Teksti autor: Anneli Pilliroog

Ideekalendri raames jõuavad sel kuul teieni loovuse ja kirjutamisega seotud postitused. Äratame talveunne vajunud loovuse, kirjutame asjadest, mis meile korda lähevad, tähistame emakeelepäeva ning kogume ja jagame loova eneseväljenduse tarkusi ideekalendri töötoas.

Igal ideel on eesmärk. Uued ideed arendavad meid inimestena, aitavad täiustada juba olemasolevaid asju ja olukordi ning parandada elukvaliteeti. On loomulik, et soovime probleeme lahendada ja tahame muuta midagi kas paremaks, soodsamaks, kergemaks või lihtsalt lõbusamaks.

Loovus aitab luua uusi ideid, mõelda ja näha olukordi tavapärasest erinevalt, tajuda ja leida uusi seoseid. Loovus hõlmab endas inimese omadusi ja võimeid, tema oskust mõelda loovalt ja olla aktiivne. Kuid loovuse all peetakse silmas ka tulemusi ehk teoseid, esemeid või uudseid probleemilahendusi. 

Mis käivitab loovuse? Elina Tolmats kirjeldab oma raamatus „Loovustehnikad. 77 viisi ideede leidmiseks“ loovuse käivitamist kui psühholoogilist protsessi: 

• kogume infot kõigi oma viie meele abil;
• salvestame, hoiame ja tuletame infot meelde;
• kasutame oma teadmisi ja fantaasiat faktide, ideede ja tegevusplaanide loomiseks;
• kasutame loogikat loodud alternatiivide hindamiseks.

Meid on õpetatud kasutama teadmisi ja loogikat ning oma tegemisi ratsionaalselt hindama. Loogiline mõtlemine on vajalik ellujäämiseks. Samas kipub ajaga vähenema inimese võime fantaseerida ja uusi võimalusi luua. Loovmõtlemine tähendab aga mõlema poole tasakaalu: luuakse suur hulk ideid, neid hinnatakse ja valitakse sobilikud välja.

Paljud sooviksid olla loomingulisemad või tunnevad lihtsalt, ei suuda oma loomingulisust piisavalt rakendada. Loovat mõtlemist takistab keskendumine negatiivsele, hirm ebaõnnestumise ja hinnangute ees, liigne reeglitest kinnipidamine, enda võrdlemine teistega ja arvamus, et ei olda loovad. Kuid oma loomingulisust saab hõlpsasti taastada. Selleks tuleks anda vähem hinnanguid ja kasutada vähem loogilist mõtlemist, tekitada palju ideid ja mitte keskenduda nende sisule – iga idee on hea, luua pidevalt, unistada võimatutest asjadest, mõelda piltides ja kasutada kõiki oma meeli uute võimaluste leidmiseks.

Mida siis teha kui tunned, et sinu loovus on blokeeritud?

Julia Cameron pakub oma 1992. aasta bestselleris (eesti keeles 2013) „Loovuse teel. Vaimne tee suurema loovuse juurde“ välja kaks peamist tööriista, millega 12 nädalat vältava programmi jooksul oma loovust turgutada. Need on hommikupäevik ja kohtumine kunstnikuga.

Hommikupäevik

Igal hommikul kirjutad käsitsi kolm lehekülge sellest, mis pähe tuleb. Oluline on järjepidevus ja teadmine, et seda päevikut ei saa kuidagi valesti kirjutada. Miski pole tobe, rumal ega ebaoluline. Neil lehekülgedel võid olla nii vinguv, heitlik ja veider, kui tahad – kõik see seisabki sinu ja su loovuse vahel. Cameron soovitab tungivalt mitte enne kaheksat nädalat neid tekste üle lugeda, sest meie sisemine kriitik on kehvematel perioodidel eriti kaval. Hommikupäeviku kirjutamine aitab mõista, et sisemise kriitiku seisukohad pole tõesed. Ükskõik, mis tujus sa ka oled, lihtsalt kirjuta. Hommikupäevik aitab kaardistada mõtteid ja need omakorda aitavad ära tunda unistusi.

Kohtumine kunstnikuga

See on eriline kohtumine kord nädalas, mille pühendad oma sisemise kunstniku eest hoolitsemisele. See aeg on mõeldud ainult sulle, et võtta ette midagi koos oma sisemise kunstnikuga – ehk sisemise lapsega. See võib olla pikem jalutuskäik, mõne imelise loodusnähtuse vaatlemine või ka millegi uue avastamine. Eesmärk on õppida kuulama, mida sinu sisemine laps nende käikude kohta ütleb, ja teha temaga koostööd. Selleks tuleks leppida iseendaga kokku üks kohting nädalas ja mitte leiutada ettekäändeid kokkuleppe murdmiseks.

Cameron võrdleb nende kahe tööriista koostoimimist raadiosaatja ja -vastuvõtjaga. Hommikupäevik tähendab saatmist, teada andmist oma unistustest, muredest ja lootustest. Kohtumine kunstnikuga tähendab vastuvõtmist ehk seda, et oled avatud uutele teadmistele, inspiratsioonile ja juhendamisele. Hommikupäevik näitab, mida me mõtleme ja vajame. Kunstnikuga kohtumiste käigus hakkame kuulma lahendusi.

Lisaks kahele tõhusale tööriistale pakub „Loovuse teel“ palju erinevaid ülesandeid, mis aitavad hirmudest üle saada, annavad iseendast ja oma tunnetest selgema pildi ning turvatunde, et loovast eneseväljendusest täit rõõmu tunda. 

Mis tahes loov eneseväljendus muudab emotsionaalselt rikkamaks, kasvatab empaatiavõimet, lisab eneseusku ning arendab sotsiaalseid oskusi. See omakorda aitab igapäevaelus luua ja hoida usalduslikke suhteid ning arendada koostööoskusi.

Uuri lisaks:

• Tolmats, E. (2009). Loovustehnikad. 77 viisi ideede leidmiseks
• Cameron, J. (2013). Loovuse teel. Vaimne tee suurema loovuse juurde
• Csikszentmihalyi, M. (2007). Kulgemine. Optimaalse kogemuse psühholoogia
• Loehr, J., Schwartz, T. (2005). Täiusliku pühendumuse jõud
• Sharma, R. S. (2011). Juht ilma tiitlita
• http://www.etag.ee/wp-content/uploads/2012/05/Innopia_Loovuse_Kool.pdf
• http://www.writerstreasure.com

Loe lähemalt ka Mauruse loovkirjutamise töötoast ja registreeru!

Rühmatöö kui meetodi populaarsus õppetöös on oluliselt tõusnud seoses nüüdisaegse õpikäsituse kasutuselevõtu ja sotsiaalsete pädevuste arendamise nõudega riiklikus õppekavas. Ometi pole see kontseptsioonina kuigi uus ja koostöise õppimise tähtsust rõhutatakse pedagoogika-alases kirjanduses juba pikka aega. Missugune on grupitöö mõju õpilase arengule ja milliseid näpunäiteid annavad teaduslikud käsitlused?

Heino Liimets on oma 1976. aastal välja antud raamatus „Rühmatöö tunnis“ rühmatööd defineerinud kui õppetegevuse vormi, kus klass jaguneb 3–8liikmelisteks rühmadeks, millele on antud üks ühine ülesanne. Rühm kehtestab omavahelise suhtlemise normid ja planeerib ühiselt ülesande täitmise, vastutades ka tulemuse eest koos. Liimets peab rühmatööd koolipraktikas väga oluliseks, sest see mõjutab ja seob teisi õppimise vorme (individuaal- ja frontaaltöö) ning võimaldab õppimisest luua organiseeritud tervikut, kus erinevad õppemeetodid teineteist täiendavad. See tähendab, et rühmatöö ei asenda kumbagi teist õppevormi, pigem on ka neid väga hädasti vaja, et rühmatöö saaks täita oma eesmärke. Sellisena aitab rühmatöö arendada õpilase eneseregulatsioonivõimet, tugevdada õpilaskollektiivi, kujundada positiivset suhtumist õppimisse ja valmistada õpilast ette suhtlemiseks.

Liimets soovitab õpetajal rühmade komplekteerimisel arvestada õpilaste erinevat teadmiste ja oskuste taset. Oluline on, et ühe rühma töötempo oleks võimalikult sarnane, samas on hea, kui erinevad teadmised-oskused üksteist täiendavad, võimaldades rühmaliikmetel ühistööd vastavalt oma individuaalsetele erinevustele rikastada. Hea oleks, kui õpilased oleksid neist asjaoludest teadlikud ja suudaksid neid arvestavalt ise grupeeruda.

Ka Henry Clay Lindgren ja W. Newton Suter rõhutavad raamatus „Pedagoogiline psühholoogia koolipraktikas“ rühmatöö tähtsust, väites, et kuna õpimotivatsiooni aluseks on hoiakud, mis tekivad rühmas (või klassis) valitsevate psühholoogiliste protsesside mõjul, siis on väga oluline, et õpetaja oleks sellest teadlik ja aitaks juhtida ka omavahelist suhtlemist. Selleks on grupitöö kui meetod väga tõhus. Autorid annavad ka hulga näpunäiteid rühmatöid juhendavatele õpetajatele.

• Rühmatööd tuleb pidevalt katsetada ja harjutada, ainult nii kujuneb õpetajal vilumus ja sundimatus nende kasutamisel.
• Rühmatöö edukus sõltub nii konkreetsest klassist kui ka ainest.
• Ka õpilastel puudub enamasti vilumus rühmas töötamiseks ja neile tuleb samuti anda aega harjumiseks ja töövahendid, et analüüsida rühmatöö käiku. 
• Õnnestunud rühmatöö võib tunduda sundimatu ja spontaanne, kuid see ei ole asjade juhuslik käik. Jälgima peab, et rühmatöö aitaks õpieesmärkide suunas liikuda. Kui õppesisu ära unustada, on rühmatöö tühipaljas tembutamine. 
• Rühmatöö ei asenda individuaal- ega frontaaltööd. 

Edgar Krull soovitab „Pedagoogilise psühholoogia käsiraamatus“ kasutada rühmatööd selliste ülesannete puhul, mida on hõlbus jaotada alaülesanneteks. Nii võib seda kasutada näiteks kirjalike materjalide põhjalikuks analüüsiks või sooritades katseid, ühtlasi on rühmatöö kaudu hea omandada praktilisi oskusi. Õpetaja jaoks on rühmatöö kasutamine kindlasti töömahukam kui traditsioonilisemate meetodite kasutamine, samas on uuringud näidanud, et õnnestunud rühmatööd parandavad oluliselt õpitulemusi. Seevastu olukorras, kus õpetajal ei õnnestu kindlustada tõelist koostööd, on muud õppevormid efektiivsemad. Siiski tasub rühmatöödega katsetada ja alguses lihtsalt leppida, et kõik kohe ei õnnestu. 

Reene Mägi annab oma 2013. aastal kaitstud bakalaureusetöös „Rühmatöö kui sotsiaalse õppimise viis“ väga põhjaliku ülevaate erinevatest sotsiaalse õppimise teooriatest ja seob need loodusainete õpetajate otseste kogemustega rühmatöö läbiviimisel. Õpetajal on rühmatöö õnnestumisel väga suur roll, ta peab koostama tööjuhendi, püstitama eesmärgi, mõtlema läbi tegevused, kuidas tulemust saavutada, teadma, milliseid vahendeid läheb vaja, arvestama välja rühmatööks kuluva aja ning mõtlema, kuidas komplekteerida rühmad. Kindlasti peab ta ka korraldama rühmatöö tulemuste esitamise ja refleksiooni. Rühmatöö ajal peaks õpetaja olema õpilastele kättesaadav ja aitama töö käigus tekkinud probleeme lahendada.

Kirjandust sotsiaalse õppimise teooriate kohta ja näpunäiteid rühmatööde läbiviimiseks leiab nii internetist kui ka raamatukogust lademetes. Abiks on ka artiklid, mis käsitlevad rühmatöid mõnes spetsiifilises valdkonnas, näiteks spordis või ülikoolis. Kindlasti soovitame aeg-ajalt neid materjale üle vaadata, ehk on abiks järgmine nimekiri.

• Mägi, R. (2013). Rühmatöö võimalusest sotsiaalse õppimise oskuse kujundamisel põhikooli loodusteaduslike ainete õpetajate rühmatöö tõlgenduse näitel. Bakalaureusetöö.
• Aher, S. (2012). Kollektiivne õppimine ja rühmatöö.
• Thomson, K., Hannus A. (2005). Grupitöö alused.
• Rühmatöö planeerimine ja ettevalmistamine.
• Grupitöö üliõpilase õppimise toetamisel.
• Liimets, H. (1976). Rühmatöö tunnis. Tallinn: Valgus.
• Lindgren, H. C., Suter, W. N. (1994). Pedagoogiline psühholoogia koolipraktikas. Tartu: Tartu Ülikool.
• Krull, E. (2000). Pedagoogilise psühholoogia käsiraamat. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
• Salumaa, T., & Talvik, M. (2004). Ajakohastatud õppemeetodid. (Teine trükk). Tallinn: Merlecons ja Ko OÜ.
• Salumaa, T., Talvik, M., & Saarniit, A. (2006). Aktiivõppe meetodid II. Tallinn: Merlecons ja Ko OÜ.

Veebruari teisel nädalal jätkame rühmatööde teemal. Seekord saavad sõna mauruslased, kellel on terve hulk kogemusi nii rühmatöödel osalemisest kui ka nende läbiviimisest.

Kõigepealt koolitustel tehtavatest rühmatöödest. On selliseid, kus osaled õhinal. Seda siis, kui näed tööst ja tulemusest tulu – oled motiveeritud. Aga õpetajakoolitustel on ka päris tihti tunne, et rühmatöödega täidetakse lihtsalt aega.
Aga mis õpilasi puudutab, siis mida varem õpetaja alustab rühmatööga, seda rutem kasvab lastes enesekindlus, ühtekuuluvustunne, usaldus jm, mis koolirõõmuga kaasas käivad.

Rühmatöö soodustab kindlasti õpilaste iseseisvat mõtlemist. Rühmatöö puhul pole oluline ainult ülesande või probleemi lahendus vaid tihti tuleb kokku leppida strateegias, jagada rolle jne.

Eks õpetajad kipuvad ikka õpetama nii, nagu neid endid on omal ajal õpetatud – ja ma ei mäleta, et minu kooliajal oleks just palju rühmatöid tehtud. Nii on nad osale õpetajaskonnast võõrad ja tülikad. Kardetakse, et rühmatöö ajal võib klassis tekkida lärm jne.

Kõigest hoolimata ergutan kõiki õpetajaid seda õppevormi katsetama. Tihtipeale oskavad õpilased (oma sõnavara kasutades) kaaslastele asju paremini selgitada, kui täiskasvanu. Rühmas võiks olla üks “taibu”, kes asja veab.

Kindlasti tuleks rühmatööst teha kokkuvõte ja anda sõna igale rühmale. Õpilasi peaks julgustama väljendama oma mõtteid – isegi siis kui sõnastus pole kõige eeskujulikum, areneb see kindlasti edasi. Ega me ju ei ootagi esialgu definitsioone vm ideaalset sõnastust.

Kõigepealt soovitan klassiga kokku leppida rühmatöö reeglid. Alustada võiks paaristööst ja sealt edasi liikuda 3- ja 4-liikmeliste rühmade juurde. Kaks kuni neli õpilast ongi ehk sobivaim rühma suurus. Minu meelest hoiab rühmatööd koos (näiteks) üks ühiselt täidetav tööleht, mille täitmisel kõik osalevad (kasvõi kaasamõeldes ja nõus olles).

Rühmatöödest – liiga hästi ei tulegi midagi meelde, millised konkreetselt on õnnestunud või ebaõnnestunud. Täiskasvanukoolitused, kus olen osalenud, üldiselt on olnud õnnestunud rühmatööd; ebaõnnestunud ettevõtmist justkui ei mäleta. Lastega on olnud igasuguseid: neid, kus nad aktiivselt kaasa töötavad ja kaasa mõtlevad ja kõigil on huvitav olla. On ka olnud neid, kus tundub, et kõik ei õnnestunud päris nii, kui plaanis oli. Üks põhjus, miks rühmatöö ebaõnnestub, on minu arvates see, et töökäsk või -juhend on ebaselge. Teine põhjus on see, et rühmade moodustamine klassis osutub raskeks. Näiteks kui õpilastevahelised suhted on keerulised ja mõnda õpilast tõrjutakse, siis on keeruline teda mõne rühmaga liita. Seetõttu peab olema võimalikult neutraalne süsteem, kuidas rühmi moodustada, nii et ei tekiks klassis pingeid.

Mul on rühmatöödega väga erinevaid kogemusi, nii osaleja kui ka läbiviijana. Olen mõlemal juhul kogenud, et vahel kasutatakse rühmatööd ajatäiteks ning kehvasti läbi mõeldud ja korraldatud grupiülesandest pole paraku kasu kellelegi. Samas on mul ka täiesti vaimustavad õpikogemusi just rühmatöödest! Üks olulisi aspekte õnnestumiseks on hästi valitud ülesanne ise. Grupitöö kaotab oma eesmärgi, kui ülesanne on nii lihtne, et üks inimene teeks selle ära efektiivsemalt. Selleks, et ühistöö toimiks, on tarvis, et ülesanne vajaks kõigi panust, erinevaid seisukohti, erinevaid pädevusi. See motiveerib kõige paremini koostööd tegema. Teiseks on väga tähtis gruppide moodustamine. Kui inimesed on omavahel võõrad või klassis esineb suhteprobleeme, tuleks rühmad moodustada võimalikult mehaaniliselt ja juhuslikult. Mida turvalisemalt inimesed endid üksteisega koos töötades tunnevad, seda rohkem saab neile endile anda võimalust meeskondade valimiseks. Kindlasti tuleb grupis töötamist väga palju harjutada ja õpetajal on juhendajana hästi tähtis roll. Kui kõik juba sujuma hakkab, võib tõesti sündida imelisi õpikogemusi!

Olen märganud, et õnnestunud rühmatöö teeb lapsed väga rõõmsaks ja motiveerituks. Kõige paremini tuleb rühmatöö välja siis, kui õpetajal endal on tööplaan täpselt läbi mõeldud ja lastele rollid jaotatud, kes kirjutab, kes vastutab, kes joonistab – oleneb rühmatööst. Ülesanded tuleks kindlasti enne täpselt paika panna. Juba ainuüksi rühmatööde katsetamine muudab koolipäevad vaheldusrikkamaks ning kindlasti tasub erinevaid variante proovida ja valida endale sobivaim.

Mõlemad kogemused on pärit rahvusvahelisest organisatsioonikäitumise programmist, mis toimus Eestist väljaspool.

Positiivne kogemus:

Rühmatöö juhendajaid oli kaks – üks andis tööle teoreetilise tausta ja põhjendas, milleni mingi tegevus võiks viia ja miks seda tehakse. Teine juhendaja tõi elulisi näiteid, aitas lähteülesandeid selgeks mõelda ja tegi grupist lähtuvad kokkuvõtted. Tandemina toimisid hästi ja grupis tegutsedes oli hoitud tunne.

Äpardus:

Esimeste rühmatööde puhul paistis välja, et grupi liikmete osas oli taustatöö tegemata. Inimesed olid erinevatest riikidest, erineva kogemuse ja kultuurilise taustaga. Ülesanded osutusid liiga lihtsateks ega andnud teemaga seoses osalejatele mingit uut väärtust. Järgmiseks päevaks oli koolitajatel kodutöö tehtud.

Teksti autor: Karolina Antons, Tartu Mart Reiniku kooli ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja, Mauruse 5. klassi ajalookomplekti autor

Ma kardan, et ma olen selline täitsa tavaline õpetaja, kes mingeid erakordselt erilisi grupitöid pole teinud. Minu rühmatööd on tavaliselt teemade kohta, mis oleks vaja kiirelt kokku võtta või hoopis korrata. Kiirema läbimise näitena toon 7. klassis ristisõjad, mille kohta sissejuhatavalt teeme mõistekaardi, mille räägime lahti ja siis saavad õpilased rühmas valida, kas teha lauamäng (ja neid variante on ju igasuguseid) ristisõdade kohta Jeruusalemma vallutamiseks või hoopis Balti ristisõja ehk meie muistse vabadusvõitluse kohta. Sellise mängu tegemine võtab küll omajagu aega ja pärast ma tavaliselt leian, et ega ikka kiiremini ei saanud, aga väike vaheldus on ikka. Tulemused on olnud vägagi toredad.

Kordamise näite tooksin hoopistükkis ühiskonnaõpetusest, kus võtame parlamendi, valitsuse, presidendi ja kohaliku võimu teema kokku suure skeemi tegemisega Tartu linna valitsemise kohta. Kuna kohaliku võimu valitsemise üldpõhimõte on sarnane riiklikuga, siis saab kordava pilgu heita mõlemale.

Lõpetuseks toon aga toreda näitena meie koolis kaks korda aastas toimuva ajalooringi orenteerumismängu. Õpilased saavad üle kooli kokku panna 3-liikmelised võistkonnad ja orienteerumiseks ehk küsimustele vastamiseks on aega 1 nädal. Võitjavõistkond saab enda kätte pooleks aastaks rändkarika ja selle nimel nähakse ikka palju vaeva, sest kokku on see toimunud juba 17 korda ehk peaaegu 10 aastat. Igat võitjavõistkonda jääb karikale meenutama väike tahvlike ja varsti on esimene karikas pilgeni täis saamas. Selle omamoodi grupitöö tegemiseks võib kasutada kõiki allikaid ja vahendeid ning leida igasuguseid imelikke lahendusi. Ja seda on ka tehtud!

Lõpetuseks ei ole ma kindlasti kuigi uuendusmeelne õpetaja, sest mina usun ajaloo õpetamisel ikka loo jõudu, mida tuleb esitada põnevalt ja süsteemselt, seostades seda tänapäeva ja meiega.

Vaata ka Mauruse vlogi, kus rühmatöödest räägib Tartu Tamme gümnaasiumi füüsikaõpetaja Agnes Vask.

Inimese hariduse üks suuri eesmärke on eneseregulatsioonivõime arendamine. Õpetajatena teame, et igas klassis on väga erineva enesekontrollioskusega õpilasi. On neid, kellel alati kodutööd tehtud ja ülesanded enne tähtaega valmis, ja ka õpilasi, kes ei suuda tähtajakski tööd valmis saada. Ka täiskasvanute puhul pole asi erinev. Nii õpingute ajal kui ka hiljem koos teistega töötades oleme ilmselt märganud, et mõned suudavad oma kohustusi teistest paremini täita. Mis on selle nähtuse psühholoogilised põhjused ja kuidas saaksime aidata nii endal kui ka teistel olla tulemuslikumad ja kohusetundlikumad?

Mis on prokrastineerimine?

Kohustuste mittetäitmisel võib olla väga erinevaid põhjuseid. Kooliõpilase puhul tuleb kindlasti uurida ülesannete jõukohasust, aidata tal seada konkreetseid eesmärke ja leida sisemine motivatsioon. Vahel võivad õpilast koormata ka sotsiaalsed või perekondlikud mured. Õpetaja saab aidata tal oma muredega paremini toime tulla, mis omakorda aitab õpilasel paremini koolitöödele keskenduda.

Kui aga õpetaja on omalt poolt teinud kõik, ent õpilane endiselt oma ülesannetega toime ei tule, võib asi olla hoopis psühholoogilises nähtuses, mida nimetatakse prokrastineerimiseks. Prokrastineerimine on kohustuste irratsionaalne edasilükkamine, mis muudab inimese ebaefektiivseks. See tähendab, et õpilane võib olla täiesti teadlik sellest, et kui ta koduülesannet ei täida, siis sellel on tema jaoks negatiivsed tagajärjed (halb hinne, karistus), kuid ometi ei suuda ta kodutööga alustada. Prokrastineerimisega kaasnevad ka halb enesetunne, ärevus ja süütunne, mis võivad pikema aja jooksul põhjustada ka füüsilisi terviseprobleeme. Ometi ei aita negatiivne mõju prokrastineerimist vähendada, pigem vastupidi.

Prokrastineerimist on uuritud nii koolilaste, üliõpilaste kui ka täiskasvanute seas, on selgunud, et see on väga laialt levinud nähtus. Kuigi see avaldab inimese tegutsemisele selgelt negatiivset mõju, on ometi kuni 95% üliõpilastest ja edukatest täiskasvanud spetsialistidest oma elus prokrastineerinud. Paljude jaoks on see täiesti igapäevane praktika, sellele vaatamata suudavad ka pidevad prokrastineerijad lõpetada koole ja täita oma tööülesandeid. Vähest prokrastineerimist peetaksegi psühholoogiliselt normaalseks, olulisem on aga ära tunda n-ö riskigruppi kuuluvad prokrastineerijad, kes ei suuda end piisavalt kontrollida, mistõttu on oht, et õppeedukus kahaneb oluliselt või õpilane langeb sootuks koolist välja.

Prokrastineerimise erinevad tüübid

Prokrastineerimist põhjustavad peamiselt kaks erinevat tunnet: vältimine ja erutus. Vältimisreaktsiooni puhul lükkab inimene ebameeldivaid kohustusi edasi, sest kardab, et ülesande täitmine paljastab midagi negatiivset tema võimekuse või oskuste kohta, st kahjustab enesehinnangut. Teine tüüp prokrastineerijaid aga naudib adrenaliini, mida pakub lähenev tähtaeg ja pinge all töötamine tekitab neis positiivset erutust.

Teine prokrastineerimise motivaator seostub ka aktiivse prokrastineerimise mõistega, mis mõne teadusliku uuringu järgi tegelikult parandab õpitulemusi. Kuigi inimene teab, et tegevuste edasi lükkamisel võivad olla negatiivsed tagajärjed, teeb ta seda siiski ning tähtaja lähenemisest tekkiv adrenaliinitulv võimaldab tal tegutseda tavapärasest efektiivsemalt ja täita oma ülesandeid isegi paremini kui tavaolekus. Aktiivset prokrastineerimist võib seega pidada isegi positiivseks õpistrateegiaks.

Siiski tuleb ka aktiivse prokrastineerimise soodustamisega olla ettevaatlik. Suurem osa uuringuid on tõestanud, et prokrastineerimine mõjutab inimese enesetunnet ja efektiivsust üldiselt negatiivselt. Aktiivne prokrastineerimine põhjustab ärevust ja stressi kohustuste edasilükkamise perioodil, mis ei ole tervisele kuigi kasulik. Seda isegi juhul, kui lõpptulemust võib igati edukaks pidada.

Kuidas prokrastineerimist märgata?

Ilmselt oskab iga õpetaja kohe nimetada mõne õpilase, kellel on selgelt komme kohustusi edasi lükata – tihtipeale esineb see koos teiste koolitöös ebasoovitavate käitumisviisidega. Uuringud on aga näidanud, et prokrastineerimine ei ole ainult nende laste probleem, kellel on ilmselgelt raskusi õppetöös. Introvertsemate ja vaimselt võimekamate õpilaste eneseregulatsiooniprobleeme on õpetajal lihtsalt palju keerulisem tähele panna, sest need õpilased võivad koolitööga igati nõuetekohaselt hakkama saada.

Teaduslikeks uurimusteks on välja töötatud mitmeid küsimustikke, mis aitavad eneseregulatsiooniprobleeme kaardistada. Selliste küsimustike alusel on õpetajal hea välja töötada oma õpilaste vanuseastmele sobivaid küsitlusi, mille tulemused aitavad prokrastineerijaid leida. Koostasime Mauruses nende küsitluste alusel prokrastineerimise tuvastamise töölehe, mille samuti koos tänase uudiskirjaga saite. Loodame, et see aitab üles leida abi vajavad õpilased!

Kuidas prokrastineerijat aidata?

Uuringud on näidanud, et paljud õpetajad kipuvad eeldama, et enamik õpilasi omandab õpioskusi iseenesest, justkui loomuliku arengu ja kasvamise käigus. Mõnel juhul see tõesti nii on, kuid sugugi mitte alati. Oluline on teadvustada, et ka õpilase eneseregulatsioon on arendatav ja õpetajal on selles väga suur roll.

Prokrastineerimise tüüpe on erinevaid ja seetõttu on esmalt oluline kindlaks teha, mis põhjusel õpilane kohustusi edasi lükkab. Selle välja uurimine võiks olla üks arenguvestluse eesmärke, tihtipeale oskab ka lapsevanem sellel teemal kaasa rääkida, sest tema näeb lapse koduseid õpiharjumusi kõige paremini. Kui põhjuseks on negatiivse tagasiside vältimine, on küsimus õpilase enesehinnangus ja sel juhul on abiks turvalisema õpikeskkonna loomine. Lapsel peab olema lubatud eksida ja tagasisidet peaks andma viisil, mis aitab luua lapsel endast ja oma võimetest positiivset pilti. Kindlasti ei tähenda see, et arengukohtadele ei tohiks tähelepanu juhtida, kuid väga täpselt tuleb jälgida, et sellega ei rünnataks õpilase isikut.

Kui õpilane naudib kohustuste edasilükkamisest tekkivat adrenaliinitulva, tuleks tuvastada, kui teadlikult ta seda teeb, kuidas see mõjutab tema õppetöö kvaliteeti ja kui suurt stressi ta siiski prokrastineerimise tõttu tunneb. Edasilükkamisest tekkivat pingeseisundit aitab leevendada väga konkreetsete eesmärkide sõnastamine ja õpirutiini tekitamine, millele saavad kaasa aidata nii õpetaja kui ka lapsevanem. Igal juhul on tähtis, et õpilane oleks õppimise juhtimise vajalikkusest teadlik ja suudaks enda tegevusi vastavalt planeerida.

Kokkuvõtteks

Õpetaja on oma klassiruumis juht ja liider, seega on üheks tema ülesandeks aidata igal õpilasel saavutada tema iseloomule vastav kõrgeim võimalik efektiivsus, mis omakorda võimaldab kogeda väga suurt heaolutunnet. Meie õpetajad on aga tihti ülekoormatud ega pruugi alati jõuda täita kõiki ootusi, mis kool ja ühiskond neile panevad. Õpioskuste ja eneseregulatsiooni arendamine õpilastes on aga elukestva õppe baas, mis võib aidata lahendada käitumisprobleeme ja parandada õpitulemusi ka konkreetsetes ainetundides. Tegelikult tahame ju ennekõike kasvatada häid inimesi, kes on õnnelikud, oma tegemistes edukad ja suudavad end vastavalt eesmärkidele teostada ka siis, kui koolitee ammu läbi on.

Kasutatud allikad ja lisalugemine

• Projekti „Kohustuste irratsionaalne edasilükkamine: ennustavad tegurid ja võimalikud tagajärjed“ kokkuvõte
• Kaisa Albert, „Akadeemiline prokrastinatsioon Tallinna Ülikooli üliõpilaste kogemuste näitel“
• Kati Aus, Grete Arro, Anna-Liisa Jõgi, Elina Malleus, „Kus tegijaid, seal nägijaid? Akadeemilise prokrastineerimise õpetajapoolse märkamise seosed õpilaste individuaalsete erinevustega“
• Joseph R. Ferrari, Juan Francisco Díaz-Morales, „Procrastination: Different time orientations reflect different motives“
• Joseph R. Ferrari, Timothy A. Pychyl, „„If I Wait, My Partner Will Do It:“ The Role of Conscientiousness as a Mediator in the Relation of Academic Procrastination and Perceived Social Loafing“
• Amy Lilas Gendron, „Active Procrastination, Self-Regulated Learning and Academic Achievement in University Undergraduates“

Mauruse esimene webinar on täies mahus järelvaadatav siit

Loe ideekalendrist lähemalt

Mauruse ideekalendri kolmas nädal on pühendatud ajaplaneerimisele. Kõigil meil on ööpäevas 24 tundi, ometi jõuavad mõned rohkem kui teised. Selge on see, et aeg ei planeeri end ise efektiivselt ja igaühel on võimalik oma päevi paremini kasutama õppida, kui sellega teadlikult tegeleda. Kuidas teha nii, et võid endaga päeva lõpuks rahule jääda – oled täitnud oma kohustused, aga samas jõudnud ka päeva nautida, veeta aega lähedastega ja elust rõõmu tunda? Jagame teiega mauruslaste mõtteid aja planeerimisest

Kätlin Vainola, Mauruse algklasside toimetaja:

Minu aega aitab kõige paremini planeerida kalendermärkmik. Mulle meeldib kirjutada olulised kohustused üles ja neile aeg-ajalt pilk peale visata. Aga ainult sellest ei piisa, et tead, millal miski peab valmis olema. Et tähtaegadest kinni pidada, on parim vahend ainult töö ja tegutsemine.

Keeruline on siis, kui on palju ja erinevaid töid. Siis on küll vahel selline hetk, et ei tea, kust kinni haarata ja mida oleks parasjagu kõige õigem teha. Kõik on ju nii oluline! Olen aru saanud, et sel juhul on mõistlik alustada kõige kiiremast asjast ja see ära teha. Lõpetatud töö annab rahu ja siis on juba mõnusam järgmiste kallale asuda.

Planeerida aitab mul hästi ka see, kui kirjutan tööpäeva lõpus järgmise päeva kohustused üles. Siis on hommikul jälle hea alustada.

Anneli Pilliroog, Mauruse turundus- ja koolitusjuht:

Enese distsiplineerimine on raske töö ja üks võimalustest on päevakava koostamine ning selle järgi tegutsemine. Päevaplaani nurjajatest on esikohal ajaröövlid, nagu töövälised telefonikõned, meilidele vastamine, pikad mõnusate vestlustega kohvipausid ja lõunad. Ajaröövlite kahjutuks tegemine algab kindlasti nende teadvustamisest. Olen aeg-ajalt kirjutanud oma päeva üles mitte plaanina, vaid tegeliku kulgemise põhjal. Sealt selgub valus tõde – kui palju kulub vajalikele tegevustele, palju sellistele, mida saab hiljem või varahommikul teha. 

Minu enda jaoks on oluline hästi ära kasutada päeva kõige produktiivsem osa, mis jääb kl 9–15 vahele. Püüan kirjadele vastamise ja vähem keskendumist nõudvad asjad jätta pigem õhtupoolikuse. Väga hea abimees on järgmise päeva kolme kõige olulisema tegevuse määramine tööpäeva lõpus, tähtsuse järjekorras ja alategevusteks jaotatult. See hoiab tähelepanu joone peal ja sihi silme ees. Kui üks vajalikest töödest on tehtud, saab peale väikest puhkepausi järgmise ette võtta. Kui miski jääb järgmiseks päevaks, saab selle enne tööpäeva lõppu uueks tööpäevaks esikohale tõsta.

Marili Pärtel, Mauruse digitoimetaja ja turundusjuht:

Olen vastavalt oma kohustuste hulgale ja iseloomule väga palju erinevaid ajaplaneerimissüsteeme katsetanud. Õpetajana töötades kasutasin Bullet Journalit (https://www.youtube.com/watch?v=fm15cmYU0IM), praegu kasutan veidi lihtsamat süsteemi. Mul on kalendermärkmik, kuhu saan teha nädalate kaupa ka tegevust vajavate ülesannete nimekirja. Paraku on nii, et mida keerulisem on süsteem, seda väiksem on tõenäosus, et ma seda pikas perspektiivis pidada suudan. Seega olen liikunud järjest suurema lihtsuse suunas.

Tähtaegadest kinnipidamine on mulle väga oluline. Et seda tagada, on kasulik planeerida n-ö tagant ette: panna kalendrisse kirja lõpptähtaeg ja liikuda ajas ettepoole, et seada vahe-eesmärke. Loomulikult juhtub ootamatusi, mille tõttu tekib ka hilinemisi, kuid vähemalt enda suhtes olen ses osas väga karm ja leian, et hilinemist saab peaaegu alati vältida, kui hakata lihtsalt varem pihta. Nii tore on, kui asjad saavad valmis enne tähtaja kukkumist!

Kindlasti tuleb planeerida ka puhkeaega. Vastavalt inimtüübile võib see olla väga täpselt planeeritud nädalavahetus, kus kõik lõõgastustegevused kirjas, või vastupidi – aeg, kuhu ma ei planeeri mitte midagi ja teen täpselt seda, milleks tuju tuleb. Ise olen pigem viimase tüübi esindaja. 

Vaata ka Mauruse vlogi, kus ajaplaneerimisest kõnelevad Järveküla kooli raamatukoguhoidja Tiiu Sarapuu ja Mauruse toimetaja Maarja Valk.

Loe ideekalendrist lähemalt!

Pärisime oma kollektiivilt, missuguseid uusaastalubadusi nemad on andnud ja kuidas nende täitmine on õnnestunud. Ideekalendri kirja jaoks said lubadused skemaatilise kuju, kuid põhjalikumaks tutvumiseks avaldame need ka siin.

“Üldiselt ma ei anna endale kunagi suuri uusaastalubadusi – vist tunnen oma nõrkusi juba nii piisavalt hästi, et ei oska nende vasu võidelda. Peamine on see, et igal aastal ostan uue kalenderpäeviku ja luban endale, et ma hakkan seda täitma ja esimesed paar nädalat kirjutan sinna tavalisest rohkem asju sisse, aga siis read jälle hõrenevad. Üldjoontes käivad (eriti pärast jõulusöömisi) peast läbi plaanid tavapärasest rohkem kaalu alandada, aga seda mõtet veeretan ma tegelikult aasta läbi ja mitte ainult uuel aastal.”

“Uusaastalubaduste asemel olen pikemat aega kirja pannud häid harjumusi, mida võiks juurutama hakata. Suur osa neist on tervislikuma eluviisiga ja enesearenguga seotud. Näiteks, et teen igal hommikul 5 tiibetlase harjutusi. Või pean digipaastu, vaatan telefoni ja arvutisse tööpäeviti kl 9.30-18.00. Või loen igal õhtul vähemalt 30 minutit. Jne. Ühe harjumuse sissetöötamiseks peaks kuluma 66 päeva. Ainukesena on õnnestunud ja juba aastateks sisse juurdunud see hommikune klaasitäis vett. Aga asi seegi “

“Minu uusaastalubadused on varasemalt ikka olnud seotud tervislikuma eluviisiga alustamisega. Aga mingil hetkel on need lubadused kahjuks meelest ära läinud. Kui selle ära tabad, siis see tekitab muidugi stressi. Seetõttu ma viimasel ajal enam uusaastalubadusi ei anna, vaid püüan lihtsalt igal päeval elada targemini.”

“Tegelikult ma hoidun uusaastalubadustest. Aga üleüldiselt katsun alati midagi enda juures parandada. Praegu on käsil tervislikuma toitumise juurutamine (vähem näksimist!).”

“Väga keerulised küsimused, ma hakkasin mõtlema, et mul vist ei olegi olnud uusaastalubadusi. Luban endale igasugu asju jooksvalt :). Aga viimasel koolitusel välja mõeldud mõte: Õpin järgmisteks jõuludeks pähe vähemalt kolm uut luuletust.”

“Mulle väga meeldib uue aasta alguses oma elu üle vaadata ja eesmärke seada. Enamasti mul nende täitmine väga hästi ei õnnestu, kuid ma ei ole siiani lasknud ennast sellest morjendada. Mulle väga meeldib oma elu analüüsida ja mõelda, mis need harjumused ja väärtused on, mida tahaksin rohkem arendada. Sel aastal püüdsin keskenduda rohkem omadustele, mida tahan endas arendada. 2018. aastal olen julge, aus, järjekindel, avatud, hinnanguvaba ja positiivselt egoistlik. Mõned elustiililised lubadused lipsasid ka sisse: iga päev söön ma vähemalt ühe puuvilja, loen kas või natuke ja harjutan klaverit kas või natuke. Aastate jooksul on lubadusi muidugi olnud erinevaid: teen rohkem tööd, teen vähem tööd, puhkan rohkem, logelen vähem, käin jooksmas, tarbin vähem alkoholi jne. Päris mõõdetavaks ei ole ma neid eesmärke kunagi suutnud teha ja jätan endale ikkagi võimaluse viilida ka. Aga küllap on see protsess, mis just mulle sobib.”

Teksti autor: Reijo Väljak

Kujuta ette lennukit, mis ootab oma stardijärjekorda. Kütus on võetud ja rutiinne tehniline kontroll teostatud. Lennuk saab signaali, hakkab vaikselt veerema, kogub kiirust ja tõuseb õhku. Algab tee sihtkohta.

Ka sina oled samamoodi teel. Sinu viivad sihtkohta aga ettevalmistus, kalkuleeritud tegevuskava ja järjepidev tegutsemine. Eesmärkide seadmine võib olla sama loomulik nagu elukestev õpe. Õigemini, need kaks lihtsalt täiendavad teineteist suurepäraselt.

EESMÄRKIDE SEADMIST TULEB HARJUTADA

Eesmärgid ei pea meid alati viima kõrgemale ja kaugemale. Eesmärkide mõte on aidata meil jõuda tulemuseni, milleks me suutelised oleme – ning meid innustavad iseendale antud lubadused. Näiteks, kui ma unistan tihti sellest, et saan paremasse füüsilisse vormi, ometi ei tee selleks tegelikult midagi, siis probleem on ju selles, et ma ei rakenda oma tegelikke võimeid täielikult.

Eesmärgid ei ole õhku visatud uue aasta lubadused, millest 92 protsenti inimestest kinni ei pea. Vastupidi, need on väikesed tegevused, mida järjepidevalt läbi aastate teha tuleks.

Näiteks, kui võtta eesmärgiks hakata tegema trenni, peaks eesmärk olema selgelt sõnastatud, lihtsasti mõõdetav ja ka saavutatav – näiteks, kõnnin kolmel päeval nädalas kolmkümmend minutit.

OLE REALIST

Eesmärke seades arvestame millegipärast ideaaltingimustega, aga igapäevatoimetused, teised inimesed ja võõras keskkond muudavad meie kavatsusi. Vihmasadu, kutse õhtusöögile või kolmeaastase lapse haigestumine ei sobitu kuidagi tehtud plaanidega ja nii on paratamatu, et eesmärgi täitmine kipub ebaõnnestuma.

Kui aga mõtleks eesmärgi uuesti läbi ja arvestaks ka ootamatustega?

Mõtleme näiteks nii: nädalas kuuel päeval saaksin trenni teha. Vähemalt ühel neist sajab vihma ja kahel tuleb ette midagi, mis kogu tegevuskava segi paiskab. Järgi jääbki kolm päeva, mis nõuavad niikuinii juba teatavat pingutust.

Muidugi tahame kohe suurelt pihta hakata, kuid tegutsema peab täpselt vastupidi. Tunne võib küll olla, et mis see siis ära ei ole, viiel päeval nädalas jalutama minna! Tegelikult on mõistlik seada endale aga märksa tagasihoidlikum eesmärk.

Varu kannatust. Aeg möödub kiiresti ja parim tulemus oleks see, kui suudad regulaarselt aastast aastasse kõndimas käia, mitte ainult uue aasta esimesel kolmel nädalal.

Enamasti ei pea inimesed uue aasta lubadustest kinni sellepärast, et need on absurdselt suured ja põhjalikult läbi mõtlemata. Kui ikka varem pole kolm korda nädalas trenni teinud, siis niisama järsku see harjumus ei teki. Alusta ühest korrast ja pea üks kuu nii vastu. Alles seejärel kaalu eesmärgi suurendamist – ka siis vaid pisikeste sammude haaval.

KUIDAS PIHTA HAKATA?

Kui palju varuda aega ühe koolitunni ette valmistamiseks? Kuidas planeerida tegemisi nii, et tööpäev lõppeks kell 17? Mida teha, et õpilaste tööd juba koolis parandatud saaks?

Millest oled ammu mõelnud, aga pole söandanud pihta hakata? Mis oleks see selge, konkreetne ja mõõdetav tükk igaks nädalaks? Mis oleks see tulemus, mis rõõmustaks sind näiteks esimese kuu lõpus?

Võta kalender ja märgi see tegevus kohe üles. Üks väike samm korraga. Terve aasta on ju veel ees.

Reijo Väljak on ettevõtja, coach ja õpetaja. Reijo tegemiste kohta saab rohkem infot tema kodulehelt https://www.reijovaljak.ee/ .

UURI LISAKS:

• Harald Lepiski 4 soovitust uue aasta eesmärkide seadmisel. 
• Harald Lepisk kirjutab eesmärkidest, lisaks saate alla laadida tasuta töölehe oma eesmärkide üles kirjutamiseks.
• Reet Hindus (PersonaliDisain OÜ konsultant) kirjutab sellest, kuidas leida motivatsiooni vajalike asjade tegemiseks. 
• Astrid Mägi tutvustab DD Akadeemia blogis SMART-meetodit, mis aitab eesmärke paremini sõnastada.
• Edutreener Priit Kuuskme kõneleb eesmärkide seadmise vajalikkusest ja annab juhiseid, kuidas seda edukalt teha.
• 7 sammuline tehnika oma eesmärkide ja unistuste täideviimiseks
• Anthony Robbins “Sisemine jõud: kuidas oma eesmärke leida ja saavutada”
• Peter Kimmel “Edukana uude aastatuhandesse”

Head õpetajad!
Ilusat ja inspireerivat alanud aastat!

Kohtusime paljudega teist möödunud aasta sügistalvel oma koolitustel ja koolides kohapeal käies. Meile väga õpetliku tagasiside hulgas jäi kõlama vajadus igapäevast õppetööd rikastavate lisamaterjalide ja üldhariva põneva info järele. 

Kui on soov, siis on oht, et see ka täitub!

Alanud aastal toome teieni kaks teineteist toetavat ja täiendavat lisamaterjalide formaati: MAURUSE IDEEKALENDRI ja MAURUSE TV.

IDEEKALENDER on kuude lõikes jagatud erinevate teemade vahel, mis puudutavad meid kõiki nii õppetöös kui tavaelus. Jaanuari teemad on „Eesmärkide püstitamine, prioriteetide seadmine ja ajaplaneerimine“. Iga järgmise kuu teema avalikustame eelmise teemakuu viimases postituses.

IDEEKALENDRI SISU jõuab soovijateni igal kolmapäeval ja sealt leiate:

• 3 erinevat kuu teemaga haakuvat töölehte, mida saab kasutada nii aine- kui klassijuhataja tundides või lihtsalt väikeseks vaimuvärskenduseks (väike isutekitaja esimestest töölehtedest);
• populaarteaduslikke ja arutlevaid artikleid oma ala professionaalidelt;
• teadusartiklite ja uuringute refereeringuid meie toimetajatelt ja autoritelt;
• videoblogi õpilaste ja õpetajate kogemuste ning arvamustega;
• videoblogi Mauruse tegemistest.

Ideekalendri kuu võtab kokku teemast juhitud TÖÖTUBA, millelt teeme ka otseülekande huvilistele, kellel kohale tulla ei õnnestu. Töötube viivad läbi tunnustatud oma ala spetsialistid meie toimetusest ja väljastpoolt.

IDEEKALENDRIGA LIITUMINE on lihtne. Saates oma soovi läbi esimeses postituses oleva registreerumisvormi jõuab ideekalender teie e-postkasti juba regulaarselt igal kolmapäeval (v.a juuni–juuli). Liitu ideekalendriga!

IDEEKALENDRI POSTITUSED ja materjalid on järelvaadatavad Mauruse kodulehe uudiste rubriigis. Töölehed saadame ainult ideekalendriga liitunud huvilistele.

MAURUSE TV avaneb meie kodulehe esikülje bänneri alt ja sisaldab:

• toimetajate ja autorite poolt tehtud õppematerjale tutvustavaid videoid, 
• meie veebikeskkondade kasutamise juhendmaterjale,
• ideekalendri videoblogisid (vlog#2 – klassiõpetajad räägivad, milliseid lisamaterjale nad kasutavad ja kust neid leiavad).

Meie Mauruses igatahes usume, et jagatud teadmistel on topelt võimalus kellegi tööd ja elu paremaks muuta.
 
Head uudistamist ja järgmise kalendripostituseni!