Ideekalendri 53. nädal. Õppimine Hiina kultuuriruumis

Lisas ,

Head sõbrad!

Kooliaasta on jõudnud lõpusirgele ning abiturientidel on esimene riigieksamgi tehtud. Eesti keele eksam on esimene iga-aastane märk koolilõpu pingetest, mis vähem kui paari kuu pärast kergendava kulminatsioonini jõuavad. Eesti riigis on haridussüsteem üsna sarnane teiste Euroopa riikidega. Teatavaid kultuurilisi erinevusi muidugi on, aga üldiselt oleme me osa eurooplastest ning seega võrdlemisi sarnase kuvandiga.

Küll aga on haridus ja õppimine teistsugune kaugemates maades. Näiteks maailma rahvarohkeimas riigis Hiinas on koolielu võrreldes Euroopaga paljuski erinev. Range kord, distsipliin, raamidesse surutud materjal ning vahel lausa keelebarjäärist tingitud kuiv tuupimine iseloomustavad Hiina haridussüsteemi üsna hästi. See on kahtlemata põnev uurimisvaldkond, kuigi meile võivad nii mõnedki sealsed kombed kummalisena tunduda.

Aprillikuu Ideekalender võtab tänasega konspekteerimise teema kokku ning selle nädala postituses annabki ülevaate Hiina koolisüsteemist Frank Jüris, kes on Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudis Hiina uuringute külalislektor. Franki intervjueeris Mauruse sotsiaalainete toimetaja Margo Roasto.

Head lugemist!

 

Intervjuu Frank Jürisega

Intervjueeris Margo Roasto, kirjastus Mauruse sotsiaalainete toimetaja

Frank Jüris on Hiina uuringute külalislektor Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudis. Ta on õppinud Tallinna ja Tartu ülikoolis ning Taiwani Riiklikus Chengchi ülikoolis. Õpetaja ja õppejõuna on Frank töötanud nii Eestis, Hiinas kui ka Myanmaris. Vestlesime Frankiga õpetamisest ja õppimisest, Hiina haridussüsteemist ja paljust muust huvitavast.

Millal sa alustasid hiina keele ja kultuuri tundmaõppimist?

Hiina keelega hakkasin tegelema kaitseväes ajateenistuses 2006. aastal, kui kaplan Meelis Rosma laenas mulle esimese hiina keele õpiku. 2007. aastal astusin Tallinna ülikooli ja seal hakkasin hiina keelt põhjalikumalt õppima. Huvi hiina kultuuri vastu tekkis aga juba põhikoolis ja gümnaasiumis. Juba siis lugesin eesti keeles ilmunud idamaade filosoofilisi tekste.

Kas sa oled hiina keele õppimisel kasutanud mõnda kindlat meetodit?

Nagu keeleõppes üldiselt, on ka hiina keele õppimisel tähtis pidev kordamine. Hiina keele puhul on eriline see, et tuleb ka palju läbi kirjutada. Hiina märgid on küllaltki keerulised ja nende õppimisel tuleb neid korduvalt läbi kirjutada. Mäletan, et ülikooli ajal sai üsna mitu vihikut hiina keele kirjamärke täis kirjutatud. Igat märki tuli harjutada mitu rida, et see kinnistuks. Kordamine on tähtis. Tallinna ülikoolis oli õnneks esmaspäevast reedeni iga päev hiina keele tund. Loomulikult on ka keele kuulamine oluline. Kuulamise harjutamiseks vaatasin Hiina filme.

Kui kaua võttis aega, kuni sa kuulates hakkasid hiina keelest aru saama?

Päris kaua. Kaks või kolm aastat. Oleneb, kui raske film oli. Mõnest filmist ei saa siiani aru (naerab).

Kas oled kasutanud ka veebis kättesaadavaid keeleõppe programme?

Kui alustasin õpinguid, siis ei olnud nutitelefonid veel levinud. Tänapäeval kasutan telefonis elektroonilist Pleco sõnaraamatut, mis võimaldab ka märke joonistada. Samuti kasutan nn flash-kaartide rakendusi. Eriti kasulikud on need ühistranspordis, et sõidu ajal märke korrata. Internetis on kättesaadavad mitmed sõnaraamatuid. Eriti head on sellised sõnaraamatud, mis selgitavad ka hiina märkide etümoloogiat, nende kujunemislugu.

Kus sa oled õpetajana töötanud?

Eestis, Hiinas ja Myanmaris. Esimesel korral Hiinasse sõites läksingi sinna õpetama. Hiina mõõtkavas väikeses Tallinna suuruses linnas töötasin lasteaias inglise keele õpetajana. Hiljem Shanghais õppides õpetasin interneti vahendusel inglise keelt noortele üle kogu Hiina.

Viimase kogemuse õpetajana sain Myanmaris. Seal aitasin Mondo Eesti kohaliku partnerorganisatsiooni CREDi meeskonnal inglise keele taset tõsta. Samuti õpetasin Myanmaris Ott Ojametsa õpiku „First method: languages“ („Esimene meetod: keeled“) individuaalõppe meetodi põhjal sealsetele noortele inglise keelt. Selle meetodi järgi tuleb esmalt õppida selgeks sada kõige tihemini keeles kasutatavat sõna ja siis hakata lugema ajalehtede või ajakirjade artikleid, mis sind huvitavad. Keele õppimine ei tohiks olla tüütu kohustus. Selle meetodi puhul loed ainult neid artikleid, mis sind ennast huvitavad. Alguses ei saa kõigist sõnadest aru, kuid sõnavara kasvades saad artiklite mõttest aru ja see ongi tähtis.

Milliseid Hiina haridusesüsteemile iseloomulikke tunnuseid oskad oma õpetajakogemuse põhjal välja tuua?

Hiinas rahvaarv on väga suur – 1,4 miljardit. Sellest tulenevalt on konkurents tohutu. Ühiskonnas käib pidev võistlus selle nimel, et lapsed saaksid hea hariduse ja hiljem hea töökoha. Seetõttu on Hiinas lastel juba lasteaiast alates väga suur pinge peal. Hiinas on eliitkoolide kõrval ka eliitlasteaiad.

Ülikoolide sisseastumiseksamid on muidugi kõige suurem pinge, mida üks hiinlane oma elus üldse tunneb. Ainult 3–4 protsenti koolilõpetajatest saab sisse kõige parematesse ülikoolidesse. Kui sa aga pääsed parimatesse ülikoolidesse, siis on sulle tulevikus tagatud ka hea töökoht. Parimates ülikoolides kujuneb üliõpilase suhtlusringkonnaks Hiina eliit. Seetõttu pingutatakse eliiti pääsemise nimel juba maast madalast.

Milliseid kogemusi omandasid õpetajana Myanmaris?

Myanmaris elasin piirkonnas, kus enamuse moodustab šani vähemusrahvus. Selles piirkonnas on riigikeel birma keel, aga šanide kodune keel on šani keel. Koolides on õppekeeleks birma keel, mida paljud šanid ei oska, mistõttu šani noored õpivad lihtsalt õpikuid pähe. Mondo Eesti partnerorganisatsioon CRED pakub šani noortele täienduskursusi, kus seletatakse lahti birmakeelsed õpikud, et noored nendest ka tõesti aru saaksid. Eksamitel kontrollitakse noorte teadmisi aga ikka birma keeles.

Kuidas paistab tavalisele hiinlasele Euroopa?

Tavalisele hiinlasele Euroopa ei paistagi (naerab). Kui sa kõnnid Hiinas ringi ja ütled, et oled pärit Eestist, siis küsitakse, et kas see Eesti asub Ameerikas. Hiina on suurriik, nad ise nimetavad end keskriigiks. Suurriigina peavad nad tähtsaks üksnes teisi suurriike. Väiksemateks riikideks killustunud Euroopa ei tundu hiinlastele võrdväärne partner. Nende jaoks on võrdne partner ja konkurent, aga mõneti ka eeskuju vaid Ameerika Ühendriigid.

Kas Hiina kooliprogrammis on ka Euroopa ajalugu ja kultuur? 

Küsin vastu, et palju õpetatakse Eesti koolides Hiina ajalugu?

Väga vähe…

No näed. Hiina koolides õpetatakse ikka Hiina ajalugu ja seda on neil mitutuhat aastat. Euroopa riikide ajaloost tuleb seal juttu koloniaalajastu kontekstis. Hiina oli 19. sajandil Euroopa koloniaalimpeeriumide mõjuväljas, ja seda perioodi nimetavad hiinlased alanduse ajajärguks. See periood on ka tagantjärele hiinlaste jaoks alandav, sest nende jaoks on arusaamatu, kuidas sai nii olla, et tuhandeid aastaid kestnud Hiina tsivilisatsiooni suutsid alla suruda Euroopa koloniaalvõimud.

Hiljuti Postimehes avaldatud artiklis kirjutasid Hiina klassiruumis valitsevast raudsest distsipliinist. Kas oled seda distsipliini Hiinas ka ise kogenud?

Hiinas õpetatakse maast madalast, et vanemaid inimesi tuleb austada. Hea Hiina laps kuulab oma vanemate sõna hilise eani ja harv pole juhus, et gümnaasiumi lõpus langetavad vanemad lapse eest karjäärivaliku, mida ja kuhu õppima minna. Vanemate austamist ja neile kuuletumist tähistatakse kirjamärgiga xiao 孝, mille eestikeelne tõlkevaste on pojalikkus. Hiina kirjamärk jiao 教 – õpetama – koosneb pojalikkusest ja märgist pu 攴, mis tähendab lööma. Sellistes tingimustes ei saa juttugi olla distsipliini puudumisest (naerab). Olen selle kohta oma abikaasalt küsinud ja ta on kinnitanud, et tahvlikeppi ja joonlauda ei kasuta Taiwani õpetajad ainult sihtotstarbe kohaselt. Tänapäeval on Hiinas ühe lapse poliitika tõttu tekkinud olukord, kus pere ainukest last ümmardatakse nagu väikest keisrit ja sellest tulenevalt on sealgi probleeme distsipliiniga. Õpetaja autoriteet on ühiskonnas siiski endiselt kõrge, sest terve pere tulevik sõltub olematute sotsiaalsete garantiide tõttu peaasjalikult lapse edukusest hariduskadalipu läbimisel.

Kas see distsipliin soosib õpilasi oma arvamust avaldama või pigem mitte?

Läänelik mudel, kus kutsutakse õpilasi üles oma arvamust avaldama, ei küsi, kas need arvamused põhinevad faktidel ja analüüsil või mitte. Leian, et arvamust tuleb avaldada, seda tuleb soosida, aga see arvamus peab olema sisuline. Ma ei idealiseeri pähetuupimise meetodit, mida Aasias viljeletakse, aga Aasiast pärit õpilased saavutavaid ka rahvusvahelises võrdluses sageli häid tulemusi, sest päheõpitud faktidel põhinevad arvamused või analüüsid on sageli palju põhjalikumad.

Eespool viidatud artiklis kirjeldad Hiina haridussüsteemi kui tulemuspõhist õppesüsteemi. Mis on sellise tulemuspõhise õppesüsteemi plussid ja miinused?

Suur miinus on tohutu pinge, mis algab juba lasteaias. Iga õpilane lasteaias ja hiljem koolis teab, kes on klassi esimene, kes on teine ja nii kõikides õppeainetes.

Koostatakse pingeread?

Just. Pingeread. Kõik teavad, kes sai mis eksamil, kuipalju punkte. Pinge mõttes on see tohutu koormus, aga samas see ei tekita valet arusaama. Kui läänemaailm on läinud seda teed, et vahet pole, mitmes sa oled, kõik saavad medali, kõik on tublid, siis see ei anna ausat tagasisidet tulemuse kohta. Kui kõiki ühe vitsaga hinnatakse, siis see ei motiveeri pingutama. Kui kõik on esimesed, siis ei ole keegi esimene. Hiljem tööturul, kus hinnatakse sinu tulemuslikkust, sinu võimekust, siis kõik ei saa ju medalit.

Teisalt jälle – kui vaatame Hiina ühiskonda tervikuna, siis need, kes sooritavad PISA testides häid tulemusi, on rannikualade arenenud piirkondadest pärit lapsed. Nad on pärit piirkonnast, kus on paremad tingimused. Maapiirkondadest seevastu saab sajast koolilõpetajast seitse ülikooli. Haridussüsteemist väljalangemine on seal väga suur. Põhikoolist gümnaasiumi pääsevad vähesed. Miks? Sest vanemad teenivad linnades raha ja lapsed on sageli harimatute ja kirjaoskamatute vanavanemate kasvatada.

Kui sa nüüd ise ülikoolis õpetad, siis kuidas sa innustad üliõpilasi õppima?

Kõige paremini õpetab huvi. Kui õpetajal endal on teema vastu huvi, siis nakatab see ka õpilasi. Ka oma tudengitele proovin leida sellist lisamaterjali, mis kaudselt haakub teemaga ja on huvitavaks lisalugemiseks. Näiteks Hiina ajaloo mõistmiseks soovitan lugeda Yu Hua esseede kogumikku „China in Ten Words“, mis annab hea ülevaate Hiina ühiskonna valupunktidest tänapäeval. Üldiselt soovitangi võõra kultuuri tundmaõppimiseks lugeda või kuulata inimeste isiklikke lugusid, sest tihtipeale jäävad meile just lood hästi meelde.

Täiendavaks lugemiseks