Head sõbrad!

Palju õnne 100. Ideekalendri postituse puhul! Meil on suur rõõm näha, et kolme aasta jooksul on meie Ideekalendri uudiskirjaga liitunud palju toredaid õpetajaid ja haridustöötajaid, keda saame põnevate lugude ja toredate töölehtedega rõõmustada. Teid on kokku üle 1000!
Aitäh teile kõigile!

Ideekalendri selle õppeaasta viimases postituses võtame vaatluse alla liiklusteemad. Suvi jõuab aina lähemale ning tänavatele on taas ilmunud elektri jõul liikuvad transpordivahendid – kergliikurid. Neid võib näha erinevas vormis ja suuruses, kuid liikureid ühendab üks omadus – masinad liiguvad elektri jõul ning võimaldavad punktist A punkti B jõuda kiiremini kui kondimootoriga.

Käesoleva aasta algusest jõustunud uues liiklusseaduses on kergliikuritele määratud nii kiirus- kui ka võimsuspiirang ning välja on toodud konkreetsed juhised ja soovitused masinaga liiklejale. Kuna kergliikurid on kõige populaarsemad just noorte seas, on liikluskasvatuse seisukohalt oluline teha teavitustööd ka nende reeglite ja kasutuspõhimõtetega. Kai Kuuspalu Transpordiameti ennetustöö osakonnast tutvustab tänases postituses kergliikuri olemust ja tähtsamaid liikluspõhimõtteid.

Head lugemist, turvalist liiklemist ja kohtumiseni septembris!
Teie Maurus

Kergliikuriga suvele vastu!

Tekst: Kai Kuuspalu, Transpordiameti ennetustöö osakonna ekspert

Käes on kevad ja aeg seada korda erinevad liikumisvahendid: rulluisud, rulad, tõukerattad ja jalgrattad. Kuigi lapsed võtavad liikumisviiside osas eeskuju eelkõige perekonnast ning lähtuvad selle vajadustest ja harjumustest, on oluline roll ka koolil. Kool saab paljugi teha, et toetada laste füüsilist arengut, muutes liikumisviisid mitmekesisemaks ja tervislikumaks.

Koolikeskkonda kujundades tuleks tagada, et kooli juures oleks erinevaid kohti, kus liikumisvahendeid hoiustada: jalgrattahoidikuid, hoiukappe või muid ruume rulade või tõukerataste turvaliseks paigutamiseks. Samuti saavad õpetajad toetada õppetegevuse kaudu liikumisviiside mitmekesistumist, seda nii igapäevasel kooliteel kui ka näiteks liikumisõpetuse tundides. Võib korraldada jalgsi või jalgrattaga käimise nädalaid, pidada liikumispäevikut või arendada liikumisõpetuse tundides jalgrattasõiduoskusi. Samas tasub õpilastele ikka meenutada ohutu liikumise reegleid nii tänaval kui ka kooli õuealal, samuti on hea üle korrata, mis peab liikumisvahendil küljes olema, kus tohib sõita jne.

Head abivahendid õpetajale liiklusohutuse teemade käsitlemisel:

• läbiva teema „Tervis ja ohutus“ ohutusteemaline õpetajaraamat, kus näiteks I kooliastme juures on liikluse ülesanne Ohud kooli õuealal koos töölehtedega või III kooliastme juures olev koolitee kaardistamise ülesanne, mille lisatöölehti saab kasutada ka nooremate õpilastega;
• algklasside õpilastele veebipõhine õppekeskkond Aga Mina liiklen ohutult ja Liiklustarga liiklusmäng koos mängujuhistega;
• erinevad infomaterjalid, mängud ja töölehed liikluskasvatuse lehel või Transpordiameti tellimiskeskuses.

Viimastel aastatel on lisaks rulale, tõukerattale ja jalgrattale ilmunud tänavapilti elektri jõul töötavad tõukerattad, rulad ning monorattad. Nii on alates 1. jaanuarist 2021 Eesti liiklusseaduses sätestatud uus sõidukiliik – KERGLIIKUR.

Kergliikur on elektri jõul liikuv kerge istekohata sõiduk, millega tohib sõita ainult üksi. Kergliikuri maksimaalne lubatud sõidukiirus on 25 kilomeetrit tunnis (km/h). Kergliikuril peavad olema helkurid või tuled (ees valge ja taga punane tuli ning külgedel kollane, punane või valge helkur või tuli), korras pidurid ja töötav signaalkell. Nii nagu jalgrattalgi, peavad tuled olema pimeda ajal või halva nähtavuse korral (vihm, udu) sisse lülitatud.

Kus võib kergliikuriga sõita?
Sõita võib kõnniteel, jalgteel, jalgratta- ja jalgteel, jalgrattateel, jalgrattarajal ja sõidutee paremas ääres.

Kahel viimasel pildil on toodud erandid – kui teistel piltidel välja toodud teid või teeosasid ei ole või kui kõnniteel ei ole võimalik liikuda (nt teetööde tõttu), ainult siis võib kergliikurit juhtida sõidutee paremas ääres.

Kergliikurijuhile kehtivad samad reeglid, mis sõiduteel liikuvale jalgratturile (nt sõitmine tee paremas ääres, suunamärguannete näitamine, eesõiguse jälgimine pööretel ja ristmikel, jalakäijate ohutuse tagamine jne).

NB!

• Alla 16-aastane juht peab kergliikuriga sõites kandma jalgratturikiivrit!
• Ilma jalgratta juhtimisõiguseta ei tohi 10–15-aastane kergliikurijuht iseseisvalt sõiduteel (sh jalgrattarajal) sõita.
• Kergliikuriga sõidutee või raudtee ületamise, jalakäijatega arvestamise või parkimise reeglid leiad jalgratturikoolituse materjalide juurest ning rohkem infot kergliikuritest liikluskasvatuse lehelt.
• Oma teadmisi saavad noored testida Transpordiameti ennetustöö osakonna eksperdi Marika Luige koostatud kahe töölehe abil.

 Soovime teile liikluses mitmekesiseid liikumisviiside valikuid, sõbralikke ja teineteist märkavaid kohtumisi!

Kõikidele autokooli teooriaeksamiks valmistujatele oleme pannud selle kuu Ideekalendrisse proovitesti uuest TaskuTarga liiklustestide keskkonnast. TaskuTarga liiklustestid on kuupõhise maksesüsteemiga õpikeskkond autokooli lõpetajale. Ülesanded on koostanud Eesti tuntuim teooriatestide autor Reedik Niilus ning need on sisult samasugused ARK-i eksamiküsimustega.

TaskuTarga liiklustestidega saab liituda siin: https://www.taskutark.ee/taienda/course/liiklustestid/

Sel korral olid Ideekalendri uudiskirjaga kaasas liikluskasvatuse töölehed. Tulevaste Ideekalendri töölehtede saamiseks registreeru uudiskirja saajate hulka järgneval lingil: Täida registreerimisvorm

Head sõbrad!

Lihavõttepühade tuules võtame aprillikuu Ideekalendris vaatluse alla väärtused, uskumused ja usulised tõed läbi usundiõpetuse aine. Maurusel on ilmunud juba kaks suurepärast selleteemalist õppematerjali, mida saab kasutada nii usundiõpetuse, kultuuriloo, ajaloo, aga ka eesti keele ja kirjanduse tunnis.

Mauruse eesti keele ja kirjanduse toimetaja Esta Hainsalu küsitles usundiõpetuse materjalide üht autorit Olga Schihalejevit, kes leiab, et väärtuskasvatus ei tohiks iial muutuda moraliseerimiseks, vaid peab andma õpilasele võimaluse ise oma teadmisi aktiivselt üles ehitada.

Head lugemist!

Olga Schihalejev: „Usundiõpetus julgustab esitama raskeid ja olulisi küsimusi.“

Küsitles Esta Hainsalu, Mauruse eesti keele ja kirjanduse toimetaja

I kooliastmele mõeldud usundiõpetuse tööraamatu „Kohtumised. Tavad, lood ja väärtused“ ja II kooliastmele mõeldud usundiõpetuse õpiku „Kohtumised. Väärtused ja valikud“ üks autoreid Olga Schihalejev, Tartu Ülikooli usuteaduskonna religioonipedagoogika kaasprofessor, peab usundiõpetust vajalikuks õppeaineks mitmel põhjusel ning loodab, et üha enam koole leiab sellele oma õppekavas koha.

Miks on usundiõpetuse õpetamine põhikoolis tähtis?

Selleks on kohe mitu põhjust. Tooksin välja kolm olulisemat. Esiteks, humanistlik haridus peaks puudutama kõiki inimeseks olemise dimensioone. Igaüks kannab meist endaga kaasas teadvustatud või teadvustamata väärtusi ja uskumusi. Nende üle juurdlemine kuulub inimeseks olemise juurde. Enda mõistmine suuremas mustris on terve elu kestev ettevõtmine, millele pannakse alus juba noores eas. Samuti tähendab see oskust religioonist kriitiliselt mõelda, teatud mõttes on see ühtlasi nagu kaitsepookimine usurumaluste ja -äärmuste vastu. Vahel on nähtud selle aine kõige olulisema eesmärgina moraalset kasvatust. Pean tõdema, et usundiõpetus pole imeravim – see ei tee lastest ingleid ega muuda neid ka usklikumaks (1). Arvan, et usundite õppimine võimaldab aga hoopis enamat. Usundid peegeldavad inimkonna igatsusi, püüdlusi ja julgust tegeleda keeruliste küsimustega, millele puuduvad lihtsad ja lõplikud vastused. Nõnda saab see aines puudutada meie inimeseks olemise sügavamaid kihte ja julgustada esitama enda jaoks raskeid ja olulisi küsimusi.

Teiseks muutub ühiskond maailmas, aga ka Eestis, üha kiiremini kirjumaks. Eestis on juba sajandeid kõrvuti elanud luterlased, õigeusklikud, katoliiklased ja vanausulised, juudid ja islamiusulised, 19. sajandist on aga mitmekesisus veelgi suurem. Selleks, et navigeerida selles kirjususes, olla hea kaaslane teistmoodi mõtlevale naabrile, olgu see kõrvalmajast või teisel pool ookeani, on vaja mõista religiooni nii selle võlus kui ka valus. Usulist kirjaoskust (2) on peetud rahvusvahelistes aruteludes üheks olulisemaks vastastikuse mõistmise arendamise ja demokraatliku kodanikukasvatuse vahendiks. Mary Elisabeth Moore on luuleliselt väljendanud, et hariduse üks tähtsamaid eesmärke on oskus „tantsida erinevusega“ (3) – erinevate inimeste ja ideedega. Selleks on vaja kohtuda nende erinevustega ning just usundiõpetus annab siin hea võimaluse.

Kolmandaks on raske ilma nende teadmisteta mõista kultuuri – olgu selleks kirjandus, muusika, kunst või film. Salingeri, Tammsaare ja ka Kivirähki mitmete teoste olulised kihid jäävad märkamata, rääkimata Sisaski või Pärdi teoste sügavuse või ka mitmete ajaloosündmuste mõistmisest, kui ei tunta kultuuri baastekste, sümboleid ja sündmusi. Paljude metafooride ja lugude probleemipüstitused ulatuvad usulistesse traditsioonidesse, sest seal on aastatuhandeid tegeletud inimeseks olemise kõige vastuolulisemate küsimuste, rõõmude ja valudega.

Kui me vaatame üldhariduskoole Euroopas, siis religiooniõpetus on üldhariduse loomulik osa peaaegu kõigis riikides, mõne üksiku erandiga, nagu Prantsusmaa. Aga ka siin on riik alates 2000. aastate algusest suuresti panustanud usulise kirjaoskuse süstemaatilisele arendamisele üldhariduse raames, sest on mõistetud, et sellealase hariduseta lihtsalt ei saa, isegi mitte riigis, kus religioon on tõrjutud erasfääri. Paljude Euroopa riikide põhihariduses on ainele eraldatud nooremas koolieas kaks tundi, hiljem üks tund nädalas. Viimastel aastakümnetel on usulise hariduse eesmärkides toimunud olulised muudatused. Eelkõige on nüüd suund kooselamiseks vajalike oskuste õppimisel, sest ükski riik pole usuliselt homogeenne. Just seetõttu soovitatakse mitmetes rahvusvahelistes dokumentides religioonialase hariduse andmist üldhariduslikes koolides (4).

Kui paljudes Eesti põhikoolides usundiõpetust (väärtuskasvatust vms) õpetatakse? Kuidas need koolid selle valikaineni on jõudnud?

See on väga keeruline küsimus. EHIS-e andmetel oli eelmisel aastal aine 30 põhikoolis, lisaks käsitletakse mõnes koolis religioonide teemat aines nimega kultuurilugu või väärtuskasvatus. Siiski ei ole EHIS-e andmed päris täielikud, tean koole, kus usundiõpetus on, aga EHIS seda millegipärast ei näita. Iga kooli tee sinna on olnud erinev. Aga enamasti on see juhtunud kooli juhtkonna toetusel ja sobiva õpetaja kokkusattumisel. On koole, kus seda ainet on õpetatud aastakümneid, 1990. aastate algusest, ent aeg-ajalt leidub ka uusi tulijaid. Tundub, et riiklik õppekava võimaldab ainet rohkem õpetada gümnaasiumis, kus nii koolidel kui ka õpilastel on suurem vabadus aineid valida.

Mis võib olla põhjus, et huvilisi koole pole rohkem? Või ei peagi olema rohkem?

Ikka võiks olla rohkem. Aga eks see ole keeruline protsess. Arvan, et me võitleme ikka veel 1990. aastate alguse varjudega, mil arusaadavalt ei olnud kellelgi selge, mida see aine tähendab. Oli inimesi, kes tervitasid soojalt avanenud võimalusi taastada usuõpetus. Ent arusaamad ainest kõikusid seinast seina, meil polnud muud võtta kui kõhutunne ja sõjaeelne teadmine. Teiselt poolt oli neid, kes tuliselt aine vastu võitlesid, väites, et nüüd tuleb kiriku karvane käsi meie lastele ajupesu tegema. See on olnud tõeliselt erutav teema. Pille Valk tegi 2003. aastal Delfi kommentaariumi uuringu ja tõdes, et kui teemaks oli religiooniõpetus, siis oli kommentaare 20 korda keskmisest rohkem. Samas on neist, kes olid aine suhtes kriitiliselt meelestatud, tegelikult olnud väga palju kasu. Mitmed nurgad on tänu vastasseisule siledaks räägitud ja paremini läbi mõeldud. Pille Valk tegi väga head sildamise tööd, et uurida eri osapoolte ootusi, hirme ja vajadusi, analüüsida praegust olukorda ja õppida headest praktikatest maailmas.

Kui selle tulemusena töötati välja ainekava, mida sai kümme aastat tagasi liita riikliku õppekavaga, olin ettevaatlikult optimistlik. Mõtlesin, et nüüd peab andma inimestele aega, et tekiks aine vastu usaldus. Enam ei saanud iga õpetaja õpetada oma suva järgi, mis tekitaski ju omal ajal igasuguseid sopistusi. Kahjuks peab ütlema, et see on olnud aeglasem protsess, kui võinuks loota, kiiremaks arenguks oleks vaja teha keerulisi hariduspoliitilisi otsuseid.

Tegu on kompleksse probleemiga, mis on takerdunud justkui kahte nõiaringi. Esiteks, huvi ja valmisolek seda ainet õppida ja õpetada. Kas õpilased ja nende vanemad oleksid selle aine õpetamisest huvitatud? Eesti osales suures rahvusvahelises uuringus, kust ilmnes, et õpilased, kes on õppinud usundiõpetust, on aine vajalikkuses enamasti veendunud, ja vastu on pigem need, kes ainet pole õppinud ehk kellel puudub isiklik kogemus, mida ja kuidas selles aines õpetatakse. Praegu analüüsimisel olev uuring „Elust, usust, usuelust“ aga näitab, et viimasel viiel aastal on elanikkonna suhtumine usundiõpetusse muutunud positiivsemaks ja arvatakse, et usundilugu võiks õpetada üha nooremas eas.

Teine nõiaring, mis tuleks murda, on seotud ressurssidega – kui ei ole nõudlust, siis ei kirjastata korralikke õppevahendeid; kui aga pole koole, kus ainet õpetatakse, ei ole kirjastustel tulus neid välja anda. Siinjuures on muidugi Mauruse kirjastuse üle väga hea meel.

Miks ja kuidas sündisid usundiõpetuse tööraamat I kooliastmele ja usundiõpetuse õpik II kooliastmele?

Kui ma enne rääkisin õpikute kirjastamisega seotud nõiaringidest, siis peab tõdema, et gümnaasiumis meil isegi midagi on. Tõsi, ka sealne õppevara vajab nüüdisajastamist, aga I ja II kooliastme õppematerjalid olid täiesti puudu. Õpetajate seas ringlesid kunagi 2000. aastate alguses koostatud käsikirjalised tunnikonspektid, aga korralikku materjali ei olnud. Loodan, et see on üks samm usalduse tekkimiseks. Peale laste, kes selle toel õppida saavad, võivad nüüd nii lapsevanem, koolijuht kui ka mõne teise aine õpetaja vaadata lähemalt, mida selles aines tehakse. I kooliastme tööraamatu koostamise ajal oli mul käimas teadusuuring „Noorte usuliste veendumuste ja usulisse mitmekesisusse suhtumise kontekstuaalsed tegurid“, mille raames valmisid videod erinevate religioonidega seotud perede igapäevasest usuelust. Need olid toredad lood, mis võimaldasid heita pilku Eestis elavate eri religioonide esindajate elu- ja mõttemaailma. Arvasime koos teiste autoritega, et selline „kohtumine“ päris inimestega, omandamaks oskust mõnusalt n-ö tantsida erinevusega, võiks olla läbiv joon ka meie õppematerjalides.

Nii tööraamatu kui ka õpiku kirjutamisel toetusime n-ö kolmele vaalale. Esiteks kasutasime narratiivse pedagoogika elemente, et sisse tuua elatud usu mahlakust (5). Kuigi religioone on õpikus tihti esitatud süstemaatilise õpetusena, siis tegelikult on religiooni emakeel lugude keel. Ka lapse arengut silmas pidades on lood väga tänuväärsed. See annab võimaluse peategelasele kaasa elada, temaga nõustuda või ka olla eri meelt. Hea lugu on nagu hamba all krõbisev leib, mida kuulajal tuleb endal krõbistada, et küsimusi, vastuoksusi ja vastuseid leida. Teiseks, kiiresti arenevas maailmas ei ole valmis retseptide andmine kohane. Väärtuskasvatus ei tohiks iial muutuda moraliseerimiseks. Mõlemas kooliastmes on õpilane ise oma teadmise aktiivne ülesehitaja – meie anname eri laadi ülesannete, loovate ülesannete ja lapse eluga haakuvate küsimuste toel võimaluse mõelda enda jaoks selgemaks olulisi küsimusi ning avastada erinevate lugude ja traditsioonide tähendusi. Kolmandaks pöörasime tähelepanu lõimingule, et seda materjali saaks kasutada nii usundiõpetuse tundides kui ka teemati teistes ainetes, nagu inimeseõpetus või ajalugu.

Esimesele kooliastmele mõeldud usundiõpetuse tööraamatu ajalise selgroo moodustab pühade aastaring, milles on põimunud rahvakombestik ja kristlik sisu. Teise kooliastme õpiku sissejuhatuses on ülevaade erinevatest religioonidest ning hea ja halva küsimusest neis, seejärel leiab aga lugusid eri ajastutest ja erinevatest usulistest traditsioonidest pärit mütoloogilistest ja päris inimestest. Lapsed leiavad siit nii oma eakaaslasi kui ka küpsemas eas inspireerivaid eri religioonide ja konfessioonide esindajaid, et aimu saada, kuidas usk nende igapäevast elu vormib.

(1) Vt ka Olga Schihalejevi arvamuslugu „Usundiõpetuse võlud ja hirmud“. Postimees, 16.07.2015, https://arvamus.postimees.ee/3263215/olga-schihalejev-usundiopetuse-volud-ja-hirmud.
(2) Usulise kirjaoskuse kohta saab lugeda Olga Schihalejevi artiklist „Usulisest kirjaoskusest“. Kirik&Teoloogia, 08.11.2012, https://kjt.ee/2012/11/usulisest-kirjaoskusest/.
(3) Elisabeth Moore, „Ethnic Diversity and Biodiversity: Richness at the Center of Education“. Plenaarettekanne ISREV IX konverentsil Carmarthen, Wales, august 1998.
(4) Nt Euroopa Komisjoni parlamentaarse assamblee soovitus „Recommendation 1720 (2005) on education and religion“.
(5) Sellest on Olga Schihalejev kirjutanud artiklis „Elatud usust ja õpiku usust“. Kirik&Teoloogia, 05.09.2015, https://kjt.ee/2015/09/elatud-usust-ja-opiku-usust/.

Sel korral olid Ideekalendri uudiskirjaga kaasas usundiõpetuse töölehed I ja II kooliastmele. Tulevaste Ideekalendri töölehtede saamiseks registreeru uudiskirja saajate hulka järgneval lingil: Täida registreerimisvorm

Head sõbrad!

Kevad hakkab kätte jõudma ja aina rohkem on võimalusi nina päikese poole pöörata. Meie ümber algab tärkamine ja kasvamine – see on üks kaunimaid aastaaegu, mil loodus alustab uut aastaringi.

Kevade alguse puhul pühendame ka Ideekalendri postituse loodusele. Mauruse loodusainete toimetaja Siim Kilki kirjutab looduse tundmise olulisusest ning sellest, kui tähtis on loodust säilitada ja hoida.

Mauruse loodusainete materjalidki saavad sel aastal täiendust ning põhikooli värske õppevara sekka on ilmumas nii bioloogia kui ka geograafia tööraamatud 7. klassile.

Head lugemist ja rõõmsat kevadeootust!

Miks on oluline loodust tunda?

Tekst: Siim Kilki, Mauruse loodusainete toimetaja

Loodus on kõigile vajalik. Me vajame seda toidu kasvatamiseks, riiete ja ravimite tootmiseks ja vaimse tervise korras hoidmiseks. On lihtne mõelda, et loodus on alati meiega, kuid paljud liigid on juba meie elu ajal välja surnud. Eriti nigel on olukord tihedasti asustatud riikides. Viimased uuringud näitavad, et poolte looma- ja taimeliikide arvukus on vähenemas. Kui me ei mõtle looduse olulisusele ja keskendume ainult oma kiirele elule, siis võib juhtuda, et elurikkus kaob märkamatult meie ümbert.

Kuidas sa veetsid oma viimase nädalavahetuse või puhkuse? Kas saatsid aega mööda looduses? Sule silmad ja püüa meenutada viimast hetke, mille looduses veetsid.

Nüüd mõtle oma tavalistele päevadele. Kas näed hunnituid vaateid, päikeseloojanguid, tähistaevast?

Kui sa looduses ei käi, kas märkad linnulaulu, putukate suminat, värvide muutust oma kodutänavas?

Üha enam inimesi ei märka loodust enda ümber ja on kaotanud sideme loodusega. Kui kaob side, kaovad ka teadmised ja mõistmine, kuidas loodus toimib. Loodus on tasuta ja pole mõtet seda käest lasta. Ava uks, võta kaasa uudishimu, keskendumisvõime ja natuke kannatust ning sinu ees avaneb tohutult huvitav maailm.

Loomuomaselt meeldivad inimestele loodusvaated rohkem kui tehiskeskkond. Dramaatilised maastikud sütitavad kujutlusvõime ja viivad mõtted eksistentsile ja meie kohale looduses. Loodusele avatud olek täidab meid energiaga ja võib ravida vaimset tervist.

Loodusele on eriti vastuvõtlikud lapsed. See annab arenemiseks mitmekesise keskkonna, mis treenib tugevaks nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Looduses viibimine tugevdab laste õppimisvõimet ja edendab akadeemilist edukust.

Nii nagu täiskasvanutele, mõjub igapäevane kontakt loodusega hästi noorte tervisele, stressitasemele, tujule ja kaalule. Eksamid on tulemas ja need panevad õpilastele suure pinge peale, sest ühiskond nõuab edukust ja ameti õppimist. Laske lastel näha rohelust, avatud maastikke, voolavat vett, looduse värve, kuulda helisid ja tunnetada tekstuure. See aitab palju rohkem kaasa, kui te arvatagi oskate.

Terve ja rikkalik loodus pakub lisaks silmailule ka stabiilset kliimat, mitmekülgset toitu, puhast vett ja värsket õhku. Ilma puhta pinnase ja mitmekesise taimestiku ja loomastikuta oleks meie elu palju raskem ja vaesem. Taimestik ja eelkõige suured puud hoiavad linnad suvel jahedana ja puhastavad õhku. Putukad tolmeldavad toidutaimi ja hoiavad kahjureid kontrolli all. Ilma mitmekesise ja funktsioneeriva looduskeskkonnata oleks me sama segaduses kui turist ilma kaardita.

On lihtne mõelda, et loodus on alati meiega, kuid tegelikkuses on teadlased mures. Ainult me ise saame looduse kadu tagasi pöörata, kui mõistame looduse toimimise põhimõtteid ja anname loodusele tagasi selle, mis oleme võtnud. Loodusainete õpetamine on sama oluline, kui kõigi teiste ainete õpetamine, et ka tulevikus oleks Maa sama hea elukeskkond meile ja kõigile teistele liikidele, nagu ta on olnud varem.

Sel korral olid Ideekalendri uudiskirjaga kaasas bioloogia ja geograafia töölehed 7. klassile. Tulevaste Ideekalendri töölehtede saamiseks registreeru uudiskirja saajate hulka järgneval lingil: Täida registreerimisvorm