Head sõbrad!

Igal elusündmusel, perioodil ning olukorral on algus ja lõpp. Kui lõpp on käes, vajub sündmus minevikku ning seda saab mõista kui ajalugu. Meie praegust elu on suuresti kujundanud minevikus toimunu, ja mitte ainult ühe indiviidi tasandil, vaid kogu maailma mastaabis.

Koolis võib ajalootund olla mõnele üks igavamaid ja üksluisemaid aineid, kuid teistele, vastupidi, kõige põnevam ja arendavam. Suur roll on õpihuvi tekitamises õpetajal, aga ka õppematerjalil.

Tänases Ideekalendris on Mauruse sotsiaalainete toimetaja Margo Roasto vestluspartneriks Tartu Ülikooli ajaloodoktorant Lauri Kann, kes ühtlasi on Mauruse 8. klassi ajalooõpikute autor. Lauril on heast ajalooõpikust kindel nägemus, mille ta on 8. klassi materjalis ka realiseerinud.

Head lugemist!

---

 

Ajalugu olgu õppijale põnev

Tekst: Margo Roasto, Mauruse sotsiaalainete toimetaja

Lauri Kann on Tartu ülikooli ajaloodoktorant, kes on aastaid töötanud Tartu Herbert Masingu koolis ajalooõpetajana. Vestlesime Lauriga kirjastuse Maurus 8. klassi ajaloo õpikust.

Ajaloo õpetamise juures on tähtis tekitada õpilases huvi ajaloo vastu. Kas mäletad, millest tärkas Sinu huvi ajaloo vastu?

Huvi ajaloo vastu sain kaasa juba kodust. Oma osa oli kindlasti ka esimesel ajalooõpetajal. Mäletan, et õpetaja oskas minevikusündmustest väga põnevalt rääkida. Ajaloost kujunes juba 5. klassis lemmikõppeaine. Kindlasti mõjutasid ka ajaloofilmid ja -raamatud.

Millist ajalooperioodi oled uurinud oma akadeemilises tegevuses?

Minu doktoritöö teemaks on 1905. aasta revolutsioon. Peamiselt olen uurinud 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse ajalugu. Mulle tundub, et see on Eestis ajaloos äärmiselt murranguline ja kohati vastuoluline aeg, mille paljud teemad ootavad veel uurimist ja mõtestamist.

Oled aastaid töötanud Tartu Herbert Masingu koolis. Mida oled õpetajana töötades õppinud ajaloo õpetamise kohta?

Tunni planeerimine on üks asi, tegelik tunni käik sõltub väga paljudest asjaoludest. Samuti aitab koolis töötamine meeles pidada, et ajaloo õppimisega tegelevad kõige põhjalikumalt ikka need õpilased, kellele ajalugu meeldib. Võti peitub selles, kuidas muuta ajalugu võimalikult paljudele õpilastele põnevaks. Leppida tuleb ka sellega, et kõigile ajalugu ei meeldi. Mõistliku vaevaga peab aga kõigil olema võimalik hea hinne saada. Üritan ka neile õpilastele, kes mineviku vastu väga suurt huvi ei tunne, selgitada, kuidas minevikus toimunud sündmused mõjutavad vahetult meid ja meie kaasaega.

Kirjastuselt Maurus on ilmunud Sinu ja Anu Raudsepa kirjutatud 8. klassi ajaloo õpiku I ja II osa. Millised olid teie peamised eesmärgid selle õpiku kirjutamisel?

Lootsime kirjutada õpiku, mis oleks huvitav, aga samas mitte liiga keeruline. Seetõttu üritasime hoida peatükkide tekstimahu mõistlikkuse piirides. Samuti seadsime eesmärgiks anda uusaja ajaloost terviklik ülevaade, kus kõik maailmajaod oleksid kajastatud. Lähtusime põhimõttest, et Eesti ja Eestile lähemate piirkondade kohta on fakte rohkem, kaugemate piirkondade puhul andsime ennekõike ülevaate olulisematest protsessidest. Mõistagi on õpikus kajastatud varauusaja ja uusaja ajaloo kesksed teemad nagu Prantsuse revolutsioon, industrialiseerimine, rahvusvahelised suhted jt.

Euroopa ajalugu käsitlevate peatükkide kõrval leiab õpikust ka Aasia, Aafrika ja Ameerika ajalugu käsitlevad peatükid. Millistest põhimõtetest lähtusite nende peatükkide kirjutamisel?

Üritasime Aafrika, Aasia ja Ameerika kajastamisel lähtuda nende piirkondade sisemisest ajaloolisest arengust, mitte pelgalt Euroopa koloniaalvõimude tegevusest. Nii näiteks pidasime oluliseks rõhutada, kuivõrd mitmekülgne oli Aafrika areng. Eurooplaste saabudes oli seal nii rahvaid, kes elasid hõimudena, kui ka neid, kes rajasid riike. Ameerika puhul pidasime oluliseks keskenduda mitte ainult Ameerika Ühendriikide kujunemisloole, vaid ka Lõuna-Ameerika maade iseseisvumisele. Aasia peatükkides on peatähelepanu Hiinal ja Jaapanil, kuid põgusalt on kajastatud ka näiteks Koread, Pärsiat, Türgit ja Indiat. Mõningatest on juttu õpiku I osas, mõningatest õpiku II osas.

Milline peaks olema poliitilise ajaloo ja inimeste igapäeva elu kajastavate peatükkide vahekord kaasaegses ajalooõpikus?

Me leidsime, et see võiks olla enam-vähem pooleks. Nii poliitiline ajalugu kui ka inimeste eluolu on mõlemad tähtsad. Poliitiline ajalugu annab ajastule raamid ning loob pinna kaasaegse maailma ja riikide vaheliste suhete mõistmiseks. Uusaegse maailma avamiseks on niisama tähtsad aga ka rahvastikuprotsessid, tervishoid, toitumine, rõivastus jne. Sõdade käiku ja lahinguid me ei kirjeldanud, küll aga pöörasime tähelepanu sõdade tulemustele.

Peatselt ilmub ka Mauruse kirjastuses ka 8. klassi ajaloo töövihik. Milliseid põhimõtteid olete pidanud oluliseks töövihiku koostamisel?

Töövihiku on koostanud neli autorit. Lisaks minule ja Anu Raudsepale ka Ilje Piir ja Marten Pirts. Tänu sellele, et autoreid on rohkem, said ülesanded ka mitmekesisemad. Ülesannete koostamisel pidasime oluliseks, et kõige tähtsamad teadmised saaksid ülesannete abil kinnistatud. Ülesanded peaksid olema kindlasti õpilastele jõukohased ja loodetavasti ka põnevad lahendada.

---

Mauruse 8. klassi ajalooõpiku I osa ilmus 2019. a kevadel ning II osa on äsja ilmunud. Õpikus vaadeldakse lisaks poliitilisele ajaloole ka sotsiaalset ajalugu ning käsitletakse noortele aktuaalseid teemasid nagu mood ja tervis. Eestile on uusaja õpikus pühendatud eraldi peatükid, andmaks ülevaadet kodumaa olukorrast sel perioodil.

Õpikuid saad lehitseda järgnevatel linkidel: Ajaloo õpik 8. klassile I osa ja Ajaloo õpik 8. klassile II osa

---

Tulevaste Ideekalendri töölehtede saamiseks registreeru järgneval lingil: Täida registreerimisvorm

Head sõbrad!

Käes on aasta kõige sõbralikum nädal. Valentinipäeval peetakse meeles häid sõpru ning kõige armsamaid inimesi oma elus. Kahjuks on meie seas omajagu neid, kellele see päev suurt midagi ei tähenda, sest nende igapäeva lahutamatu osa on solvangud, alandus ja kiusamine.

Kiusamine nii koolis, aga ka tööl täiskasvanute seas tundub olevat elu paratamatus. Ometi on seda võimalik ennetada ja ära hoida, et kõigil oleks võrdväärne võimalus elada rahumeelselt ja enda moodi.

Ideekalendri tänases postituses jagame ERR-i kodulehel ilmunud arvamuslugu, kus Kiusamisvaba Kooli sihtasutuse tegevjuht Triin Toomesaare sõnul on kõige kõvemad pähklid kiusuennetustöös just täiskasvanud. Ta jagab soovitusi, kuidas koolikiusamist ennetada ning artikli lõpus olevas videoloos räägib, kuidas tema saab klassis kiusamist vähendada.

Head lugemist!

---

 

Kõige kõvem pähkel kiusamise ennetamisel on täiskasvanu

Triin Toomesaar, Kiusamisvaba Kooli sihtasutuse tegevjuht

Kui ma pea seitse aastat tagasi noore õpetajana esimest korda klassi ette astusin, olin kindel, et minu jaoks on kiusamise ennetamine, kiusamisse sekkumine ääretult oluline. Olin veendunud, et kui kiusamist vähegi näen, astun koheselt vahele.

Nagu hiljem kiusuennetustöö juurde jõudes teada sain, on argise koolipäeva jooksul õpetajatel kiusamist aga märgata raske, sest seda püütaksegi enamasti täiesti teadlikult täiskasvanute eest varjata, aimates, et võidakse sekkuda. See omakorda tähendas, et õpetajana mul sekkumise võimalusi ja – siiski ju algajana – sekkumise oskusi nappis.

Oli ka õpilasi, kelle meelest kiusasin neid hoopis mina, sest olin liialt nõudlik, hindasin liiga rangelt, pöörasin liiga sageli tähelepanu sobimatule käitumisele või püüetele tunnitegevusest nutivahendite abil viilida. Ja võib-olla püüdis nii mõnigi õpilane korduvalt ja tahtlikult tunnikokkuleppeid eirates kiusata hoopis mind.

Kui kogenud pedagoog saab selliste olukordadega hakkama ehk mängeldes, siis noorel, alles alustaval õpetajal võib enesekindluse leidmine, õigete võtete kättesaamine võtta aega mitte nädalaid või kuid, vaid isegi aastaid.

Konfliktid ja arusaamatused, kommunikatsiooniapsud ja eelkõige tahtmatud haiget tegemised on nii kooli kui ka mistahes muu inimestega tööd tegeva organisatsiooni argipäev. Oodates ja nõudes enda (või oma lapse) ümber keskkonda, kus selliseid väljakutseid üldse ei esine, tuleb üsna kiirelt ümber õppida või siis võtta vastu üks pettumust valmistav olukord teise järel.

Kuigi ka mistahes tülide, arusaamatuste või isegi ootamatute kakluste puhul – mida nii laste kui täiskasvanute maailmas tuleb õnneks ette pigem harva – tuleb aidata lastel ja noortel neist olukordadest leida mõistagi konstruktiivne väljapääs ning selle käigus ka uusi sotsiaalseid ja emotsionaalseid oskusi õppida.

Mitu kraadi tõsisemalt ja täiskasvanute järjepideva nõu ja jõuga tuleb lapsi aga aidata nende mures kiusamise, s.o ebavõrdsemal positsioonil olevale inimesele korduvalt ja tahtlikult haiget tegemise pärast.

Kiusamine – erinevalt ühekordsest nägelusest või kokkupõrkest võrdsete osapoolte vahel – kahjustab aja kulgedes nii ohvri vaimset kui ka füüsilist tervist, võib mõjuda tema akadeemilisele edenemisele, seega ka valikuvõimalustele tulevikus ning nii kiusamise all kannatava, kiusava lapse kui ka kõrvalseisjate oskustele luua ja hoida edaspidi suhteid enda ümber, ulatudes sel moel tagajärgede kaudu meie kõigi tulevikku.

 

Kiusamisest täiskasvanutele. Teadus- ja tõenduspõhiselt

Ühed kõvemad pähklid kiusuennetustöös näivad olevat just täiskasvanud ning nendega kaasas käivad müüdid ja käitumismustrid. Näiteks leidub nii lapsevanemate kui ka koolitöötajate hulgas neid, kes leiavad, et kiusamine ei tapa, vaid teeb tugevamaks, mistõttu polegi ennetamisega vaja vaeva näha. Või – kuna kiusamist on täiskasvanutel raske märgata – tekib tunne, et meie koolis, meie kogukonnas kiusamist ei olegi, mis sellest, et uuringud annavad mõista teisiti.

Samal ajal on täiskasvanuid, kes käsitlevad iga konflikti kiusamisena või – ka tegeliku kiusamisjuhtumi korral – nõuavad kiusajale enda meelest õiglast karistust, alustades vaiksest vabandusest ohvrile, lõpetades avaliku hurjutamise saatel koolist välja viskamisega.

Nii võib koolipere leida end olukorrast, et kiusujuhtumi lahendamisel pole osapoolteks enam lapsed, vaid nende vanemad, õpetajad ja koolijuht, võib-olla isegi kohalik või üleriigiline (sotsiaal)meedia, kes kõik toovad sinna oma tunded, õiglusjanu ja nägemuse võimalikust lahendusest, unustades laste heaolu ja soovid sootuks.

“Kui kiusamisest rääkida, siis nii rahvusvahelised uuringud kui ka kodumaised küsitlused viitavad pigem, et kiusamist jääb Eesti koolides õnneks aina vähemaks.”

2. juuni 2019 “Aktuaalses Kaameras” vahendas reporter Rene Kundla politsei tõdemust, et kuigi erinevaid vägivallaennetusprogramme on haridusasutustes erinevaid, on juhtumid justkui sagenenud. Kui kiusamisest rääkida, siis nii rahvusvahelised uuringud kui ka kodumaised küsitlused viitavad pigem, et kiusamist jääb Eesti koolides õnneks aina vähemaks.

Pigem võib öelda (ja sedagi õnneks!) et sagenenud on hoopis kiusamise märkamine, juhtumitesse sekkumine ning ka koolidel, lastel ja nende vanematel on tulnud juurde tubli tükk julgust küsida abi, sh politseilt, selmet mõelda ja öelda, et probleemi pole, või selmet püüda olukord kuidagi ära kannatada.

Mõista tuleb meil kõigil, et kiusamist lõpuni välja juurida ei ole võimalik. Küll aga on tõepoolest võimalik ennetada väga paljude juhtumite teket või peatada kiusamise kujunemist aastatepikkuseks traumeerivaks kogemuseks nii ohvrile kui ka tegelikult kogu klassile.

Selleks – nii ennetamiseks kui sekkumiseks – on olemas teadus- ja tõenduspõhised meetmed. Sealjuures on teadlaste hinnangul tõhusaimad praktikad ja põhimõtted just kooliülesed, tehes kiusamise vähendamisest ja juhtumite peatamisest meeskonnatöö ning hõlmates oskuste, hoiakute ja teadmiste kasvatamist nii laste, õpetajate kui ka lapsevanemate hulgas.

Rahvusvaheliselt üht tunnustatumat kiusuennetusprogrammi KiVa kasutas 2018/2019. õppeaastal Eesti koolidest ligi 15 protsenti.

Programmi levitamise käänulisel teel märkame, et ka professionaalsetel pedagoogidel, kõikenäinud koolijuhtidel või aastatepikkuse kogemusega haridusametnikel tuleb aeg-ajalt teha iseendaga tööd selleks, et aktsepteerida, et nemadki võivad vajada ja küsida abi – nii kaasaegselt teaduselt kui ka tõhusat tuge pakkuvatelt organisatsioonidelt ja inimestelt enda ümber.

Mõnikord teevad inimesed teineteisele haiget. Teevad kogemata ja teevad ka tahtlikult. Ja teevad aeg-ajalt ka siis, kui koolis on kasutusel kõige kaasaegsemad põhimõtted ja praktikad selliste tegemiste ärahoidmiseks. Teevad lapsed, teevad täiskasvanud, sealjuures lapsevanemadki.

Kui koolis on selliste juhtumite lahendamiseks väljaõppe saanud meeskond, kui paigas on põhimõtted vestlusteks ja kokkulepeteks, kui neid põhimõtteid järgitakse järjepidevalt ja pühendumisega, kui seda toetab omakorda järjepidev ennetustöö, igapäevaselt nähtavad väärtused ja kiusamisvastased hoiakud, ning kui igaks juhuks ka mõõdetakse kord aastas oma tehtava töö tulemusi, siis on võimalik märksa kiiremini ja tõhusamalt needki kiusujuhtumid lahendada.

 

Kolm palvet täiskasvanutele kodus, koolis, tänaval

Möödunud nädalatel ajakirjandussegi jõudnud juhtumite, samuti igal õppeaastal meieni küll e-posti, küll telefoni teel jõudvate juhtumite ning sotsiaal- ja tavameedias levivate uudiste ja kommentaaride põhjal on mul täiskasvanutele meie ümber kolm palvet. Kolm ülesannet, mida ongi ehk suvel, kui oma lastega veedetakse rohkem ühist aega, aga lapsed ise on koolikeskkonnast eemal, aega harjutada, harjutada, harjutada, et sügisel olla juba oluliselt osavam.

 

Esiteks

Ole hea, näita eeskuju. Pane tähele, mida ja kuidas kommenteerid virtuaalsetel veergudel või reaalses maailmas ühise kohvitassi taga oma tuttava, sõbra, partneriga. Kas räägite kedagi taga? Kirute pagulasi, erineva seksuaalsusega inimesi, eelmist või praegust valitsust? Peate plaani, kuidas sünnipäeval või kokkutulekul kedagi oma seltskonnast eemale tõrjuda?

Kuidas lahendad konflikte? Kas säilitad rahu või tõstad häält? Kas kordad vaid enda nägemust või annad võimaluse olla ära kuulatud ka teisele poolele? See kõik jääb ka lapsele külge, muutub tema väärtusruumiks ja käitumisoskusteks.

 

Teiseks

Kui lapsel on mure, võta teda tõsiselt. Mõnikord võib enne olla vaja mitut-setut katset, et tekitada või taastada usaldust. Mõnikord võib olla vaja üht-, teist- või kolmandat moodi täna-homme-ülehomme küsida, kuidas tal päriselt läheb. Ent kui ta viimaks räägib, et teda on kiusatud, või avaneb, et sulle kildhaaval poetada, et on ise kedagi kiusanud, siis võta aega ja kuula.

Just, kuula! Ära ise räägi (ega ka ülekuula). Küsi ja kuula, sõnasta ümber ja kuula, peegelda veel veidi ja kuula. Ning lahendusigi püüdke otsida koos.

Kui tunned, et ei oska last aidata, otsi abi! Materjale, kuidas last kiusamisjuhtumi korral toetada, mida silmas pidada, milliseid suhtlusvõtteid kasutada, leiab kasvõi Kiusamisvaba Kooli sihtasutuse kodulehelt.

 

Kolmandaks

Anna võimalus parandada meelt. Uuringud annavad põhjust väita, et enamik lapsi ja täiskasvanuidki mõistab tegelikult, et kiusamine, st endast mingil põhjusel nõrgemale tahtlikult ja korduvalt haiget tegemine on vale. Kui koolis, kodus, huviringis, kogukonnas, isegi töökollektiivis kerkib esile kiusamisjuhtum, tekib tihti ka tahtmine panna maksma tõde ja õigus ning seda sageli kiusaja karistamise kaudu.

Ometi võib tõsine karistus muuta kiusamise edaspidi hoopis varjatumaks, tekitada kättemaksusoovi ning muuta edaspidise läbikäimise laste või täiskasvanute vahel hoopis keerulisemaks.

Seetõttu võiks tekkinud juhtumite korral anda kiusanud osapoolele võimaluse käitumist parandada – ja enamasti seda ka tehakse, vajades oma käitumise muutmiseks samuti tuge.

 

Tuleks õppida kuulama

Kiusamist jääb Eesti koolides aegamööda vähemaks. Erinevad organisatsioonid, koolijuhid, õpetajad, ka õpilased ja lapsevanemad, vabakond, avalik- ja erasektorgi teevad järjepidevalt (koos)tööd selle nimel, et nii koolikeskkond kui ühiskond tervikuna võiks olla vaimselt ja füüsiliselt turvalisem iga lapse, iga inimese jaoks.

Et seda käänulist muutuste teed natukene kiiremini läbida, on tarvis, et täiskasvanud õpiksid paremini kuulama nii lapsi kui teineteist – ja nii jääksid ehk edaspidi aina harvemaks ka need olukorrad, kus tundub ainuvõimalik lahendus pöörduda ajakirjaniku poole või minna koolimajja… relvataolise esemega.

 

Arvamuslugu on ilmunud ERR veebilehel 6. juunil 2019
https://www.err.ee/949107/triin-toomesaar-koige-kovem-pahkel-kiusamise-ennetamisel-on-taiskasvanu

---

 

Triin Toomesaar räägib Tagasi Kooli e-külalistunnis, kuidas on võimalik klassis kiusamist vähendada. 

---

Ideekalendri töölehtede saamiseks täida registeerimisvorm järgneval lingil: Täida registreerimisvorm

Head sõbrad!

Öeldakse, et kui tahad sõbraga tülli minna, räägi temaga poliitikast. Selles vestluses on igal inimesel kindel nägemus, kuidas õieti üht riiki juhtima peab, nii et kõigil, aga eelkõige sellel inimesel endal, oleks siin hea elada. Fakt on see, et ükskõik kes võib istuda ministritoolil, kuid ikka võtta vastu suure hulga rahva silmis ebapopulaarseid otsuseid.

Ideekalendri veebruarikuu teema on poliitiline kultuur ja teadlikkus. Võtame vaatluse alla Eesti riigi ja siinse poliitkultuuri ning tänases postituses alustame algusest ehk kuidas kujunes välja Eesti riigi piir. Ülevaate riigipiiri kujunemisest annab Eesti rahvusatlase koostaja Taavi Pae.

Head lugemist!

---

 

Eesti piir ja selle kujunemine

Tekst: Taavi Pae, TÜ geograafia osakond, Eesti rahvusatlase koostaja

Eesti kuju on ilus. See on leidnud tee euromündile ja kasutuses mujalgi kujunduselemendina. Kunas ja kuidas seesugune Eesti kuju aga tekkis? Sellest annab hea ülevaate Eesti rahvusatlase Eesti piiri käsitlev peatükk. Sealt pärinevad ka siinesitatavad kaardid.

1917. aasta 12. aprillil andis Venemaa Ajutine Valitsus välja Eestimaa autonoomia määruse Eestimaa kubermangu administratiivse valitsuse ja kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta. Sellega liideti Liivimaa kubermangu Pärnu, Saare, Tartu, Viljandi ja Võru maakond Eestimaa kubermanguga ning praegu võime öelda, et tekkis haldusüksus, mis oma kujult sarnanes nüüdisaegse Eesti Vabariigiga. Piiri täpsustamiseks nägi seadus ette luua iseäraline lepituskomisjon. Kuigi tsaariaegses haldussüsteemis olid maakonnad enamasti rahvuspõhised, ei asetsenud maakonnapiir mitmes kohas siiski täpselt piki rahvuslikku jaotust. Piiri täpsustamiseks nägi seadus ette luua iseäraline lepituskomisjon, mida tegelikkuses ei juhtunud, sest saabumas olid keerulised ajad nii Eestile kui ka meie naabritele. Oktoobrirevolutsiooni järgne segadus ja esimese maailmasõja kestmine andsid Eesti riigile võimaluse kuulutada välja iseseisvus. 1918. aasta jaanuaris toimunud Maanõukogu vanematekogu ja maavalitsuse nõupidamistel koos teiste poliitiliste jõudude ja rahvusväeosadega jõuti seisukohale, et Eestimaa oma loomulikes piirides, milleks peeti Balti mere, Soome lahe, Narva jõe, Peipsi järve ja Lätimaa vahel asuvat ala, tuleb kuulutada iseseisvaks vabariigiks.

24. veebruaril 1918 kuulutatigi teatavasti välja Eesti Vabariik. Eesti iseseisvusmanifestist võime lugeda, et Eesti Vabariigi piiridesse kuuluvad Harjumaa, Läänemaa, Järvamaa, Virumaa ühes Narva linna ja tema ümbruskonnaga, Tartumaa, Võrumaa, Viljandimaa ja Pärnumaa ühes Läänemere saartega ‒ Saare-, Hiiu- ja Muhumaaga ja teistega, kus Eesti rahvas suures enamikus põliselt asumas. Kui maakonnapiiridega oli asi võrdlemisi selge, siis näiteks Narva linn ja tema ümbruskond on üsna umbmäärane määratlus. Siinkohal tasub lisada, et Narva linn ei olnud varem halduslikult kuulunud Eestimaa kubermangu alla. Ka määratlus „kus Eesti rahvas suures enamuses põliselt asumas“ on üsna üldsõnaline. Oli ju näiteks Peipsi taga samuti palju Eesti külasid ja ka setode asuala vajas piiriajamisel määratlemist. Ka lõunapiiri puhul polnud midagi selget, sest Valga maakonda, mis suuremas osas jäi linnast lõuna suunas, kuulusid Valga linna läheduses ka mitmed eestlastega asustatud alad, kuid Valga maakonda eelmainitud maakonnanimedes ei mainita. Omaette küsimus oli veel Ruhnu saar. 3. märtsil 1918 sõlmisid Venemaa ja Saksamaa koos liitlastega Brest-Litovskis rahulepingu, mille järgi määrati piir Venemaa ja Saksamaa jällegi üldsõnaliselt piki Narva jõge ning üle Peipsi ja Pihkva järve.

Kui 1918. aastal lahkusid Eestist saksa väed, pidas Eesti Vabariik rahulepingu-järgset piiri riigipiiriks. Lahkuvate Saksa vägede järel tungis Eestisse Punaarmee ning järgneva aasta jooksul sõltus Eesti-Vene piir otseselt sõjategevusest. 4. juunil 1919 võttis Asutav Kogu vastu Eesti Vabariigi ajutise põhiseaduse, milles öeldi, et Eesti Vabariigi piiridesse kuulub mh Virumaa ühes Narva linna ja ümbruskonnaga, samas märgiti, et lõplik piiride kindlaks määramine toimub rahvusvaheliste lepingutega. Pärast rinde kandumist Venemaa aladele esitati mitmeid piirikavasid, mis lähtusid just rindejoonest ning hõlmasid ka alasid ida pool Peipsi järve. Siiski olid need enamasti vaid taotlused ja tõsisemad piiriläbirääkimised algasid koos Eesti-Vene rahuläbirääkimisega 17.–18. septembril 1919 Pihkvas ning lõppesid 2. veebruaril 1920 Tartus rahuleppe sõlmimisega. Rahulepingu suurimaks probleemiks tõusiski piiriküsimus. Lõplik kompromiss saavutati 1919. aasta viimastel päevadel. Üldjoontes kujunes Eesti ja Vene maismaapiiriks rahulepingu põhjal enam-vähem Eesti vägede asukoha üldjoon Vabadussõja lõpul. Ka Läti Vabariigiga toimusid Eestil pingelised piiriläbirääkimised, mille keskmes oli kahtlemata Valga kui raudteesõlme saatus. Tagantjärele võime tõdeda, et riigipiir suudeti kujundada üsna etnilist rada pidi.

Siiski toimus lõunapiiril ka üks huvitav muutus alles 1924. aastal. Nimelt jäi algselt Eesti-Läti piiriajamiselt Eesti koosseisu Pedetsi kant (Kudepi mõisa ümbrus Laura valla lõunaosas), olles Eesti Vabariigi läbi aegade kõige lõunapoolsemaks kohaks. See erinevus torkab silma paljudel 1920. aastate alguses koostatud kaartidel. Kompenseerimaks piiripingeid mujal, anti see valdavalt venelastega asustatud ala 1924. aastal üle Lätile. Meie praegune piirikontuur tekkis aga vahetult pärast teise maailmasõja lõppu, kui Narva jõe tagused alad ja suur osa Petserimaast haarati Vene NFSV haldusalasse. Väiksemaid piirimuudatusi tooks Eesti ja Venemaa vahelise piirilepingu jõustumine. 2014. aastal allkirjastatud piirileping ei ole jõustunud, oodates mõlema riigi parlamendis ratifitseerimist.

---

 

1922. aastal August Tammekannu koostatud kaart, kus on määratud noore vabariigi piiride pikkus. Kaardi kaguosas torkab silma väljasopistus lõuna suunas. See anti 1924. aastal Lätile.

---

 

Eesti rahvusatlase piire, äärmus- ja keskpunkte käsitlev kaart.

---

 

Ideekalendri töölehtede saamiseks täida registeerimisvorm järgneval lingil: Täida registreerimisvorm