Õpiku autorite eesmärk oli koostada jutustavas laadis tekstipõhine õppematerjal (lisaks muidugi illustratsioonid) selges, lihtsas ja korrektses eesti keeles. Õpiku kõrval võib õpetaja loomulikult kasutada kõikvõimalikke veebipõhiseid õppevahendeid. Õpik ei asenda, vaid täiendab neid, andes kunstiajaloost süsteemse üldpildi.

Eesmärk oli näidata, et kunstiteos on alati seotud oma loomise aja ja kohaga, ühiskondlik-poliitiliste, religioossete ning filosoofiliste taustsüsteemidega. Teadlikult on rõhutatud kristlikku temaatikat kui euroopaliku tsivilisatsiooni üht alustala. Piiblilugu, tegevusi ja sündmusi ei õpetata üheski teises aines, need võivad küll juhuslikult kõne alla tulla näiteks ajalootunnis, aga süsteemne käsitlus puudub. Ilma kristluse põhitõdesid tundmata on aga õpilasel võimatu mõista, mida ja miks hinnatakse varasemas kunstiajaloos ja kuidas mõistis kunsti tol ajal elanud inimene. Õpik ei taha kristlikku maailmavaadet peale suruda, vaid käsitleda usuteemat erapooletult, kultuuriloolisest seisukohast.

Autorite kindel taotlus oli – see on ka erinevus varasematest õpikutest – et iga illustratsiooni kohta, mis õpikus toodud, oleks lisaks põhiinfole (nimetus, autor, aeg) ka teavet, miks see ehitis/maal on oluline, mida seal lähemalt vaadata (nii sisu kui kunstiline külg), millist rolli on see teos mänginud omal ajal või hiljem jne. Igal kunstiteosel on muidugi erinevad aspektid, mida rõhutada. Teadlikult on loobutud pikkadest nimekirjadest kunstnike teistest tähtsatest töödest, kui neist õpikus rohkem juttu ei ole.

Põhimõte on ka, et iga kunstiteose asukoht oleks kirjas (muuseum). Et õpilasel tekiks tunne, et see pole abstraktne näide, vaid konkreetne töö konkreetses kohas, mida ka temal on võimalik vaatama minna.
Õpikus toodud materjal integreerub mitme teise õppeainega – eeskätt ajalooga, aga ka ühiskonnaõpetuse, kirjanduse ja muusikaajalooga, samuti valikainetega nagu filosoofia ajalugu, religioonilugu, kultuurilugu jt. Kuna üks autoritest on ühtlasi ka ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja, on jälgitud, et näiteks ajaloo kronoloogia (nt Vana-Kreeka, Vana-Rooma, Mesopotaamia jt) langeks kokku kasutusel olevates ajalooõpikutes esitatuga. Ajaloolist tausta avades on püütud rõhutada neid olulisi momente, mida õpitakse ka ajaloo aines – et aidata õpilastel luua seoseid ja terviklikku ajalookäsitlust.

Iga peatüki järel on mõned üldistavad ja materjali kokku võtvad küsimused, et aidata õpilastel fokusseerida tähelepanu kõige olulisemale ja olla abiks kordamisel.

Teadlikult on pööratud suurt tähelepanu Eesti kunstile. Kui kool ei õpeta Eesti lapsi Eesti kunsti tundma ja väärtustama, ei tee seda ka keegi teine.

Õpikus toodud kunstiajaloo käsitlus on Euroopa-keskne ja esindab pigem traditsioonilist lähenemist, ja seda täiesti taotluslikult. Maailm avardub ja globaliseerub, kuid kõikide positiivsete külgede juures toob see kaasa ka kultuurilise identiteedi nõrgenemise ja teadlikkuse vähenemise oma kultuurist ja ajaloolistest juurtest. Õpiku autorid on seisukohal, et meie kooli ülesanne on tänases multikultuurilises maailmas, tohutus infotulvas ja valikuvõimaluste paljususes säilitada ja kindlustada euroopalikku kultuurilist identiteeti ja väärtusruumi. Eriti oluline on hoida oma kultuuri väikerahvastel, nagu eestlased seda on.

AUTORITEST

Heie Treier on kunstiajaloolane, kellel on kunstiteaduse doktorikraad Eesti kunstiakadeemiast. Heie töötab Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudis. Ta peab oluliseks kunsti vahendamist erinevatele sihtgruppidele – Heie tegutseb ka kunstikriitikuna ning on välja andnud erialast ajakirja.

Sigrid Abiline on pikaajalise töökogemusega ajaloo-, ühiskonnaõpetuse ja kunstiajaloo õpetaja. Sigridil on kunstiteaduse magistrikraad Eesti kunstiakadeemiast ning ta on töötanud erinevat tüüpi koolides. Praegu töötab Sigrid õpetajana Tallinna täiskasvanute gümnaasiumis.

Mis põhjustel keel muutub? Kas muutused keeles on ohtlikud või loomulikud? Miks on internetikeskkonnas keelekäitumine hoopis teistsugune kui ametlikus kirjalikus suhtluses? Neile ja paljudele teistele küsimustele annab vastused Anna Verschiku jt koostatud keeleteaduse õpik „Keel ja ühiskond“ (2017), mis on põhjalik ja kompaktne ülevaade keele olemusse ning toimimisse. See selgitab keeleteaduse erinevaid tahke, aga tuletab ühtlasi õpilasele üksikasjalikult meelde eesti keele struktuuri võrdluses teiste keeltega. Õpik on teoreetilist laadi, aga iga peatüki lõpus on ka ülesanded, mis aitavad omandatud materjali kinnistada, teha materjaliga iseseisvat tööd ja samuti leidub rühmatöid, mille käigus saavad õpilased keeleteaduse teemade üle arutleda.

Selle õpiku lisaväärtus on huvitavad servatekstid ja viiteid lisamaterjalidele, millega õpilane võib huvi korral tutvuda. Nii on ka õpetajal rohkem materjali, mille vahel valida – ta ei pea jääma kindalt õpiku struktuuri juurde kinni, vaid saab ise valida, mida, millal ja kuidas õpetada. Servatekstide hulgas on lõbusaid ja huvitavaid keeleteaduslikke teabekilde nt ajaloo kohta, aga ka keeleteadlasi jt tutvustavad tekste.

Õpik ei tutvusta ainult eesti keelt ja kultuuri. „Keele ja ühiskonna“ teeb veelgi erilisemaks see, et õpikus on kirjeldatud eri teemasid mitmete keelte ja kultuuride kaudu. Näiteid tuuakse paljude keelte ja ühiskondade kohta, ühendades ning võrreldes neid eesti keele ja kultuuri, ühiskonnaga. Ei ole piirdutud ainult kohustusliku mitmekultuurilisuse ja keelsuse peatükkidega, vaid maailma rahvaste keelte ja ühiskondade mitmekülgsus läbib õpikut tervikuna. Nii õpib õpilane ka teisi kultuure ja keeli tundma ning oskab leida nende vahel seoseid.

„Keeles ja ühiskonnas“ lähenetakse teemadele hinnanguteta. Õpilasele selgitatakse näiteks, mis vahe on ametlikul ja mitteametlikul tekstil: kus sobib kirjutada suurtähtede ja kirjavahemärkideta (Facebookis), aga kus kindlasti ei tohiks (ametlikus kirjakeelses tekstis). Samuti on õpikus näidatud, et keelemuutus on loomulik protsess: keelemuutuste taga on keelekasutajate endi teadlikud valikud.

Õpiku autorid on Anna Verschik, Anastassia Zabrodskaja, Reet Igav, Andra Kütt ja Helin Kask.