Ideekalendri 49. nädal. Lugemisjooga – viis muuta lugema õppimine mänguliseks

Head sõbrad!

Kätte on jõudnud märtsikuu viimane kolmapäev ja sellenädalase Ideekalendriga võtame kokku meelte ja teadvuse teema. Teatavasti kasutame oma viit meelt eri tegevustes erinevalt ning laste meeled erinevad täiskasvanute omadest päris palju. Lapsed on avatumad ja kasutavad oma meeli palju spontaansemalt ja kontrollivabamalt kui suured inimesed. Meil, täiskasvanutel, on lastelt palju õppida ning isegi mõned eneseabiraamatud soovitavad õppida taas mõtlema ja maailma nägema nagu laps. See on iseenesest õige – lõhkuda raame ning näha kaugemale ja sügavamale, kui oleme harjunud.

Jooga on üks viis, kuidas lasta oma meeled vabaks ning leida ühendus oma keha ja universumi vahel. See on võimalus näha nähtamatut ehk „näha“ ka muude meeltega peale nägemismeele. Viimasel ajal on populariseeritud ka lastejoogat. Lastel aitab jooga paremini keskenduda, koondada tähelepanu ühele asjale või tegevusele ning ka lihtsalt lõõgastuda päevapingetest. Koolid ja lasteaiad on lärmakad, seal on palju erinevaid inimesi koos, kõigil on oma suund ja tahe ning sealses keskkonnas viibimine on üsna suur töö ja pingutus, olgugi et lapsed ise ei pruugi seda tajuda. Jooga aitab suurepäraselt lapsel lõdvestuda ja puhata nii keha kui ka meelt.

Aga joogal on veel üks kasulik otstarve – selle abil võib õppida lugema. Lugemisjooga eesmärk on aidata lapsel tunda rõõmu tähtede õppimisest ning lugemisest üleüldiselt. See on vaheldusrikas viis nautida õppimist läbi lõõgastumise ja kehalise mängu.

Tänases Ideekalendri postituses kirjutab lugemisjoogast lähemalt Hoolingu koolitus- ja nõustamiskeskuse koolitaja Maili Liinev, kes muuhulgas ongi lugemisjooga leiutaja.

Head lugemist!


 

Lugemisjooga – viis muuta lugema õppimine mänguliseks

Tekst: Maili Liinev, lugemisjooga leiutaja, koolitus- ja nõustamiskeskus Hooling

Lapsevanemad, õpetajad ja spetsialistid teavad, et iga lapse tee lugemise juurde on erinev. Me oleme ka kogenud, et tänapäeva lapsed on väga liikuvad, nende tähelepanu on hajus ja nad vajavad väga paljudes tegevustes individuaalset tuge ja tähelepanu. See ei ole halb ega hea, see on lihtsalt reaalsus. Sellistele lastele sobiks kasvada looduses, kus saab palju liikuda ja uurida, kus on väike turvaline rühm ja hea rühmajuht, kes loob lastele turvalise ja sobiva õpikeskkonna.

Tegelikkuses õpivad lapsed suurtes rühmades, enamasti ei ole neil võimalik piisavalt liikuda ning ka abi ja tuge pole alati võimalik igaühele pakkuda. Ja ometi soovime, et iga laps õpiks omas tempos, et lapsel oleks huvitav ja ta saaks panna end proovile.

Lugemine on baasoskus, mille õpetamisega tegelevad kõik lasteaia ja kooli õpetajad. Traditsiooniliselt kõlab fraas „lugema õppima“ akadeemiliselt ja tõsise tegevusena. Sellegipoolest võib tähtede ja lugemise õppimine olla ka rõõmus ja huvitav. Teadlased on tõestanud, et kui inimene õpib rõõmuga, siis õpib ta mitu korda kiiremini.

Selleks ajaks, kui alustasin lugemisjoogaga, olin juba aastaid tegelenud laste lugema õppimise teemaga: olen osalenud Lugemispesa projektis, juhtinud Eesti Lugemisühingut, töötanud eripedagoog-lugemisnõustajana ja õpetanud oma poega, kellel on düsleksia. Kui ühel hetkel hakkasin õppima lastejooga õpetajaks, tekkis mul spontaanne mõtte neid kahte ala siduda. Nii sündiski lugemisjooga.

Lugemisjooga ei ole midagi ainulaadset ega täiesti uut. Pigem on see mõtteviis, et lugema õppimise aluseks on lugemisrõõm ning mäng on lapse kõige olulisem tegevus. Lugemisjooga abil saab muuta lasteaia- ja algkoolilaste tegevused mänguliseks. Lapsed saavad õppida paremini tundma oma keha ja meelt.

Lugemisjooga elemente võib lastega kasutada lihtsalt ka selleks, et muuta päeva mängulisemaks, liikuvamaks ja loovaks. Lugemisjooga koolitus aga annab õpetajatele inspiratsiooni, et luua ise uusi lugemis- ja liikumismänge. Oluline on, et ka õpetaja tunneks rõõmu, tegevuses oleks liikumist ja tähti või häälikuid.

Lugemisjooga tund on üles ehitatud sarnaselt lastejooga tunniga: esmalt sissehäälestus (oluline on keskendumine ja kohalolu), soojendusharjutused (tähekujud kehaga), mängud ja liikumistegevused (lugemisjooga mängud), seejärel lõõgastus ja meditatsioon.

Lugemisjoogast lähemalt

Sissehäälestus tähendab seda, et laps peab harjutama end keskenduma, märkama ennast, oma keha ja meeli. Lugemiseks on samamoodi vaja osata olla rahulikult paigal, keskenduda ja vaadata silmadega teksti. Lugemisjooga oluline osa ongi vaikuses olemine, kasutades selleks erinevaid helisid, teokarpe, mida kuulata, jms.

Soojendusharjutuste klassikasse kuulub oma esinimetähe näitamine kehaga ja teiste tähtede kehaga loomine. Tähti saab teha sõrmedega, kätega, varbaga, terve kehaga jne.

Lugemisjooga mängude põhimõte on see, et laps ei pea teadma, et ta õpib tähti ja lugemist – rõhk on mängimisel ja oma tegevuse nautimisel.

Populaarne lugemisjooga mäng on „Puutetundlik lõng“ – maha on pandud tavaline lõng, mis moodustab ühe tähe. Sellele astudes teeb lõng vastava tähe häält (laps teeb selle hääliku häält ja hoiab liikudes tasakaalu).

Ka mäng „Internet“ või „Wifi“ tekitab lastes, aga ka täiskasvanutes elevust: selleks seisavad mängijad hanereas ja viimane kirjutab eesseisja seljale ühe tähe ja nii hakkab täht liikuma. Samal ajal on kõik teised ise wifid, kes püüavad internetilaineid. Eriti suur elevus tekib siis, kui saab koos uurida, kus oli leviauk.

Liikumismänge on ka sulghäälikute, hääliku kuulmise ja tähekujude kirjutamise kohta. Tähti saab väga edukalt kirjutada ka lõngaga põrandale või õhku, seda saab teha nii üksi kui ka koos teistega. Ka suurema rühmaga saab luua tähekujusid. On väga vahva, kui keegi neid pildistab – siis saab kohe vaadata, mis täht ja mispidi on. Tähti saab laduda ka makaronidest, kirjutada mannale või sõrmeotsa, et siis neid omavahel ühendada. Lugemisjooga koolitusel on kokku kirjeldatud üle 30 erineva mängu.

Lõõgastus on aeg, kus lugemisjoogas osaleja lamab vaikuses, muusikat kuulates või ettelugemist nautides. Oluline, et ta on täielikult rahunenud ja tunneb end mõnusalt. Ettelugemine aitab suurepäraselt kasvatada lugemishuvi, sõnavara ja kuulamisoskust.

Laste meditatsioonis võib olla paar minutit lihtsalt keskendumist, mõni meditatiivne laul, elusmuusika kuulamine vms. Oluline on, et laps tajuks kohalolu ja rõõmu enda sees.

Lugemisjooga tund annab võimaluse olla täiesti kohal oma keha ja meelega, nautida tegevust, panna end proovile, olla loov ja tunda tegevusest rõõmu.

Lugemisjooga kõige olulisemad põhimõtted on sellised.

  • Iga laps õpib erinevalt nii lugemist kui ka tähti.
  • Lugema saab õppida läbi rõõmu ja loomuliku huvi.
  • Läbi keha kogedes õpime rohkem.
  • Õpetaja peab olema ise inspireeritud.
  • Vigu ei otsita – parandatakse jaatuse ja rõõmu abil.
  • Tähed võivad olla ka peegelpildis ja laps võib eksida – see on hea võimalus arutleda selle üle, miks need tähed võivad segi minna ja mida tähendab peegelpildis täht.
  • Loovus on väga oluline – laps võib ise mänge ja tegevusi välja mõelda, õpetaja julgeb võtta vastu lapse ideed ja nendega jätkata.
  • Keskendumine, vaikus ja lõõgastus on lugemisjooga osad ja aitavad lapsel end paremini tundma õppida.

Lugemisjooga koolitus toimub õpetajatele ja lapsevanematele ebatraditsiooniliselt mugavates riietes ja mattidel, kus tehakse läbi kõik mängud ja tegevused. Koolitus on ehitatud üles lastejooga tunni moel, kus on soojendus, mängud, lõõgastus ja meditatsioon.

Lisainfo Hoolingu lugemisjooga kohta

www.hooling.ee

https://www.facebook.com/Enesehoid/

nd-4-pilt-2

nd-4-pilt3

 

 

 

Ideekalendri 48. nädal. Liikluses, meelega

Head sõbrad!

Me kõik puutume igapäevaselt kokku liiklusega. Kes kõnnib jalgsi kooli või tööle, sõidab autoga poodi, külla või liikleb hoopis jalgratta või motorolleriga. Täiskasvanud inimesed üldiselt tunnevad liiklusseadust ja sealseid põhireegleid. Enamik inimesi käitub liikluses viisakalt ning arvestab nii enda kui ka teiste ohutusega. Turvaline liiklemine on sama vajalik ja hea harjumus nagu näiteks hammaste pesemine. Lastele aga peab liikluses käitumist õpetama ning mida varem, seda parem.

Liiklemine on tegevus, kus on aktiivselt kasutusel enamik meie meeleelundeid ning igal neist on täita oma oluline roll, tagamaks enda ja teiste turvalisus. Laste meeleelundid aga arenevad välja aastaid ning nende käitumine liikluses on hoopis teistsugune kui täiskasvanutel. Sellega peab arvestama nii nendega koos liigeldes kui ka teooriat edasi andes.

Tänases Ideekalendri postituses saavad sõna Kai Kuuspalu ja Solveig Edasi, kes tegutsevad Maanteeameti ennetustöö osakonnas. Kai ja Solveig räägivad laste liikluskasvatusest, headest harjumustest ning jagavad toredaid mänge, millega arendada laste meeleelundeid ja taju, mis on turvaliseks liiklemiseks hädavajalikud.

Head lugemist ja ohutut liiklemist!


Liikluses, meelega

Tekst: Kai Kuuspalu ja Solveig Edasi, Maanteeameti ennetustöö osakond

Üks väga tähtis hetk lapse elus on, kui ta lõpetab lasteaia ja temast saab koolilaps. Kooli minemisega muutuvad oluliselt last ümbritsev keskkond ja tegutsemisvõimalused – rohkem on iseseisvalt liikluses osalemist, ootamatuid valikuid ja vastutuse võtmist.

Lapse liikluskäitumise kujunemisel on võtmeroll lapsevanemal ja õpetajal. Täiskasvanu õpetused ja eeskuju liikluses peegelduvad lapse käitumises ja hoiakutes. Samas tuleb arvestada, et laps näeb ja tajub liiklusmaailma teistmoodi kui meie: tema meeleorganid ei ole veel välja arenenud, samuti on tema keskendumise võimekus väiksem ning otsustusprotsess aeglasem. Lapsed on väikest kasvu ning neil on raskem näha üle parkivate sõidukite, ka märkavad juhid neid kehvemini sõidukite vahelt või suvel heki ja talvel lumevalli tagant.

Teadlaste hinnangul erinevad lapse liikluskäitumine ja reaktsioonid täiskasvanu omadest. Samamoodi on erinev ka liikluses toimuva märkamine. Laste taju areneb pikkamööda. Alles 7. eluaasta paiku hakkavad nad mõistma ohu olemust. Enne seda on neil raske aru saada, et nende endi teod võivad nende elu ohtu seada. Abstraktne mõtlemine muutub jõukohaseks umbes 11 aasta vanuses. Samuti on meeled, mis hilisemas eas muutuvad dominantseks – nägemine ja kuulmine –, lapsel alles arengujärgus.

Laps ei kasuta perifeerset nägemist, ta võtab arvesse seda, mida ta tegelikult tahab märgata ja mis asetseb otse tema ees, s.t. nägemisvälja keskosas. Seetõttu „ei näe“ lapsed endast paremal ja vasakul toimuvat, kui miski seal just nende tähelepanu ei köida. Teades, et lapsed on ka impulsiivsed ja suure liikumisvajadusega, tähendab see liikluses seda, et just küljelt lähenevat sõidukit võivad nad märgata liiga hilja. Alles umbes 9-aastaselt hakkavad nad paremini tajuma sõiduki kaugust.

Kuigi laste kuulmine on terav – nad kuulevad helisid isegi paremini kui täiskasvanud –, on neil raske määratleda heli suunda. Näiteks ei oska üle kolmandiku lastest eristada, kas heli tuleb eest- või tagantpoolt, ja rohkem kui kolmveerand lastest, kas see tuleb vasakult või paremalt. Liikluses väljendub see selles, et lapsed ei taju sageli signaali andva sõiduki suunda.

Ka see, kui palju aega vajab liikuva ja seisva auto eristamiseks väikelaps ja kui palju täiskasvanu, on väga erinev. Liiklus.ee lehelt võib leida, et väikelastel läheb liikuva ja seisva auto eristamiseks aega kuni 4 sekundit, aga täiskasvanul kulub selleks kõigest 0,25 sekundit – vahe on 16-kordne!

Lapse vanuse seos tema tajudega

Soome teadlane ja liikluspsühholoog Esko Keskinen on uurinud laste rolle ja toimetulekut, peamisi probleeme liikluses ning nendega seotud tegureid eri vanuserühmade hulgas. Tema töö „Lapsed ja noored liikluses – arengulised eeldused ja liiklusohutus“ kokkuvõttes kirjeldatakse liikluskasvatuse sisu, meetodeid ja lapse võimalusi ohutuma käitumise õppimiseks. Lisaks tuuakse välja, millised on lapse piirid liikluses ohutu tegutsemise õppimisel ja õpitu rakendamisel. Uuringu kokkuvõtte eestikeelne tõlge asub siin: http://www.liikluskasvatus.ee/opetajale/huvitav-kasulik/

Keskineni järgi tegutseb 5–6-aastane laps liikluses ohutult ainult täiskasvanu järelevalve all ja suunamisel, võttes liiklusest osa jalakäijana ja üha enam ratastel. Vastutab täiskasvanu. Kuigi lapse eksekutiivsed ehk täidesaatvad funktsioonid alles arenevad, on 5–7-aastastel lastel tähelepanuväli endiselt rohkem paremale poole suunatud. Järjest areneb võime impulsse kontrolli all hoida ning oskus häirivaid tegureid pärssida ja teadlikult pöörata tähelepanu soovitud suunas. Isegi veel 8–9-aastased lapsed ei ole võimelised õnnetuse riski arvestamisel siduma läheneva sõiduki kiirust läbitava vahemaaga. Lühiajalise nägemismälu funktsioon saavutab oma tipu juba 11–12-aastasel lapsel, kuid keerulisem visuaalne töömälu areneb veel kuni 13.–15. eluaastani. Oskus suunata tähelepanu visuaalsele objektile ning viia tähelepanu üle vaatevälja äärealadel paiknevatele stiimulitele 6–10-aastastel eriti ei arene. Arvatakse, et väikeste laste oskus juhtida nägemisel põhinevat ehk visuaalruumilist orienteerumist ning suunata tähelepanu nägemisvälja äärealadel paiknevatele (perifeersetele) objektidele hakkab arenema 3–6 kuu vanuselt ning on tõdetud, et tahtest juhitav sisemine orienteerumine jõuab täiskasvanute tasemele 8–10-aastastel lastel. Riskide märkamisel on oluline see, et neid märgataks spontaanselt ja mitte ainult siis, kui nendele palutakse tähelepanu pöörata. Isegi veel 9–10-aastased lapsed panevad riskide märkamisele vähem rõhku kui täiskasvanud.

Kuidas toetada last liikluskeskkonna ja kaasliiklejate mõistmisel ning liikluses toimetulekul?

Tänapäeval on liikluses osalemine meie igapäevane tarve. Kuna liikluses osalevad ja liikluskeskkonda jagavad väga erinevad liiklejad – nii jalakäijad, jalg- ja mootorratturid kui ka autojuhid –, siis muutub oluliseks üksteisega arvestamine. See on omamoodi suhtlemine, kus kõik liiklejad ohutu ja vastastikku viisaka ning üksteist arvestava õhkkonna loomisel saavad endi jaoks olulist informatsiooni erinevate meelte kaudu. Tänavaliikluses tähendab see suurt infotulva, millest peame oskama eristada meile olulisi detaile. Lapsel on selleks vaja aega, mis omakorda tähendab täiendava aja arvestamist teekonna planeerimisel. Edukaks toimetulekuks liikluskeskkonnas peame nägema, kuulma, suutma reageerida ja end teistele mõistetavaks teha, mõistma või nn nägema olukordi ka teiste liiklejate silmade kaudu, olema kannatlik ja oskama oma tundeid valitseda – ehk kõike seda, mida me ka tavaelus edukaks suhtluseks vajame. Seepärast on lapse ette valmistamisel iseseisvaks liiklemiseks oluline sihipäraselt arendada tema tähelepanuvõimet, meeli ja taju mängude, harjutuste ja järjepideva toetava juhendamise abil.

Viisakus liikluses

Me õpetame lapsi, et viisakad inimesed omavahel kohtudes teretavad. Liikluses asendab kõval häälel välja öeldud „Tere“ silmside, mis aitab aru saada, kas teine liikleja on sind märganud ja mõistab sinu kavatsusi. Täiskasvanul on kerge saavutada silmsidet teiste liiklejatega n-ö käigu pealt, aga see, mis on lihtne täiskasvanule, valmistab raskusi lapsele. Eriti oluliseks muutub silmside loomine siis, kui liiklejate teed ristuvad – lapse puhul ennekõike teeületusel.

Teeületus

Me kõik teame, et enne sõiduteele astumist on oluline vaadata, kas autosid tuleb vasakult või paremalt, aga kui palju me õpetame last enne sõiduteed kõigepealt seisma jääma? Lapse arengu eripärasid arvestades on just see talle eluliselt oluline! Jääda seisma, et enne teele astumist vaadata ja mõtestada nähtut, kuulata helisid ning määratleda nende suunda ja valjenemist või vaibumist, hinnata ohtu ja veenduda ohutuses. Taani teadlane Hugh Foot on välja toonud soovitused edukaks teeületuseks vajalike tegevuste, psühholoogiliste protsesside ja vanusevahemike kohta.

Tegevus  

Psühholoogiline protsess  

Vanusevahemik

Teiste liiklejate märkamine   

Ümbruskonna visuaalne vaatlemine, et mõista, kuhu on teised liiklejad liikumas (või alustamas liikumist); oluliste asjade eristamine ebaolulistest asjadest.  

4–14-aastastest 50% puuduvad selleks tegevuseks piisavad oskused.

Sõidutee ületamise ohutuse hindamine

Ohtlike liiklusolukordade põhjuste teadmine ja keskendumine.

Ebapiisav kuni 9-aastaste seas.

Tähelepanu jagamine ja keskendumine

Kokkupõrke hindamine, teiste liiklejate kauguse ja kiiruse hindamine, kiirenduste ja aeglustuste jälgimine ja hindamine.

Paraneb lapse vanuse suurenemisega.

Teabe hindamine konkreetses kontekstis

Ohu erinevate põhjuste jälgimine, erinevate vaateväljade vahelise seose analüüsimine, teabe töötlemine, impulsikontroll.

Väga madal alla 7-aastastel lastel. Poisid on impulsiivsemad.

Jälgimise ja tegevuse kooskõlastamine

Otsustamine, kas aeg on piisav sõidutee ületamiseks, arvestades oma maksimaalset sammukiirust.

Vanusevahemiku kohta puudub teave.

Vastutustunne

Vea tagajärgede mõistmine.

Kuni 14-aastased: üksnes 50% peab käitumist halvaks, kui see tekitab reaalset kahju.

Ühekorraga lapsele liikluses käitumist selgeks ei õpeta. Seda on vaja pidevalt harjutada ja põhitõdesid ikka ja jälle üle korrata, et teadmised ja oskused muutuksid harjumuseks ja automaatseks tegutsemisviisiks. Ohutut liiklemist tuleb õpetada ja rakendada väikelapse puhul eraldi osadena.

Mängud, mis arendavad tajusid

Lisame artikli juurde neli mängu, mis arendavad lapse tajusid. Neid koolieelikute rühmas või koolis vahetundides järjepidevalt mängides arenevad laste meeled ja oskused, mis aitavad liikluses paremini toime tulla. Eri õppetegevustesse – projektitegevused, uurimustööd, nooremate klasside õpilaste juhendamised, liiklusteemalised koolitused jne – on hea mõte kaasata ka oma kolleege ning vanemate klasside õpilasi, kes saavad noorematele koolikaaslastele olla heaks eeskujuks. Ja ärme siis unustame, et ainult kõik koos, iseenda eeskuju, hooliva märkamise ja järjepideva suunamise abil suudame luua keskkonna, kus kasvab terve, ennast hoidev, õigete liiklusalaste harjumuste ja hoiakutega liikleja.

Edu meile selles töös ning rõõmsaid kohtumisi liikluses!

Täiendavaks lugemiseks


Meeli ja taju arendavad mängud:

 

Ideekalendri 47. nädal. Keeled ja meeled. Lõiminguvõimalused Mauruse 4. klassi õppematerjalides

Head sõbrad!

Maailm muutub pidevalt. Kui poleks muutumist, poleks ka arengut. Iga järgnev põlvkond kasvab eelmisest natuke arukamaks ning leiab võimalusi tulevaste põlvede jaoks seda paika mõnusamaks, mugavamaks ja paremaks teha. Sama kehtib nii koduseinte vahel, töö- kui ka õpikeskkonnas.

Lõimitud õppest ei teadnud paljud praegused täiskasvanud oma kooliajal midagi. Seda toredam on, et taoline meetod on nüüd haridusse sisse viidud, kus inimene saab omandada teadmisi, mida on lihtne seostada päriseluga, ning on suurem tõenäosus, et neid teadmisi saab tulevikus edukalt rakendada. Kooliõpilasel tuleb esmalt õppida, kuidas elu Maal toimib, aga see on väga kompleksne ja vajab selgitamist, et ainetes õpitu ei ole kindlalt piiritletud info, vaid kõik on omavahel seotud.

Seda enam on tore, kui kirjastused omalt poolt juba annavad lõiminguks võimaluse, luues erinevaid valdkondi siduvaid õppematerjale. Kirjastus Mauruse eesti keele toimetaja Maarja Valk teeb tänases postituses ülevaate Mauruse eesti keele materjalidest 4. klassile, mis on loodud loodusõpetuse töökava alusel ning võimaldavad seeläbi kahte ainet omavahel siduda ning aitavad ka lastel kahe eraldiseisva valdkonna vahel seoseid luua.

Head lugemist!


 

Keeled ja meeled. Lõiminguvõimalused Mauruse 4. klassi õppematerjalides

Tekst: Maarja Valk, kirjastus Mauruse eesti keele toimetaja

Mina käisin koolis veel ajal, kui õppeained olid sisu poolest selgelt lahus. Eesti keele tunnis õppisime kokku- ja lahkukirjutamist, matemaatikatunnis arvutamist, bioloogias looduse seaduspärasusi jne. Minu kooliajal oli üsna tundmatu märksõna projektõpe, rühmatööd pole ma vist küll kunagi teinud ning arvutiõpe tähendas, et õppisime tundma lihtsamaid programme, nagu Word ja Paint ning kirja kirjutamine sai ka selgeks. Laias laastus on õppeained jäänud samaks, kuid õpetamises on vahepeal muutunud nii mõndagi. See ei tähenda muidugi ainult seda, et pliiatsi ja paberi kõrvale on tulnud kaasaegsem tehnoloogia, vaid üha suurem tähelepanu koondub ka õpikeskkonnale tervikuna – mida õpetada, kuidas õpetada ja kuidas koolikeskkond üldiselt saaks õppeprotsessi paremini toetada.

Üks märksõna, mis õpetamise kontekstis on järjest kesksemaks muutunud, on lõiming – mõiste, millel on tegelikult päris palju rakendamisvõimalusi. Haridusinnovatsioonikeskuse välja antud lõimingukogumik esitab lõimingu erinevad definitsioonid, mille järgi on õppekava lõiming

  • kas õpetuse ja kasvatuse allutamine mõnele aineteülesele õppekava läbivale ideele või eesmärgile;
  • teadlik pingutus seostada (ainepõhise) õppekava erinevaid valdkondi näiteks üldpädevuste, võtmepädevuste või ülekantavate oskuste kaudu;
  • võimalus õpetada teemasid, mis läbivad õppeaineid või on aineteülesed;
  • võimalus vähendada õppesisu dubleerimist ja uurida teemat erinevatest vaatenurkadest (näiteks läbivatest teemadest tulenevad temaatilised rõhuasetused või teemakeskne käsitlus);
  • ühe aine sisu kasutamine teise aine õpetamise rikastamiseks või ühes aines õpitud oskuste kasutamine teises aines; ainetevaheliste seoste loomine nii ainevaldkondade sees kui ka erinevatesse ainevaldkondadesse kuuluvate õppeainete vahel;
  • katse aidata õpilastel korrastada ja mõtestada erinevaid elukogemusi ning eraldiseisvaid teadmisi, mida õpetatakse tüüpilises ainepõhises õppekavas, näiteks õpitava seostamine õpilase isiklike kogemustega (Kuusk: 2010).

Kuigi lõimingu idee jõudis õppekavadesse juba 1996. aastal (1996. ja 2002. aastal vastu võetud riiklikes õppekavades kasutati lõimingu asemel sõna integratsioon) (Kuusk: 2010), pole lõimitud õppe rakendamine õpetaja seisukohalt alati nii lihtne. Ainetevaheliste seoste loomine on mõne kindla aine õpetaja tundides kindlasti lihtsam, kui seda toetavad kooli juhtkond, koolikorraldus ja traditsioonid. See tähendab oluliselt suuremat vabadust tunniplaanis ja võimaluste loomist lõimitud õppeks. Kui õpetaja jääb oma koolis uudsete meetodite rakendamisel üksiküritajaks, ei saa ainetevaheline lõiming olla nii süsteemne ja ei anna ilmselt ka väga häid tulemusi. Samal ajal näitavad nii kontaktid õpetajatega, kellega olen koostööd teinud, kui ka kogemus enda laste kooliga, et koolid on järjest aktiivsemad uute õppemeetodite, sh ka lõimingu põhimõtte kasutamisel.

Lõimingut saab toetada ka õppevara ja siinkohal pööravad õpetajad kindlasti oma pilgu kirjastuste poole. Lõimitud õppevara loomisel on jällegi omad konksud, millega tuleb arvestada. Seni on olnud kõige tavapärasem lahendus kasutada eri ainetes klassikaliselt üht ainet käsitlevat õpikut ja töövihikut. Seda seepärast, et Eesti koolisüsteem on ikkagi ennekõikne ainekeskne, õppevara loomisel tuleb arvestada riikliku õppekavaga, õppevara rahastus koolidele pole viimase kümne aastaga tõusnud, mistõttu pole koolidel võimalust õppevara pidevalt uuendada, ja digitaalse õppevara kasutamine alles hoogu kogumas. Samas on koolisüsteem järjepidevalt muutumas ja seetõttu on ka õppevara loomine muutumas järjest loomingulisemaks tegevuseks: üha enam tuleb mõelda sellele, kuidas materjal saaks õpetajat tema töös paremini toetada, sh tähendab see ka luua võimalusi lõimitud õppeks. Nii on Mauruse õpikutes ja tööraamatutes lõiminguga järjest enam arvestatud. Näiteks on esimeses kooliastmes iga klassi põhiõpikud koondatud ühtse töökava alla, samas on kõik õpikud ja tööraamatud ka eraldi kasutatavad. Suuremad võimalused loob lõimitud ülesanneteks e-õpikute keskkond, kus samade teemade puhul on tulevikus võimalik viidata mõnes teises õpikus leiduvale samale teemale, teemad on omakorda seotud mõne lisaülesandega.

Meelte teema lõimimine eesti keeles, kirjanduses ja loodusõpetuses

Kuivõrd Ideekalendri märtsi märksõna on „meeled“, siis esitan 4. klassi õppematerjalide näitel mõned võimalused eesti keele, kirjanduse ja loodusainete lõimimiseks seoses just selle teemaga.

Nimelt on 4. klassi eesti keele õpiku sisukorra loomisel aluseks võetud loodusõpetuse töökava ning igas kuus on käsitletud sama teemat, mida loodusõpetuses. Eri valdkondade, eeskätt just loodusainete õppesisu on eesti keele õpikus avatud nii aimetekstide, ilukirjandustekstide kui ka tööülesannete kaudu. Peale selle algab iga teema ühe suurema projekti või mahukama tööülesande kirjeldusega, mille loomisel tuleb õpilasel rakendada oskusi või teadmisi, mis seovad eri valdkondi, on need siis ajalugu, kunstiõpetus või loodusained. I ja II osa mahukamad tööd või projektülesanded on näiteks lauamäng „Taevakaart“, kodukohta tutvustav infovoldik, ettekanne teemal „Looduslik mitmekesisus“, posterettekanne teemal „Viirused ja bakterid“ jne.

Järgnevalt tutvustan lähemalt 4. klassi eesti keele õpiku II osa, kus aprilli ja mai-juuni läbivad teemad on „Tervislikud eluviisid. Suhted“ ning „Mina ise. Meeleelundid. Puhkama!“, ja 4. klassi loodusõpetuse tööraamatut, kus viimase peatüki läbiv teema on „Inimene“.

4. klassi eesti keele tööraamatu sissejuhatuses on ühe mahukama töö kirjeldus: koosta loovtöö pealkirjaga „Mis siis, kui oleksin …“ (pime, kurt, tumm). Selles peab iga õpilane valima ühe teema ning loovtöö kirjutamiseks tegema taustatööd – milline oleks tema elu pimeda, kurdi või tummana; millised valikud elus see kaasa tooks ja millega peaks sellisel juhul arvestama. Ülesanne toetab väärtuskasvatuse põhimõtet ja tänu praktilisele tööle ka loodusõpetuse tööraamatu peatükkide „Nägemine“ ning „Kuulmine ja tasakaal“ omandamist. Ühtlasi on loovtöö valmimisel hea meelde tuletada eelmise kuu teema juures käsitletud lugemispala „Näeme veel, Simon“, mis on lugu 15-aastasest rasket lihashaigust põdevast poisist – lugemispala analüüs ja loovtööde esitlemine võimaldavad nii eesti keele kui ka loodusõpetuse tundides mõtestada, kui oluline on märgata kõiki inimesi enda ümber, eriti aga neid, kes võivad vajada toimetulekuks teiste abi.

Loodusõpetuse tööraamatus on peatükid „Toeks vajame luustikku ja liigutamiseks lihaseid“ ning „Toidust saame vajalikke aineid ja energiat“, mille juurde on hea lugeda eesti keele õpikust aimeteksti „Tervislikest eluviisidest“ ning lugeda ja analüüsida kirjandustekste „Magusad ravimid“, „Klaver suus“, „Arsti juures“, „Kennet sööb makarone“ ja „Arvutihullu laul“, mis kõik võimaldavad ühisarutelu, miks on oluline liikumine, õige toitumine ja hea uni. Nii saab loodusõpetuse tundides käsitletud teoreetilisi teadmisi kinnistada mõne lugemiselamust pakkuva teksti abil.

Kindlasti pakuvad häid lisavõimalusi Mauruse e-õpikud, mille eesmärk ongi olla toetav metoodiline materjal paberõpiku kõrval. See tähendab, et e-õpiku põhisisu on sama, mis paberõpikul, küll aga saab eri õppematerjalide vahel luua siseviiteid, lisada asjakohase veebilingi või lisatöölehe koos metoodilise soovituse või tööülesandega ehk luua juurde just lõimingut toetavat õppevara. Nii saab edaspidi lisada põhimaterjalile lisatöölehti või -ülesandeid, mis seovad 4. klassis erinevaid õppeaineid veelgi süsteemsemalt.

Märts on Mauruses meeltele pühendatud. On ju meeleelunditel väga suur roll ka õppimisel – teadmisi avardab see, kas me saame õpitavat näha, katsuda, kuulata selle teema kohta lugusid, vaadata õppevideot või lugeda mõnd huvitavat teksti – iga uus tegevus või vaatenurk materjalile kas kinnistab või laiendab teadmisi. Nii tööga seoses kui ka oma laste kõrvalt näen, kuidas kool õppeasutusena järjepidevalt muutub ning õpetaja roll selles samuti. Pädev ja mitmekesine õppevara saab selles protsessis olla õpetaja hea koostööpartner – seda nii lõimingu kui ka õppetöö mitmekesistamise kontekstis.

Kasutatud allikad

  • Tiina Kuusk. Õppeainete seostamisest õppekava lõimingu kontekstis. – Lõiming. Lõimingu võimalusi põhikooli õppekavas. Koostanud Juta Jaani, Liisa Aru. Tartu Ülikooli haridusuuenduse ja õppekavade arenduse keskus, 2010.
  • Anti Saar, Raina Tiidovee, Ene Riis, Raina Rääp. Eesti keele õpik 4. klassile, II osa. Kirjastus Maurus, 2016.
  • Ülle Liiber, Merike Kilk, Vaike Rootsmaa, Urve Jõgi, Erkki Soikka, Helina Reino. Loodusõpetuse tööraamat 4. klassile. Kirjastus Maurus, 2017.

Maurus, Menu Meedia ja Varrak kutsuvad raamatupäevale 20. märtsil!

Kirjastused Maurus, Menu Meedia ja Varrak kutsuvad ühisele kevadisele RAAMATUPÄEVALE!

Kohapeal saad uudistada ja üllatushindadega soetada valitud teoseid kolmelt kirjastuselt.

Raamatupäev toimub 20. märtsil kell 11–17 Mauruse Tallinna kontoris (Tartu mnt 74) ja Tartu kontoris (Kalevi 15).

 

Löö kaasa ka raamatumängus Mauruse facebooki leheküljel! Jagamismängu auhindadeks on kolme kirjastuse poolt välja pandud kolm väärt raamatukomplekti.

https://www.facebook.com/kirjastusmaurus/photos/a.1418775281670955/2251520115063130/?type=3&theater

 

Kohtumiseni raamatupäeval!

Teie Maurus, Menu Meedia ja Varrak

www.kirjastusmaurus.ee

www.menuk.ee

www.varrak.ee

Ideekalendri 46. nädal. Kas maitse üle tasub vaielda?

Head sõbrad!

Plirts-plärts, käes on märts! Nii hüüatavad paljud, kui käes on kevade esimene kuu, õhk on ootusest tummine, aga aknast välja vaadates võib näha vee kõikvõimalikke olekuid taevast alla sadamas. Siiski kingib pilvede vahelt aina rohkem piiluv päike meie põskedele pehmeid paitusi ning saabuvat kevadet saab tunnetada vaat et kõigi viie meelega.

Märtsikuu Ideekalender võtabki järgnevaks neljaks nädalaks ette meelte ja teadvuse teema. Meeled ja taju on ilmselt ühed põnevamad silmale nähtamatud omadused, mille toimimine on ääretult haarav. Oleme ju kuulnud, et tajumiseks on erinevates kehaosades retseptorid, kuid kuidas nad täpselt töötavad või infot vastu võtavad, me ei näe. Võib-olla see just tajumise ja selle uurimise huvitavaks teebki.

Meelte teema esimeses postituses uurime, kuidas me tunneme maitset ja lõhnu. Teatavasti on söömine ainus töö, mis toidab, aga kas me ka teame, kuidas toidu maitset mõjutab näiteks meid ümbritsev keskkond, kultuur või isegi õhuruum? Maitse- ja lõhnataju teemal kirjutab käesolevas postituses molekulaarbioloog Ülar Allas.

Head lugemist!


Kas maitse üle tasub vaielda?

Tekst: Ülar Allas, molekulaarbioloog

Inimesed on omnivoorid, kuid neetult valivad omnivoorid. Antropoloog Jeremy MacClancy märgib, et tänapäeva kütid-korilased – kes söövad vaid seda, mida loodusest leiavad – on sama pirtsakad nagu kõik teised inimesed1. Kalahari bušmanid peavad jahti kaelkirjakutele ja tüügassigadele, ent jaanalinnu maitset nad ei armasta ning sebraliha lõhnagi peavad eemaletõukavaks. Nad tunnevad sadakond söödavat taime, kuid vaid 14 liiki peavad ihaldusväärseks. Isegi kõrvuti elavate hõimude vahel esineb kulinaarseid erinevusi. Keenias resideeruvad masaid joovad palju lehmapiima ja -verd, kuid nende naabrid kikujud eelistavad maisi ja kaunvilju.

Praeguseks on globaliseerumine muutnud maailma üsna üheülbaliseks. Itaalias juuakse järjest vähem veini ja üha rohkem õlut. Hiinas olid kohv ja kartulikrõpsud veel hiljuti üsna tundmatud, kuid nüüdseks on need muutunud tavaliseks kaubaks. Samas ei söanda ülemaailmsed kompaniid tänini pakkuda kõikjal täpselt samu tooteid. Inglismaal müüdav Nescafé sisaldab palju vähem robustat kui Filipiinidel. Hiinas tellitakse McDonalds’is riisi märksa sagedamini kui friikartuleid.

Maitseaisting tekib ajus

Keelel on silmaga näha arvukalt näsasid, mis sisaldavad maitsmispungi. Igas maitsmispungas paikneb hulgaliselt retseptoreid, mis võimaldavad maitseid kogeda. Kui toidus leiduvad keemilised ühendid seonduvad retseptoritega, antakse sellest teada aju maitsmiskeskusele. Maitsmispungad paiknevad ka mujal suuõõnes ja isegi kurgus. Inimese suus leidub neid umbes 5000.

Antiikaja mõtleja Demokritos eristas nelja põhimaitset: magusat, haput, kibedat ja soolast. Demokritosel oli maitsete kohta teisigi ideid. Näiteks arvas ta, et magusad ained koosnevad ümaratest ja soolased kolmnurksetest aatomitest. Pikka aega piirdus teadus nelja põhimaitse eristamisega. 1908. aastal võttis Jaapani keemik Kikunae Ikeda kasutusele sõna „umami“ (hõrgutav). Kord lõunaks vetikatest keedetud puljongit süües koges ta väga erilist nauditavat maitset. Peagi tegi ta kindlaks, et elamust tekitas vetikates sisalduv naatriumvesinikglutamaat. Alles kümme aastat tagasi veendusid teadlased, et inimese keelel leidub tõepoolest umamit tajuvaid retseptoreid2. Lisaks on leitud retseptorid, mis tunnevad ära rasvhappeid. Ilmselt me ei taju rasva üksnes lõhna ja tekstuuri järgi, vaid rasvasus ongi kuues põhimaitse.

Kaua aega arvati, et inimese keelel paikneb iga maitse tundmiseks spetsiaalne piirkond. See mõtteviis sai alguse sakslase David Pauli Hänigi 1901. aastal ilmunud tööst. Keeleots pidavat tajuma magusat ja tagaosa kibedat. Soolast ja haput tundvat me keele servadega. Aastakümneid vaatasid õpikutest vastu joonised keelest, millel need regioonid olid ära märgitud. Umamile vastav piirkond puudus, sest jaapani köögi saladusi Euroopas ei tuntud. Alles 1974. aastal tõestas Virginia Collings, et keele kõik osad tajuvad kõiki maitseid. Tegelikult leidub Hänigi töös ka kübeke tõtt. Keele tagumine osa on tõepoolest eriti tundlik kibeda maitse suhtes. Ilmselt seetõttu, et jõuaksime mürgise või rikutud toidu enne allaneelamist välja sülitada.

Vürtsikus ei ole maitse. Tšillipipras sisalduva kapsaitsiini tunnevad ära retseptorid, mille esmane ülesanne on hoiatada liiga kuuma toidu eest. Aju tajub tšilli tekitatud aistingut valusignaalina. Küllap on inimene ainus imetaja maailmas, kes tšillisid toiduks tarbib. Ka sinepi ja alkoholi tekitatav soe plahvatuslik maitse pole muud kui lihtsalt ärritus.

Söömise ajal tundub, et suu on maitsetest tulvil. Kuid tegelik maitsekogemus luuakse ajus, kus keeleretseptoritelt edastatud info kombineerub teiste aistingutega. Näiteks kibeda maitse, mündi aroomi ning jahutava aistingu põhjal otsustab aju, et tegu on mentooliga. Maitse loomine on üks keerulisemaid töid, mida aju tegema peab. Mõne aasta eest leidsid USA teadlased, et maitseaistinguid saab tekitada ka sootuks ilma toiduta. Piisab, kui stimuleerida vastavaid neuroneid ajus3.

Meeled mõjutavad maitset

Mõnikord öeldakse, et me sööme silmadega, sest silmadega nähtu tähendab ajule rohkem kui maitsmispungadega kogetu. Mõned restoranid pakuvad võimalust einestada pimedas. See kogemus aitab mõista maitsetaju mehhanisme.

Mõne aasta eest müüdi Coca-Colat jõulude ajal valgetes purkides. Paraku kurtsid ostjad, et valges purgis ei maitse jook nii hästi nagu punases. Jõuluteemalised purgid korjati poelettidelt ära. On hämmastav, mil määral värvus mõjutab maitseaistingut. Katsed kinnitavad, et maasika-mousse tundub oluliselt magusam, kui seda serveerida valgel taldrikul, mitte mustal4. Värvid ajavad segadusse isegi kogenud veinieksperte. Valge veini puhul võivad nad kirjeldada joogi kreemist ja rohust maitset. Kui aga samale veinile lisada punast toiduvärvi, hakkavad nad rääkima hoopis tubakalisest või šokolaadisest maitsest. Seevastu Johannes Gutenbergi ülikooli teadlased avastasid, et vein maitseb punases või sinises valguses paremini kui rohelises või valges5.

Maitsekogemuse loomisel osalevad kõik meeled. Kuni 80% sellest, mida inimesed peavad maitseks, on tegelikult lõhn. Me haistame toite ja jooke kaks korda rohkem kui tunneme nende maitset. Kõigepealt tunneme toidu lõhna ninaga. Värskelt jahvatatud kohvi aroom pakub naudingut juba enne joogi maitsmist. Lisaks aistime ka neid lõhnu, mis vabanevad suuõõnes söömise-joomise ajal. Aju töötleb kahte haistmisviisi erineval moel. Vänge lõhnaga Epoisses’ juust muutub seetõttu suus maitsvaks palaks. Kui lõhnataju on nohu või suitsetamise tõttu nõrgenenud, kaob ka suur osa maitsemeelest.

Oluline on ka kuulmine. Oxfordi ülikooli professor Charles Spence näitas, et kartulikrõpsude maitset mõjutab nende hammustamisel kostuv krõmpsuv heli. Mida rohkem seda heli võimendati, seda värskemad ja krõbedamad tundusid katseisikutele Pringlesi krõpsud6. Paljud restoranid teevad teadlastega koostööd, et muuta toiduelamusi unustamatuks. Näiteks Inglismaal Brays asuv restoran Fat Duck pakub kalaroa kõrvale kõrvaklappidest merekohinat.

Mõistagi on maitsemeel seotud emotsioonidega. Oled armunud? Siis võib juhtuda, et toit tundub veidi magusam7. Ent kui toit üldse ei meeldi, siis vahest maksite selle eest liiga vähe? Cornelli ülikooli teadlased tegid katse, kus inimestele pakuti sama toitu kas 4 või 8 dollari eest. Need, kes toidu eest rohkem tasusid, nautisid oma einet rohkem.

Lennureisi iseärasused

Reisijad kurdavad tihti, et lennukis pakutav eine on maitsetu. See pole tingimata lennufirma süü. 10 km kõrgusel lendavas õhusõidukis jäävad maitsemeelest alles vaid riismed. Sellel veidral nähtusel on mitmeid põhjuseid. Esiteks on lennukis õhk kuiv nagu kõrbes. Ninas peab lõhnade tajumiseks leiduma piisavalt lima, ent kuivas lennukikabiinis ei saa lõhnaretseptorid normaalsel viisil töötada. Teiseks maitsetaju kahandavaks asjaoluks on madal õhurõhk. Need kaks tegurit vähendavad maitsmispungade tundlikkust soolase ja magusa suhtes kuni kolmandiku võrra. Lisaks on psühholoogid märganud, et tundlikkust magusa ja soolase suhtes vähendab ka lennukimootorite müra8. Arvatavasti ei suuda aju müra tõttu piisavalt toidu maitset analüüsida. Nii peavadki lennufirmad toidule soola ja vürtside abil kõvasti särtsu juurde andma. Muide, sama kehtib ka kosmonautide menüü kohta. Maapealsed restoranid ei julgeks iial roogi sellisel määra üle maitsestada.

Pikka aega imestasid stjuardessid, miks reisijad tellivad lennukis ohtralt tomatimahla ja Bloody Mary kokteili. Nüüdseks on selgunud, et lennuki müra ei mõjuta umami tajumist9. Tomatites leidub palju umamit, seega maitseb tomatimahl pealpool pilvi üsna samamoodi nagu merepinna tasemel. Ilmselt on reisijad intuitiivselt avastanud selle, mida teadus alles hakkab uurima.

Maitsete geneetika

1990. aastatel võttis Ameerika psühholoog Linda Bartoshuk koos kolleegidega kasutusele mõiste „supermaitsja“ (supertaster). Nimi kõlab uhkelt, kuid rõõmustamiseks pole tingimata põhjust. Supermaitsjad tajuvad, et teatud toitude maitsed on liiga intensiivsed. Neile ei pruugi meeldida sojatooted, viinamarjamahl või aedviljad. Üldjuhul lisavad nad kohvile koort, et jook poleks liiga mõru. Seda fenomeni püütakse selgitada geneetikaga10. Supermaitsjate keelel leidub sageli tavapärasest rohkem keelenäsasid ja seega rohkem maitseretseptoreid. Umbes veerand inimkonnast on supermaitsjad, kuigi mõnedes Aasia ja Aafrika piirkondades moodustavad nad enamuse populatsioonist. Mõned keemiakompaniid püüavad avastust ära kasutada ja toota mõlema inimrühma jaoks spetsiaalseid hambapastasid.

Leidub inimesi, kes jälestavad koriandrit. Nad kinnitavad, et see taim maitseb nagu seep ja võib terve roa täiesti ära rikkuda. Koriandri suhtes tundlikel inimestel esineb sageli geenivariant, mis kodeerib teatud haistmisretseptorit11. Ebameeldivat aistingut tekitavad usutavasti aldehüüdid, mida koriander rohkesti sisaldab. Aldehüüde kasutatakse tõesti ka seebi valmistamisel.

Võime maitseid eristada aitas meie eellastel ellu jääda. Magus teatab meile praegugi, et toidus leidub süsivesikuid, mida keha saab kasutada energiaallikana. Ülemäärane happesus muudab toidu vastikuks. Hapu võib olla signaal, et toit on riknenud. Samuti võib liigne hape kahjustada kudesid. Kergelt soolane maitse on meeldiv. Keha vajab soola füsioloogilise tasakaalu säilitamiseks. Umami aistingut põhjustavad glutamiinhape ja asparagiinhape. Need aminohapped annavad ajule signaali, et toidus leidub valke. Kibe mekk on ebameeldiv ja aitas evolutsiooni seisukohalt ära tunda mürgiseid taimi. Kofeiin ja nikotiin on samuti kibedad, ent kehas tekkivad meeldivad efektid aitavad sellest üle saada.

Loomad näevad ja haistavad maailma inimestest erinevalt. Ka maitsete spektrit kogevad paljud loomaliigid sootuks teisiti kui meie. Kõikidel selgroogsetel on keel, kuid sellel leiduvate maitsmispungade hulk varieerub liigiti. Lindudel on maitsmispungi vähe, näiteks kanadel kõigest 30. Seevastu lehma keelel loendatakse neid ligi 25 000. Herbivoorid vajavad rohkem maitsmispungi, kuna peavad veenduma, et taimed ei sisalda ohtlikke mürke.

Maitsetundlikkus ei sõltu alati numbritest. Kasside keelel asetseb umbes 500 maitsmispunga. Isegi kui neid oleks kordades rohkem, ei suudaks kassid ikkagi tunda suhkru maitset. Kaslased ja teised karnivoorid ei vaja seda ellujäämiseks. Küll aga tajuvad kassid kibedat, mis aitab neil ära tunda rääsunud liha. Lisaks tunnevad kassid lihas leiduva energiamolekuli adenosiintrifosfaadi maitset, mida jällegi inimene ei saa kogeda.

Maitse-eelistused kujunevad juba enne sündi

Uuringud näitavad, et see, mida naine raseduse ja imetamise ajal sööb, võib mõjutada lapse toidueelistusi. Kui loode on veel üsas, ümbritseb teda tulevase ema poolt „maitsestatud“ vedelik. Ameerika teadlane Julie Mennella kinnitab, et esimesed mälestused maitsetest kujunevad juba enne sündi. Juba kokakoola purgi suurune loode mekib iga päev natuke vedelikku, mille sees ta hulbib. Kui tulevane ema sööb brokolit, kasvab tõenäosus, et ka beebi armastab brokolit. Kes tahab, et laps armastaks aedvilju, peab alustama väga varakult.

Ühes katses jagas Mennella rasedad kolme rühma. Esimesel rühmal paluti juua porgandimahla iga päev kogu raseduse jooksul, teisel rinnaga imetamise perioodil ja kolmandal rühmal paluti porgandit täielikult vältida. Selgus, et need lapsed, kes olid porgandiga tutvust teinud juba emaüsas või rinnapiima vahendusel, armastasid seda juurvilja edaspidi rohkem12. Teises katses lasti tulevastel emadel raseduse jooksul juua kas porgandimahla või tomatimahla. Pärast laste sündi testiti nende maitse-eelistusi. Ilmnes huvitav tõsiasi. Imikud, kelle emad olid joonud tomatimahla, ei armastanud porgandimahla, ja vastupidi. Seega harjuvad juba sündimata lapsed toiduga, mida ema sööb. Loodus kohandab lapsi juba varakult kultuuriga, millesse nad sünnivad.

Asi on maitses

Suur osa meie maitseharjumustest on õpitud. Kultuuridel on erinevad arusaamad sellest, millised maitsed omavahel sobivad. Lääne kokad üritavad sarnaseid maitseid ühendada, idamaades pigem välditakse sarnaste maitsete kombinatsioone. Lääneriikides seostatakse vanilje aroomi magusaga. Kui toidus on vaniljet, tajuvad lääne inimesed seda automaatselt magusamana. Ida-Aasia elanike aju käitub teisiti, sest idamaades maitsestatakse vaniljega soolaseid toite. Kindlasti tasub maitse üle vaielda. Läbi vaidluste õpime paremini tundma nii teisi kui ka iseennast. See on osa inimeseks olemisest. See on mäng, mis lisab elule värvi.

Viited:

  1. Jeremy MacClancy. Consuming Culture: Why You Eat What You Eat. Henry Holt & Co. 1993.
  2. Qing-Ying Chen jt. Perceptual variation in umami taste and polymorphisms in TAS1R taste receptor genes. American Journal of Clinical Nutrition. 2009, 90(3).
  3. Yueqing Peng jt. Sweet and bitter taste in the brain of awake behaving animals. Nature. 2015, 527(7579).
  4. Betina Piqueras-Fiszman. Is it the plate or is it the food? Food Quality and Preference. 2012, 24(1).
  5. Daniel Oberfeld jt. Ambient lighting modifies the flavor of wine, Journal of Sensory Studies. 2009, 24(6).
  6. Massimiliano Zampini & Charles Spence. The role of auditory cues in modulating the perceived crispness and staleness of potatochips. Journal of Sensory Studies, 2004, 19(5).
  7. Kai Qin Chan, jt. What do love and jealousy taste like? Emotion. 2013, 13(6).
  8. Andy Woods jt. Effect of background noise on food perception. Food Quality and Preference. 2011, 22(1).
  9. Charles Spence jt. Airplane noise and the taste of umami. Flavour. 2014, 3(2).
  10. Sarah Lipchock, jt. Human bitter perception correlates with bitter receptor messenger RNA expression in taste cells. American Journal of Clinical Nutrition. 2013, 98(4).
  11. Nicholas Eriksson jt. A genetic variant near olfactory receptor genes influences cilantro preference. Flavour. 2012, 1(22).
  12. Julie Mennella & Gary Beauchamp. Experience with a flavor in mother’s milk modifies the infant’s acceptance of flavored cereal. Developmental Psychobiology. 1999, 35(3).