Ideekalendri 19. nädal – Johannes Käisi pedagoogikast ja Mauruse õuetunnist

Eelmise nädala ideekalendri postitusele Facebookis saime väga toreda ja sisuka kommentaari, mille autor soovitas meil tutvuda Johannes Käisi mõtetega. Võtsime sellest ideest kohe hoogsalt kinni, sest Käis on tõepoolest huvitav autor, kes tegutses küll esimese Eesti Vabariigi ajal, kuid kelle ideed on äärmiselt kaasaegsed ja pakuvad inspiratsiooni järjest rohkematele praegustele haridusuuendajatele. Samuti on paslik teda tutvustada just õuesõppe kontekstis. Kuigi ta ei erista õppimist toas ja õues, on selge, et tema pedagoogikat ei saaks kunagi rakendada ainult klassiruumis õppides. Järgnevas ülevaates kasutasime Maidla Koolis toimunud Johannes Käisile pühendatud konverentsi materjale ja Käisi teoste kogumikku “Kooli-raamat”.

Lisaks viisime eelmisel nädalal läbi Mauruse enda kollektiivi õuetunni, kus õpetasime üksteisele erinevaid mänge ja õppimisvõimalusi, mida saaks teha õues. Täna jagame teiega esimest osa Mauruse õuetunni videost, kus matemaatika toimetaja Regina Reinup õpetab head nippi, kuidas õppida korrutamist: https://www.youtube.com/watch?v=Ymin-nlCNMY .

 

Pedagoog Johannes Käisi põhimõtted õppetöös

Johannes Käis oli 1920.–1930. aastetel Eesti silmapaistvaim pedagoogiline mõtleja ja tolleaegse haridusuuenduse juht. Ta oli ise hariduselt loodusteaduste õpetaja, kes pühendas oma elu õpetajate koolitamisele ja demokraatliku koolisüsteemi eest võitlemisele noorukeses Eesti Vabariigis. Oma tekstides kritiseeris ta teravalt toonast koolisüsteemi, mida ta nimetas ka sõnakooliks ja mis tema sõnul kannatas ainete rohkuse all, lämmatas isiksuse ja individualiteedi arenemist ning asetas õpilase hariduse vastuvõtja passiivsesse rolli. Kõlab tuttavalt?

Alternatiivina pakkus ta välja uued printsiibid hariduse sisu ja vormi kujundamiseks. Vaatame olulisemaid neist lähemalt.

Loodusõpetus

Kuna Käis oli ise loodusteaduste taustaga, oli loodusõpetuse õpetamise teema talle väga südamelähedane ning ta pidas loodusõpetust kui ainet väga oluliseks. Lisaks sellele, mida õppida, oli väga oluline ka see, kuidas seda teha. Tema sõnul omandab laps teadmisi ja oskusi kõige kergemini looduses oma kogemuse kaudu, sest looduses arenevad lapse kõige erinevamad meeleorganid, samuti saab ta looduses viibimisest positiivse emotsionaalse laengu. Loodusearmastuse kaudu tekib lapses ka looduskaitse mõte: me ei luba rikkuda seda, mis on meile armas. Ta kirjutab loodusõpetuse olulisusest nii: “Loodusõpetuse tõelikuks ülesandeks on arendada noortes kõiki vaimlisi võimeid (mõistust, tahet) ja kõrgemaid väärtusi (kõlblisi, esteetilisi ja intellektuaalseid tundeid). Kõige selle juures annab ta ka elulise väärtusega teadmusi.” Seega ei ole loodusõpetuse õppimise eesmärk vaid looduse kohta käivate teadmiste omandamine, mis on vaid vahend, et juhtida last vaimse kasvamise suunas.

Kodulugu ja vaateõpetus ehk meeltega tunnetamine

Oma kodukoha tundmaõppimine on kõige tähtsam kodumaa armastuse allikas, mille kaudu kasvab lapsest kodanik. Armastada saab vaid seda, mis on meile tuttav ja meie vaimule lähedal. Kodukandi tundmaõppimiseks tuleb aga kasutada teadlikult kõiki meeli, olla kohal, näha, kuulda, tegutseda, tunda lõhnu ja maitseid. Vaid klassiruumis lugemise ja õpetaja kuulamise kaudu saadud info on ühekülgne ja ei võimalda kasutada kõiki inimese ressursse. Õpetus peab vastama kahele põhinõudele: lapsepärasus ja eluligidus. Lapsepärasus tähendab, et õpetuse sisuks valitakse asjad ja nähtused, mis kuuluvad lapse huvideringi, olles samas talle ka arenemis- ja jõukohased. Eluligidus tähendab aga sideme hoidmist lapse kodu ja koduse elu ning koduümbrusega.

Üldõpetus

Käisi pedagoogikas oli üldõpetus erinevate ainete integreerimise viis, seega ei püüdnud ta aineõpetust kaotada, vaid muuta seda avaramaks ja elulähedasemaks. Õppeained ei esinenud iseseisvatena, vaid pidid olema seostatud koduloolise vaateõpetusega, mille ümber kogu ülejäänud õppetegevus koondus. “Mis vaateõpetuses esile toodud, väljendatakse keeleliselt, kinnitatakse lugemispalade käsitlemisel, võetakse kokku kirjandis, töötatakse läbi arvutamisel, kujutatakse mitmel viisil käe abil, kasutatakse luuletiste ja laulukeste õppimisel, elatakse uuesti läbi dramatiseerimisel, mängudes,” on ta kirjutanud.

Töökool ehk kogemuse läbi õppimine

Käis käsitles tööd õppimise vahendina, et luua inimesele kui tervikule võimalus õppida midagi praktilise tegevuse käigus, katsudes, puudutades, liigutades, kuulates, kasutades tervet oma keha. Töökooli olulisteks nõueteks oli iseseisev töö ning õpilase aktiivne osalemine kõigis protsessides, mille sihiks on see, et õpilane suudaks oma kehalisi ja vamlisi jõude iseseisvalt ka loovaks tööks tarvitada. Ta on kirjutanud nii: “Töö ja füüsiline tegevus on tõeline, püha ja igavene abinõu kõikide jõudude arendamiseks ja sidumiseks nende täies ulatuses ainsaks ühiseks jõuks – inimsuseks. Töö harib mõistust, annab jõudu tunnetele, hoiab meeli elujõule ja puhtusele hädaohtlikust sihitust uitamisest, suleb eksituse väravad kujutlusvõimele, võõrutab keele lobisemisest, hoiab kohusetunnet hävinemast ja vabastab meid nõrkusest tühjaks suutarvitamiseks.”

Isetegevus ja individuaalne tööviis

Käis toob passiivse õppetöö (õpetaja valib tööd, näitab, seletab, korraldab) kõrvale aktiivse, isetegeva tööviisi, kus õpetajal on oluline sisuline roll õppimise suunamisel, kuid õpilane on oma otsustes iseseisev. “Õpetaja peab looma isetegevaks töötamiseks soodsa õhkkonna, sest omaalgatusliku töö viljaka arenemise eelduseks on vabadus ja rõõmus meel,” on ta kirjutanud. Õpetuse individualiseerimise peamiseks vahendiks peab Käis erinevate kirjalike tööjuhiste kasutamist, mida ta nimetab tööjuhatuste menetluseks, samuti on ta põhjalikult lahti kirjutanud sellise individualiseeritud õppekorralduse metoodilise juhendi, mille leiab artilist “Individualiseeritud õpetuse teena isetegevusele”.

Kokkuvõtteks

Kindlasti ei anna käesolev konspektiivne kokkuvõte ammendavat ülevaadet Johannes Käisi ideedest, kuid pisut aimu tema seisukohtade sarnasusest tänasele haridusdiskussioonile on võimalik näha sellest vähesestki. Tema mõistestik on tänasele lugejale ehk tundmatu, kuid kas ei kõnele temagi õuesõppest, lõimingust, probleemõppest, diferentseerimisest ja õppijakesksest koolisüsteemist? Soovitame igal juhul kõigil “Kooli-raamatuga” tutvuda, sest tema teaduspõhisus, lastepsühholoogia ulatuslik tundmine ja eruditsioon annavad silmad ette paljudele tänastele haridusteadlastele.