Õpik „Orgaanilised ained“ järgib kehtivat gümnaasiumi riiklikku õppekava, mille kohaselt õpitakse orgaanilist keemiat gümnaasiumis ühe kursuse mahus. Õpik on kirjutatud eelkõige heaks abimeheks õpilasele iseseisval õppimisel. Eelistatud on konspektiivset esituslaadi ning silmas on peetud, et tekst oleks jõukohane, mõistetav ja selge ka neile, kes piirduvad gümnaasiumi kolme kohustusliku keemiakursusega. Samas on õpikusse lisatud täiendavat materjali, et kompenseerida valikkursuse „Keemiliste protsesside seaduspärasused“ õpiku puudumist.
Õpik käsitleb orgaaniliste ainete põhiklasse ning orgaaniliste ühendite nomenklatuuri, füüsikalisi ning keemilisi omadusi ning leidumist ja rakendusi. Keskendutakse nii ühendite struktuuri ja omaduste vahelistele seostele kui ka orgaaniliste ainete ning nende muundumiste tähtsusele tööstuses ja organismides.
Iga õppetükk sisaldab järgnevaid komponente:
- ülevaade, miks vastava teema õppimine tarvilik on;
- olulised mõisted ja seaduspärasused koos selgitustega;
- illustreeriv lisamaterjal ja täiendavad selgitused;
- kokkuvõte vastava teema tuuma kohta;
- väljavõte vastavatest õpitulemustest ainekavas, et seada õppimisel selge fookus.
Õpiku kasutamine aitab õpilastel saada põgusa ettekujutuse orgaanilise keemia alustest. Lähtuvalt kehtivast gümnaasiumi keemia ainekavast on loobutud nomenklatuuripeensuste ning aineklasside kaupa füüsikaliste ja keemiliste omaduste käsitlemisest. Vastavaid teemasid õpitakse üldistavalt mõningate aineklasside kontekstis: nomenklatuuripõhimõtetega tutvutakse alkaanide näitel; füüsikaliste omadustega alkaanide, halogeeniühendite, alkoholide ning amiinide omadusi võrreldes; keemiliste omadustega alkaanide, küllastumata ja aromaatsete ühendite omadusi võrreldes. Lisaks käsitletakse aldehüüde, karboksüülhappeid ning nende derivaate, polükondensatsiooni ja orgaanilisi ühendeid organismides.
