Head sõbrad!

TarvoMaurus on noor ja kiirelt arenev kirjastus, mis on keskendunud eelkõige kooliõpikute kirjastamisele ja levitamisele. Arengu ja kasvamise võtmesõnaks on õppimine, ning siinjuures on lisaks meie enda kogemusele oluline ka väljastpoolt tulev tagasiside. Meile on hindamatu väärtusega õppematerjalide kasutajate – õppijate ja õpetajate – vastukaja. Selle eest täname Teid juba ette! Mauruse eesmärgiks on luua kaasaegseid õppmaterjale, mis töötavad, ning seda nii õppija kui õpetaja jaoks, aidates levitada uusi teadmisi ja oskusi.

Läinud aasta oli Mauruse jaoks tegus. Lisaks keemia- ja füüsikamaterjalidele sai meie gümnaasiumiõpikute riiul jõudsat täiendust ka ajaloo valdkonnas. Ilmusid Eesti ja üldajaloo gümnaasiumiõpikud, autoriteks Lauri Vahtre ja Mart Laar. Seejuures avaldasime oma esimese e-õpiku, mis on muuseas üldse esimene gümnaasiumile mõeldud e-õpik Eestis.

E-õpik on abiks nii õpetajale tunni läbiviimisel, näiteks esitlusvahendina, kui ka õpilasele iseseisval õppimisel. Sisuliselt on Eesti ajaloo e-õpik traditsioonilise paberõpiku järgmine aste, mis loob põnevaid ja tähenduslikke seoseid Internetis leiduvate materjalidega: YouTube’i videoklipid, Vikipeedia artiklid, raadiosaated, Rahvusringhäälingu hindamatu arhiiv, Google’i kaardid jpm. Nimetatud tähenduslike seoste näol tekibki e-õpiku uus kvaliteet – info, mis on „kuskil olemas”, muutub kättesaadavaks ja mõistetavaks just õigel hetkel, luues õpilase jaoks interaktiivseid ja põnevaid seoseid. On oluline, et tekiks õpetamist ja õppimist toetav kontekst, selliselt on Eesti ajaloo e-õpik hea näide info mitmekülgsest kasutamisest, koondades enda alla olulisemad vastava ala infoallikad. Ühtlasi lähtub e-õpik tänapäeva õpilase jaoks nii tavapäraseks saanud infotarbimise harjumuse viisist: Internetis surfamisest. E-õpik on kasutajasõbralik, see töötab igas seadmes, alates nutitelefonist ja lõpetades tavalise lauaarvutiga, kasutamiseks piisab vaid netiühendusest ja veebilehitsejast.

2014. aasta alguses täienes Eesti ajaloo õpiku II osa e-õpik uute materjalide võrra. Ühtlasi lisandus juba olemasolevale mitmeid uusi funktsioone. Rõõm on näha, et meiega peavad sammu ka kasutajad, keda lisandub pidevalt tervete klasside kaupa.

Vaatame lootusrikkalt õppeaastasse 2014/2015. Laieneme uutesse valdkondadesse: kirjandus, emakeel, matemaatika ja ühiskonnaõpetus.

Matemaatika osa avab Regina Reinupi „Väikse protsendiraamat“, mis ilmub juba märtsis. Kibe töö käib esindusliku autorkonnaga, kellel on kirjutamisel ühiskonnaõpetuse õpikud gümnaasiumile. Samuti ilmub uueks õppeaastaks kauaoodatud ühiskonnaõpetuse õpik 6. klassile (autor Madis Somelar). Muide, gümnaasiumi ühiskonnaõpetus on aine, milles planeerime oma järgmist e-õpikut.

Ja veel, tänu uutele ja ärksatele autoritele on Mauruse plaanid nii sotsiaal- kui loodusainete vallas ühe enam seotud ka põhikooli II ja III kooliastmega. Aga sellest juba peatselt!

Indu õppimiseks ja õpetamiseks!

Tarvo Siilaberg, peatoimetaja

Tarvo Siilaberg Õpetajate lehes: Taaskasutatavast infost saab e-õppematerjal

TelefonisTänases Õpetajate Lehes kirjutab meie peatoimetaja Tarvo Siilaberg pikemalt sellest miks ja kuidas me oma e-ajaloo õpikut tegime:

E-õppematerjali arendamise seisukohast pole küsimus selles, et midagi on puudu ja tuleb juurde luua – toota, kirjutada, filmida, salvestada, pildistada, joonistada. Küsimus on e-sfääris olemasoleva info kasutamises, selekteerimises ja korrastamises. Info sellelaadne taaskasutamine on tänapäeval argine ja möödapääsmatu. Nõnda argine, et õppematerjalide loojad seda meetodit sageli alahindavad.

Orkestreeritud muutuste pooldajad käsitavad e-õppematerjale millegi seninägematu tulekuna, mis peab tingimata „kõike” muutma. Seda kontseptsiooni esindavad e-õpikud ja -keskkonnad, mis on kogu oma toodetud „erilisuses” kohmakad ja heidutavad kasutajat, sest reaalsuse aktsepteerimise asemel püüavad need luua uut, oma reaalsust. Piltlikult öeldes: kui tarbijal on vaja autot, pole tal kasu lennukist – mis sellest, et see on kiirem ja võimsam.

Internet pakub nii tarkust kui ka lollust. Valiku nende kahe vahel peab tegema tarbija, õppija ja õpetaja. Püüda sellest tõdemusest mööda vaadata tähendab naasta enam kui kümnendi taha jäävate arutluskäikude juurde, mida iseloomustab küsimus Vikipeedia usaldusväärsusest. Vikipeedia näitel on kinnitust leidnud, et see, mis on vajalik ja mida kasutatakse, on ka korrastatud ja usaldusväärne.

Tänapäeval on mitu korda suurem tõenäosus, et kohalik raamatukogu – koos Barbara Cartlandi vaimse pärandiga – põleb maha, kui et hulkade tarkus Vikipeedia näol kaob. Vikipeedia näitel esitatud kasutatavuse ja usaldusväärsuse seos kehtib kogu e-sfääris leiduva info kohta – selle kasutajad on ühtaegu loojad, ning mida suurem on auditoorium (sihtrühm), seda suurem on sõnumi loomise prestiiž. Kvantiteet mõjutab sellises suhtes kvaliteeti.

Sellise õppematerjali koostamise võtmesõna on info taaskasutamine, mis on kättesaadav internetis. Loomulikult peab igasuguse info taaskasutamisel austama selle looja õigusi. Üleilmses infosfääris olemasolevat ja loodut kasutades loeb toimetaja ja koostaja kriitiline valik. Kirjeldatud õppevahendi näiteks on Mauruse kirjastuse Eesti ajaloo e-õpik, mis on koostatud Lauri Vahtre ja Mart Laari Eesti ajaloo gümnaasiumiõpiku (Maurus, 2013) baasil. Seega on e-õpik traditsioonilise paberõpiku evolutsiooniline jätke ning seda ka levitatakse selle kasutamist toetades.

Ajaloo e-õpik loob tähenduslikke seoseid internetis leiduvate materjalidega (YouTube’i videoklipid, Vikipeedia artiklid, raadiosaated, Google Maps jpm), mille on loonud ajaloolased ja ajaloo entusiastid, tehes need kättesaadavaks ja nähtavaks moel, mis toetab õpetamist ja õppimist. See tähendab, et olemasolev ja kasutatav materjal muutub kõnekaks tähenduslikes seostes õpikuga autori narratiiviga.

Nimetatud tähenduslike seoste näol tekibki e-õpiku uus kvaliteet – info, mis on „kuskil olemas”, saab kättesaadavaks ja mõistetavaks just siis, kui see on asjakohane ja vajalik. Siit ilmneb info taaskasutamisega kaasnev paradoks, et see, mis on (üleilmses e-sfääris) olemas – st kellegi kunagi kirjutatud, filmitud, salvestatud, pildistatud, joonistatud –, on tegelikult olemas alles siis, kui see saab tähenduslikus seoses kättesaadavaks ehk nähtavaks, mõistetavaks.

Ajalooõpiku seisukohast on oluline, et nõnda tekib õpetamist ja õppimist toetav kontekstuaalsus. Selliselt on kirjeldatud Eesti ajaloo e-õpik näide info taaskasutamise meetodi praktilisusest, mis lähtub vajadusest ja kasutajate väljakujunenud infotarbimisharjumustest.

———

KOMMENTAAR

Ootasime sellist õppematerjali juba ammu
Ingrid Paggi / Tallinna 21. kooli ajalooõpetaja

Kevadel 2014 hakkavad lõpetama õpilased, kes on pidanud õppima uue õppekava järgi, kuid kasutades vana õppekava järgi ülesehitatud õpikuid. Järelikult on õpiku järele lihtsalt karjuv vajadus.

Paberõpik on traditsiooniline, aga arvestades muutunud nõudeid nii tunni sisule kui ka läbiviimise vormile, on e-õpik ilmselgelt eelistatum. Õpetajalt eeldatakse tunnis audiovisuaalsete vahendite kasutamist, aga sobivate materjalide kokkuotsimine ja tehniline sobitamine konkreetse tunni nõudmistega neelab meeletult aega. On ääretult tänuväärne, kui selline eeltöö on Eesti ajaloo e-õpikuna tehtud ning kasutatav mitte ainult tunnis, vaid õpik annab õpilasele võimaluse materjali ka kodus üle vaadata ning puudujatel kõigest osa saada.

Ajalugu peab elama, vaimustama, innustama. Ilmselgelt annab e-õpik ühes oma lisamaterjaliga selleks suurepärase võimaluse. Lisaks võimaldab e-õpiku formaat kiiremini sisse viia vajalikke täiendusi ja muudatusi kui paberõpik. Uus põlvkond loeb ja tajub infot juba mõnevõrra teisiti – õpilased on rahul e-õpiku visuaalse lahenduse ning materjaliesitusega. Lisaks on õpilased pidanud väga oluliseks, et e-õpik töötab igasuguste rakendustega.

Allikas: Õpetajate Leht