Rühmatöö kui meetodi populaarsus õppetöös on oluliselt tõusnud seoses nüüdisaegse õpikäsituse kasutuselevõtu ja sotsiaalsete pädevuste arendamise nõudega riiklikus õppekavas. Ometi pole see kontseptsioonina kuigi uus ja koostöise õppimise tähtsust rõhutatakse pedagoogika-alases kirjanduses juba pikka aega. Missugune on grupitöö mõju õpilase arengule ja milliseid näpunäiteid annavad teaduslikud käsitlused?

Heino Liimets on oma 1976. aastal välja antud raamatus „Rühmatöö tunnis“ rühmatööd defineerinud kui õppetegevuse vormi, kus klass jaguneb 3–8liikmelisteks rühmadeks, millele on antud üks ühine ülesanne. Rühm kehtestab omavahelise suhtlemise normid ja planeerib ühiselt ülesande täitmise, vastutades ka tulemuse eest koos. Liimets peab rühmatööd koolipraktikas väga oluliseks, sest see mõjutab ja seob teisi õppimise vorme (individuaal- ja frontaaltöö) ning võimaldab õppimisest luua organiseeritud tervikut, kus erinevad õppemeetodid teineteist täiendavad. See tähendab, et rühmatöö ei asenda kumbagi teist õppevormi, pigem on ka neid väga hädasti vaja, et rühmatöö saaks täita oma eesmärke. Sellisena aitab rühmatöö arendada õpilase eneseregulatsioonivõimet, tugevdada õpilaskollektiivi, kujundada positiivset suhtumist õppimisse ja valmistada õpilast ette suhtlemiseks.

Liimets soovitab õpetajal rühmade komplekteerimisel arvestada õpilaste erinevat teadmiste ja oskuste taset. Oluline on, et ühe rühma töötempo oleks võimalikult sarnane, samas on hea, kui erinevad teadmised-oskused üksteist täiendavad, võimaldades rühmaliikmetel ühistööd vastavalt oma individuaalsetele erinevustele rikastada. Hea oleks, kui õpilased oleksid neist asjaoludest teadlikud ja suudaksid neid arvestavalt ise grupeeruda.

Ka Henry Clay Lindgren ja W. Newton Suter rõhutavad raamatus „Pedagoogiline psühholoogia koolipraktikas“ rühmatöö tähtsust, väites, et kuna õpimotivatsiooni aluseks on hoiakud, mis tekivad rühmas (või klassis) valitsevate psühholoogiliste protsesside mõjul, siis on väga oluline, et õpetaja oleks sellest teadlik ja aitaks juhtida ka omavahelist suhtlemist. Selleks on grupitöö kui meetod väga tõhus. Autorid annavad ka hulga näpunäiteid rühmatöid juhendavatele õpetajatele.

• Rühmatööd tuleb pidevalt katsetada ja harjutada, ainult nii kujuneb õpetajal vilumus ja sundimatus nende kasutamisel.
• Rühmatöö edukus sõltub nii konkreetsest klassist kui ka ainest.
• Ka õpilastel puudub enamasti vilumus rühmas töötamiseks ja neile tuleb samuti anda aega harjumiseks ja töövahendid, et analüüsida rühmatöö käiku. 
• Õnnestunud rühmatöö võib tunduda sundimatu ja spontaanne, kuid see ei ole asjade juhuslik käik. Jälgima peab, et rühmatöö aitaks õpieesmärkide suunas liikuda. Kui õppesisu ära unustada, on rühmatöö tühipaljas tembutamine. 
• Rühmatöö ei asenda individuaal- ega frontaaltööd. 

Edgar Krull soovitab „Pedagoogilise psühholoogia käsiraamatus“ kasutada rühmatööd selliste ülesannete puhul, mida on hõlbus jaotada alaülesanneteks. Nii võib seda kasutada näiteks kirjalike materjalide põhjalikuks analüüsiks või sooritades katseid, ühtlasi on rühmatöö kaudu hea omandada praktilisi oskusi. Õpetaja jaoks on rühmatöö kasutamine kindlasti töömahukam kui traditsioonilisemate meetodite kasutamine, samas on uuringud näidanud, et õnnestunud rühmatööd parandavad oluliselt õpitulemusi. Seevastu olukorras, kus õpetajal ei õnnestu kindlustada tõelist koostööd, on muud õppevormid efektiivsemad. Siiski tasub rühmatöödega katsetada ja alguses lihtsalt leppida, et kõik kohe ei õnnestu. 

Reene Mägi annab oma 2013. aastal kaitstud bakalaureusetöös „Rühmatöö kui sotsiaalse õppimise viis“ väga põhjaliku ülevaate erinevatest sotsiaalse õppimise teooriatest ja seob need loodusainete õpetajate otseste kogemustega rühmatöö läbiviimisel. Õpetajal on rühmatöö õnnestumisel väga suur roll, ta peab koostama tööjuhendi, püstitama eesmärgi, mõtlema läbi tegevused, kuidas tulemust saavutada, teadma, milliseid vahendeid läheb vaja, arvestama välja rühmatööks kuluva aja ning mõtlema, kuidas komplekteerida rühmad. Kindlasti peab ta ka korraldama rühmatöö tulemuste esitamise ja refleksiooni. Rühmatöö ajal peaks õpetaja olema õpilastele kättesaadav ja aitama töö käigus tekkinud probleeme lahendada.

Kirjandust sotsiaalse õppimise teooriate kohta ja näpunäiteid rühmatööde läbiviimiseks leiab nii internetist kui ka raamatukogust lademetes. Abiks on ka artiklid, mis käsitlevad rühmatöid mõnes spetsiifilises valdkonnas, näiteks spordis või ülikoolis. Kindlasti soovitame aeg-ajalt neid materjale üle vaadata, ehk on abiks järgmine nimekiri.

• Mägi, R. (2013). Rühmatöö võimalusest sotsiaalse õppimise oskuse kujundamisel põhikooli loodusteaduslike ainete õpetajate rühmatöö tõlgenduse näitel. Bakalaureusetöö.
• Aher, S. (2012). Kollektiivne õppimine ja rühmatöö.
• Thomson, K., Hannus A. (2005). Grupitöö alused.
• Rühmatöö planeerimine ja ettevalmistamine.
• Grupitöö üliõpilase õppimise toetamisel.
• Liimets, H. (1976). Rühmatöö tunnis. Tallinn: Valgus.
• Lindgren, H. C., Suter, W. N. (1994). Pedagoogiline psühholoogia koolipraktikas. Tartu: Tartu Ülikool.
• Krull, E. (2000). Pedagoogilise psühholoogia käsiraamat. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
• Salumaa, T., & Talvik, M. (2004). Ajakohastatud õppemeetodid. (Teine trükk). Tallinn: Merlecons ja Ko OÜ.
• Salumaa, T., Talvik, M., & Saarniit, A. (2006). Aktiivõppe meetodid II. Tallinn: Merlecons ja Ko OÜ.

Veebruari teisel nädalal jätkame rühmatööde teemal. Seekord saavad sõna mauruslased, kellel on terve hulk kogemusi nii rühmatöödel osalemisest kui ka nende läbiviimisest.

Kõigepealt koolitustel tehtavatest rühmatöödest. On selliseid, kus osaled õhinal. Seda siis, kui näed tööst ja tulemusest tulu – oled motiveeritud. Aga õpetajakoolitustel on ka päris tihti tunne, et rühmatöödega täidetakse lihtsalt aega.
Aga mis õpilasi puudutab, siis mida varem õpetaja alustab rühmatööga, seda rutem kasvab lastes enesekindlus, ühtekuuluvustunne, usaldus jm, mis koolirõõmuga kaasas käivad.

Rühmatöö soodustab kindlasti õpilaste iseseisvat mõtlemist. Rühmatöö puhul pole oluline ainult ülesande või probleemi lahendus vaid tihti tuleb kokku leppida strateegias, jagada rolle jne.

Eks õpetajad kipuvad ikka õpetama nii, nagu neid endid on omal ajal õpetatud – ja ma ei mäleta, et minu kooliajal oleks just palju rühmatöid tehtud. Nii on nad osale õpetajaskonnast võõrad ja tülikad. Kardetakse, et rühmatöö ajal võib klassis tekkida lärm jne.

Kõigest hoolimata ergutan kõiki õpetajaid seda õppevormi katsetama. Tihtipeale oskavad õpilased (oma sõnavara kasutades) kaaslastele asju paremini selgitada, kui täiskasvanu. Rühmas võiks olla üks “taibu”, kes asja veab.

Kindlasti tuleks rühmatööst teha kokkuvõte ja anda sõna igale rühmale. Õpilasi peaks julgustama väljendama oma mõtteid – isegi siis kui sõnastus pole kõige eeskujulikum, areneb see kindlasti edasi. Ega me ju ei ootagi esialgu definitsioone vm ideaalset sõnastust.

Kõigepealt soovitan klassiga kokku leppida rühmatöö reeglid. Alustada võiks paaristööst ja sealt edasi liikuda 3- ja 4-liikmeliste rühmade juurde. Kaks kuni neli õpilast ongi ehk sobivaim rühma suurus. Minu meelest hoiab rühmatööd koos (näiteks) üks ühiselt täidetav tööleht, mille täitmisel kõik osalevad (kasvõi kaasamõeldes ja nõus olles).

Rühmatöödest – liiga hästi ei tulegi midagi meelde, millised konkreetselt on õnnestunud või ebaõnnestunud. Täiskasvanukoolitused, kus olen osalenud, üldiselt on olnud õnnestunud rühmatööd; ebaõnnestunud ettevõtmist justkui ei mäleta. Lastega on olnud igasuguseid: neid, kus nad aktiivselt kaasa töötavad ja kaasa mõtlevad ja kõigil on huvitav olla. On ka olnud neid, kus tundub, et kõik ei õnnestunud päris nii, kui plaanis oli. Üks põhjus, miks rühmatöö ebaõnnestub, on minu arvates see, et töökäsk või -juhend on ebaselge. Teine põhjus on see, et rühmade moodustamine klassis osutub raskeks. Näiteks kui õpilastevahelised suhted on keerulised ja mõnda õpilast tõrjutakse, siis on keeruline teda mõne rühmaga liita. Seetõttu peab olema võimalikult neutraalne süsteem, kuidas rühmi moodustada, nii et ei tekiks klassis pingeid.

Mul on rühmatöödega väga erinevaid kogemusi, nii osaleja kui ka läbiviijana. Olen mõlemal juhul kogenud, et vahel kasutatakse rühmatööd ajatäiteks ning kehvasti läbi mõeldud ja korraldatud grupiülesandest pole paraku kasu kellelegi. Samas on mul ka täiesti vaimustavad õpikogemusi just rühmatöödest! Üks olulisi aspekte õnnestumiseks on hästi valitud ülesanne ise. Grupitöö kaotab oma eesmärgi, kui ülesanne on nii lihtne, et üks inimene teeks selle ära efektiivsemalt. Selleks, et ühistöö toimiks, on tarvis, et ülesanne vajaks kõigi panust, erinevaid seisukohti, erinevaid pädevusi. See motiveerib kõige paremini koostööd tegema. Teiseks on väga tähtis gruppide moodustamine. Kui inimesed on omavahel võõrad või klassis esineb suhteprobleeme, tuleks rühmad moodustada võimalikult mehaaniliselt ja juhuslikult. Mida turvalisemalt inimesed endid üksteisega koos töötades tunnevad, seda rohkem saab neile endile anda võimalust meeskondade valimiseks. Kindlasti tuleb grupis töötamist väga palju harjutada ja õpetajal on juhendajana hästi tähtis roll. Kui kõik juba sujuma hakkab, võib tõesti sündida imelisi õpikogemusi!

Olen märganud, et õnnestunud rühmatöö teeb lapsed väga rõõmsaks ja motiveerituks. Kõige paremini tuleb rühmatöö välja siis, kui õpetajal endal on tööplaan täpselt läbi mõeldud ja lastele rollid jaotatud, kes kirjutab, kes vastutab, kes joonistab – oleneb rühmatööst. Ülesanded tuleks kindlasti enne täpselt paika panna. Juba ainuüksi rühmatööde katsetamine muudab koolipäevad vaheldusrikkamaks ning kindlasti tasub erinevaid variante proovida ja valida endale sobivaim.

Mõlemad kogemused on pärit rahvusvahelisest organisatsioonikäitumise programmist, mis toimus Eestist väljaspool.

Positiivne kogemus:

Rühmatöö juhendajaid oli kaks – üks andis tööle teoreetilise tausta ja põhjendas, milleni mingi tegevus võiks viia ja miks seda tehakse. Teine juhendaja tõi elulisi näiteid, aitas lähteülesandeid selgeks mõelda ja tegi grupist lähtuvad kokkuvõtted. Tandemina toimisid hästi ja grupis tegutsedes oli hoitud tunne.

Äpardus:

Esimeste rühmatööde puhul paistis välja, et grupi liikmete osas oli taustatöö tegemata. Inimesed olid erinevatest riikidest, erineva kogemuse ja kultuurilise taustaga. Ülesanded osutusid liiga lihtsateks ega andnud teemaga seoses osalejatele mingit uut väärtust. Järgmiseks päevaks oli koolitajatel kodutöö tehtud.

Teksti autor: Karolina Antons, Tartu Mart Reiniku kooli ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja, Mauruse 5. klassi ajalookomplekti autor

Ma kardan, et ma olen selline täitsa tavaline õpetaja, kes mingeid erakordselt erilisi grupitöid pole teinud. Minu rühmatööd on tavaliselt teemade kohta, mis oleks vaja kiirelt kokku võtta või hoopis korrata. Kiirema läbimise näitena toon 7. klassis ristisõjad, mille kohta sissejuhatavalt teeme mõistekaardi, mille räägime lahti ja siis saavad õpilased rühmas valida, kas teha lauamäng (ja neid variante on ju igasuguseid) ristisõdade kohta Jeruusalemma vallutamiseks või hoopis Balti ristisõja ehk meie muistse vabadusvõitluse kohta. Sellise mängu tegemine võtab küll omajagu aega ja pärast ma tavaliselt leian, et ega ikka kiiremini ei saanud, aga väike vaheldus on ikka. Tulemused on olnud vägagi toredad.

Kordamise näite tooksin hoopistükkis ühiskonnaõpetusest, kus võtame parlamendi, valitsuse, presidendi ja kohaliku võimu teema kokku suure skeemi tegemisega Tartu linna valitsemise kohta. Kuna kohaliku võimu valitsemise üldpõhimõte on sarnane riiklikuga, siis saab kordava pilgu heita mõlemale.

Lõpetuseks toon aga toreda näitena meie koolis kaks korda aastas toimuva ajalooringi orenteerumismängu. Õpilased saavad üle kooli kokku panna 3-liikmelised võistkonnad ja orienteerumiseks ehk küsimustele vastamiseks on aega 1 nädal. Võitjavõistkond saab enda kätte pooleks aastaks rändkarika ja selle nimel nähakse ikka palju vaeva, sest kokku on see toimunud juba 17 korda ehk peaaegu 10 aastat. Igat võitjavõistkonda jääb karikale meenutama väike tahvlike ja varsti on esimene karikas pilgeni täis saamas. Selle omamoodi grupitöö tegemiseks võib kasutada kõiki allikaid ja vahendeid ning leida igasuguseid imelikke lahendusi. Ja seda on ka tehtud!

Lõpetuseks ei ole ma kindlasti kuigi uuendusmeelne õpetaja, sest mina usun ajaloo õpetamisel ikka loo jõudu, mida tuleb esitada põnevalt ja süsteemselt, seostades seda tänapäeva ja meiega.

Vaata ka Mauruse vlogi, kus rühmatöödest räägib Tartu Tamme gümnaasiumi füüsikaõpetaja Agnes Vask.