Ideekalendri 92. nädal. 10 reisiraamatut suveks

Head sõbrad!

Käes on aeg teha kokkuvõtteid ning suunata pilgud suvesse. Ideekalender võtab suveks aja maha, et tulla sügisel teieni taas värske ja puhanuna.

Tänases postituses jagame soovitusi suviseks lugemiseks, andes raamatute kaudu võimaluse rännata nii kodus kui võõrsil. Toome teieni Rahva Raamatu 10 populaarsemat reisiteost.

Soovime teile lustakat suvepuhkust!


 

10 reisiraamatut suveks

Allikas: Rahva Raamatu kodulehekülg

 

kaplinski_piirpaasukese_euroopa

 

Piirpääsukese Euroopa

Jaan Kaplinski

Jaan Kaplinski reisikirjade kogu „Piirpääsukese Euroopa“ viib meid koos autoriga sentimentaalsetele teekondadele. Kogetud maad, kaugel kohatud inimesed ning mõtted ja meeleolud. Erilise soojusega kirjutab Jaan Portugalist, kuhu ta viimastel aastatel on sageli läinud sooja otsima, aga leidnud ka sealt endale lähedase kultuuri. Ka Soome ja Venemaa on pikemalt lahti kirjutatud.

Raamatut raamistab loodus, mille tundlik vaatleja autor alati on olnud, täpsemalt piirpääsukesed, kelle hääled Toomel ikka kevadet on kuulutanud ja keda Jaan on kohanud isegi Madeiral. Autor võrdleb nendega ennastki: „Miks ma neist lindudest nii pikalt kirjutan? Sellepärast, et viimasel ajal olen neile palju mõelnud. On sõna „hingelind“, mis on vanadel eestlastel tähendanud ehk inimese hinge, kes võis linnu kujul kehast välja lennata ja (hääl juhul) sinna tagasi tulla.“

Tõnu Õnnepalu soovitab: “Oli aeg, kui suletud piirid panid unistama piiritagusest Euroopast. Oli aeg, kui seda sai uurida ja avastada lausa tüdimuseni. On taas aeg, kui vaid piirpääsuksed ja teised linnud võivad Euroopas vabalt kõiki piire ületada. Niisugusel hetkel on see raamat just õige lugemine. Palju äratundmist ja mõtteainet.”


 

 rapp_maailma_lopus_on_kohvik

 

Maailma lõpus on kohvik

Lauri Räpp

„Mõnikord on kunstiteosega kohtumine, olgu selleks siis film, maal või raamat, nii hea, et ei oskagi midagi öelda ja lahti seletamine pigem lõhub teose lummuse.

Need on vägagi filmilikud jutud. Eriti see esimene – pilt jookseb silma ees: loed ja vaatad… Kirjeldused ja võrdlused on elavad, värvikad ja mahlakad. Need lood rulluvad silma ees lahti ja voolavad vabalt nagu kohisev mägijõgi, nii et omaenda mõtteid enam ei kuulegi, vaid lased end jutust lummata. Loodetavasti on neid lugusid veelgi varuks, sest ega autor elul igavaks minna vist ei lase. Ja see, kes niimoodi avali maailma avastama läheb, eemal turismimarsruutidest ja turvalistest konditsioneeritud bussidest, sel juhtub ikka midagi põnevat. Vahest isegi kodutänava nurgal, kui oskad lasta juhtuda ja tähele panna.“

Heiki Ernits
filmilavastaja, karikaturist-illustraator


 

 ots_minu_odessa

 

Minu Odessa

Loone Ots

Odessa pole linn, vaid on isiksus. Müüt, milles kajavad anekdoodid, ooperiaariad, musketärifilmid, pätilegendid, juudi road, Must meri… Siin on vist sündinud böfstrooganov, ning igal juhul on siin sündinud Ilf ja Petrov, aga ka poeet Puškini armastus, Venemaa esimene iludusvõistlus, esimene kinostuudio ja esimene lennukitehas. Keset linna särab ooperiteater nagu ehtekarp. Selle kõrvalt viib mereni maailmakuulus Potjomkini trepp. Oma koha on leidnud Võssotski, Majakovski, Ostap Benderi ja apelsini (jah, apelsini) ausambad. Ning kõik hulkuvad kassid on paksud, sest neid toita on auasi.

Odessa ei ole Ukraina ega ammugi Venemaa. Odessa elanik kannab uhkusega tiitlit odessiit, kõneleb odessa keeles ja heidab igal võimalikul juhul õhku killu kohalikku hõrku huumorit. Sünnist saati on see linn mitme kultuuri mosaiik, kuhu iga võõras on teretulnud oma värvi lisama.


 

 pilvre_minu_vormsi

 

Minu Vormsi. Väinamere Twin Peaks

Barbi Pilvre

“Kas ühing Vormsi Veri viib läbi mingeid maagilisi rituaale? Miks on Hullos kõrtsist laululava juurde viiva tee ääres hauad? See pidi ju olema rootsi saar, aga miks on postkastidel nii palju vene nimesid? Kus need energiasambad on? Vormsi saar on võõrale nagu avamata raamat, müstiline, täis lugusid ja saladusi. Üksikute põlisperede, sõjajärgsete sisserändajate, väljasaadetute, kolhoosirahva ja uusaja-asukate koosluses on välja kujunenud uus omapära. Siin on segunenud ääremaa mured ja võimaluste rohkus, rannarootsi traditsioonide elustamise katsed ning nüüdisaja uljus ja avantürism. Sulni pealispinna all tukslevad toored instinktid, käib halastamatu võimuvõitlus. Ehedus, mida turistid otsivad, elab pärast rootslaste lahkumist paraku enamasti vaid muuseumisäilikutes. Minevik on oluline, aga kes on saarel ka talvel, ei taha elada justkui vabaõhumuuseumis. Ennekõike kasside heaolu silmas pidades ostsin Vormsile 1999. aastal suvekodu. Koos lapsega olen saarel elanud ka talvel. Minu Vormsi on ujumine inimtühjas rannas, jalgrattaga metsas uitamine, seenelkäigud ja jääteesõit.”


 

 petrone_kas_suda_on_ummargune

 

Kas süda on ümmargune? Jumala juurde. 3. osa

Epp Petrone

„Sa oled eelmises elus Indias elanud!“ – Niisugust nalja tegi ema terve mu lapsepõlve. Ma istusin palju põrandal, istun siiani. Ja ma ei jätnud vahele ühtegi meie kolhoosi kino filmi, mille tegevus toimus seal värvilisel ja hullul laulude-tantsude maal.

Samas tuli India mu pärisellu täiesti ootamatult, võiks isegi öelda, et seletamatute imede näol. Mismoodi täpselt, seda saab lugeda „Kas süda on ümmargune?“ teisest osast. Siinne raamat leiab peategelase Mumbai lennujaamast. Pärast seda tuleb kõike, nagu ühes tõelises India filmis: õppimised, unistused, armumised, lootused, pettumised, pettused, Inglismaa, haigestumine… Ka otsus mitte tagasi minna…

„Vahel oled sa valitud oma teele, ja sa ei saa ise teisiti valida,“ ütleb üks tark kõrvalseisja. Nii ma lähengi Indiasse tagasi.

Ja juhtub veel igasuguseid uskumatuid lugusid, just selliseid, mille kohta ei oska öelda muud, kui et „võimalikud vaid Indias“. Need lood keerlevad mu sees nagu kaleidoskoop, üheks hetkeks peatab miski aja, ma näen pilti korraks silme ees, ja siis keerleb kaleidoskoop edasi. Tuleb hoopis Venemaa, Setomaa, õigeusu klooster, oma talu. Tuleb tõdemus sellest, et kõik teed viivad jumala juurde, sest kõik teed viivad iseenda sisse.


 

 

rapp_minu_tartu

 

Minu Tartu. Väljast väike, seest suur

Lauri Räpp

„Minu Tartu“ on ühe tartlase ja ühe linna arenemislugu. Kuidas kasvab üks Toomemäe kaudu Tartusse saabunud poiss läbi Veeriku, Annelinna ja Ihaste, läbi Tartu kevadete, suvede, sügiste ja talvede, läbi armumiste ja pettumiste, seigeldes katuste peal ja põranda all, läbi kentsakate kaheksakümnendate ja ülemeelikute üheksakümnendate… Ning kuidas linn ta ümber kogu aeg muutub.

See on ühest küljest lõbus-nostalgiline retk ajas ja ruumis, samas saame ülevaate linna legendidest, nii inimeste kui ka lugude ja paikade kohta. Nagu autor ütleb: „Tartu on üllatusmuna. Pealtnäha tavaline, unine ja väike ülikoolilinn. Linna südamesse sukeldudes tasub hing lahti ja meeled avatuna hoida. See paik on üllatavaid lugusid, kummalisi inimesi ja põnevaid juhtumisi täis. Väljast väike, seest suur!“


 

 

satsi_sri_lanka_nuud

 

Sri Lanka nüüd

Rene Satsi

Rene Satsi ja tema kirjutistega on alati lõbus koos olla. Eriti lõbus on teistel siis, kui Renel läheb kehvasti. Siis saab lugeja naerda. Sel korral läks Rene vaatama, kui kehvasti läheb eksootilisel Sri Lankal: kodusõda, Tamili Tiigrid, vaesus. Aga tal endal läks veel palju kehvemini kui palju kannatanud Sri Lankal. Teda veetakse ninapidi, tüssatakse, lollitatakse, narritakse, talle tehakse tünga, virutatakse ta raha.

Seda on väga lõbus lugeda ja saab jumalat tänada, et see sinuga ei juhtunud.


 

 

tali_minu_parnu

 

Minu Pärnu. Suvitajaks saamine

Piret Tali

Minu Pärnusse kuuluvad supitirinad, lõunaooted, munapeekrid, kreemikoogikesed, pisut saksik kõnepruuk, pealelõunane tennis, orkestrimuusika… See linn on nii meelas hetäär vilkuvates festivalides kui ka siivas tante valges põlles, kodanliku kultuuri, Eesti riigi, Konstantin Pätsi ja skaudiliikumise häll. Ma ei teagi, kas minu Pärnu üldse on glamuurne kuurort.

Kuurort kõlab sama naljakalt kui torukübar või puudritoos. Ma hulbin ebamäärases pärnakate kihis ja arvan end turistidest ja suvitajatest ülemaks. Kohalikuks, sest olen siin sündinud ja kasvanud. Tegelikult olen samasugune kui suvitajad – hooajaline. Minu suhe selle linnaga katkeb, kui „kogu maa on kaetud valge lumega“. Alles siis olen ma täielikult teiste linnade päralt. Tõmme Pärnu poole algab siis, kui kevaditi taevas kõrgeks kisub ja merest tindikala hakatakse püüdma. Mind tõmbab nostalgia: lapsepõlv, ajalugu, maja kõnelevad palgid, Orto päikesekreem, Kuldne Trio…

Minusuguseid on palju. Neid, kes ei suuda ega taha lahti lasta kirest selle sinirohelise linnakese vastu.

Piret Tali


 

 

carrington_korsika

 

Korsika. Graniitsaare portree

Dorothy Carrington

„Korsika. Graniitsaare portree“, midagi palju enamat kui pelgalt reisiraamat, kasvas välja Korsikal elatud aastate jooksul nähtu ja kogetu tulemusena ning kujutab endast erakordselt elavat ja imelist portreed.

Korsika maapiirkondades levinud arhailistest uskumustest, nõiakunstist ja vendeta-süsteemist ülevaadet andes, genovalaste arhitektuuri vaadeldes või korsiklaste külalislahkust nautides maalib autor pildi seda kõike ümbritsevast: mäed ja oliivipuud, makja joobnustav aroom ning graniitkülade askeetlik ilu.

Raamat heidab esimest korda valgust Korsikale kui Euroopa ülitähtsale elemendile: äärmiselt individualistlik saarekultuur, mille kandjateks olevad inimesed on alati kalliks pidanud oma armastust vabaduse ja poliitilise õigluse vastu ning hinnanud kõrgelt uhkust, külalislahkust ja luulet.

Seda raamatut võib vabalt pidada parimaks, mis on kunagi Napoléoni saare kohta kirjutatud; see on elegantses stiilis kirja pandud külluslik kooslus ajaloost, etnograafiast ja isiklikest tähelepanekutest.

Üks kõige lummavamatest kohavaatlustest, mis on kunagi paberile jõudnud.


 

 

ehin_minu_sveits

 

Minu Šveits. Kahepaikne vahejaamas

Anu Elmer-Ehin

Šveits? Lumised mäed, õitsvad alpiaasad, nunnud lehmad, punased rongid, Emmentali juust, täpsed kellameistrid ja igal pool šokolaadipoed? Kui sa sellest maast just nii mõtled, siis oled langenud hästi turustatud Šveitsi-klišee lõksu.
Täpselt nii juhtus minuga, kui ma paarikümne aasta eest „ajutiselt“ Šveitsi kolisin. Tasapisi avastasin, et Arkaadia-maastiku kuvand varjab Eesti-suurust keerulist föderaalriiki, millest suured katastroofid ja võõras võim on imekombel mööda käinud. Kõik on väike ja sõbralik, aga kohaneda ei ole siin lihtne. Tuleb harjutada viisakat vestlust Šveitsi saksa keele mitmesajas dialektis. Võtta suusatunde koos beebidega. Varuda kannatust pikkadeks tervitus- ja lahkumisrituaalideks. Veenda vastutulijaid, et kuuseriisikad ei ole mürgised. Poolpõlvili heina niita. Vestelda külalistega ühiskondliku transpordi teemal. Jõuda vaevu järele mäest üles rühkivatele vanainimestele. Süüa juustu-vorstisalatit. Jõuda kohtumistele sekundi täpsusega. Lapsemäng minusugusele kahepaiksele!

Anu Elmer-Ehin

Ideekalendri 91. nädal. Puhka suvel mõnusalt

Head sõbrad!

Suvevaheaeg annab endast iga päevaga aina enam märku ja olgugi et ilmad on veel jahedavõitu, ei jää sarnaselt talvele tulemata ka suvi.

See suvi tuleb kindlasti eelmistest veidi erinev, kuid mitte ilmtingimata kehvem. Elamusi ja puhkamise võimalusi leiab igas kodumaa otsas ning väljamaareisid võib südamerahus tulevikku lükata. Võta ainult kätte ja avasta! Tänases Ideekalendris kirjutab Mauruse loodusainete toimetaja Siim Kilki Eestis puhkamisest – millised võimalused on olemas riigisiseseks reisimiseks ning kuidas veeta looduses aega nii, et ka teistel puhkajatel oleks pärast sind mõnus seal viibida.

Mõnusat valmistumist!


 

Puhka suvel mõnusalt

Tekst: Siim Kilki, Mauruse loodusainete toimetaja

Suvi on kohe-kohe käes. Eriolukorras on inimeste stressitase kasvanud nii tööl kui ka kodus. On aeg närve puhata ja miks mitte teha seda imelises Eesti looduses. Lähiaastatel pole välismaal enam sama turvaline reisida kui seni, ikka kummitab kuklas, kas ma ikka jään sel korral terveks.

Kuid tore on, et Eestis on tuhandeid looduskauneid paiku. Kõik kindlasti teavad Viru raba ja Suure Munamäe vaatetorni, kuid lisaks neile on veel palju sama mõnusaid kohti, millest paljud pole ehk siiani kuulnudki.

Kuidas Eestis reisida?

Ärge proovige ühe suvega tervet Eestit läbi sõita. Parem mõte on valida välja üks maakond, kus planeerida ühe-kahe nädala pikkune puhkus kogu perele. Otsige igaüks välja kõige huvitavamad paigad ja kandke need kaardile – selle järgi on hea valida ka sobivaim ööbimispaik. Selleks sobivad RMK telkimisplatsid, kodumajutused, turismitalud, hostelid ja hotellid. Arvestada tuleks kõigi reisijate vajadustega – vaid nii muutub reis igaühe jaoks meeldivaks ja toredaks.

Keskkonnale on kõige parem, kui matkate võimalikult palju jalgsi või jalgrattaga – see on omakorda tervislik ka matkajale endale. Sihtmaakonda jõudmiseks on kõige keskkonnasõbralikum kasutada rongi või bussi, aga loomulikult võib olla ka ainuvõimalik valik auto, sest ühistransport igale poole ei sõida. Mida rohkem inimesi ööbib kohalikes majutusettevõtetes, seda kiiremini väljume ka kriisist. Ostke mälestuseks kaasa ka kohalikku toitu või tarbeesemeid, aga ainult siis, kui teil neid ka päriselt vaja on – ületarbimine keskkonnale ei meeldi.

Mida puhkusel külastada?

Kui soovite ise oma puhkust planeerida, siis lehed Puhka Eestis ja Loodusega koos on selleks ideaalsed. Näiteks „Puhka Eestis“ kodulehel saab puhkusekohad kuvada ka kaardirakenduses. RMK-l valmib lähikuudel sarnane rakendus, nagu on „Loodusega koos“. Marsruuti tasub valida ka väiksemaid ja vähem tuntud vaatamisväärsusi, samuti külastada rahvusparke, loodusväärtusi, arhitektuurimälestisi, matkaradu, seiklusparke, aga ka kontserte ja etendusi. Kindlasti tasub ka suvel endiselt järgida soovituslikke reegleid hoida vahemaad võõraste inimestega. Tasub juba eos otsida välja kohad, kus turiste veel väga palju ei liigu – nõnda on ka populaarsematel paikadel võimalik külastajatest puhata.

Kui ise pole mahti reisi planeerida, saate sobiva kodumaise majutuse või puhkusepaketi valida Eesti reisibüroodest.

Mida looduses silmas pidada?

Kõige olulisem on austada loodust! Jäägu loodus samasse seisu ka pärast teie külastust.

Teada-tuntud reeglid endale meenutamiseks ja õpilastele suveks kaasa andmiseks:

  • Ära viska prügi maha ega kõnni väljaspool ettenähtud kohti.
  • Loodusesse toodud prügi võta võimalusel endaga kaasa, nii ei lenda see tugeva tuulega prügikastidest loodusesse.
  • Tee tuld ainult selleks mõeldud kohas väljaspool tuleohtlikku aega.
  • Ära liigu kellegi koduõues, istandikes, mesilates ega põllumajandusmaal.
  • Võta endale piisavalt toitu kaasa, et ei peaks raksu minema. Põllumehed teenivad siiski toidu kasvatamisega elatist.
  • Kui korjad marju ja seeni, siis jäta neid ka n-ö seemneks ja metsloomadele söögiks.

Täpsemad juhised loodussõbralikuks puhkamiseks leiate ka RMK kodulehelt.

 Aktiivset suvevaheaega!

Ideekalendri 90. nädal. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab

Head sõbrad!

Reisimine ei tähenda alati kodust, turvalisest keskkonnast lahkumist. Rännakut ei pea defineerima kui väljapoole minekut. Kõige suuremad ja olulisemad reisid ja rännakud teeb inimene enda sees. Mõtisklemine, unistamine, analüüsimine – kõik on sisemise rännaku viisid. Sihtkoha valid sina!

Sisemisest rändamisest inspireeritud on ka tänane Ideekalendri postitus. Mauruse endine koolitus- ja turundusjuht, praegune Rõuge rahvamaja juhataja Anneli Pilliroog heidab pilgu inimese sisse ning mõtiskleb hajameelsuse üle.

Head lugemist ja sisukaid siserännakuid!


  

Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab

Tekst: Anneli Pilliroog, Rõuge Rahvamaja juhataja

„Head kriisi ei saa raisku lasta“ on üks viimaste kuude enim kasutatud lauseid. Aeg, mil karussell on peatatud, mõjub igaühele erinevalt. Kes tunneb kergendust ja naudib vabadust tegutseda aeglasemas tempos, kes on ärevil seiskunud protsesside ja tuleviku pärast. Uusi võimalusi oma elu ümber korraldada jagub aga kõigile.

Olen ikka kippunud vähemalt korra aastas Eestist ära. Kas siis suure vee äärde soojale maale või mägedesse suusatama. See aasta on igas mõttes teistsugune ja väljapoole rändamised jäävad tulevikku. Ka ei taha ma kohe-kohe laviinina peale langema hakkavaid siseturismi pakkumisi lahkama hakata. Igaüks leiab endale sobiva ise.

Jagan hoopis teistsugust rändamise kogemust. Need retked toimuvad enda sees, oma mõtteid, tundeid ja kogemusi taasavastades. Mind on alati paelunud inimeste iseloom ja see, kui erinevad me tegelikult oleme, kuidas elu ja olemist tajume. Seekord viis minu, paberi ja pastaka teekond hajameelsuse radadele ning sündis järgmine lugu koos väikese ülesannete paketiga.

Teadust

ISELOOM on inimese püsivate ja oluliste psüühiliste omaduste individuaalne kombinatsioon, mis väljendab inimese suhtumist tegelikkusesse ning avaldub tema käitumises ja tegudes. Iseloom kujuneb pikkamööda elu peegelduste tulemusena, kasvatus-, õppimis- ja tööprotsessis. Iseloomu arengu looduslikeks eeldusteks on sünnipärane närvisüsteemi tüüp, mis ilmneb temperamendis ja määrab ära iseloomu kujunemise. Seega kujutab iseloom endast temperamendi ja elu jooksul omandatud käitumisviiside sulamit. (Kõverjalg, Ants 1996. Õppimise psühholoogia ja metoodika.)

HAJAMEELNE on inimene, kes ei märka või ei ole teadlik ümbritsevast ja olukorrast, iseendast.

Üks lugu

ASJAD JA AEG

Väike sõber, kas sa tead sellist ütlemist: „Hajameelne nagu professor“? Ja seda, kuidas väga hajameelsed prillikandjad oma silmaklaase taga otsivad, endal prillid peas? Ilmselt ongi selle ütlemise taga mõni professor, kel oli nii palju tarkust peas ja käsil, et igapäevased asjad tundusid lihtsalt ebaolulised.

Mummu väikeste igapäevaste asjadega on üsna sarnane lugu. Kui ta oma sõbranna kuuldes pobiseb, et ei tea, kuhu need autovõtmed küll võisid saada, läheb sõbranna lausa endast välja. Ja on ka põhjust. Võtmed on tal alatasa kadunud. Või noh… lihtsalt teises kohas. Ja mitte ainult autovõtmed, ka kodu-, keldri- ja kohvrivõtmed. Ei aita ka see, et iga võtmepundi küljes on suur ja värviline võtmehoidja. Kadumisvastaseid võtmehoidjaid pole Mummu enda jaoks veel avastanud.

Kuidas see kadumine tegelikult käib või miks just võtmed need kõige seiklushimulisemad on, sellele pole ka Mummu veel jälile jõudnud. Vahel tundub talle, et asjad mitte ei kao ega unune, vaid tegutsevad omapäi – hulguvad taskute ja käekottide vahel või õues ringi. Üks järjekordne autovõtmete plehkupanek lõppes sellega, et meistrimees tuli õue peale ja muukis Mummu auto ukse lahti. Lisavõtme leidis Mummu lõpuks kosmeetikakoti põhjast. No kes siis võtmeid niimoodi hoiab?!

Mööda läks peaaegu terve aasta ja kevadise sulaga ilmus ka kadunud võti välja. Oli lihtsalt maha kukkunud ja ennast osavalt võililletuttide vahele ära peitnud!

Võtmed on hajameelsete peremeeste väikesed kadujad. Vahel unustab näiteks arvuti ennast poes kassa kõrvale või kaob auto kaubanduskeskuse parklasse ära. Kui Mummu ükskord oma autot juba nutuäärel olles niimoodi taga otsis, selgus, et oli sel korral hoopis teise autoga poodi läinud. Lihtsalt nii palju väikesi tegevusi tuleb üksteise järel teha, et lõpuks hakkavad otsast ununema.

Kõige suurem kaduja on Mummu meelest aga aeg. Mummu unustab ennast vahel midagi nii süvenenult tegema, et ei märkagi, kuidas on mitu tundi kuhugi kaotsi läinud. Ja seda juba enam üles ei leia. Hea on, kui see kadumine läheb asja ette ja oled selle ajaga midagi põnevat teha saanud. Või tublisti puhanud, murul pikutanud ja pilvi vaadanud. Kui Mummu oli noorem, oli aega hoopis rohkem ja teha jõudis ta selle jooksul ka palju. Nüüd jääb aega iga tegevuse jaoks kuidagi väheks ja selle peale ütleb Mummu ema, et lihtsalt inimene ise on vanemast peast aeglasem. Kõik võtab rohkem aega. Ajaga on üldse naljakad lood – sellega saab nii palju teha! Seda saab raisata, kulutada, kasutada, veeta ja mis kõik veel! Proovi sa võtmeid raisata või veeta!

Kas sina oled olnud hajameelne? Mis siis juhtus? Kas sa tead kedagi, kes on hajameelne? Mida tema sellist tegi, et sa arvad, et ta on hajameelne? Mille peale sina oled aega kulutanud?

Sünonüümid

Tähelepanematu, äraolev, laokil mõtetega, hajali mõtetega, mõtted on laiali, uitvel, mõtted pilla-palla, meel on mujal, muis meelis, pea laiali otsas, hajevil, hajakil, mõttelaokil

On öelnud…

“Olen kindel, et psühholoogid näeksid selles kui hajameelne ma olen, midagi väga märkimisväärset. Ma unustaksin oma pea ka maha kui see poleks kaela, lihaste ja söögitoruga minu küljes kinni.”
– Alexei Sayle – (Inglise stand-up koomik)

 


 

Sel nädalal olid Ideekalendri uudiskirjaga kaasas eesti keele ja kirjanduse töölehed, mis seotud reisimisega. Tulevaste Ideekalendri töölehtede saamiseks registreeru järgneval lingil: Täida registreerimisvorm

Ideekalendri 89. nädal. Oma valdkonna maailma tipud on superhead… puhkajad

Head sõbrad!

Suvevaheaeg hakkab lähenema ning on aeg hakata vaikselt ümber lülituma madalamale töösagedusele. Meile on antud juba väga hea võimalus õppida aega maha võtma, maikuus teeme seda ka Ideekalendris.

Mais räägime puhkusest ja reisimisest. Olgugi et praegu on reisimine keeruline, ei kesta see olukord igavesti ning juba varsti on meil võimalus uusi ja põnevaid paiku avastades ennast argielust välja lülitada. Puhkamise ja reisimise teema avapostituses avaldame coachi ja koolitaja Raimo Ülavere artikli puhkamise vajalikkusest.

Head lugemist!


 

Oma valdkonna maailma tipud on superhead… puhkajad

Tekst: Raimo Ülavere, coach ja koolitaja

Maailma parimad tippsportlased on sageli maailma parimad, sest nad on superhead puhkamises. See päris mitmest kohast loetud ja faktidele tuginev väide on mulle alati meelde tulnud kui kuulen, kuidas inimesed hetkel tööd rabavad. Alates eriolukorra algusest olen teinud 28 personaalset coachingut juhtide ja sportlastega ning 20 veebikoolitust ja meeskonna coachingut, peamiselt juhtidega. Olen küsinud osalejatelt, kas ja kuidas on nende töökoormus eriolukorras muutunud. Statistika ütleb, et laias laastus pooltel inimestel on töökoormus kasvanud ning umbes viiendikul on kasvanud väga palju.

Stress + puhkus = kasv

Stress ja suur töökoormus ei ole halb, vastupidi, see äratab meis sageli võimekused, millest me varem võib-olla isegi teadlikud polnud. Ilma stressita me ei kasva, me ei muutu paremaks. Ja ilma stressita ei lahene paljude jaoks ka praegune eriolukord. Nagu Brad Stulberg ja Steve Magness kirjutavad oma väga heas raamatus „Peak Performance” – edu ja kasvu valem on stress + puhkus = kasv. Töökoormuse hüppelise kasvuga peab kaasnema ka puhkamise, lõdvestumise võimekus.

Stulberg ja Magness kirjeldavad oma raamatus ka viise, kuidas lõdvestuda, puhata ja miks just need viisid on tulemuslikud. Muuseas, just tulemuslikud, sest puhkamise eesmärk pole sageli lihtsalt hea äraolemine, vaid see on oluline osa valemist, kuidas me paremaid tulemusi saavutame. Ja puhkamine nõuab paljudel inimestel – eriti tippjuhtidel ja tippsportlastel kohati suuremat julgust, kui n.ö päris töö tegemine. Niisiis, 5 tegevust kuidas oma meelt ja keha lõdvestada ja seeläbi töövõimet kasvatada.

Jalutuspausid

Elementaarne, eksole? Sa oled neist kuulnud ja see jutt pole mingi üllatus. Kuid kas sa neid ka päriselt teed? Regulaarselt? Teadmine pole veel tegemine. Uuringutele tuginedes panen kirja mõned päevaste jalutuskäikude kasutegurid.

Stanfordi ülikoolis tehtud eksperiment lühikeste jalutuskäikude mõjust tõestas veenvalt, et vaid 6-minutiline jalutuskäik mõjutab kiiresti ja positiivselt loovust. Loovus kasvas keskmiselt 60% võrreldes nendega, kes jäid istuma oma kontorilaudade taha. Eriti hästi mõjus see, kui jalutuskäik tehti väljas.

Loovuse kasvu põhjused peitusid kiirenenud verevarustuses ja eelkõige muutunud ajutöös – jalutamine ei nõua liiga palju teadlikku tähelepanu, keskendumist, mis samas võimaldab ärgata aju n-ö alateadvusel, loovusel.

Ja muidugi mõjub jalutamine positiivselt füüsisele. Teadlaste kinnitusel piisab juba 2-minutilisest käimisest igas tunnis, et tasakaalustada istumise negatiivseid mõjusid. Muuseas, kui sellest veel vähe – regulaarsed jalutuskäigud vähendavad enneaegse surma tõenäosust 33% võrra.

Looduses viibimine

Praeguse eriolukorra ajal on matkarajad nagu minilaulupeod – inimesi on palju, käiakse üksi, peredega, võib-olla ka sõbraga. Ja ehkki pandeemia seisukohast on tihe inimeste hulk metsas mitte-nii-tore, siis lõdvestumise, taastumise seisukohast on looduses viibimine üks parimaid ja tulemuslikumaid viise puhata.

2008. aastal tegi Michigani ülikooli psühholoog Marc Berman eksperimendi, kus saatis kaks gruppi inimesi pärast intensiivset vaimu ja keha treeningut pausile. Ühed jalutasid läbi parkmetsa ja teised linnatänavatel. Tagasi jõudes lasi Berman mõlema grupi inimestel sooritada katseid, mis nõudsid loovust, nutikust, vaimu teravust. Ja nagu ilmselt juba aimad – looduses pausi teinud inimesed tegid tublisti paremaid tulemusi.

Muuseas, siia juurde ka midagi veidrat. Oletame, et kõigil pole võimalik keset päeva minna metsa või parki jalutama. Ent Berman väidab, et positiivselt mõjub juba looduse pildi vaatamine. Vähemasti nii kinnitas eksperiment, kus inimesed vaatasid 6 minutit kas looduse või linna pilte. Tulemused sarnased esimese eksperimendiga.

Loodusest saadav emotsioon ei pane meid lihtsalt ennast paremini tundma ja kasvata loovust, see alandab meie kehas ühe keemilise aine – Interleukin-6 – taset. Ehk veelkord saab kinnitust, et tunnetel on reaalne mõju inimkeha bioloogiale. Selle keerulise nimega aine kontsentratsiooni vähenemine omakorda hoiab ära nakatumist ehk meie immuunsus tugevneb.

Meditatsioon

See on, vähemasti minu enda vaates, vast keerukaim, võib-olla ka vastuolulisim tegevus, millega harjuda. Meditatsiooni kasulikkusest on kirjutatud igal võimalikul moel, alates teadusartiklitest kuni eneseabi mantrateni. Tean inimesi, kes seda teevad ja on väga rahul. Ja tean inimesi, kes on seda proovinud ja loobunud (sh mina ise). Ning muidugi tean inimesi, kes pole seda ka kunagi proovinud (soovitan proovida).

Meditatsiooni peamine siht on alandada ärevuse taset. Tehes seda teadlikult ehk tugevdades läbi korduva treeningu oma võimekust valida, kuidas me stressile reageerime. Meditatsiooni viise on maailmas palju, ühise joonena sisaldavad nad reeglina hingamise rütmi ühtlustamist ja aeglustamist.

Olen ka täheldanud, et paljudele, sh mulle, on meditatsiooniga alustamisel ja harjumuse loomisel abiks see, kui meditatsioon enda jaoks ümber nimetada. Näiteks teha peene nimega meditatsiooni asemel hingamispaus, restart, taaskäivitus vms. Silmad kinni, lõug rinnale, mõned korrad sügav sisse-välja hingamine, pilt silme eest „tühjaks”, hoia minut aega, pea püsti, silmad lahti ja oledki mediteerinud. Sedasi töötab see minu jaoks. Ma ei mediteeri, vaid taastun.

Sotsiaalne taastumine

Parim viis taastumiseks ja kasvamiseks pärast võistlust või rasket treeningut on… koos teiste omasugustega hängimine – hommiku- või õhtusöök, ühine kinoseanss, jalutuskäik vms. Nii väidab spordipsühholoogia ja teadus. Nagu kinnitab Bangori Ülikooli professor Christian Cook pärast eksperimente: „Sõbralik raske treeningu järgne koos olemine, jutustamine, naljade viskamine, tagasisidestamine jne kiirendab taastumist ja tõstab tulemuslikkust.” Ja see kehtib ka lisaks sportlastele ülejäänud inimkonna puhul.

Teiste inimestega ühenduses viibimise tundel on väga tugev mõju meie füsioloogiale, kinnitab ka Kelly McGonigal, Stanfordi ülikooli professor. On olemas terve pikk loetelu keemilistest ainetest, mida teiste enda sugustega koos hängimise tagajärjel meie keha tootma hakkab. Ja need ained mõjuvad hästi – alandavad stressi, vererõhku, mõjuvad hästi südametööle, kasvatavad immuunsust. Ja mis hetkel tähtis märkida – need tekivad ka üle video suhtlemisel.

Oluline on lisada, et sotsiaalne taastumine toimub ainult keskkonnas, kus inimene tunneb ennast lõdvestunult. Kolleegiga kohvi või klaasi veini kõrvale tööjutu ajamine – olgu video vahendusel või näost-näkku – ei lähe arvesse.

Uni

Jah, sedagi teame me kõik. Võib-olla pole kuigi mõistlik hakata vaidlema, kui palju und keegi täpselt vajab. Üldiselt kinnitavad asjatundjad, et meist enamiku unevajadus on 7–9 tundi ööpäevas. Muuseas, see, et juhid või mõne muu elukutse valdkonna inimesed vajavad justkui vähem und, siis pean neid kurvastama (või rõõmustama, oleneb vaatenurgast): see on müüt.

Miks magamine on kasulik? Lihtsaim viis seda öelda on: magades me kasvame. Sõna otseses mõttes. Kui me ei maga, siis võime murda trenni või töötada end ogaraks – me ei kasva, arene ega õpi mitte midagi. Vastupidi, me muutume ka selles, mida me teeme, aina kehvemaks. Meie otsused ja valikud on nirumad ja meie füüsis hääbub. Selle kohta on lugematu arv eksperimente tehtud ja faktid räägivad selget keelt.

Magades me töötleme infot – selekteerime, tõstame kokku, sorteerime, kinnistame. Lisaks tegeleme magades ka emotsioonidega – ehk kujundame neid kujutluspilte, mida me möödunud või tulevastest sündmustest loome. Seega magamine aitab meil lisaks informatsioonile saada sotti ka emotsioonidest, mida ja miks me tunneme. Unel on erakordselt suur mõju meie võimekusele ennast ja oma emotsioone kontrollida.

Suur osa magamise positiivsetest mõjudest toimub meiega 7.–9. tunnil ehk vaid umbes viiendikul kogu meie uneajast (nn REM-uni). Seega, kui me regulaarselt vähem magame ja REM-une faasi ei jõuagi, siis ei toimu ka taastumist, veel vähem kasvamist.

Keset päeva tukastamine ei asenda ööst puudu jäänud unetunde. Sellegipoolest on keset päeva 20–30-minutiline tukastamine võimaluse korral mõistlik tegevus, kuna see taastab energiataset, vähendab väsimust ja negatiivsete emotsioonidega nakatumise ohtu. Paraneb ka keskendumisvõime ja teeme 35% võrra paremaid otsuseid, väidab teadus.

Niisiis, tagasi alguse juurde – lõdvestumine ja taastumine on kasvu valemi lahutamatu osa ja sellega teadlik tegelemine nõuab julgust. Rassida ja pikki tööpäevi teha oskame me kõik. Aga kas oskame ja julgeme ka taastuda ja lõdvestuda, nii et meie töö poleks ainult üks rattas jooksmine, vaid kvaliteetne ja kasvule suunatud?

 

Artikkel on ilmunud Raimo Ülavere kodulehel raimoulavere.com

Kuula ka Raimo Ülavere podcasti puhkamise vajalikkusest