Ideekalendri 37. nädal. Sotsiaalsed oskused loomariigis

Head sõbrad!

Kalendriaastaga koos hakkab läbi saama ka Mauruse Ideekalendri esimene ja väga edukas aasta. Oleme artiklite, videoklippide ja teemakohaste töölehtede abil käsitlenud väga erinevaid teemasid – eesmärkide püstitamisest ja kritseldamisest loovkirjutamise ja liikumisharjumusteni välja. Kõik 37 uudiskirja koos videoblogide ja 103 töölehega on saanud teoks tänu teie toetusele ja tagasisidele.

Aasta viimases postituses teeme juttu armastatud zoosemiootiku, etoloogi, paleontoloogi ja mütoloogi Aleksei Turovskiga. Räägime sotsiaalsetest oskustest ja hoolimisest loomariigis. Sellest, kuidas kujunevad suhted, kuidas luuakse ja antakse edasi geneetilist pärandit. Jõuludeks soovib Aleksei Turovski, et me õpiksime üksteist ja ümbritsevat usaldama. Kui valitseks üleüldine usaldus, oleks suur osa maailma probleemidest lahendatud.

Tänases videoblogis räägib Tartu Karlova kooli klassiõpetaja Killu Teras väärtustest, empaatiast ja südamega vaatamise oskusest.

Imelist jõuluaega, rõõmsat aastalõppu ja kohtumiseni juba 8. jaanuaril!

Teie Maurus


SOTSIAALSED OSKUSED LOOMARIIGIS

Aleksei Turovskiga ajas juttu Britta Roosileht

Meie planeedi biosfääris elavate loomade hulgas pole ükski loom üksi. Üksi on ehk loomast tehtud topis, kuid ka see on kaheldav, sest kui koid on ennast topise sisse söönud, on ka topis koosluses. Koosluses elamine nõuab aga suhete ülesehitamist. Suhted peavad olema stabiilsed, kindlad ja võimalikult optimeeritult paika pandud.

Kuidas neid suhteid siis ehitatakse?

Eelkõige otsitakse, saadakse, analüüsitakse, uuritakse ja kasutatakse muljeid. Vajadus muljete järele on kõige olulisem neist vajadustest, mis käivitavad ja reguleerivad käitumist, kui loom sünnib, ning viimane, millega ta sureb. Muljeid kogub juba embrüo emaüsas ja muna sees alles formeeruv linnu-, krokodilli-, mao- või kalapoeg. Muljeid kogutakse kogu elu jooksul pidevalt, et ennast kaitsta, söönuks saada, leida sotsiaalseid partnereid, paljuneda, järglaste eest hoolitseda ja neid õpetada. Oma lapsi peavad õpetama kõik püsisoojased loomaliigid – kõrgemad selgroogsed, linnud ja imetajad. Kui me oma lapsi pidevalt ja aktiivselt ei õpeta, ei jää nad ellu ega saada neid ka edu.

Iga loom õpib. Ma ei anna pead amööbi eest, aga olen täiesti veendunud, et ka tema sensibiliseerub ja õpib vältima mingisuguseid märgilisi signaale keskkonnas, et mitte ära küpseda või mitte soolašokki saada. Kahtlemata õpivad ka kõik putukad ja ämblikud.

Minapilt

Kognitiivsed etoloogid tegid hiljuti kindlaks, et šimpansid, elevandid, harakad, delfiinid ja veel mõned loomad (uuriti rohkem kui kaheksat liiki), tunnevad ennast lõpuks peeglist ära. Oletused olid juba ammu, jätkuvalt on palju küsimärke, kuid korralike eksperimentide tulemusena ei ole selles enam mingit kahtlust. Minapildi, mille poolest teised loomad inimesest erinevad, erinevusi on viimase 60–70 aasta jooksul jäänud aina vähemaks. Minapilt on ilmselt kõigil olemas.

Kommunikatsioon ja keel

Sellist kontseptuaalset mõtlemist, nagu on inimesel, me loomadel siiski veel ei tea, aga anname endale aru, et tegelikult teame üldse väga vähe teiste liikide kommunikatsioonisüsteemidest ja just märgisüsteemi kasutamisest suhtlemisprotsessides. Märkide tähendused on kõrgemate loomade kogu kommunikatsiooni aluseks. Meie mõtleme sõnade abil, mis on kõige kõrgema tasandi märgid ehk sümbolid ja iga sümboli tähendus on kokkuleppeline. Muidugi on olemas ka sellised sõnad, mis on tegelikult imitatsioonid. Kukk ütleb kikerikii, või vene keeles kukerikuu, või ütleb ta seda, nagu on öelnud paar tuhat aastat – kukeleegu. Täiesti omaette sõna. Inglise keeles lausa cock-a-doodle-dee. Natuke sarnasust neil sõnadel on, aga kindlasti on need tähenduse ja kindla vormiga imitatsioonid. Loomadel on samuti dialektid, nende kommunikatsioonisüsteemid kujunevad välja suhtlemise käigus.

Zoosemiootika on alles lapsekingades. On teada, et Winnipegi piirkonnas Kanadas aastasadu elavad hundid suudavad saata 300 eri sõnumit ainult erineval toonil kõlava ulgumisega, aga selle juurde käib ka niutsumine, urisemine ja haukumine. Ka koera haukumine pärineb hundist, kuid 25 000 aastaga on kodukoeraks saanud üle mõistuse valju haukumisega isendid. Päris hundid, kes elavad looduses ja sellist haukumist kuulevad, ruttavad seda sigadust lõpetama. Me ei peaks toitma müüti, et hundid tapavad koeri sellepärast, et viimased on eriti maitsvad. Tapetakse sellepärast, et koerad ajavad oma käitumisega hundid absoluutselt hulluks, hirmutavad kilomeetrite raadiuses kõik saakloomad ära ja teevad elu ning helide interneti täiesti ebausaldusväärseks.

Turvalisus

Rääkides loomade võimetest, käitumise nüanssidest ja omadustest, millele on rajatud õppimine ja õpetamine, jõuame hoolimise avaldumiseni kõige otsemat teed. Loomadel on olemas kõik peamised emotsioonid, mis meilgi, pärisinimese liigi esindajatel: hirm, rahulolu, vaimustus, raev ja heaolu ehk mõnulemisega seotud emotsioonid. Vabalt elava looma elus on eriti tähtis leida mingisugunegi stabiilsus ressursside kasutamisel. Kindlasti on sellega seotud looma kodu, mille otsingud võivad võtta aastaid. Näiteks on tiigril ja leopardil natuke lihtsam – nad orienteeruvad isaste isendite kindlalt märgistatud piiridega territooriumide järgi ja loovad selle põhjal oma märgistatud ja markeeritud territooriumid. Selles märgistatud piiride võrgustikus otsivad nad ala, mis on päris kaugel teiste poolt märgistatud alade piiridest. Kui ema on peenikese perega metsas, on tema territoorium üsna väike, aga ta õpetab oma lapsi kaua ja vajab selleks suurt ala. Muide, tüdrukuid õpetatakse 1,5–2 aasta võrra kauem, kuna tüdrukud peavad parema väljaõppe saama.

Pedagoogika

Loomulikult tuleb lapsi kaitsta ja selleks on vaja sotsiaalsed oskused konflikte ennetavalt selgeks õppida. Loomariigis on range reegel – mommy means business. Emakaru, -tiiger, -leopard jpt näitavad, kuidas panna paika isaseid ja teisi emaseid. Iial ära jända emastega, sest see lõpeb varem või hiljem, aga alati halvasti. Imetajate klassis õpetavad üldiselt emased oma lapsi ja hoolitsevad nende eest. Isahunt toob toidu maos või lõugade vahel oma prouale, mitte lastele. Ka õppevahendid, näiteks kahekorra keeratud lõugadega poolelusa roti, kes ei saa hammustada, toob ta proua kätte.

Imetajate väikesed lapsed söövad emapiima. Orangutani laps saab emapiima kaheksanda eluaastani, loomulikult sööb ta muid asju ka, aga emal peab lapse jaoks olema sünteesitud, optimaalne ja kõige parem toit. See tähendab, et ema peab oskama toita ükskõik millistes tingimustes.

Isased õpetajad, kes teevad lastega absoluutselt kõike vajalikku (kaitsevad, hooldavad, kammivad, hoolitsevad puhtuse eest, toidavad ja õpetavad), on ainult meie seltsi liikidel – primaatidel. Kasvatus ja pedagoogika nõuavad, et isased õpiksid väga palju eluliselt tarku asju ja kasutama eelkõige oma instinkte ehk kaasasündinud programmvarustust.

Kuidas sa õpetad kedagi, kellest sa ei hooli? Kuidas sa õpid, kui sa ei hooli teistest õpilastest? Hoolimine on üksteisega arvestamine väga mitmekesisel moel. Loomulikult õpivad loomad mängides ja iga mäng on õppeprotsess. Mängud on eluliselt tähtsate võtete, käitumisvormide sooritamine ilma, et see lõpeks konkreetse sündmusega. Mäng peab kokkuvõttes jõudma mingile tulemusele, mis on tinglik ja kokku lepitud (inimese puhul sõnaliselt-keeleliselt kokku lepitud).

Käitumisvormide väljakujunemine on noorte loomade pärusmaa. Kvalitatiivselt uusi asju õpivad kindlasti ka linnud, natuke ka noored roomajad, kalad ja krokodillid. Nende vanemad ei näita lastele, kuidas tuleb mingis konkreetses olukorras käituda ega keela lapsi üheski olukorras. Lapsed õpivad eranditult katse-eksitusmeetodil. Paljudel liikidel, kaladel ja roomajatel, ka putukatel ja ämblikel on see meetod laiendatud selle poolest, et vanemad on õppeolukorras laste juures. Laps teeb vigu ja suur emake loodus kasutab lihtsat metoodikat – esimese tõsise vea peale lüüakse õpilane laiaks. Kas niimoodi saab õppida? Ja kuidas veel, kui sul on selline ülitähtis omadus nagu empaatia – kaasatajumise võime! Krokodill Peeter ei vaadanud tema peale langenud varju tõttu üles, aga pea kohal tiirutas Antigone kurg. Krokodill peab ohu korral kohe vette sukelduma, aga Peeter vaatas hoopis konna, matsutas suud ja unustas, et tuleb vaadata, mida need pikad ja ohtlikud varjud tähendavad. Proua Krokodilliine näeb seda kõike ja käratab kurele sellise sõna, et see peatub järgmisena mitte lähemal kui Pakistanis. Aktiivne pedagoogika on absoluutselt ja vältimatult ellujäämise aluseks.

Hoolivuse ja teineteise hoidmise parimaks ja ilmekaimaks näiteks on minu meelest aarad. Paar on koos igas mõttes, ka füüsilises. Istudes on nad teineteisest sentimeetri kaugusel ja lendavad nii, et hoosulgede tipud on paari sentimeetri kaugusel teineteise omadest ning jätkavad samamoodi 50 aastat ja kauemgi. Aarade lapsed on vanematega koos seni, kuni loovad oma pered ja ka siis hoiavad nad oma vanematega ühendust. Näiteks igas sini-kollase aara parves on näha, kes on papa-mamma. Lapsed – suured ja tugevad linnud – kiirustavad ees minema, aga neil on võimas hääl ning nad suudavad suhelda suurte vahemaade tagant. Siis tullakse jälle kokku. Milline vaatepilt, milline hoolimine! Kui üks paariline sureb, siis ei anna lesk laipa ära, vaid püüab teda erilise, paljanditelt ja libedakallastelt kogutud saviga ravida. Linnud kasutavad sellist savi mürgiste marjade ja seemnete söömise järel vastumürgina. Aara topib savi kaasa laibale suhu ja toob oma nokaga talle vett lisaks. Üldiselt linnud väga palju jooma ei pea, aga kui on paha olla, aitab vesi alati, just mürgistuste puhul. Aara lesk üritabki nende võtetega oma kaasat ellu äratada.

Armastus ja hoolimine

Võtame filosoofilised kategooriaid – näiteks Immanuel Kanti antinoomiad või Hegeli ja Herderi filosoofilised põhimõttelised alused – ja näeme, et on kaks kategooriat, mida ühemõtteliselt defineerida ei ole võimalik. Need on vabadus ja armastus. Vabadust on kergem defineerida kui armastust. Vähemalt kirjeldades vabaduse olukordi – vabadus millestki või millegi jaoks. Mittevabaduse märkide suhtes on inimene ülitundlik. Ta tuleb loomaaeda ja näeb lukke, trelle, võrke, kinniseid uksi, klaastakistusi ja loomi nende taga ning teeb järelduse, et kuna vaesed loomad kõnnivad seal edasi-tagasi, siis on nad ahastuses ja igatsevad vabadusse. See on inimesele kui loovale loomale väga omane – ta loob seletusi ja müüte, sest teisiti ta elada ei saa. Loom aga hoiab sellise liikumisega ennast lihtsalt vormis, samal ajal kui inimene läheb jõusaali ja maksab oma vormisoleku eest. Loomadel on kõik väga lihtne, inimene nõuab aga seletusi.

Hoolivuse ja armastusega on sama lugu. Inimene on väga kiire ja usin analoogiate otsija, väljamõtleja ja looja ning üldiselt ei anna ta endale aru, et analoogiad ei tõesta mitte midagi. Tõestuseks on vaja homoloogilisi nähtusi, mis on geneetilist päritolu ja põlvnemise poolest sarnased. Nii et kas loomadel on armastus? Ma olen kindel, et on. Ja hoolivus? Loomulikult! Omi ei anta välja ja omade eest hoolitsetakse, sest muidu ei teki geenidel isegi võimalust saada surematuks – aga geenid tahavad olla surematud.

Kõik loomad on edukad siis, kui nad kasvatavad oma lapsi aktiivselt, keelates asju, mida ei tohi ette võtta või teha, ja provotseerivad neid eksima. See on mäng kõige hiilgavamas mõistes. Eelpool rääkisime poolelusast rotist, kelle isahunt proua kätte õppevahendiks tõi. Ema loob olukorra, kus hundikutsikas läheneb veel elusale närilisele. Õppimise käigus tehakse kõik selliselt, et ema saaks last keelata-õpetada nii, et ühest korrast jääks eluks ajaks meelde – suuga närilisi puutuda ei tohi! Poolelus näriline hammustab koonu piirkonda, kus on kõige suurem ja kiirem vereringlus, ja võib nakatada mõne surmava haigusega. Lapsi provotseeritakse tegema midagi niisugust, mida teha ei tohi, ja siis saab neid keelata nii, et nad saavad kohe antud olukorrast aru. Selline keelamine on kõige võimsam pedagoogiline motivaator üldse. Loomake satub vaimustusse, et nii ei tohi, ja uurib edasi, et kuidas siis tohib. Ema näitabki ning seda tundi kordama ei pea.

Koostööst usalduseni

Side õpilase ja õpetaja vahele jääb eluks ajaks. Me alustasime mängust kui kõige tähtsamast pedagoogilisest olukorrast. Kui sa oled suur kiskja ja mängid jahipidamist, jääb mäng mänguks siis, kui sa ei tapa oma mängukaaslasi. Tappa ehk siis olukord lõpuni viia on oluliselt lihtsam. Näiteks hüäänil, kelle lõuad suudavad jahvatada igasuguseid luid, tuleb õppida küttima nii, et tema õppekaaslasteks on õed ja vennad ning õpetaja on vana-vana-vaarema, matriarh. Nad jäävad kogu eluks oma perega seotuks.

Inimest huvitab kõige rohkem inimene, ükskõik, mida ta siis parasjagu uurib. Loomulikult huvitavad inimest inimese sotsiaalsuse tüüpi nähtused.

Loomariigis on kolme tüüpi sotsiaalsust: korallide koloonia (nad on interaktsioonis, vahetavad informatsiooni, tegutsevad väga sünkroniseeritult, sessiivsed loomad), sipelgad (väga keeruline organism, võtab otsuseid vastu ja liigub vabalt, aga ei suuda iial omaette üksinda elada), superorganismid, väga autonoomsete organitega, pereorganismid (termiidid, ühiskondlikud mesilased ja kõrgemad herilaslased, kes teevad paberist pesad). Kas neil on armastus? Seda on raske väita, sest meil pole ühemõttelist ja loomariigi kohta käivat universaalset definitsiooni selle kohta. Inimeste tüübi sotsiaalsust näeme lindudel, krokodillidel (teevad koostööd, puhkavad koos), maolistel, rästiklastel, imetajatel. Sotsiaalsuse erinevaid tüüpe ja vorme on väga palju, aga nad on siiski kõik inimese sotsiaalsusega mingil määral võrreldavad. Võrdluse tähtsaimaks aluseks, isegi instrumendiks on asjaolu, kas antud liigi esindajad teevad koostööd, võttes vastu elu väljakutseid. Kas nad teevad koostööd, jaotades erinevaid funktsioone omavahel vastavalt võimetele ja oskustele ning sünkroniseerides oma tegevust? Ilves on üksildane kiskja ja läheb jahile üksinda. Toitumine on aga kiskjatele kõige ohtlikum ettevõtmine, seotud kõige suuremate väljakutsetega ja me määrame nende sotsiaalsuse just selle järgi, kas nad teevad jahipidamisel koostööd.

Lepiskloomadel on sotsiaalsuse oluliseks määrajaks turvalisus ja ehedaimaks näiteks on mäletsejad. Nad söövad 24/7 maailma vaeseimat toitu – muru. Seda on palju vaja, kuna mäletsejate seedekulgla on suur ja keeruline ning toitu on kogu aeg vaja leida, saada ja töödelda. Piisava toidu leidmiseks on vaja liikuda ja selle käigus on mäletsejad kiskjatele eriti hästi eksponeeritud. Turvalisuse tagamiseks tuleb luua olukord, kus kari saab näiteks pulli käitumisest kindlustunde ja tuge.

Sotsiaalsus, kuidas me seda ka ei määraks, on rajatud koostöövormidele. Kuid ei saa unustada ka tolerantsust ja usaldust. Ilves näiteks on ülitolerantne ja tahab teiste ilvestega suhelda. Iga noor ilveseisa on alati teretulnud iga emailvese poolt, kellel on peenike pere pesas. Noor isailves jäetakse lapsi hoidma ja ema läheb jahile, aga ema lõhnad on hõõrumise teel pandud selle noorhärra peale ja laste jaoks lõhnab ta peaaegu nagu emme ehk turvaliselt. Noor isailves ei lase pisikestel laiali roomata ega piiksatada. See on absoluutne usaldus. Usaldus on kõige tähtsam sotsiaalne oskus.

Kui mu käest küsiks jõuluvana või suur jumal, mida ma tahaksin, siis ma soovin, et kõik inimesed usaldaksid üksteist ja kõik inimesed oleksid usaldusväärsed. Muud ma ei paluks.


 

Tartu Karlova Kooli klassiõpetaja Killu Teras räägib südameülesannetest.

Ideekalendri 36. nädal. Eesti hariduse olevik ja tulevik. Mõtteid 11. väärtuskasvatuse konverentsilt

Head sõbrad!

Advendiaeg on jõudnud poole peale ning Ideekalendris on taas aeg mõtiskleda pisut sügavamatel ja silmale nähtamatutel teemadel. Sotsiaalsete oskuste kõrval on oluline osa ka väärtustel ja väärtuskasvatusel. See on miski, mida tuleb õpetada juba varases lapsepõlves ning kanda edasi haridusse. Küll aga ei tähenda väärtuskasvatus väärtuste pealesurumist või sunniviisilist õpetamist, vaid õppijal peab jääma õigus oma arvamusele ning võimalus kogemustes ise kaasa lüüa. Et õpilased saaksid ka koolis osa väärtuskasvatusest, neis kasvaks õpihimu ning nad tunneksid end sealses keskkonnas hästi, on vaja luua väärtuspõhine kommunikatsioonivõrgustik kooli, õpetajate, õpilaste ja lapsevanemate vahel.

Tartu Ülikooli Eetikakeskus korraldas möödunud nädalal 11. väärtuskasvatuse konverentsi, kus arutleti Eesti hariduse olukorda praegu ja hinnati tulevikuväljavaateid. Mauruse digitoimetaja Marili Pärtel käis uurimas, mida uut ja põnevat konverentsil räägiti, mis suunas haridus liikuda võiks ning kas ka Maurus kui õppematerjalide kirjastus saaks lisaks headele materjalidele anda panuse ka õpetajate toetamiseks.

Head lugemist ja kaasamõtlemist!


 

Eesti hariduse olevik ja tulevik. Mõtteid 11. väärtuskasvatuse konverentsilt

Teksti autor Marili Pärtel

6.–7. detsembril toimus Eesti Rahva Muuseumis Tartu Ülikooli eetikakeskuse 11. väärtuskasvatuse konverents „Eesti 2035: väärtuspõhine vaade haridusele“. TÜ kutsel olid kohal nii ülikoolide haridusspetsialistid kui ka väärtuskasvatusega teadlikult tegelevate koolide ja lasteaedade esindajad, et üheskoos arutada suundi, kuhu Eesti haridus peaks järgnevate aastakümnete jooksul liikuma. Esimene konverentsipäev oli pühendatud hetkeolukorra väljaselgitamisele ning teine tulevikuhariduse võimalikele suundadele. Teisel päeval oli lisaks ettekannetele võimalik osaleda ka kuues erinevas töötoas, mille viisid läbi hariduspraktikud nii koolidest kui ka vabakonnast.

Konverentsi ettekannete videosalvestused on kättesaadavad Eetikaveebis (https://www.eetika.ee/et/arendus/programm/ettekanded), kindlasti soovitame tutvuda ka konverentsi programmiga (https://www.eetika.ee/sites/default/files/www_ut/2018_vk11_programm_5detsember2018.pdf).

Maurusel oli rõõm saada osa konverentsi esimesest päevast. Olukord koolis huvitab meidki väga ning ettekanded tekitasid nii ideid, inspiratsiooni kui ka pisut muremõtteid.

Iga õpetaja on väärtuskasvataja!

Eetikakeskuse juhataja ja TÜ professor Margit Sutrop rõhutas oma avasõnades, et väärtuskasvatus on miski, mis toimub koolis igal juhul, ka siis, kui õpetajad seda ei teadvusta. Arvestada tuleb sedagi, et õpilased juhinduvad ennekõike täiskasvanute käitumisest, mitte niivõrd sõnadest. Seega algab väärtuskasvatus õpetaja enda väärtuste teadvustamisest, sest just need peegelduvad tema tegudes.

Professor Sutrop viitas oma avasõnades ka Austraalia Ülikooli ja Nevada Ülikooli sel sügisel avaldatud uuringule1, mis näitab tugevat seost õpilase õppeedukuse ja tema kodus leiduvate raamatute hulga vahel. Keskmises Eesti kodus on 218 raamatut, mis on palju rohkem kui näiteks keskmises Suurbritannia (143) või USA kodus (114). Selgub ka, et raamatute hulk kujundab õppimisharjumusi, mis lisaks õppeedukusele mõjuvad inimese hakkamasaamist kogu ülejäänud elu. Selles osas on olukord Eestis lausa suurepärane – meil on igal juhul learned society ehk õpihimuline ühiskond!

Suhted, suhted, suhted!

Samal ajal on probleemiks vähene koolirõõm ja seda nii õpilaste kui ka õpetajate hulgas. Katrin Aava Tallinna Ülikoolist käsitles ettekandes „Võimestav kommunikatsioon õpetajate koostöö ja enesetõhususe toetamiseks“ seda, millest tuleneb õpetaja motiveeritus ja heaolu ning kuidas seda oleks võimalik parandada. TALISe uuring näitab, et Eesti õpetajal on vähene enesetõhusus, lisaks ka professionaalse koostöö, austuse ja tunnustuse puudus. Selles olukorras ei ole ime, et paljud õpetajad ei pea koolis kuigi pikalt vastu, kuigi on alguses väga entusiastlikud. Põhjus peitub selles, et ühel inimesel on väga raske maailma muuta, meid kõiki mõjutab keskkond ning kui see ei ole positiivne ja üksteist võimestav, põlevad läbi ka kõige tugevamad ja targemad.

Oluline on mõista, et olukorra muutmiseks ei piisa ainult teadmistest. Õpetajad on enamasti teadlikud nüüdisaegse õpikäsitluse olemusest, üldpädevustest, sotsiaalsete oskuste arendamise olulisusest jne, kuid see ei tähenda, et nad seda praktiseeriksid. Rakendamise toetamiseks on tarvis tegeleda sotsiaalsete, kultuuriliste, keskkondlike ja struktuuriliste takistustega: indiviidid ja kogukonnad peavad olema tähenduslikult kaasatud sekkumistesse ja võimestatud muutuste elluviimiseks (Blue, Shove, Carmona, & Kelly, 2016, viidatud ettekandes).

Katrin Aava ja Pille Slabina on uurinud erinevate koolide kollektiive ja leidnud, et õpetajaskonnad jagunevad kolmeks.

  1. Koostöö diskursus – õpetajad tunnevad end hästi ja üksmeelse seltskonnana, on uhked oma kooli kollektiivi üle, räägivad hea meelega, mida nende koolis ette võetakse, teavad kooli eesmärki, iga õpetaja tunneb, et teda tunnustatakse süsteemselt.
  2. Konkurentsi diskursus – õpetajad on motiveeritud, kuid see tuleneb peamiselt omavahelisest konkurentsist ja/või konkurentsist teiste koolidega; oma tööst ei taheta liiga avalikult rääkida, materjale jagada jne, tuntakse, et juhtkond sunnib koostööd tegema, see on lisatöö.
  3. Võimestamata õpetaja diskursus – õpetajal puudub info selle kohta, mida teised teevad, kas koolis tehakse koostööd, tunnivaatlus on karistus- või kontrollimehhanism, tunnustus puudub.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kõige olulisem on süstemaatiline omavaheline suhtlus, kogemuste ja parimate praktikate pidev jagamine. Samuti on oluline tunnustada igaüht tema pingutuste eest ja pakkuda paindlikku õpiteed igale õpetajale. Kui kuidagi on võimalik vähendada bürokraatlikke tööülesandeid, siis tekib kohe rohkem aega n-ö päris tööks, st tõeliseks koostööks.

Õppija ja õpetaja praegu ning tulevikus

Tartu Ülikooli professor Margus Pedaste ja Tallinna Ülikooli professor Katrin Poom-Valickis pidasid põhjaliku ettekande Eesti kooli olukorrast ja võimalikest lahendustest. Statistika näitab, et lähitulevikus ootavad Eesti kooli ees suured raskused – asendusvajadus on väga suur ja selleks, et tühjad õpetajakohad saaksid täidetud, peaks 100% ühe aasta gümnaasiumilõpetajatest astuma õpetajakoolitusse, selle lõpetama ja ka erialasele tööle asuma. Loomulikult ei ole selline lahendus realistlik, kuid näitlikustab probleemi suurust.

Olukorda raskendab veelgi asjaolu, et ka olemasolevate õpetajate enesetõhusus ja väärtustatuse tunne on väga madal ning suur osa praegu koolis töötavatest õpetajatest ei ole kindlad, kas nad ka kolme aasta pärast õpetajad on. Selle üheks põhjuseks on erinevused õpetajate uskumuste ja oskuste vahel. Soovitakse küll liikuda aina enam õppijakesksuse suunas, kuid õpetamistegevused jäävad siiski traditsiooniliseks, sest seda võimaldavad olemasolev koolitus ja oskused. Samuti soovivad lapsevanemad ja kooli juhtkond näha tulemusi, mida saavutatakse traditsiooniliste vahenditega. Sellega kaasneb rahulolematus olukorraga, sest eesmärkide saavutamiseks vajalikud tööriistad puuduvad ning nende omandamiseks napib aega ja võimalusi.

Paraku näitab statistika, et kuigi probleeme on omajagu, ei ole Eestis suunatud haridusse piisavalt rahalisi vahendeid, mis aitaks olukorda parandada. Finantsolukorra parandamine võimaldaks lisaks palganumbri tõstmisele normaliseerida tööaega, tekitada võimalus paarisõpetamiseks, kaasata piisavalt tugispetsialiste, ennast täiendada jne. Näiteks Lätis on probleemid üsna sarnased, kuid riiklik rahastus on olnud võrreldes muude kulutustega oluliselt suurem. Eestis seevastu tõusevad kõik muud riiklikud kulud jätkuvalt oluliselt kiiremini kui hariduskulud. Seega on väga oluline roll ka riiklikult hariduspoliitikal.

Teadlased omalt poolt näevadki olulise lahendusena õpetajate enesetäiendamisvõimaluste parandamist. Õpetaja peab olema õppiv professionaal. Kui inimene ei õpi, siis ta jääb rumalaks või vanaks, ning mida aeg edasi, seda raskem on sel juhul üldse ühiskonnas hakkama saada, sest tulevikutöögi on suure tõenäosusega ennekõike õppimine. Õppimine on aga paraku kallis, sest võtab väga palju aega. Pedaste ja Poom-Valickis pakkusid välja lahenduse, kus õpilased veedavad õpetajatega neli päeva nädalas ning viies päev on mõeldud õpilastele iseseisvaks tööks ja õpetajatele enesetäienduseks, kogemuste jagamiseks kolleegidega, planeerimiseks ja koostööks.

Ja edasi …

Järgnevad ettekanded keskendusid lahenduste leidmisele. Neid otsiti digivõimalustest; uuriti, missugune on heaolu loov kool ning kuidas haridus saab õnnelikuks teha; arutleti paindlike õpiteede võimalikkuse üle. Lisaks toimusid töötoad üldpädevustest, ennastjuhtivast õppijast, kogukonnapraktikast, huvitegevuse ja õppetöö lõimimisest, lapse arengu toetamisest ning külalisõpetajate kutsumisest tundidesse. Soovitame kindlasti ettekannetest video vahendusel osa saada, samuti tutvuda teiste TÜ Eetikakeskuse tugimaterjalidega õpetajatele. Kõik need on leitavad Eetikaveebist: https://www.eetika.ee/et/vaartusarendus/opetajale.

Meie Mauruses püüame ka omalt poolt aidata, andes välja kvaliteetseid ja inspireerivaid õppematerjale ning pakkudes õpetajatele aina rohkem tuge nende kasutamisel. Ehk saab ka õppematerjalide kirjastus aidata õpetajate koormust vähendada, et õpetajad saaks aina rohkem tegeleda koostöö ja õppimisega, olla enesekindlamad ja õnnelikumad. Just siis paraneb kogu õpetajaskonna tervis ja kasvab õpetajate kollektiivne tõhusus, mis omakorda parandab õpetajaameti mainet ja toob rohkem noori õpetajaid koolidesse. Ja loomulikult kandub õpetajate rahulolu ja motiveeritus edasi ka õpilastele!

Kui Teil tekkis mõtteid, kuidas kirjastus saaks õpetajaid rohkem aidata ja/või mida võiksime veel ühiselt ette võtta, siis Maurusesse on kõik ideed väga oodatud. Võite kirjutada aadressil marili@kirjastusmaurus.ee või otsida oma ideega sobiva valdkonna spetsialisti kontakte Mauruse kodulehelt.

1 https://www.theguardian.com/books/2018/oct/12/the-more-books-in-a-house-the-brighter-your-childs-future-study-finds?CMP=fb_gu

Ideekalendri 35. nädal. Kuidas kasvatada hoolivust ja kinkida taevatähti

Head sõbrad!

Kätte on jõudnud aasta kõige kaunim aeg. Jõuluajal märgatakse rohkem abivajajaid, tuntakse rõõmu lähedastega koosolemisest ning nauditakse lumist ilma kas kelgumäel või aknal kuuma glögi juues. Silma panevad särama ka erilised ja läbimõeldud kingitused, mis on armastusega tehtud. Just isetehtud kingitustest kiirgab kõige rohkem hoolivust ja meelespidamist, sest lisaks heale energiale on kinkija sinna sisse pannud ka tükikese südamesoojust.

Ideekalendri detsembrikuu teema on „Sotsiaalsed oskused: hoolimine ja tänulikkus“. Jõulud on parim aeg olla tänulik kõige eest, millega meid on õnnistatud, ning märgata ja hoolida tingimusteta. Selle nädala postituses mõtisklebki Viljandi Kunstikooli direktor Kadri Kallast, kuidas näidata hoolivust ning kuidas väikeste kingituste abil lähedase või sõbra meel tänutundest pakatama panna.

Tänases videoblogis teeme tagasivaate eelmise kuu tubase liikumise teemale. Vinni lasteaia Tõrukese mudilased õpivad metsloomi tundma ja teevad seda rõõmsalt läbi liikumise.

Head lugemist ja rahulikku advendiaega!


 

Kuidas kasvatada hoolivust ja kinkida taevatähti

Kadri Kallast, Viljandi Kunstikooli direktor

Kümmekond aastat tagasi viidi Eesti koolides läbi lai uurimus teemal „Kool kui arengukeskkond ja õpilase toimetulek“, mille käigus selgitati välja ka haridussüsteemi väärtushinnangud. Uuringu tulemustest selgus, et koolid olid orienteeritud mõõdetavatele väärtustele, nagu õppeedukus ja füüsiline turvalisus, ning vähem pandi rõhku nn pehmetele väärtustele, nagu hoolivus ja abivalmidus (Siinmaa 2016). Sotsiaalsete oskuste arendamise tähtsusele on õnneks üha rohkem tähelepanu hakatud juhtima. Tervise Arengu Instituut on osutanud sellele, et kehvad sotsiaalsed oskused võivad väljenduda tähelepanu- ja suhtlemisraskustes ning probleemides negatiivsete emotsioonidega hakkama saamisel, mis võib omakorda viia riskikäitumiseni (Streimann 2016). Tallinna ülikooli emeriitprofessor Leida Talts kirjutas Õpetajate Lehes, et sotsiaalsete oskuste arengu toetamist tuleb koolis akadeemilise võimekuse arendamisega koguni samaväärselt oluliseks pidada. Lühemas perspektiivis arendab see tema hinnangul oskusi, mida noor inimene vajab nii õppimiseks kui ka heaks suhtlemiseks, olemaks empaatiline ja sõbralik. Pikemas perspektiivis aitab sotsiaalsete oskuste arendamine kujuneda noorel haritud, vastutustundlikuks, vägivallavabaks ja hoolivaks täiskasvanuks. (Talts 2018)

Pilli ja pliiatsiga paremaks inimeseks

Kuidas siis ikkagi koolitundides õpilaste sotsiaalseid oskusi paremini arendada? Näiteks Tartu ülikooli haridusuuringute ja õppekavaarenduse keskuse õppematerjalides soovitatakse sotsiaalse kompetentsi arendamiseks teha koolitundides rohkem rühmatöid, juhtumianalüüse, rollimänge, dramatiseeringuid ning lasta õpilastel üksteist õpetada. Sellal, kui üldhariduse valdkonnas veel otsitakse ja katsetatakse erinevaid võimalusi, on huviharidus järjepidevalt neid oskusi arendanud. Meeskonnatööd ei õpita ainult võistkondlike spordialade treeningutel, ühiseid pingutusi ja koordineeritud koostööd nõudvaid ülesandeid lahendatakse ka väga paljudes teistes huvihariduse valdkondades. Ilma üksteist kuulamata ei saaks muusikakooli õpilased ansamblis mängida; kui õpilased ei jagaks omavahel infot ega aitaks üksteisel probleeme lahendada, ei hakkaks robootikaringis ühiselt ehitatav robot tööle; enda visioone väljendamata ja grupiliikmete nägemusi arvestamata ei saaks kunstikooli õpilased luua terviklikku ühistööd või näitust.

Empaatiavõimet arendavad huvikoolides teatud moel kõik erialad, olenemata sellest, kas neid harrastatakse individuaalselt või rühmas, sest uut oskust omandades saab õpilane aimu pingutusest, mis millegi hästi tegemise taga peitub. Nii oskab ta kõrgemalt hinnata oma ala meistreid – ta imetleb jalgpallurit, sest teab omast kogemusest, kui raske on 90 minutit väljakul joosta, või kuulab tähelepanelikult pianisti, sest aimab, kui palju harjutustunde eelneb ühele õnnestunud kontserdile. Huvihariduse loomingulistel erialadel on eriline panus empaatia arendamisel, sest neis õpetatakse nii ümbritsevasse kõrgendatud tähelepanuga suhtumist kui ka mõistmist, et sedasama ümbrust võivad inimesed näha üsna erineval moel. Istudes maaliklassi erinevates nurkades, näeme ühte ja sama natüürmorti erineva nurga alt, märkame asjade eri tahke ning need paistavad igast ruumi servast isesuguses valguses ja värvingus. Konkreetsemalt näitelt abstraktsele üldistusele liikumine on laste õpetamisel hea taktika. Sellise lihtsa natüürmordi ülesandega saab näidata, et füüsilisi asju eri nurga alt vaadates näeme neid erinevalt ning igal vaatevinklil on oma õigus. Seeläbi on võimalik teadvustada, et niisamuti kipub olema ka nägemusega maailmast üldisemalt – ainult ühes kohas istudes süveneb veendumus, et asjad on just sellised, nagu meie vaatepunktist paistavad, ning teisiti väitjad eksivad.

Mina usun, et loominguga tegelemine, sh õpilasena lastekunstikoolis, muudab inimest mitte ainult tähelepanelikumaks, vaid ka elukeskkonna suhtes hoolivamaks. Igasuguse kunstiteose loomine tekitab austust teiste loomingu vastu, kunstiajaloo õppimine aitab hinnata kultuuriväärtusi. Olles ise pannud tükikese oma hingest mõne asja sisse seda valmistades, tunneme ära hingega tehtud asjad enda ümber – hindame käsitööna ja hoolega valmistatud esemeid ja ehitisi.

Üha lihtsam on katki läinud asju asendada uutega ning inimeste elutegevusega kaasnev jäätmete hulk on teadagi ahastamapanevalt suur. Kui auklikuks kulunud sokk või kõrva kaotanud kruus on valmistatud tehaseliinil, siis kipume arvama, et see on üks hingeta toode, mille võib pikemalt mõtlemata asendada uue samalaadsega. Inimesed on aastatuhandeid parandanud ja kasutanud esemeid ja ehitisi vaat et viimase kulumispiirini. Tööstusrevolutsioonist alates hääbub see komme aga iga põlvkonnaga üha kiiremini. Aina harvem tuleb katkisi asju vaadates pähe mõte neid parandada, mitte asendada. Missuguse maailmani seesugune tendents viib, ei taha ma ette kujutadagi – ning kardetavasti peagi ei olegi vajadust fantaasiat selleks rakendada, sest säärane tegelikkus on kätte jõudmas väga kiirelt. Kui me just ei otsusta, et see suund ei ole see, mida soovime. Me võime muuta enda käitumist ning kasvatada nooremat põlvkonda olema nii looduse kui ka loodu vastu hoolivam.

Kuidas panna tähetolm kingipakki

Hoolivust tuleb mõistagi näidata mitte ainult keskkonna, vaid ka oma kaaslaste suhtes. Seda saame väljendada erineval moel, neist aktuaalseim on detsembris kahtlemata kingituste tegemine. Selleks, et kingitus kannaks kinkija heasoovlikku energiat, hoolivust ja kiindumust, mida kingisaaja suhtes tunneme, tuleks kingitus valmistada ise. Seda ei väida ma ainult sentimentaalsetel põhjustel. Nagu teame, siis energia jäävuse seadusest järeldub, et energia ei teki ega kao, vaid muundub ühest liigist teise ning kandub ühelt kehalt teisele. Mehaanikaõpikus1 seisab, et kui keha annab oma energiat teisele kehale ära, saab see teine keha täpselt sama palju juurde. Voolides savist kaussi või vestes puidust nuga, võime seda seadust väikse vimkaga tõlgendades öelda, et anname selle seaduse järgi niisiis oma energiat nendele esemetele – ja see ei kao sealt ära! See võib hoopis „muunduda“ ning edasi kanduda selle kasutajale ja tema tegemistesse, millesse ta seda kaasab. Mõtle kas või sellele, kuidas kingitusse pandud energia kingisaaja kätte jõudes temani jõuab ning tema näole naeratuse toob.

Nagu Päikesesüsteem ja Maa, nii pärineme ka meie suurest tähtede plahvatusest ning koosneme seega tähetolmust2. Seega võib järeldada, et enda energiat kingituse sisse pannes, saame kinkida tähti. Kui kiindumus on nii suur, et tahaks armsamale taevatähed kinkida, siis see ei olegi nii väga keeruline, tuleb vaid oma energiat millegi loomisesse suunata. Kuid millesse oma energiat siis täpsemalt suunata? Neil, kellel pole selget käsitööhobi või kes otsivad uusi ideid loominguliseks tegevuseks, tasub uurida, mida toredat õppida ja harrastada saab. Ehk õpetab kohalik kandlemeister huvilistele pilli valmistamist või sepp lihtsamaid sepistamistöid. Vahest tegutseb lähikonnas mõni keraamikaring või hobikunstnike maaliateljee. Tasub kindlasti oma kodukandis need loovad pesad üles otsida ning nende tegemistega end kurssi viia.

Kingitusi saab valmistada loendamatutel viisidel. Ainuüksi Viljandi kunstikoolis pakume täiskasvanutele palju erinevaid kursusi, millest igaüks annab võimaluse valmistada suurepärane kingitus. Meil on keraamikaring ja maaliateljee, aga kingituseks saab vormistada ka näiteks graafika- ja nukkude meisterdamise kursustel loodut. Ent ka fotograafia, plakatikujunduse või veebidisaini kursustel omandatud oskuste abil saab erilisi kingitusi luua. Võib kinkida kallile inimesele kauni foto temast, näitamaks kui lummavana sa teda näed, või kujundada laheda plakati, mis kuulutab, kui vingeks sa teda pead, aga võib ka üles seada terve veebilehe oma perekonna kroonikate korrastamiseks.

Peaasi on leida enda jaoks väljund, mis sütitab – paneb sisemise tähesära surisema, nii et hea energia voolab vulinal loodavasse. See võib olla ka iseenda jaoks esmalt üsna ootamatu väljund. Näiteks mina olen avastanud, et mulle meeldib kingituseks valmistada lauamänge. Olen teinud mitu versiooni mängust „Reis ümber maailma“, mille mängulauale olen kandnud kingisaaja kodukandi olulised paigad ja hooned. See tegevus on osutunud minu jaoks tõeliselt sütitavaks. Kord, kui olin ostnud meisterdamiseks vajalikud asjad, tõttasin kodu poole nii kiiresti, kui jalad vähegi võtsid, jõudmata ära oodata, et saaks ometigi juba ideed teostama hakata. Ja selle naeratuse perimeeter, mis kingisaaja näol hiljem oli, ei jätnud kahtlustki, et hea energia voolas minust kingitusse ja kingitusest omakorda tema sisse.

Tänusõnad

„Aitäh!“, ütleme kingitust saades ega pane ehk tähelegi, kas oleme sel hetkel õnnelikud saadud kingituse või tänutunde pärast, mis meid valdab. Olla tänulik on olla õnnelik. Kõige raskematel aegadel oma elus omandasin hea harjumuse lõpetada iga päev loeteluga sellest, mille eest olen tänulik. Nii väikeste asjade eest selles samas päevas kui ka suurte asjade eest elus üldiselt. Mõistes, kui palju mind on halva eest hoitud ja kui palju head mulle elus on antud, tuleb alati naeratus näole, sest sisimas vallandub õnnetunne. Soovitan seda proovida sinulgi.

Autor loodab, et lugejate sekka sattunud füüsikud suhtuvad tema tõlgendustesse mehaanikaseadustest heatahtlikult.

Viidatud allikad

Siinmaa, Tähti 2016. Lapsevanemate kaasamine klassikliima loomisesse ,,Kiusamisest vabaks!“’ metoodika näitel. Tallinna Ülikool, magistritöö.

Streimann, Karin 2016. Miks on oluline arendada laste sotsiaalseid oskusi koolis? Tervise Arengu Instituudi hallatud veebikeskkond: www.terviseinfo.ee.

Talts, Leida 2018. Sotsiaalsete oskuste õpetamine aitab ennetada koolikiusamist. Õpetajate Leht, 25.05.2018

1. https://opik.fyysika.ee/index.php/book/section/1356

2. Physics.org: Are we really all made of stardust? Vaata: http://www.physics.org/article-questions.asp?id=52.