21.–25. mai – SOODUSHINDADE NÄDAL KOOLIDELE!

Head sõbrad!

Märkamatult on kätte jõudnud maikuu teine pool ja me teeme seda jälle!

Ainult sel nädalal (21.–25. mail) pakume koolidele võimalust tellida kõiki meie õppematerjale järgmiseks õppeaastaks talviste soodushindadega. Lehitse digitaalset kataloogi! 

Teile sobivas vormingus tellimislehe saate täita arvutis ja saata meile aadressil tellimine@kirjastusmaurus.ee.

Tellimislehed:

Exceli formaadis (.xlsx)
97-2003 formaadis (.xls)
Open Office formaadis (.ods)

Küsimuste korral helistage või kirjutage julgesti meie müügijuht Elole:

tel 5919 6117
tellimine@kirjastusmaurus.ee

Ilusat ja tegusat maikuud!
Teie kirjastus Maurus

 


 

 

Ideekalendri 19. nädal – Johannes Käisi pedagoogikast ja Mauruse õuetunnist

Eelmise nädala ideekalendri postitusele Facebookis saime väga toreda ja sisuka kommentaari, mille autor soovitas meil tutvuda Johannes Käisi mõtetega. Võtsime sellest ideest kohe hoogsalt kinni, sest Käis on tõepoolest huvitav autor, kes tegutses küll esimese Eesti Vabariigi ajal, kuid kelle ideed on äärmiselt kaasaegsed ja pakuvad inspiratsiooni järjest rohkematele praegustele haridusuuendajatele. Samuti on paslik teda tutvustada just õuesõppe kontekstis. Kuigi ta ei erista õppimist toas ja õues, on selge, et tema pedagoogikat ei saaks kunagi rakendada ainult klassiruumis õppides. Järgnevas ülevaates kasutasime Maidla Koolis toimunud Johannes Käisile pühendatud konverentsi materjale ja Käisi teoste kogumikku “Kooli-raamat”.

Lisaks viisime eelmisel nädalal läbi Mauruse enda kollektiivi õuetunni, kus õpetasime üksteisele erinevaid mänge ja õppimisvõimalusi, mida saaks teha õues. Täna jagame teiega esimest osa Mauruse õuetunni videost, kus matemaatika toimetaja Regina Reinup õpetab head nippi, kuidas õppida korrutamist: https://www.youtube.com/watch?v=Ymin-nlCNMY .

 

Pedagoog Johannes Käisi põhimõtted õppetöös

Johannes Käis oli 1920.–1930. aastetel Eesti silmapaistvaim pedagoogiline mõtleja ja tolleaegse haridusuuenduse juht. Ta oli ise hariduselt loodusteaduste õpetaja, kes pühendas oma elu õpetajate koolitamisele ja demokraatliku koolisüsteemi eest võitlemisele noorukeses Eesti Vabariigis. Oma tekstides kritiseeris ta teravalt toonast koolisüsteemi, mida ta nimetas ka sõnakooliks ja mis tema sõnul kannatas ainete rohkuse all, lämmatas isiksuse ja individualiteedi arenemist ning asetas õpilase hariduse vastuvõtja passiivsesse rolli. Kõlab tuttavalt?

Alternatiivina pakkus ta välja uued printsiibid hariduse sisu ja vormi kujundamiseks. Vaatame olulisemaid neist lähemalt.

Loodusõpetus

Kuna Käis oli ise loodusteaduste taustaga, oli loodusõpetuse õpetamise teema talle väga südamelähedane ning ta pidas loodusõpetust kui ainet väga oluliseks. Lisaks sellele, mida õppida, oli väga oluline ka see, kuidas seda teha. Tema sõnul omandab laps teadmisi ja oskusi kõige kergemini looduses oma kogemuse kaudu, sest looduses arenevad lapse kõige erinevamad meeleorganid, samuti saab ta looduses viibimisest positiivse emotsionaalse laengu. Loodusearmastuse kaudu tekib lapses ka looduskaitse mõte: me ei luba rikkuda seda, mis on meile armas. Ta kirjutab loodusõpetuse olulisusest nii: “Loodusõpetuse tõelikuks ülesandeks on arendada noortes kõiki vaimlisi võimeid (mõistust, tahet) ja kõrgemaid väärtusi (kõlblisi, esteetilisi ja intellektuaalseid tundeid). Kõige selle juures annab ta ka elulise väärtusega teadmusi.” Seega ei ole loodusõpetuse õppimise eesmärk vaid looduse kohta käivate teadmiste omandamine, mis on vaid vahend, et juhtida last vaimse kasvamise suunas.

Kodulugu ja vaateõpetus ehk meeltega tunnetamine

Oma kodukoha tundmaõppimine on kõige tähtsam kodumaa armastuse allikas, mille kaudu kasvab lapsest kodanik. Armastada saab vaid seda, mis on meile tuttav ja meie vaimule lähedal. Kodukandi tundmaõppimiseks tuleb aga kasutada teadlikult kõiki meeli, olla kohal, näha, kuulda, tegutseda, tunda lõhnu ja maitseid. Vaid klassiruumis lugemise ja õpetaja kuulamise kaudu saadud info on ühekülgne ja ei võimalda kasutada kõiki inimese ressursse. Õpetus peab vastama kahele põhinõudele: lapsepärasus ja eluligidus. Lapsepärasus tähendab, et õpetuse sisuks valitakse asjad ja nähtused, mis kuuluvad lapse huvideringi, olles samas talle ka arenemis- ja jõukohased. Eluligidus tähendab aga sideme hoidmist lapse kodu ja koduse elu ning koduümbrusega.

Üldõpetus

Käisi pedagoogikas oli üldõpetus erinevate ainete integreerimise viis, seega ei püüdnud ta aineõpetust kaotada, vaid muuta seda avaramaks ja elulähedasemaks. Õppeained ei esinenud iseseisvatena, vaid pidid olema seostatud koduloolise vaateõpetusega, mille ümber kogu ülejäänud õppetegevus koondus. “Mis vaateõpetuses esile toodud, väljendatakse keeleliselt, kinnitatakse lugemispalade käsitlemisel, võetakse kokku kirjandis, töötatakse läbi arvutamisel, kujutatakse mitmel viisil käe abil, kasutatakse luuletiste ja laulukeste õppimisel, elatakse uuesti läbi dramatiseerimisel, mängudes,” on ta kirjutanud.

Töökool ehk kogemuse läbi õppimine

Käis käsitles tööd õppimise vahendina, et luua inimesele kui tervikule võimalus õppida midagi praktilise tegevuse käigus, katsudes, puudutades, liigutades, kuulates, kasutades tervet oma keha. Töökooli olulisteks nõueteks oli iseseisev töö ning õpilase aktiivne osalemine kõigis protsessides, mille sihiks on see, et õpilane suudaks oma kehalisi ja vamlisi jõude iseseisvalt ka loovaks tööks tarvitada. Ta on kirjutanud nii: “Töö ja füüsiline tegevus on tõeline, püha ja igavene abinõu kõikide jõudude arendamiseks ja sidumiseks nende täies ulatuses ainsaks ühiseks jõuks – inimsuseks. Töö harib mõistust, annab jõudu tunnetele, hoiab meeli elujõule ja puhtusele hädaohtlikust sihitust uitamisest, suleb eksituse väravad kujutlusvõimele, võõrutab keele lobisemisest, hoiab kohusetunnet hävinemast ja vabastab meid nõrkusest tühjaks suutarvitamiseks.”

Isetegevus ja individuaalne tööviis

Käis toob passiivse õppetöö (õpetaja valib tööd, näitab, seletab, korraldab) kõrvale aktiivse, isetegeva tööviisi, kus õpetajal on oluline sisuline roll õppimise suunamisel, kuid õpilane on oma otsustes iseseisev. “Õpetaja peab looma isetegevaks töötamiseks soodsa õhkkonna, sest omaalgatusliku töö viljaka arenemise eelduseks on vabadus ja rõõmus meel,” on ta kirjutanud. Õpetuse individualiseerimise peamiseks vahendiks peab Käis erinevate kirjalike tööjuhiste kasutamist, mida ta nimetab tööjuhatuste menetluseks, samuti on ta põhjalikult lahti kirjutanud sellise individualiseeritud õppekorralduse metoodilise juhendi, mille leiab artilist “Individualiseeritud õpetuse teena isetegevusele”.

Kokkuvõtteks

Kindlasti ei anna käesolev konspektiivne kokkuvõte ammendavat ülevaadet Johannes Käisi ideedest, kuid pisut aimu tema seisukohtade sarnasusest tänasele haridusdiskussioonile on võimalik näha sellest vähesestki. Tema mõistestik on tänasele lugejale ehk tundmatu, kuid kas ei kõnele temagi õuesõppest, lõimingust, probleemõppest, diferentseerimisest ja õppijakesksest koolisüsteemist? Soovitame igal juhul kõigil “Kooli-raamatuga” tutvuda, sest tema teaduspõhisus, lastepsühholoogia ulatuslik tundmine ja eruditsioon annavad silmad ette paljudele tänastele haridusteadlastele.

Ideekalendri 18. nädal – õpetajatega õuesõppest

Eile, 8. mail oli selle aasta seni kõige soojem ilm, seega tundus olevat sobiv hetk õpetajatelt küsida, kas ja kuidas nemad oma tundides õuesõpet kasutavad. Mitu õpetajat vastas kohe, et nad just jõudsid õuetunnilt tuppa ja vastavad natukese aja pärast. Selgus, et õues saab õppida kõigis ainetes ja kooliastmetes. Õpetajad kirjeldasid nii lihtsaid õpitegevusi, mida vahelduse mõttes on tore klassiruumi asemel õues teha, kui ka terviklikke õuesõppe projekte. Seega – õuesõpet leidub igale maitsele!

Kirstin Karis, Miina Härma Gümnaasiumi bioloogiaõpetaja

Kui ma eelmisel aastal geograafiat andsin, tegin kaardiga orienteerumislaadse ülesande kooliümbruses. Õpilased pidid kindlates punktides mõõtma näiteks puu kõrgust ja vastama küsimustele nutitelefoni abil. 

Bioloogias on mul õpilased näiteks õues evolutsioonitõendeid otsinud. Samuti kevadeti taimi ja puid määranud.

Lihtsalt loengut ei ole efektiivne õues anda. Ja mida vähem õpilasi, seda parem on õuesõpet teha.

Agnes Vask, Tartu Tamme Gümnaasiumi füüsikaõpetaja

Just läksin eelmise tunni ajal pooleks tunniks klassiga õue ja lähen järgmise tunni ajal järgmise klassiga samamoodi. Õues saab lasta neil iseseisvalt ülesandeid lahendada. Võtavad ülesandekogud kaasa ja lahendavad.

See, et ma ei saa tahvlit kasutada, on ühteaegu nii õnn kui ka õnnetus, sest üks turvavõrk on õpilaste jaoks kadunud. Ma ei saa ülesandeid ette lahendada, nad peavad ise hakkama saama.

Aga uut teemat on õues raske edasi anda, tähelepanu hajub kergesti. Seepärast annangi teooria klassis ära.

Mari-Liis Nummert, Sillaotsa Kooli ühiskonnaõpetuse õpetaja

6. klassi ühiskonnaõpetuses on tähtsal kohal kogukondlikkuse ja kodanikuaktiivsusega seotud teemad. Kuidas oleks parem õppida aktiivseks kodanikuks olemist, kui mitte teha ise üks kogukondlik kodanikualgatus? Jagunesime 6. klassiga meeskondadeks ning nuputasime, millised õuemängud meid ennast kõige enam köidavad. Iga grupp lõi mängujuhendi, pani kirja ressursid, mida mängu mängimine vajab (näiteks kaasaskantav kõlar; pall; mänguasjad, mida peita jne), ja jaotas grupisiseselt rollid. Esimene õuetund kulmineerus sellega, et kõik õpilased said oma mängu klassikaaslaste peal katsetada ning üksteiselt tagasisidet küsida. Mis läks hästi? Kas juhised olid selged? Milliste ootamatustega peaks arvestama?

Järgmine õuesõppetund toimus juba algklassidele. Seda sai 6. klass ise eest vedada ja juhtida ühte mängupäeva, kus algklasside õpilaste meeskonnad läbisid erinevaid mängupunkte.

Mängupäev õues möödus lõbusalt, 6. klass oli eriti kõrvust tõstetud algklasside ja nende õpetajate tagasisidest. Pärast mängupäeva lõppu said õpilased tagasisidestada oma emotsioone, aga ka koostööd meeskonna sees ning teha ettepanekuid, kuidas järgmisel korral veelgi paremini korraldustööd teha.

Õpilased kogesid, kui suur rõõm on oma kogukonda panustada, õppides samal ajal ka meeskonnatööd, ajaplaneerimist, juhtimisoskusi ja vastutustunnet enda meeskonna ning kogukonna ees.

Henri Pärtel, Viljandi Paalalinna Kooli klassiõpetaja

Kusjuures täna oli just hea ilm. Tegin nii, et läksime lihtsalt õue, lapsed said töölehe – mida oleksid pidanud nagunii iseseisvalt täitma –, valisid endale koha ja siis oli neil aeg selle täitmiseks. Hiljem aga läksime klassi ja siis seal koos kontrollisime lehed üle.

Annika Hinn, Muraste Kooli klassiõpetaja

Meie kooli üks märksõna on looduskeskkond. Kõik meie klassid õpivad sügisesel ja kevadisel perioodil vähemalt ühe päeva nädalas õues. Meil on oma kooliaed, kastisüsteemne küll, aga ikkagi aed. Igal klassil on peenrakast, mille kevadel üheskoos täidame – mina oma 3.b klassiga teen näiteks põhjaliku plaani, kuhu ja mida külvame või istutame. Maasikad on ühes nurgas paigal, alati paneme natuke lilli ja siis ühise arutelu käigus otsustame muu. Porgandeid oleme külvanud, nii tavalisi kui ka värvilisi. Sügisel oleme neid nii ise söönud kui ka kooli kööki viinud. Sibulad oleme ka sügisel kaalunud ja siis kooli kööki viinud, suur saak on olnud. Kanakakaga väetatud ja südamega hooldatud peenrakast annab head saaki. Muide, suvine peenrakasti hooldamine on vabatahtlik tegevus, aga lapsed teevad seda rõõmuga.

Meil on ka õunapuuaed, igal klassil on oma puu. Ise istutatud!

Meil on õuesõppeklass, mille E-piima toel saime ehitada. Ja meil on loopealne ning meri lähedal, samuti Muraste looduskaitseala rajad. Loopealsel muide on käpalised, mida imetlemas käime.

Ja KIK on kahel õppeaastal toetanud meie erinevates looduskeskustes käimist. Täna olin oma 6. klassiga (olen korraga kahe klassi klassijuhataja) näiteks KIK-programmi raames Kakerdaja rabas. Superluks päev koos väga toreda juhendajaga!

Õuesõpe on eriti algklassides hädavajalik viis loodusega sõbraks saamiseks. Mina naudin iga hetke koos lastega loodust avastades. 3.b on ka Muraste hiie kodustanud. Lapsed, kes looduses liiguvad, ei loobi prahti maha. Vastupidi, meil on alati kilekott kaasas, et kokku korjata praht, mida keegi teine on maha poetanud.

Õuesõpe on vajalik ja tore!

Reet Varik, Tallinna Reaalkooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja

Eesti keele ja kirjanduse tundides saab väga palju põnevaid ülesandeid ka õues teha. Paljud neist on sellised, mida võib teha ka ruumis sees, aga on hea, kui on palju ruumi, seega võib neid kasutada ka õuesõppes.

Näiteks võib saata õpilased reportaaži või kirjeldust kirjutama ning valida sihtpunkt, mis asub õues. Samuti saab õues etendada erinevaid etüüde, näiteks lavastada vanasõnu või kõnekäände. Rahvaluule muutumise näitlikustamiseks võib kasutada telefonimängu.

Ka grammatikateemasid saab ühendada liikumisega. Õpetaja võib vastavalt oma fantaasiale välja mõelda liikumismänge nii käänamise, sõnaliikide kui ka erinevate lausetüüpide kordamiseks.

Ideekalendri 17. nädal – Õuesõpe. Mis, miks ja kuidas?

Teksti koostas Anneli Pilliroog

Kevadine loodus pakub nii palju võimalusi uurida, avastada, tundma õppida või vanu teadmisi turgutada! Mauruse ideekalendris on mai ÕUESÕPPE kuu. Vaatleme seda õppemeetodit üldisemalt, põikame erinevatesse õuesõppe tundidesse ning vahendame õpetajate mõtteid ja nutikaid lahendusi tunnitegevusteks.

Mis?

Õuesõpe on üks paljudest võimalikest õpimeetoditest, mis aitab teadmiste omandamist ja reaalset elu üksteisele lähemale viia. Õues õppimine on oluline loodusainetes, kuid kindlasti mitmekesistab see ka teisi ainetunde. Õpetaja saab ise luua keskkonna, milles lastel on hea avastada, leiutada, vahetult kogeda, ise teha ja kogetut vahendada. Oluline on, et õpetaja suhtuks loovalt oma ainesse ja oskaks käsitletavate teemade juurde leida erinevaid võimalusi teadmiste omandamiseks ja kinnistamiseks. Olles avatud ja vastuvõtlik ümbritseva suhtes, leitakse alati midagi huvitavat nii õpetamiseks kui ise õppimiseks.

Õuesõpe on hea täiendus traditsioonilisele õpetamisviisile ja tähendab õppimist ehedas keskkonnas vahetu kogemise, isetegemise ja kogetu teistele vahendamise teel. Õpe toimub avatud keskkonnas ehk väljaspool klassiruumi. Avatud õpikeskkonda iseloomustab see, et õppimise on samaaegselt ka õppevahend ning seal saadud elamused ja kogemused juhivad teadmiste ja oskusteni. Esikohale tõuseb laps ja tema aktiivne tegevus ning õpetajale jääb toetav ja suunav roll.

Õuesõpet iseloomustavad viis tunnust:

  • koht, mis aitab õppida;
  • õppimine erinevate meelte kaudu;
  • tegu ehk vahetu osalemine protsessis ja tegevuse käigus millegi valmistamine;
  • õpitu tagasipeegeldamine ja uute teadmiste sidumine olemasolevate teadmistega;
  • iva leidmine ehk mida õpetada teistele.

Miks?

Õuesõpe on kasulik, kuna:

  • õuekeskkonnas saab laps isiklikke kogemusi ja õpikutarkus muutub kogemuste kaudu õppides eluliseks;
  • laps osaleb aktiivselt õppeprotsessis ja kogub teadmisi oma keha ning keskkonna vahendatud muljete kaudu;
  • õppimise käigus kasutatakse kõiki meeli ja õpitakse vahetu kogemuse kaudu. Kogemus koosneb omakorda muljetest, mis tulenevad ümbruse ja meelte vastastikusest mõjust;
  • looduses viibides kogetakse nii loomulikku kui üleloomulikku ja seal tekib võimalus sattuda ettenägematutesse olukordadesse. See omakorda annab võimaluse neid olukordi lahendada, õppida ümbruse kohta nii osasid kui tervikuid;
  • õues avastades ja kogedes õpitaksegi eelkõige seoseid looma, tubastes tingimustes omandatakse rohkem arvandmeid ja fakte;
  • õuesõpe on hea võimalus nii laste kui õpetajate tervise parandamiseks ja stressitaseme alandamiseks;
  • õuesõppe käigus areneb laste motoorika, paraneb keskendumisvõime ja mälu;
  • tõuseb laste õpimotivatsioon.

Kuidas?

Õues õppides ehitatakse arusaamine maailmast üles toetudes oma igapäevastele tähelepanekutele ja varasematele kogemustele. Õuesõpe laseb õpitavast luua vahetu meelelise kogemuse, mis on tänu tekstikesksele õppimisele vähenenud.

Õuesõppe mudel on erinevates maades erinev. Ameerika Ühendriikides ja Austraalias mõeldakse õuesõppe all seikluskasvatust. Eesti mudel tuleb Rootsist ja meil on õuesõppe protsessi kaasatud viis valdkonda:

  • õuesõppe tegevused ehk füüsilised tegevused;
  • isiklik ja sotsiaalne areng, mis põhineb rühmatööl;
  • keskkonnakasvatus;
  • inimese tervis ja heaolu;
  • keskkonnasõbralik ehk jätkusuutlik elu.

Õpitakse tegevuste kaudu ehk tulemusteni jõutakse läbi mõtestatud ja elamusliku tegevuse, millega kaasneb arusaam õpitava vajalikkusest ja sisust. Praktiline ja meeleline õppimine aitab kestvamaid tulemusi saavutada ning on hea võimalus teoreetiliste ja praktiliste teadmiste ühendamiseks. Koosõppimise, kaaslaste õpetamise, meeskonnatöö, rollimängude, vestluste ja arutelude käigus õpib laps tõlgendama ja analüüsima nii enda tegevust kui teda ümbritsevat maailma. Õppetegevused peaksid suunama õpilast uurima ja katsetama ning selle abil teadmisi ja kogemusi omandama. Ülesanded peaksid olema avatud ja loovad ning lõimitud erinevate õppeainetega. Õuesõpe annab ka palju võimalusi lähikontaktideks ja sotsialiseerumiseks ning neid tuleb loomuliku osana õppetegevustesse kavandades sageli ja korduvalt kasutada.

Looduskeskkond köidab lapse meeli moel, mida ükski teine keskkond ei suuda. Õpitakse rohkem kui õppimise aluseks on õppija enda sõnastatud probleem ja eesmärk on probleem lahendada. Probleemõppe kolm olulist tegurit – iseseisev õppimine, rühmatöö ja looduslähedus – on olulised ka õuesõppe puhul. 

Kuna õuesõppe keskkond on ettearvamatu, nõuab õuetunni ettevalmistamine õpetajalt rohkem vaeva ja loovust. Oluline on, et keskkond konkreetset õpet hästi toetaks. Õpetaja valib tunniks

  • sobiva aja, koha ja õppematerjali;
  • koostab tööjuhendi;
  • mõtleb läbi võimalikud ette tulevad küsimused ja lahendusvariandid;
  • tagab turvalisuse;
  • kehtestab reeglid.

Tunnis õpetaja

  • alustab soojenduseks rühmategevusega;
  • püstitab probleemi ja juhatab sisse rühmatöö;
  • abistab raskustesse sattunud rühmi;
  • jälgib töö käiku ja töötempot;
  • teeb tunni lõpus kokkuvõtte.

Pärast tundi õpetaja

  • analüüsib tunni õnnestumisi ja ebaõnnestumisi;
  • mõtleb läbi, kuidas edaspidi tööd paremaks muuta;
  • uurib õpilaste arvamusi oma rühmatöö analüüsimisel.

Õuesõppes mõjutavad õpilased üksteist vastastikku positiivselt. Panus ühistesse tegevustesse sõltub igaühe isiklikest omadustest, antud rollist ja ülesandest. Positiivsed vastastikmõjud saab esile kutsuda ühiste eesmärkide seadmise, rollisuhete loomise ja kavandatava lõpptulemi abil. Oluline on välja selgitada ja kõigile teada anda, kes rühma liikmetest vajab ülesande täitmisel rohkem abi ja julgustamist. Eesmärk on muuta rühma iga liige tugevamaks ja selleks on vaja

  • kindlaks teha iga liikme panus;
  • anda tagasisidet individuaalselt ja ka rühmale;
  • aidata rühmal ära hoida liikmete väsimist;
  • tagada iga liikme vastutus.

Tulemusliku suhtlemise tarvis on vaja sotsiaalseid oskusi arendada. Selleks on vaja üksteist tunda ja usaldada, arusaadavalt informatsiooni vahetada, üksteist tunnustada ja toetada ning arusaamatused ja konfliktid konstruktiivselt lahendada.

Kokkuvõtteks

Kogemusi ei saa kellelegi otse edasi anda, neid saab laps tegevuse ja keskkonna koosmõjul ning uute olukordadega kohanedes. Kui laps saab uurida, proovida ja katsetada, köidab teda ka õppimine rohkem. Toetav keskkond ja loovust õhutavad olukorrad innustavad nii õppima kui ka oma teadmisi teistega jagama.

Alates 2004. aastast tähistatakse meil 14. aprillil õuesõppe päeva. Õues õppimine oli Eestis populaarne juba 100 aastat tagasi, oleme selle vahepeal lihtsalt hästi ära unustanud.

Allikad:

Koppel, I. 2009. Õuesõppest.
Kruuda, M. 2009. Õuesõpe, avastuslik õpe ja mäng.
Raudik, L. 2007. Õuesõpe on tekitanud palju küsimusi. Õpetajate leht, nr 27, 2.
http://janesselja.ee/fileadmin/pdf/Ouesope.pdf
http://www.bachelorsdegreeonline.com/blog/2012/11-proven-benefits-of-outdoor-learning/