindlik tööturg. Töötu vajab esmajärje­korras ümber- või lisaõpet, mitte stabiilset sissetulekut (töötuabiraha või utoopilisemalt kodanikupalga näol). Kui keegi on nii-öelda ühiskonna hammasrataste vahele jäänud, siis selles saab näha tema enda puudulikku huvi oma õppimise kui jõu kujundamise ja kasutamise vastu.

Õppimine kui kohanemine

Kuidas suhestuvad traditsioonilise õppekava mõõdetavad oskused individuaalset arengut toetava kompetentsipõhise avatud maatriksiga õpikäsitusega? Ka Liisa Murel küsis, et kui turusuhete väärtuste subjektiivsust ei ole võimalik sobitada kohustusliku ainekavaga, mis saab siis õpetajast.

Mõnes mõttes on õpetaja ja õpilane sama sunduse ees: mõlemad peavad hoolitsema võrdväärselt oma oskuste ja kompetentsuse eest. Õpetajad vastutavad samamoodi nagu iga teine ühiskonnas või kitsamalt tööturul osaleja oma õppimise korraldamise eest eesmärgiga olla ja jääda professionaalideks.

Kui aga õpilane on isiklikult vastutav oma õppimise eest, siis on ta ka valivam ja nõudlikum. Juba VI klassis tutvustatakse elukestva õppe kontseptsiooni ja sellega seonduvat vastutust. Mängus ei ole midagi vähemat kui õpilase tulevik, sest õpilane ise peab leidma /välja mõtlema need kompetentsusvaldkonnad, mis teevad temast ühiskonnas (tööturul) väärtusliku, paindliku jne tegutseja.

Kooliharidus rekodeerib ja mõtestab ennast pidevate ja järjest kiiremate muutuste kontekstis, see on täiesti klaar. Nagu ka see, et ajalooliselt välja kujunenud haridussüsteem, kus (taas)toodetakse ja korrastatakse kultuurilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke väärtusi, on alati suunatud samaaegselt innovatsioonile ja säilitamisele. Kuidas aga ühiskonnas, kus mõtestatakse kõike majanduse raamistikus, teha nii, et ei saaks normiks õpetaja kui teenusepakkuja ja õpilase/lapsevanema kui kliendi suhe?

Klient on alati kuningas, mis tähendab, et selline suhe loob tingimused, kus õpilasel koos vanema(te)ga on õigus õpetajale dikteerida, mida, kuidas ja millal õpetada ning kas üldse õpetada. Teiselt poolt esitab pidevalt reformitavaid nõudmisi haridusministeerium, mille vaade haridussüsteemile vahetub ühes ministriga. Siinkohal kerkib üles oluline küsimus: kas enesetäiendamine tähendab õpetajale ka enese harimist või lihtsat kohanemist pidevalt muutuvate nõudmistega? Veidi meelevaldselt üldistades võib küsida: kas elukestva õppe all mõeldakse üleüldse haridust ja harimist? Võib-olla on peaasjalikult tegemist siiski kohanemisega, mille eesmärk on olla konkurentsivõimeline? 

  

1 Nt Innovating to learn, learning to innovate. OECD Publishing, Paris 2008. 

2 https://www.hm.ee/sites/default/files/strateegia2020.pdf 

3 Toomas Karjahärm, Väino Sirk, Vaim ja võim. Eesti haritlaskond 1917–1940. Argo, Tallinn 2001, lk 70-71. 

4 Samas, lk 100. 

5 Toomas Karjahärm, Väino Sirk, Kohanemine ja vastupanu. Eesti haritlaskond 1940–1987. Argo, Tallinn 2007, lk 311. 

6 Samas, lk 340. 

7 Eesti inimarengu aruanne (EIA) 2010/2011. Inimarengu Balti rajad: muutuste kaks aastakümmet. Eesti Koostöö Kogu, Tallinn 2011, lk 97. 

8 Maarten Simons, Jan Masschelein, The govermentalization of learning and the assemblage of a learning apparatus. – Educational Theory 2008, kd 58, nr 4, lk 392–397.

9 Simons ja Masschelein toetuvad Michel Foucault’ käsitlusele valitsustumisest (gorvernmentalization), mille eesmärgiks on laiendada poliitiline analüüs riigist kaugemale. Valitsemine (governmentality) viitab laiemale võimuloogikale, mitte kitsalt valitsusele. Võime rääkida näiteks neoliberaalsest valitsemisest, mis tähendab hoopistükkis riigiinstitutsioonide ja teistegi sotsiaalsete eluvaldade allutamist kapitalistliku turumajanduse loogikale. Enesevalitsemine (self-government) toimub laiemas valitsuslikkuse kontekstis; neoliberaalses ühiskonnas elav inimene on samuti sunnitud end kujundama majanduslike mudelite alusel, millest on tänapäeval olulisim ilmselt inimese kui ettevõtja mudel, mis laiendab ettevõtluse loogika kogu elule.

Ideekalendri 31. nädal. Tunnid liikuvamaks ja vaheldusrikkamaks!

Head sõbrad!

Käes on november, üle maailma tuntud kui meeste tervise kuu (movember). See on ideaalne aeg võtta suurema tähelepanu alla meie kõigi tervis ja liikumisharjumused. Ideekalendri novembri postitustes keskendume eelkõige tubasele liikumisele. Püüame lahti mõtestada koolilaste liikumisaktiivsuse olulisuse ja vaatame, milline on olukord meie koolides ja peredes. Novembrikuu töölehtedest leiate erinevaid võimalusi liikumise ja ainetundide ühendamiseks.

Sel nädalal jagab Tartu Luterliku Peetri kooli õpetaja Õnne Ints põnevaid ideid, kuidas koolitunde liikuvamaks ja vaheldusrikkamaks muuta.


TUBASED TEGEVUSED

Õnne Ints
Tartu Luterliku Peetri kooli õpetaja

Kätte on jõudnud kooliaasta kõige pimedam ja rutiinsem aeg. Kooliaasta alguse elevus on vaibuma hakanud, märjad ja kõledavõitu ilmad võtavad soovi õue minna, üksluiste koolipäevadega aga õpirõõmu hoida kindlasti ei saa. Et nii õpetajal kui ka õpilastel silm kooli tulles säraks, tasub koolipäevi aeg-ajalt tavapärasest teisiti üles ehitada. Õppesisu on sama, kuid põnevad tegevused ja meetodid muudavad õppimise ja õpetamise toredaks.

Panen Mauruse ideekalendri soovil kirja mõned läbi proovitud võtted, mis aitavad luua särava koolipäeva. Kindlasti on igal õpetajal varutud hulganisti häid ideid – julgustan neid unisel talveajal välja otsima (ning kolleegidega jagama!). Tubased tegevused ei pea tüütud ja igavad olema!

ÜLDÕPETUS JA TEEMAPÄEVAD

Algklassides on kindlasti mõistlik kasutada üldõpetuslikku tööviisi. Nii võib keskenduda kasvõi terve nädala jooksul ühele kesksele teemale ning lõimida omavahel õppeaineid ja tegevusi. Aga ka üksikud teemakesksed päevad on toredad. Lapsed on alati elevil hommikul teatatud päevateema üle ning seega juba motiveeritud õppima. Teemad võivad tuleneda ükskõik millisest ainetunnist. Loetud raamatu teemapäev on lõbus, sest kes ei sooviks näiteks lahendada või ise välja mõelda tekstülesandeid, mis on seotud raamatu tegelaste ja tegevustega?

Terve päev ühte teemasse süveneda on mõnus ning sellise päeva ettevalmistamine teeb pai õpetaja loovusele!

LIIKUDES ÕPPIMINE

Et istudes keha kangeks ning mõte tukkuma ei jääks, tasub õppimist liikumisega ühendada.

Reegleid ja mõisteid on vahva õppida räpirütmis salmide abil, liigutustega, meloodiliselt, kehapilli mängides, muuta saab tempot ja hääletooni. Kui laps selle kõik ka ise välja mõtleb, jääb veelgi paremini meelde. Virgutuspaus, natuke nalja ja õppimine samal ajal!

Ka kirjalikke töid saab sooritada liikudes. Ülesanded võivad paikneda klassiruumis hoopis tavatutes kohtades ning nn jooksev etteütlus on kindlasti põnevam kui tavapärane.

Kuidas kirjutada jooksvat etteütlust?

Etteütluste tekstid on klassiruumis erinevates kohtades seintel, aknalaudadel, mööblil jne. Pool etteütlust on ühte, pool teist värvi. Üks paariline liigub mõne etteütluse juurde, loeb lause ning jätab meelde. Seejärel dikteerib ta lause oma kaaslasele, kes selle üles kirjutab. Seejuures tuleb sõnu väga täpselt hääldada – see aitab sõbral õigesti kirjutada. Teise poole etteütluse kirjutamiseks vahetatakse ülesanded. Kui etteütlus kirjutatud, võib teksti endale lauale võtta ning ühiselt kõik vead üles leida ja ära parandada. Või kontrollib ja hindab õpetaja. Lisaks õigekirjale treenib ülesanne ka mälu ja koostööoskust.

Vastuste viimine õigetesse ümbrikutesse muudab ka kõige unisema ärksaks. Ümbrikud, millele on märgitud vastus, tuleb kinnitada erinevatesse kohtadesse seintele. Rühmadena lahendatakse arvutustehteid ning viiakse need sobivatesse ümbrikutesse. Igal rühmal on ülesanded erinevat värvi paberitel, nii on kohe näha, millistel rühmadel õiged vastused olid. Matemaatikaülesannete asemel võivad olla loomulikult ka teiste ainete teemad, kus mõisteid või küsimusi saab rühmitada.

ISESEISVA TÖÖ PÄEV

Sobib väga hästi teadmiste harjutamiseks ja kinnistamiseks. Õpilased saavad ülesandeid lahendada omas tempos ning enda valitud järjekorras. Õpilased liiguvad ainekeskuste vahel, igas keskuses on tööjuhend tegevusteks. Kontroll-lehe abil võib õpilane tehtu ka ise üle kontrollida ning endale hinnangu anda. Kiirematele tuleks kindlasti planeerida lisatöölehti või diferentseerida ülesandeid. Iseseisva töö päevaks ei pea õpetaja tingimata töölehti ette valmistama, kasutada võib ka tavapäraseid materjale. Hämmastaval kombel võib sel viisil ühe päevaga läbida palju suurema mahu, sest õpiõhin loeb. Õhin tekib aga vaheldusest, valiku- ja liikumisvõimalusest, uudishimust (mis mind järgmises keskuses ootab?) ning mõnest „magusamast“ ülesandest, mille tegemist ei jõua ära oodata (nuputamine, meisterdamine jms).

LAS LAPSED ÕPETAVAD

Miks mitte anda mõnikord võimalus lastel endal koolipäev või -tund korraldada? Tingimusel, et kõik tegevused peavad olema õppimisega seotud. Ka muutunud õpikäsitlus toetab seda, et õppetöö lähtuks lapse huvidest – ise valin, ise teen, ise vastutan ja ise esitlen tulemust teistele.

Kui lasta lastel iseseisvalt või koos paarilisega ette valmistada tund näiteks vulkaanidest, võib tulemus olla vägagi asjalik ja põhjalik. Mõni laps otsustab just sel hetkel õpetajaks hakata!

Kontrolltöö koostamine teistele õpetab rohkem kui lihtsalt kordamise tund. Õpetaja võib aga pärast valida igast tööst midagi põnevat (ristsõna, sõnarägastik, lünktekst, test) ja kleepida kõik ühiseks tööks kokku.

Mängude koostamine õpitava harjutamiseks on loov ning paneb teadmised proovile, lisaks saab lõimida kunstiõpetusega ning selle arvelt meisterdamiseks aega leida. Kui aga jätta mängu loomine projektülesandena koduseks tööks, võib see haarata kaasa terve pere ning tulemused võiks kasvõi kohe mõnele ideelaadale saata.

ÕUEVAHETUNNID

Kui tahes põnevad tubased tegevused ka poleks, ei tasu unustada värskendavaid õuevahetunde. Kasvõi pisut õues liikumist annab uut jaksu ja selget pead, et klassiruumis taas õppimisse süveneda!


 

Nagu meie tänane kaasautor ütles, on kindlasti teil kõigil tagataskus mõni vahva mõte, kuidas tubaseid tegevusi liikumisega sisduda. Kutsumegi teid oma mõtteid ja tegemisi ideekalendri kasutajatega jagama! Vahva tegevus võib olla nii kirjelduse, fotode kui videoklipi vormis ja oma kaastöö saate saata aadressile anneli@kirjastusmaurus.ee (Anneli Pilliroog).

Jagame teie kaastöid ideekalendri järgnevates postitustes ja usume jätkuvalt, et jagatud ideed hakkavad vilja kandma.


Videos nähtav mäng kannab pealkirja “Perimeeter”. Lihtne ja lõbus mäng, mis sobib matemaatika ja kehalise kasvatuse tunni ühendamiseks! (Brian Lewis / youtube.com)