Mauruse kliendipäevad septembris ja oktoobris 2019

Head sõbrad!

Ka sel sügisel ootame teid kõiki Mauruse kliendipäevadele. Meie paber- ja digimaterjalide hulgas on nii mõnusat äratundmisrõõmu kui ka uudiseid. Osalemine on tasuta ja registreerumine avatud. 

REGISTREERI ENNAST SIIN!

Kohtumiseni kliendipäeval!
 
Küsige julgesti lisainfot anneli@kirjastusmaurus.ee või telefonil 5216 959 (Anneli Pilliroog)
 

Kuupäev

Kellaaeg

Kliendipäev

Toimumise koht

10. september 2019

12.00–15.00

Jõgeva ja Jõgevamaa

Jõgeva Kultuurikeskus
(Aia 6, Jõgeva)

11. september 2019

12.00–15.00

Tartu ja Tartumaa

AHHAA keskus, Apollo saal
(Sadama 1, Tartu)

12. september 2019

12.00–15.00

Tallinn ja Harjumaa

Tallinna Ülikool, Mare maja
(Uus-Sadama 5, Tallinn)

15. oktoober 2019

12.00–15.00

Rapla ja Raplamaa

Rapla Keskraamatukogu
(Lasteaia 5, Rapla)

16. oktoober 2019

12.00–15.00

Paide ja Järvamaa

Ajakeskus Wittenstein
(Veski 11, Paide)

17. oktoober 2019

12.00–15.00

Pärnu ja Pärnumaa

Pärnu Keskraamatukogu
(Akadeemia 3, Pärnu)

21. oktoober 2019

12.00–15.00

Rakvere ja Lääne-Virumaa

Hotell Wesenbergh
(Tallinna 25, Rakvere)

22. oktoober 2019

12.00–15.00

Haapsalu ja Läänemaa

Haapsalu Kultuurikeskus
(Posti 3, Haapsalu)

23. oktoober 2019

12.00–15.00

Viljandi ja Viljandimaa

Hotell Centrum
(Tallinna 24, Viljandi)

25. oktoober 2019

12.00–15.00

Võru ja Võrumaa

Võrumaa Keskraamatukogu
(Jüri 54, Võru)

Maurus meedias. Toomas Hiio mõtteid ajaloo õpetamisest gümnaasiumis

Seoses gümnaasiumi lähiajaloo õpiku II osa ilmumisega, mõtiskles õpiku autor Toomas Hiio 21. septembri Õpetajate Lehes ajaloo õpetamise teemadel. Avaldame siin artikli täies mahus. 


Mõni ääremärkus ajaloo õpetamisest gümnaasiumis

Teksti autor: Toomas Hiio, ilmunud Õpetajate Lehes, 21. septembril 2018

Pean alustama sellest, et ma ei ole kunagi õpetaja olnud, sest 1991. aastal lõpetasin õigusajaloo eriprogrammi järgi, mis võimaldas viilida õpetajakoolitusest koos kooli- ja pioneerilaagripraktikaga. Mõni aasta tagasi tehti mulle ettepanek koostada gümnaasiumi ajalooõpiku käsikiri. Muidugi mitte üksi, ikka koos kogenud ajalooõpetajaga. Nüüd siis, endiselt võhikuna ajaloo õpetamise praktika vallas, kirjutangi seda artiklit.

Ajalugu nagu iga teadus peab aitama inimesel ja ühiskonnal leida paljude valikute seast need õiged ja langetada pädeva otsuse. Ajaloo tähtsus koolis on kahanenud, sest ajalooeksam ei ole enam eeldus, mis aitab end vinnata haridusredeli järgmisele pulgale. Sellest on kahju. Ilma ajaloota ei saa hakkama isegi Euroopa Liit, mis kanoniseerib oma asutajaid ja tähistab ümmargusi tähtpäevi. Kuid ka ajaloo ületähtsustamine on toonud kaasa raskeid tagajärgi, kui ajalugu ei käsitata teaduslikul uurimistööl põhineva distsipliini, vaid ainuüksi loona, mis on riigi ja rahva identiteedi, nn mälupoliitika ja suhtekorralduse tööriist. Ajalugu osutab seaduspärasustele, mis on inimkonda saatnud, ja on sellisena vajalik, isegi kui neid vigu mõnikord korratakse. Ajalugu on mõneti teistsugune teadus kui loodus- ja täppisteadused, kus revolutsiooniline idee võib tabada uurijat isegi enne 30. eluaastat. Ajalugu põhineb lugemusel ja suure lugemuse saavutamine võtab aega. Praegune aeg ei ole lugemise aeg, sest meie tähelepanu pärast võistlevad tooted, mis on enamasti mõeldud meele lahutamiseks. Kuid aeg-ajalt võiks tõmmata hinge ja mõelda, millega me õieti oma päevi ja öid ühismeedias või teleri ees surma poole veeretame. Õpetajagi on inimene ja õpetussõna „käige minu sõnade, mitte tegude järgi“ on praegu sama raske kehtestada, kui oli mõnel libastuma kippunud kirikuõpetajal sajand ja rohkem tagasi. Pisut laiemas plaanis võib isegi õnnetu armastuse võidukäiku põhjendada vähese lugemusega – sest millest muust suur osa kirjandusest ikka kirjutab kui õnnetu armastuse juhtumeist. Samuti nagu äpardustest selles vallas säästab lugemus, aitab ajaloo tundmine vältida vigu laiemas plaanis.

Eestil ei ole ametlikku ajalugu ning ajalooõpikud kirjastatakse kirjastuste ja autorite vabas konkurentsis ja koostöös selleks seatud ja kutsutud haridusametnikega. See on hea, sest iga teadus, ka ajalooteadus, on väideldav. Väitluse faktid ja argumendid peavad vastama teadusliku uurimistöö kaasaegsetele tulemustele. Kui ajalooõpikuid kirjastaks ainult näiteks mõni Eesti Rahvuskirjastus, kehtestuks neis õpikuis peagi ainus ja õige ametlik ajalookäsitus. Kuna Eestil aga ametlik ajalugu puudub, õpetatakse meil ajalugu tänapäevani välja. Seevastu paljudes Euroopa maades, kus poliitika eri osaliste lähiajalookäsitus oli väga erinev, lõpetati veel meie sajandi alguseski ajalooõpetus näiteks Teise maailmasõjaga. Eestis seda muret pole: seaduski on sätestanud muu hulgas, et „õpilane teab, kes olid Ronald Reagan, Mihhail Gorbatšov, Boriss Jeltsin, Arnold Rüütel, Lennart Meri, Edgar Savisaar ja Mart Laar, ning iseloomustab nende tegevust.“ Ilma valehäbi ja poliithirmudeta suunavad õpikuülesanded õpilasi arutlema päevakajaliste küsimuste, aga ka teemade üle, millega maailma helgemad pead on aastakümneid või sajandeidki hädas olnud.

Peaaegu iga asi on mingil määral inertne. Ei ole teisiti ka ajalooõpetusega. Autori ja kirjastaja jaoks on lihtsam vanast õpikust kopeeritud ja kleebitud teksti siit-sealt värskendada ja uue aastanumbriga trükikotta saata kui päris uut kirjutama hakata. Ka õpetaja ei jaksa igal aastal uusi lisaõppevahendeid valmistada. Kuid muutuvas maailmas muutuvad ka teadmised, mida õpilane ajalootunnis omandada võiks. Kui Pipil ei olnud vaja õppida, mis oli Portugali pealinn, sest ta oli isaga Lissabonis käinud, siis tänapäeval on selliseid Pipisid terve klassitäis. Aga näitel on ka teine pool, sest lapsena Lissabonis käimine ei pruugi anda aimu sellest, kuidas Portugalist on saanud nüüdne Portugal. Praegu leidub palju võhiklikkust Portugali, aga ka Kreeka, Läti, Soome, Rootsi ja paljude teiste riikide mineviku ja tänapäeva osas. Kuna teadmisi pole piisavalt, tulevad kergelt üldistused alates lõunaeurooplaste võlgu elamise hurjutamisest ning lõpetades Soome ja Rootsi tõrksusega NATOga liitumisel. Aga õppekava pole kummist ja seetõttu ei ole ka naaberriikide ajaloost tunnis palju juttu. Endiselt on suur rõhk NSV Liidu ja USA ning rahvusvaheliste suhete ajalool. See on 30 aasta taguse kahepooluselise maailmakorralduse pärand, kui ida- ja läänebloki vastasseisus pidi selguma sotsialistliku ühiskonnakorralduse vääramatu paremus. Selle sajandi alguses haagiti sellega totalitarismi ja diktatuuride massiivne käsitlus, mis aitab näidata, kuidas asjad võisid veel hiljuti minna väga halvasti. Kuid halvasti läheb mõnel pool jätkuvalt, pisut meie kokkutõmbuva õhtumaa vaatealast kaugemal, ning enam ei põhjusta seda ainult kas natsism või kommunism. Ometigi kas siis inertsist või mugavusest seda ikka ja jälle kiputakse väitma.

Ajalootund valmistab õpilasi ette maailma jaoks, milles neil tuleb lähema veerandsajandi jooksul elada. Hiina, India, USA, Indoneesia, Brasilia, Pakistan, Nigeeria, Bangladesh, Venemaa, Mehhiko, Jaapan, Etioopia, Filipiinid, Egiptus, Vietnam, Kongo, Saksamaa, Iraan, Türgi ja Tai – need on praegu maailma 20 kõige suurema rahvaarvuga riiki. Rahvarohkus ei ole lihtsalt suur hulk inimesi, vaid see on ka majanduse ja rahvusvahelise mõju potentsiaal, mis sageli ka realiseeritakse. Kui palju on selles loetelus riike, mille lähema ja kaugema mineviku kohta gümnaasiumiõpilane ajalootunnis kuuleb? Sedasama võib küsida ka Euroopa Liidu ja NATO liikmesriikide kohta.

“Lotte õppekomplekt paneb õpetajad lastega mängima” Järva Teataja 05.10. 2017

Ilmunud Järva Teatajas 05.10. 2017, autor Anne Põder

Eelmisel reedel Paide Vallitornis kokku saanud algklassiõpetajad said häid mõtteid nüüdisaegse õpikäsituse kohta kirjastuse Maurus välja antud Lotte esimeste klasside õppekomplekti põhjal.

Õppepäevale oli kogunenud üle 20 õpetaja Järvamaalt ja mujalt. Jõgevamaalt Tormast tulnud õpetaja Barbara Laul ütles, et Lotte õppekomplekt on lapsesõbralik ja rõõmus. «Kasutan seda oma töös ja sain õpikute autoritelt häid mõtteid, kuidas lastele tarkusi veelgi põnevamalt ja mängulisemalt edasi anda,» lausus ta.

Laulu meelest ei tohiks kool ja esimeses klassis õpitav lasteaiast kooli tulnud lapsi ära ehmatada. «Lapsepõlv võiks ju koolis veel ikka edasi kesta ja õppimine tunduda toreda lustliku tegevusena,» selgitas ta. «Just sellest seisukohast ongi Lotte õppekomplekt õpetajatele tänuväärne abiline.»

Õppepäeva korraldada aidanud Paide ühisgümnaasiumi klassiõpetaja Heli Prii, kes on ühtlasi Lotte aabitsa kaasautor, ütles, et kogu õppekomplekt soodustab koos tegutsemist ja kogemist, üksteisega arvestamist, rõõmu ja eduelamusi. «Sama sõnavara ja temaatikat kasutades õpib laps terviklikku maailmapilti tajuma,» sõnas ta.

Lotte õppekomplekti teeb eriliseks seegi, et õppimist toetavad rollimängud, mitmesugused aktiivõppe meetodid, käelised tegevused ja mõttemängud. «Püüdsimegi komplekti kasutavatele õpetajatele edasi anda mõtteid, kuidas tunnid lastele võimalikult huvitavaks muuta ja õpetaja laste tähelepanu pälviks,» lausus Prii.

Lotte õppekomplekti loomisele on Heli Prii kõrval Järvamaa õpetajatest kaasa aidanud ka Paide ühisgümnaasiumi endine õpetaja Maarika Männil (loodusõpetus), Albu põhikooli õpetaja Mare Kabel (matemaatika) ja Paide ühisgümnaasiumi klassiõpetaja Eve Krais (eesti keel). Kõik neli õpetajat olid kolleegidele ka häid mõtteid ja praktilisi näpunäiteid jagamas.

Maarika Männil viis läbi õuesõppetunnid ja innustas õpetajaid tundideks looduslikke materjale koguma. Ta näitas mänge, mille kaudu lastele loodust tutvustada ja panna nad aru saama materjalidest, mida meie ümber leidub.

Lotte õppekomplekti välja andnud kirjastuse Maurus juhataja Peep Pajumäe ütles, et 2016. aastal ilmunud Lotte esimeste klasside õppekomplekti kasutab järjest rohkem koole. «Tagasiside on olnud hea ja et ka sel sügisel tuli uusi kasutajaid juurde, siis käimegi mööda Eestit ning anname komplekti kasutamiseks ideid,» selgitas ta.

Pajumäe loodab, et Lotte õppematerjalid muutuvad veelgi menukamaks ja nende kasutajate ring laieneb. «Kõige rohkem võidavad sellest kindlasti lapsed, kelle koolitunnid on Lotte muinasjutu tegelaste abiga lõbusad, mängulised ja huvitavad,» ütles ta.

E-õpiku kasutamise rõõmude ja murede üle arutlevad “Praktilise eesti keele” koolitusel osalenud õpetajad ja õpilased

10. mail korraldas kirjastus Maurus Tartu Ülikooli haridusuuenduskeskuses e-õpiku „Praktiline eesti keel“ näidistunniga koolituse, kus arutlesime koos õpetajate ja näidistunnis osalenud Nõo Reaalgümnaasiumi 11. klassi õpilastega e-õpiku kasutuselevõtu võlude ja valude üle. Otsisime e-õpiku erinevaid kasutusvõimalusi, nende eeliseid ja puudusi ning püüdsime välja mõelda, missugust abi vajaksid õpetajad selleks, et osata ja julgeda rohkem digimaterjale kasutada. Sellised olid õpetajate ja õpilaste arvamused.

Kuidas e-õpikut koolis kasutada?

Kõige mugavam on kasutada kooli tahvelarvuteid. Sel juhul saab õpilane tunnis õpetaja juhiste järgi materjale lugeda ja otsida ning erinevaid ülesandeid lahendada. Kuid see pole sugugi ainus võimalus ning seda ei pea tegema igas tunnis. Õpetaja võib kombineerida traditsioonilisi loenguid või praktilisi harjutusi e-õpiku tundidega, mis võivad toimuda näiteks arvutiklassis, e-õpikut võib kasutada õpitu kinnistamiseks kodus, õpilased võivad kasutada oma isiklikke seadmeid – e-õpikud toimivad hästi ka nutitelefonis. E-õpikust on kasu ka siis, kui õpetaja seal leiduvaid materjale lihtsalt projektori abil klassile näitab ning kasutab seda kui lisamaterjalide panka.

Mis on e-õpiku eelised võrreldes paberõpikuga?

E-õpikut on võimalik pidevalt muuta ja kaasajastada, seega on see eriti sobiv näiteks meediaõpetuse, infootsingu ja keeleabi allikate käsitlemisel. Mauruse digimaterjalide korrashoiu eest vastutab digitoimetaja, kes jälgib, et materjal oleks ajakohane. Tänu e-õpikutele on õpilase koolikott kergem ning kulub vähem paberit. Õpilasel on ligipääs kogu gümnaasiumi materjalile pidevalt käeulatuses, ta saab seal kerge vaevaga (ctrl+F) liikuda ja vajalikku infot leida. Samuti saab ta oma teadmisi testide abil kohe kontrollida, erinevate linkide abil seoseid luua ja lisamaterjali otsida. Paljude noorte jaoks on liikuval ekraanil kuvatud materjal ka põnevam ja motiveerib õppima. Pikemas perspektiivis on digiõpikud koolile oluliselt odavamad kui paberõpikud.

Mis on e-õpiku puudused? Mis võib selle kasutuselevõttu takistada?

Kindlasti ei tähenda digimaterjalide kasutuselevõtt paberraamatute kadumist. Noored tõid välja, et suur osa nende ajast kulub niikuinii nutiseadmetes ja on väga tore, kui koolitunnis kasutatakse muid vahendeid. E-õpik võimaldab kergemini spikerdada, samuti on nutiseadme abil võimalik leida palju erinevaid ajaveetmisvõimalusi, mis võivad õppimist segada. Õpetajal on keeruline saada ülevaadet, kas õpilased tõesti alati ja ainult õppimisega tegelevad. Esialgu on seadmete soetamine koolile kulukas, need rikuvad silmi ning võivad puruneda. Digiõpikute kasutuselevõttu võivad lisaks tehnoloogia puudumisele takistada vähesed oskused, e-õpikute vilets tehniline tase ning ennekõike hirm ja e-õppe traditsiooni puudumine. Õpetajad on tihti tööga ülekoormatud ja uute vahendite tundmaõppimine on väga energiakulukas.

Millist abi on õpetajal vaja, et alustada e-õpiku kasutamist?

Kindlasti sõltub see konkreetsest õpetajast ja tema senistest kogemustest. Detailne juhendmaterjal ja n-ö õpetajaraamat on kindlasti suureks abiks, samuti (näidistunniga) koolitused ja IT-õpetaja abi. Kõige rohkem on õpetajatel abi õpilastest – nende entusiasm motiveerib õpetajat uusi vahendeid katsetama ja nad saavad õpetajat klassiruumis tehnikaga aidata. Digimaterjal peab olema ülesehituselt lihtne ja kasutajasõbralik ning olema ilma tehniliste probleemideta pidevalt kättesaadav.

***

Kirjastus Maurus on väga tänulik koolitusel osalejatele – saadud tagasiside on hindamatu! Sarnaseid näidistunniga koolitusi on uuel õppeaastal plaanis teisigi, samuti avaldame õige pea ka näidistunni videomaterjali. E-õpik “Praktiline eesti keel” asub siin, loe ka õpiku tutvustust.