Ideekalendri 76. nädal. Haridustehnoloogia kui võimalus. Soovitusi algajatele ja edasijõudnutele

Head sõbrad!

Aasta esimene kuu hakkab jõudma lõpule ning sellega tõmbame joone alla ka Ideekalendri digiteemale. Digiõpe on aina arenemas ning õpetajad leiavad järjest rohkem võimalusi rakendada ainetunnis klassikalise õppemeetodi rikastamiseks ka digitaalseid vahendeid.

Tänases Ideekalendris jagab oma mõtteid digivaldkonnast haridustehnoloog Ingrid Maadvere, kellel on digivõimaluste rakendamisest hariduses väga selge visioon ning ta jagab julgelt soovitusi ka nendele õpetajatele, kes pole tehnoloogiaga väga tuttavad ning vajaksid veidi juhendamist.

Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutuse tehnoloogiakompass annab väga hea ülevaate tehnika arengusuundadest ning võimalusi kaasata õppetöösse digitehnoloogia on mitmeid.

Head lugemist!


 

Haridustehnoloogia kui võimalus. Soovitusi algajatele ja edasijõudnutele

Tekst: Marili Pärtel, Mauruse peatoimetaja

Ingrid Maadvere on pikaajalise kogemusega haridustehnoloog nii Gustav Adolfi Gümnaasiumis kui ka Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutuses (HITSA). Ideekalendri digikuu lõpetuseks kõnelesime temaga haridustehnoloogia ja üleüldse koolisüsteemi tulevikust ning palusime talt soovitusi õpetajatele.

 

Mis on praegu kõige kuumemad trendid ja arengusuunad haridustehnoloogias?

Kui innovaatiline õpetaja tahaks näha, mis maailmas toimub, siis väga soovitan lugeda HITSA tehnoloogiakompassi (refereerisime seda ka üle-eelmise nädala ideekalendris). Seal on põhjalikult kirjeldatud tehnika arengusuundi. Mis aga puudutab erinevat tarkvara, siis on väga hea mõte vestelda kooli haridustehnoloogidega ning küsida nõu ja abi vastavalt oma soovidele ja vajadustele. Kui haridustehnoloogi ei ole, siis tasub küsida õpilaste käest, mida nemad arvavad ja teavad.

Õpetaja igapäevatöö seisukohast on trendid nagu rõivamoodki: loomulikult on nad olemas, aga õpetajad üldiselt teavad, mis neile meeldib, ning hästi oluline on see enda asi üles leida. See, kui vana või uus mõni programm või keskkond on, ei olegi nii tähtis, oluline on selle roll õppetöös ja see, kuidas ta õpetajat aitab.

Kõige tähtsam on, et õpetaja ei peidaks pead liiva alla ja teaks, et õpilased kasutavad tehnoloogiat abivahendina. Näiteks, et äpid lahendavad matemaatikaülesandeid või et vene keele tekstid tõlgitakse Google Translate’i abil. See on oluline.

 

Missugustele oskustele soovitate õpetajatel kõige rohkem tähelepanu pöörata ja missuguste lahenduste kasutuselevõtust saavad nad kõige rohkem kasu?

Õpetajad on väga erinevad, ühele sobib üks ja teisele teine, kuid tänapäeva kool peaks kindlasti tegelema kriitilise mõtlemise ja sisu hindamisega. Internet on materjali täis – mida see meie jaoks tähendab? Näiteks võib küsida, kuidas meedias inimesi mõjutatakse. (Mauruse toimetus soovitab sel teemal uurida ka uut õpikut „Meedia ja mõjutamine“).

Seega pole niivõrd oluline oskus mingit keskkonda kasutada, kuivõrd paindlikkus ja üleüldine kriitiline lähenemine. Igale veebikeskkonnale on omane pidev muutumine. See on loomulik ja ei ole vaja muretseda, kui asjad muutuvad. Kui avastan klassi jõudes, et programm on uut nägu, siis tuleks rõõmustada – see tähendab, et järelikult programm areneb.

Kui on huvi õpetajate lemmiktöövahendite vastu, siis ka selle kohta on ülevaade täiesti olemas. Tegime sel aastal HITSA ja Haridustehnoloogide Liiduga koostöös veebiküsimustiku „Eesti õpetajate ja haridustehnoloogide lemmiktöövahendid 2019“. HITSA korraldas tulemuste põhjal veebiseminari 28. jaanuaril (järelevaadatav HITSA Youtube’i kanalilt). Küsimustiku abil saime infot just nende vahendite kohta, mida kasutatakse. Seega need vahendid ei pruugi olla ülitrendikad, vaid sellised, mis on end oma töökindluses õigustanud. Päris uued vahendid on tihti sellised, mis võib-olla ei ole alati õpetajate jaoks nii kindlad, sest tahavad veel testimist ja parandamist.

Näiteks üks põnev vahend, mis mulle endale praegu väga meeldib, on selline testide tegemise keskkond nagu Quizalize, mida ise inglise keele tundides palju kasutan.

 

Mida soovitada õpetajale, kes ei ole üldse digivahendeid kasutanud ja pigem pelgab?

Alustuseks võiks ta endale tunnistada, et ta ei tea midagi. Ja siis võiks vaadata oma klassis ringi, sest absoluutselt igal õpetajal on klassitäis spetsialiste, kellest vähemalt pooled teavad asjadest rohkem kui tema ise. Kui õpetaja tahab tehnoloogiat kasutada, siis ta võib anda kodutööks näiteks ideekaardi tegemiseks sobiva äpi või keskkonna otsimise vm ülesande, mille abil saavad õpilased talle uusi töövahendeid tutvustada.

Õpetaja võib vabalt käed püsti tõsta ja öelda, et mina sellest asjast paraku midagi ei tea, aga olen valmis teiega koos õppima. Muidugi meeldib õpetajale klassi ees tajuda liidripositsiooni, et ta on teadmistes õpilastest üle, aga tegelikult tänapäeval enam nii ei ole. Igas klassis on mõni õpilane, kes on rohkem ajalugu lugenud kui ajalooõpetaja ja igas klassis on mõni õpilane, kes on rohkem keemiakatseid teinud kui keemiaõpetaja. Sellega tuleb leppida. Algaja õpetaja ei jõua digivahendite osas üksinda kõike ära õppida, väga palju aitaks, kui ta võtaks õpilased endale appi.

 

Meie lugejate seas on palju klassiõpetajaid. Mida soovitaksite I kooliastme puhul silmas pidada? Kas digiõppel on nooremate õpilaste puhul teistsugune roll?

Ma olen ka ise juurtelt algklassiõpetaja, 10 aastat algklassiõpetajana töötanud ja puutun ka praegu oma haridustehnoloogi töös väga palju algklassidega kokku. Väga levinud on arvamus, et kuna lapsed on niigi palju nutiseadmetes, siis ei tohiks neil I kooliastmes üldse lasta tehnoloogiat kasutada, see tulgu 4. või suisa 7. klassis. See on täiesti vale arusaamine.

Tegelikult peab algklassiõpetaja minema peegli ette ja ütlema endale, et täpselt samamoodi, nagu ma õpetan neid lugema, kirjutama ja arvutama, pean ma andma baasdigipädevuse. See tähendab, et igaüks, kes lõpetab algklassid, peab oskama arvutisse sisse ja sealt välja logida, programmi avada, salvestada jne. Õppijate digipädevusmudeli lehel on täpselt kirjas, mida I kooliastme lõpuks peab oskama.

Kui õpilasi liiga kaua tehnoloogiast eemal hoida ja lasta alles 7. klassi noor esimest korda arvutisse, siis ta hakkabki mängima, mitte arvutit õppetööks kasutama. Meie koolis on 1. klassi 1. nädalast alates digivahendid õppetöösse kaasatud ja see kujundab edaspidiseks väga head harjumused. Tänapäeva lapsed on nutilapsed, nad ei oska arvutiga mitte midagi teha, nad ei tea hiirest midagi, nad ei tea, mis on klaviatuur. Kõike seda tuleb õppida. Algklassiõpetaja peab tagama baasdigipädevused, sh tehnoloogia kasutamise oskuse, et õpilane oleks edasises töös edukas.

 

Kuidas muudab tehnoloogia areng haridussüsteemi järgmise 10 või rohkema aasta jooksul?

Kindlasti muutub haridus tehnoloogia abiga aina personaalsemaks ja õpetaja saab üha rohkem läheneda individuaalselt. Hästi olulisel kohal on õppima õpetamine: laps vastutab ise oma õppimise eest ja saab aru, et ta õpib iseenda jaoks. Samuti võimaldab tehnoloogia kiiret tagasisidet. Juba praegu on võimalik, et töövihikuid ei pea parandama õpetaja, vaid töövihik suudab ise öelda, kas vastus on õige või vale.

Tänapäeval ei pea õpetaja ise olema tunnis, et õpetada. Mina olen näiteks istunud konverentsil ja andnud samal ajal tundi. Mul on vestlusaken avatud, ülesanded kätte antud ja igaüks saab kohe küsida, kui vajab abi. Tehnoloogia muudab õppimise palju laiemaks ja ei sea piire asukohale. Hea näide on ka see, kui mõni õpilane on haigena kodus, aga on rühmatöö, siis ta võtab sellest osa, täpselt nii, nagu meie praegu räägime (intervjuu toimus Skype’is). Ta on 45 minutit online olemas ja ma ei saa teda märkida eKoolis puudujaks, sest ta osales aktiivselt tunnis.

Minu meelest tuleb digis näha ainult võimalust ja vaadata ka seda, kuidas töömaailm ja kõik muu meie ümber areneb. Kool peaks sellele järele jõudma. Mina ei oska ennustada, mis täpselt 10 aasta pärast on, kas kasutame klaviatuuri, kas on juba rääkivad seadmed jne, aga selge on see, et tehnoloogiat on meie ümber aina rohkem ja me peame sellega hakkama saama. Tuleb vaadata optimistlikult tulevikku. Väike kriitiline noot võib ka alati muidugi kõrval olla.

Kindlasti ei kao kuhugi koolis käimine, sest kool on tegelikult sotsiaalse ärahoiu koht. Koolis käivad lapsed mitte õppimise pärast, vaid sellepärast, et vanemad on päeval tööl ja keegi ei hoia neid. Võib muidugi tulla selliseid olukordi, kus vanemad jäävad koju tööle ja eelistavad, et nende lapsed on ka kodus. Aga siis nad peavad ka nende taltsutamise ja kasvatamisega ise hakkama saama. Üldiselt vanem ikka eelistab saata lapsed professionaali juurde. Õppimise muutumisega võib küll muutuda kooli roll – mulle meeldib järjest enam mõelda koolist kui kodust või kogukonnast. Meie Gustav Adolfi Gümnaasiumis ei saada lapsi pärast tunde koju. Kui nad tahavad, võivad veeta siin terve päeva, et teha oma tegemisi.

Kindlasti jäävad alles ka õpetajad. Tehnoloogia tuleb küll appi, aga inimlik suhtlemine on samuti väga oluline, sest selle kaudu toimub motiveerimine. Mida rohkem mina kasutan oma õpilastega tehnoloogiat, seda rohkem ja sügavamalt ma nendega suhtlen ilma tehnoloogiata. Me arutleme hoopis teiste asjade üle. Inimene ei saa inimeseks kasvada, kasutades ainult tehnoloogiat, selleks on vaja teisi inimesi.


Ingrid Maadvere

Haridustehnoloog Ingrid Maadvere julgustab õpetajaid nõu küsima eelkõige enda õpilastelt, kui digiõpe on tundmatu valdkond. Vahel tasub lahti lasta jäigast liidripositsioonist ning lubada endal kasvada koos lastega. 

 

Ideekalendri 75. nädal. Tee ise: kuidas ma oma kodu lihtsalt ja odavalt loodushelidega täitsin

Head sõbrad!

Loodus on olnud aastasadu inimese lahutamatu kaaslane. Looduses viibimine jääb tänapäeva modernses maailmas aina harvemaks, kuid igaüks tajub midagi erilist, kuuldes metsakohinat, veevulinat oja ääres või kevadist linnulaulu akna taga.

Looduse helid on tõeliselt teraapilised ning aitavad rahuneda, keskenduda ning lõõgastuda. Lisaks emotsionaalse heaolu parandamisele aitavad loodushelid ning värskes õhus viibimine alandada vererõhku, aga ka leevendada lihaspingeid.

Kui looduses viibida pole võimalik, on hea võimalus katsetada erinevate loodushäältega kodus või kontoris. Raadio 2 saatejuht Jakob Rosin kirjutab tänases Ideekalendris, kuidas tema oma kodu loodushelidega täitis. Miks mitte katsetada loodushelisid ka klassiruumis?

Head lugemist!


 

Tee ise: kuidas ma oma kodu lihtsalt ja odavalt loodushelidega täitsin

Tekst: Jakob Rosin, Raadio 2 saatejuht

Kodu kujundamisest on kirjutatud ja räägitud väga palju. Mõnevõrra vähem on juttu olnud helilisest sisekujundusest, eriti kodus. Otsustasin katsetada pisikest isetegevuslikku projekti ning sisustada oma kodu erinevate helidega.

Vaja on kõlareid

Helitehnika hind ulatub teatavasti mõnest eurost pea lõpmatuseni, kui vaid viitsida kvaliteetsesse helisse panustada. Kuna soovisin mängida eri ruumides erinevaid looduslikke taustahelisid, otsustasin mitte lolliks minna. Mul ei ole vaja selleks sadu eurosid maksvaid wifiga ühenduses olevaid kõlareid ega suurepäraselt tasakaalus heliga 5.1 helisüsteemi. Pisikesest kõlarist kapi peal piisab.

Nii sai minu valikuks Anker Soundcore Mini, üllatavalt hea heliga pisikene kõlar, millel on ühendusvõimalusi kuhjaga – Bluetooth, SD-mälukaart, 3,5 mm audiosisend ja isegi FM-raadio. Inglismaa Amazonis maksab selline kõlar umbes 20 eurot. Tellisin neid kokku kolm tükki, lisaks paar USB-seinaadapterit, kust kõlaritele voolu anda.

Hakkame hääli otsima

Kuna ma ei soovi pidevalt helisid ise vahetada ning ideaalis tahaksin kuulda igas ruumis erinevat helipilti, otsustasin kõige lihtsama lahenduse ehk mälukaardi kasuks. Kodus vedeles üsnagi palju kasutuid Micro-SD mälukaarte, nii et see probleem oli lahendatud.

Avasin oma lemmiku helimaastiku generaatori MyNoise. Kes ei tea, millega tegu, siis lugege siit. Sisuliselt on tegemist helimaastiku generaatoriga, kus võimalikke variante on sadu. Alates džunglist, ookeanist, vihmast, lõpetades öiste ritsikate, sügistuulte või lammastega aasal, kusjuures iga maastikku on veel võimalik vastavalt enda vajadustele sättida.

Hiljuti lisandus MyNoise veebiversiooni võimalus laadida alla kuni tunnine audiofail lemmikhelidega. Seega asusin endale lemmikuid välja valima, saades lõpuks kokku kaheksa tunniajast faili. See tähendab kaheksa tundi loodushelisid, mis iga tund vahetuvad. Laadisin kogu portsu mälukaartidele ning sisestasin kõlaritesse, kusjuures nii, et iga kõlar mängiks erinevat faili.

Hakka nautima

Ja nüüd ongi mul üks linnulaul vannitoas, teine esikus ning kolmas magamistoas. Kõik kokku annavad huvitava helilise atmosfääri, mis selleaastase jaanuari ilma puhul lohutab, et kusagil on ilm ka päriselt hea ning linnud laulavad.

 

Artikkel on ilmunud ka digi.geenius.ee lehel.


Ideekalendri töölehtede saamiseks täida registeerimisvorm järgneval lingil: Täida registreerimisvorm

Ideekalendri 74. nädal. Virtuaalsed õppekäigud, õpianalüütika ja tehisintellekt ehk mida võimaldab tuleviku kool

Head sõbrad!

Tehnoloogia areneb tohutu kiirusega ning arvamus, et arvuti koht ei ole klassiruumis, on vajunud aegade hämarusse. Digivahendite kasutamine muudab õppetöö vaheldusrikkamaks, mitmekesisemaks ning võimaldab rohkem õppijakesksust.

Digipädevus on üks riiklikus õppekavas kirjeldatud kaheksast üldpädevusest, mille eesmärk on arendada oskust kasutada uuenevat digitehnoloogiat toimetulekuks kiiresti muutuvas ühiskonnas nii õppimisel, kodanikuna tegutsedes kui ka kogukondades suheldes.

Hariduse Infotehnoloogia Instituut (HITSA) on Eesti haridusmaastikul haridusuuenduse ja tehnoloogia kasutamise eestkõneleja ja uute suundade levitaja. 2019. aastal andis HITSA esmakordselt välja raporti „Hariduse tehnoloogiakompass“, millest Mauruse peatoimetaja Marili Pärtel tänases Ideekalendris põgusa ülevaate teeb.

Head lugemist!


 

Virtuaalsed õppekäigud, õpianalüütika ja tehisintellekt ehk mida võimaldab tuleviku kool

Tekst: Marili Pärtel, Mauruse peatoimetaja

Tehnoloogia roll hariduses on teema, mis jätkuvalt kirgi kütab. Juba ammu ei ole digiõpe lihtsalt valikvastustega testide tegemine või Youtube’ist videote vaatamine. Mõned ulmelisemad võimalused on juba praegu koolides kasutusel, teised ilmuvad lähiaastatel, kuid igal juhul on selge, et ka see, mida tavainimestena digiõppeks peame, on lähitulevikus muutumas.

2019. aastal andis Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutus (HITSA) esimest korda välja raporti „Hariduse tehnoloogiakompass“. Raporti eesmärk on välja selgitada lähiaastatel haridusmaastikku enim mõjutavad tehnoloogiatrendid ja hoida Eesti haridustöötajaid kursis tehnoloogia ja sellega seotud õpetamismetoodikate arenguga maailmas. Raportit antakse välja igal aastal, seega on lootust, et juba õige pea saame lugeda ka 2020. aasta versiooni, kuid seni tasub üle vaadata 2019. aastal avaldatu. Raporti on koostanud HITSA, Tallinna Ülikooli ja Tartu Ülikooli haridustehnoloogia eksperdid, kes toetuvad oma käsitlustes värsketele rahvusvahelistele teaduspublikatsioonidele.

Käesolev artikkel on „Hariduse tehnoloogiakompassi“ refereering. Raportis käsitletakse viit suurt teemat: asjade internet, virtuaal- ja liitreaalsus, analüütika ja suurandmed, tehisintellekt ning turvaline digimaailm. Iga teema puhul võib mõtiskleda, kuidas see teema suhestub just teie klassiruumis toimuvaga või kas seda tasuks põhjalikumalt uurida, sest juba õige pea jõuavad need tehnoloogiad meie koolidesse. Rohkem infot saab loomulikult raportist endast, samuti „Hariduse tehnoloogiakompassi“ videonimistust Youtube’is.

 

Asjade internet (Internet of Things)

Mis?
„Asjade internetiks (Internet of Things, lühend IoT) nimetatakse seda osa internetist, kuhu kuuluvad omavahel andmesidevõrgu kaudu ühendatud füüsilised esemed, sõidukid, kodutehnika ja muud seadmed.“ (https://kompass.hitsa.ee/asjade-internet)
Internet ei ole enam ainult arvutite pärusmaa, järjest kasvab internetiga kaablivabalt ühendatud nutitelefonide ja robotite, turva- ja kliimaseadmete, muusika- ja videomängijate, autode ja külmkappide hulk.

Kuidas saaks kasutada koolis?
Üks võimalus on kasutada nutikaid seadmeid, et parandada koolikeskkonda, näiteks kaasaegsete kliima- ja turvasüsteemide abil. TalTechi dotsent Innar Liiv ennustab, et tulevikus annab asjade internet nii õpilastele, õpetajatele, koolijuhtidele kui ka lapsevanematele sajad täiendavad silmad ja kõrvad, mille abil õppetegevust nii koolis kui ka mujal paremini jälgida, automatiseerida ja mõista. See tähendab, et erinevate seadmete abil on võimalik senisest täpsemat infot saada õppimise kulgemise kohta.

Kuidas on kasutatud?
Praegu on asjade interneti teemaga tegelemisele koolides ennekõike teed rajanud robootika, mida õpetatakse juba lasteaedades ja algklassides. Otseselt on asjade interneti võimalusi saanud katsetada need koolid, kes osalevad Innove toetatud Innovatooriumi projektis. Nemad said projekti raames tundides kasutamiseks seadmekomplekti, kuhu kuulusid erinevad sensorid, digimikroskoop, hüdropoonika komplekt, nutirõivaste komplekt, keha- ja ruumiandurite komplektid.

 

Virtuaal- ja liitreaalsus

Mis?
„Virtuaalreaalsus on simuleeritud keskkond, kus saame kogeda midagi, mida reaalsuses ei eksisteeri. Liitreaalsus võimaldab samaaegselt näha pilti nii füüsilisest maailmast kui ka simuleeritud digitaalseid objekte.“ (https://kompass.hitsa.ee/virtuaal-ja-liitreaalsus)
Mõlemat on võimalik mingil määral luua olemasolevate nutiseadmete abil, kuid on olemas ka spetsiaalsed seadmed, mis annavad terviklikuma kogemuse. Nii võib kogeda virtuaalreaalsust näiteks spetsiaalselt selleks ehitatud ruumis, kus lisaks nähtavale ja kuuldavale simulatsioonile luuakse põranda liikumisega ka realistlik maapinnatunnetus ja lõhnaseadmetega realistlik lõhn.

Kuidas saaks kasutada koolis?
Nii virtuaal- kui ka liitreaalsust peetakse haridussüsteemi jaoks väga perspektiivikaks, sest need võimaldavad saada kogemusi, mis ei ole ilma tehnoloogilise abita (kõikidele) kättesaadavad – näiteks uurida objekte, mis on väga väikesed (nt molekulid) või väga suured (nt päikesesüsteem), väga kiired (nt mitmed keemilised reaktsioonid) või väga aeglased (nt evolutsioon), samuti neid, mis asuvad kaugel, on raskesti ligipääsetavad või ohtlikud. Virtuaalreaalsuse abil saab külastada ajaloolisi paiku, rännata kosmoses või organismide ja rakkude sisemuses nende ehitust uurides.

Kuidas on kasutatud?
Virtuaalreaalsust kasutatakse praegu peamiselt keerukate oskuste harjutamiseks, näiteks lennusimulaatorid ja kirurgilisi protseduure simuleerivad lahendused. Liitreaalsuse levinud kasutusviisiks on rakendused, mis kuvavad õppematerjalides olevatele kujutistele lisainfot – kui õpilane suunab nutiseadme kaamera näiteks mõne foto peale õpikus, tekib digitaalne kujutis, näiteks 3D-mudel sellest objektist. Võimalusi on muidugi palju rohkem ja raporti väitel ootavad õpetajad väga HITSA-lt sisulist ja ainelist tuge, et virtuaal- ja liitreaalsus kasutusele võtta.

 

Analüütika ja suurandmed

Mis?
„Suurandmed on hiigelsuured ja isetekkelised andmekogumid, mis võimaldavad keerukat andmeanalüüsi spetsiaalse arvutitarkvara abil. Andmeanalüütika on andmeteaduse meetodite praktiline rakendamine suurandmete automatiseeritud töötlemisel, mille tulemusena valmivad diagrammid, trendiprognoosid ja soovitused aitavad ka ilma programmeerimis- või statistikahariduseta inimestel langetada tõenduspõhiseid otsuseid.“ (https://kompass.hitsa.ee/analuutika-ja-suurandmed)
Varem tegelesid statistilise analüüsiga teadusasutused, analüüsitavad andmed koguti vastavalt uurimisprobleemile ja -meetodile. Tänapäeva tehnoloogiarikkas keskkonnas tekib pidevalt tohutus koguses andmeid, mida on võimalik spetsiaalse tarkvara abil analüüsida, näiteks rühmitada, mustreid võrrelda, trende ja seoseid leida ka siis, kui inimene pole probleemi selgelt püstitanud.

Kuidas saaks kasutada koolis?
Hariduses nimetatakse seda tegevust õpianalüütikaks. See on haridustehnoloogiline vahend, mis aitab nutikamalt õppida ja õppetööd erinevates õppeainetes korraldada nii õppijal, õpetajal kui ka tervel õppeasutusel. Õpianalüütika põhjal täiendatakse õppijamudelit (Learner Model), kasutades kõigist veebis tehtud tegevustest jäävaid digitaalseid jalajälgi. Nii saadakse infot õppija teadmiste, oskuste, soorituste, huvide, eelistuste, eesmärkide, ülesannete, sotsiaalmajandusliku tausta, isiksuseomaduste, õpikeskkonna ja muude õppimisega seotud aspektide kohta. Selle põhjal luuakse soovitusteenused nii õpetajatele kui ka õppijatele.

Kuidas on kasutatud?
Praegu kasutatakse õppijamudelil põhinevaid soovitusteenuseid vaid teaduslaborites, kuid e-Koolikoti ja HarID abil töötav õppijamudeli lahendus on juba sündimas.

 

Tehisintellekt

Mis?
„Tehisintellekt on arvutisüsteemi võime jäljendada loomulikku intellekti ja täita funktsioone, mida seostatakse inimmõistusega, näiteks võimega arutleda ja õppida.“ (https://kompass.hitsa.ee/tehisintellekt)
Eristatakse kolme erinevat valdkonda: masinõpe, süvaõpe ja loomuliku keele töötlemine. Masinõpe tähendab õppimisvõimelisi algoritme. Süvaõpe leiab aset keeruliste andmekogude töötlemisel, kui uue informatsiooni saamisel luuakse uus andmekiht, mille abil programm õpib. Loomuliku keele töötlemisel suudab rakendus teksti mõista ja vastavalt selle sisule tegutseda, näiteks otsida internetist vastuseid esitatud küsimustele ja neid tagasi kõneks tõlkida.

Kuidas saaks kasutada koolis?
Tehisintellekt võimaldab teatud protsesse automatiseerida, näiteks vastavalt kogutud andmetele automaatselt töid hinnata, õppesisu kohandada, osapooltele tagasisidet anda ja õppeprotsessi analüüsida. Nii on võimalik jõuda personaliseeritud õppimiseni, mis arvestab õppija eelnevaid teadmisi ja vajadusi. Väga potentsiaalikas on tehisintellekti kasutamine hariduslike erivajadustega õpilaste puhul.

Kuidas on kasutatud?
Hetkel kasutatakse tehisintellekti kõige enam keeleõppes, näiteks rakendustes Duolingo ja Lingvist, mis kohandavad õppesisu vastavalt kasutaja käitumisele ja sooritustele. Üldhariduskoolidele sobivaid lahendusi praegu veel ei pakuta.

 

Turvaline digimaailm

Mis?
Kõige eelneva valguses tõuseb aina enam esile ka privaatsuse ja turvalisuse küsimus. Kui meid ümbritsevad pidevalt seadmed, mis meie kohta infot koguvad (nutitelefon, aktiivsusmonitor, nutikell jpm), siis on võimalik ka see, et need andmed satuvad selliste isikute valdusesse, kes soovivad nende kaudu meid mõjutada. Seega on aina olulisem lugeda rakenduste kasutustingimusi ja väga täpselt teada, missuguseid andmeid enda kohta jagame. Andmete kasutamist aitab reguleerida ka seadusandlus, Euroopas tagab kodanike õigusi 2018. aastal vastu võetud General Data Protection Regulation ehk GDPR.
Oluline on mõista, et turvalisuse funktsioonil on digimaailmas kaks poolt – mugavus ja turvalisus. Mida rohkem enda kohta infot jagame, seda mugavamaid teenuseid vastu saame ja seda lihtsam on neid kasutada. Kuid samal ajal anname ära oma privaatsust.

Mida arvestada koolis?
E-õppekeskkondades tuleb arvestada, et andmed õppeprotsessi kohta salvestatakse teenusepakkuja pilvekeskkond. Seepärast peab väga selgelt kokku leppima, kes andmete eest vastutab ja mille jaoks neid kasutatakse. Andmetel on tänapäeval ka kaubanduslik väärtus, seega tuleb olla kindel, et õpilaste andmeid kasutatakse vaid õppimist toetavatel eesmärkidel. Kool kui organisatsioon peab nii töötajate kui ka õpilaste andmeid hallates samuti arvestama GDPRi nõuetega.

***
Käsitletud viis teemat on küll eraldiseisvad, kuid moodustavad ühtse pildi tulevikukoolist ja selle toimimisest. Selge on see, et tehnoloogia abil on võimalik liikuda järjest suurema õppijakesksuse ja õppimise personaliseerimise poole, kuid samal ajal tuleb arvestada ka sellest tulenevate ohtudega. Jääme huviga ootama 2020. aasta raportit, et saada teada veel uuematest trendidest tehnoloogiamaailmas!

Ideekalendri 73. nädal. Eesti hinnati kõrgeima digiõppe valmidusega riigiks Euroopas

Head sõbrad!

Soovime teile edukat alanud aastat, jätkuvalt palju kordaminekuid ning positiivseid elamusi Mauruse seltsis. Meil on siiralt hea meel, et Ideekalendri lugejaskond kasvab iga nädalaga aina suuremaks ning tänaseks on meiega liitunud juba üle 900 õpetaja ja haridustöötaja. Rõõmustame teid edaspidigi põnevate lugudega haridusmaastikult, aga ka lihtsalt elust enesest.

Jaanuarikuus võtame vaatluse alla kõik, mis seondub digimaailmaga. Digiõpe, teadagi, on Eestis juba tõusutrendis ning õpetajad kasutavad veebipõhiseid võimalusi tundides aina rohkem. Lisaks on praeguseks loodud hulk erinevaid interaktiivseid keskkondi, mis aitavad ka õpilastel oma silmaringi laiendada ning klassikalist õpimeetodit rikastada.

Digikuu avalooks valisime möödunud aasta lõpus avaldatud ERR artikli, mis kajastab põgusat kokkuvõtet Euroopa Poliitikauuringute Keskuse koostatud raportist. Selgub, et Eesti on Euroopa Liidus kõrgeima digiõppe valmidusega riik.

Head lugemist!


 

Eesti hinnati kõrgeima digiõppe valmidusega riigiks Euroopas

Allikas: ERR, 13.11.2019, https://www.err.ee/1002362/eesti-hinnati-korgeima-digioppe-valmidusega-riigiks-euroopas

Eesti on Euroopa Liidu kõrgeima digiõppe valmidusega riik, selgub novembri keskel avaldatud uuringu tulemustest.

“Eesti esikohas peegelduvad selle riigi ambitsioonikad ja innovaatilised programmid digitaalvaldkonnas, eriti mis puudutavad haridussüsteemi ja digitaalset infrastruktuuri,” öeldakse Euroopa Poliitikauuringute Keskuse (CEPS) koostatud raportis.

Samas mainitakse, et ehkki Eesti on naaberriigist Rootsist rohkem kui kaks korda vaesem, näitab riik tugevaid tulemusi kõigis digitaalvaldkondades. “Eesti valitsus on käivitanud rea ambitsioonikaid programme halduskoormuse vähendamiseks, tehes kõike alates maksude deklareerimisest kuni hääletamiseni võimalikuks digitaalsete kanalite kaudu,” seisab raportis. “Eesti edu näitab, et ka keerulise ajalooga väike riik võib olla Euroopas liidrikohal,” tõdetakse samas.

Eestile järgnevad edetabelis Holland, Soome, Luksemburg, Malta ja Küpros. “Enamuse nende riikide head tulemused ei ole üllatavad, kuna Euroopa loodeosa riigid on sageli poliitilisi institutsioone ja majanduslikke näitajaid kajastavates edetabelites,” leiavad ülevaate koostajad oma kokkuvõttes, lisades, et need tegurid mõjutavad digitaalse õppe valmidust. Samas näitab Malta ja Küprose kõrge positsioon, et geograafia ja riigi suurus ei ole digivaldkonnas määravad, rõhutavad uuringu koostajad.

Eesti lähiriikidest Rootsi on edetabelis seitsmendal, Leedu 11. ja Läti 14. kohal.

Edetabeli tagumises otsas on Saksamaa (27. kohal), mida edestavad Itaalia, Kreeka, Rumeenia, Tšehhi, Poola ja Belgia (21. kohal). Euroopa lõuna- ja idapoolsete riikide madalamad tulemused ei ole üllatavad, küll aga on seda Saksamaa reiting, mis raporti koostajate hinnangul võib hakata mõjutama kogu Euroopat.

Edetabeli koostamise aluseks oleva indeksi lõid uuringu autorid varasemate uuringute andmetele tuginedes ning riikide enda eksperte kaasates.

Indeks koosneb kolmest osast, millest esimene hindas riikide näitajaid digitaalses õppes osalemise ulatuse ja tulemuste koha pealt. Selles oli Eesti 27 vaadeldud riigi hulgas seitsmendal positsioonil, esikolmiku moodustasid Soome, Taani ja Rootsi.

Teise komponendina hinnati digiõppe institutsioone ja poliitikaid ning siin oli Eesti teisel positsioonil. Esikohal oli Küpros, kolmas Horvaatia, neljas Holland. Selle teema hindamisel kasutati suuresti riikide ekspertide abi ja nende poolt pakutud andmeid, küsimused keskendusid kõigi haridustasemete digiõppe võimalustele ning samuti täiskasvanu-õppele.

Indeksi kolmanda komponendina hinnati riikide pakutavaid digiõppimise võimalusi ning ka siin sai Eesti seitsmenda koha punktid. Parimaid võimalusi digiõppeks pakuvad Luksemburg, Rootsi, Taani, Holland, Soome ja Austria. Lisaks õppevõimalustele hinnati selles valdkonnas ka inimeste käitumist, hoiakuid ja valmisolekut digivõimaluste kasutamiseks.

Uuringu kokkuvõttes tõdevad selle autorid, et digiõppe areng Euroopa Liidus on ebaühtlane ning kasvuruumi on kõikidel riikidel. Teiseks tõdetakse, et enamasti on digiõppe osas paremini edenenud riigid, ehkki selles on ka miteid erandeid. Kolmandaks selgub, et ei geograafia ega ajalugu ei ole digiõppe valmiduse juures määrav – seda näitavad mitmete Ida-Euroopa riikide ja samas ka väikeste Vahemeremaade kõrged kohad indeksis.

Lõpuks rõhutavad uuringu koostajad asjaolu, et viiest suurimast Euroopa Liidu riigist (Ühendkuningriik jäeti raportist välja) ainult Hispaania on pingeridade ülemises pooles, Saksamaa, Itaalia, Poola ja Prantsusmaa aga tagumises otsas. Kuna nende riikide rahvastik kokku moodustab üle poole Euroopa Liidu elanikkonnast pärast Ühendkuningriigi lahkumist, tähendab see Euroopale probleeme. Eriti ohtlik on Saksamaa kui Euroopa tugevaima tööstusriigi viimane koht.


 

Ideekalendri igakuiste töölehtede saamiseks täida registeerimisvorm järgneval lingil: Täida registreerimisvorm