Head sõbrad!
Kätte on jõudnud viimane nädal enne jõuluvaheaega ning Ideekalendergi suundub lühikesele puhkusele. Sel nädalal räägime veel sotsiaalsetel teemadel ning empaatia ja eneseaustuse alla paigutame sellise tunde nagu viha.
Jõuluajal ei ole vist paslik rääkida negatiivsetest tunnetest, kui kõik meie ümber särab, lapsed on rõõmsad ja piiluvad igal hommikul sussi sisse, kas päkapikud on käinud. Jõuluvana käib juba mööda koole ja lasteaedu ning kostitab ootusärevaid mudilasi, kes kõik vannuvad suuril silmil, et nad on selgi aastal olnud head lapsed. Kuid jättes negatiivsed emotsioonid tähelepanuta, võib see meie psüühikat oluliselt mõjutada. Ükskõik, kas on jõuluaeg või jaanipäev.
Tänases Ideekalendris on Mauruse keele- ja esimese kooliastme toimetaja Piret Põldver võtnud kätte taas ühe inimese psühholoogiat kajastava raamatu ning jagab sellega seoses oma mõtteid. Harriet Lerneri teoses „Vihatants“ kirjutab autor järgmist: „Viha puhul on tegemist signaaliga, mida tuleks kuulda võtta.“ Kindlasti tasub vihatunde üle mõtteid mõlgutada mõlema soo esindajatel, sest nii naisi kui mehi saab defineerida üheselt – me oleme inimesed ja meil kõigil on tunded.
Kaunist jõuluaega ja säravat aastalõppu!
Kirjastus Maurus
Tants vihaga
Tekst: Piret Põldver, Mauruse keele- ja esimese kooliastme toimetaja
Viha on üks huvitav emotsioon. See võib olla hirmutavam kui teised tunded, sellega kaasnevad kummalised tabud ja müüdid, ning teo ja tunde segamini ajamine võib viha puhul tuua üsnagi keerulisi tagajärgi. Igasugustest tunnetest rääkides tasub mõtestada endale, et tunne ja tegu on kaks erinevat asja. Viha ise on tunne; see, mida tunde ajel ette võtan, on aga tegu, olgu see siis karjumine, lõhkumine või lihtsalt minema kõndimine. Tunne lihtsalt on nagu ta on, seda muuta või vältida pole üldiselt võimalik; tegu see-eest saab valida, mõjutada ja kontrollida. Tunnete tekkimise eest me ei vastuta; küll aga vastutame oma tegude eest. Harriet Lerner on kirjutanud raamatu „Vihatants“, mis omal ajal avas minu silmad tunnete-tegude-mõtete keerulisse omavahelistesse seostesse. Ühtlasi aitas mõista, kuidas vanu ja mittetoimivaid suhtemustreid enda elus muuta.
Kui aastaid tagasi seda raamatut esmakordselt käes hoidsin, mõtlesin, et on mul neid hädasid ja probleeme mis on, aga vihaga mul on kõik korras – ma lihtsalt ei ole kunagi vihane. Juba esimese peatüki lõpuks sain aru, et see on üks suurimaid probleeme: mitte kunagi vihane olla tähendab, et inimene paneb suure ressursi vaimuenergiast sellele, et hoida üht olulist ja signaliseerivat tunnet tugeva kaane all. Lerner kirjutab, et meil pole võimalik vältida masendumist, madalat enesehinnangut, enesepaljastusi ega enesevihkamist, kui me lepime ebaausate tingimustega; kui kaebleme, kuid elame siiski edasi vanal viisil, reetes oma lootusi, väärtusi ja võimalusi. Viha alla surudes ja selle allikaid mitte teadvustades surume alla ka suure hulga oma loomingulist, intellektuaalset ja seksuaalset energiat.
Tõsi, Lerner keskendub oma teoses eelkõige naistele. Ta toob välja, kuivõrd just naiste on jaoks viha justkui tabu. Naise vihal on hoopis teine tähendus kui mehe omal. Naine, kes oma viha avalikult välja näitab, mõistetakse hukka, ta äratab vastumeelsust, seevastu mehe viha nähakse pigem kindlameelsuse ja enesekehtestamisena. Otsene viha väljanäitamine, eriti meeste peale, teeb naise ebadaamilikuks, mitteemalikuks, seksuaalselt mitte küllalt ligitõmbavaks jne. Keelestki leiab hulgaliselt halvustavaid väljendeid vihase naise kohta – tuhalabidas, tulehark, näägutaja, mõrd jne –, vihase mehe kohta on märksa keerukam midagi viha põhjal halvustavat leida.
Lerner kirjutab, et vihatunnet ei tohiks märkamata jätta. Vihatunne on justkui signaal või märguanne – see näitab, et midagi on lahti, kas on riivatud meie õigusi, tehtud liiga, astutud üle piiri, vajadusi ja soove pole piisavalt kuulda võetud vms. Viha võib näidata, et anname endast rohkem kui suudame; hoiatada, et teised teevad meie jaoks liiga palju, mis kahjustab meie endi asjatundlikkust ja isiksuse kasvu; viha võib osutada, et meie uskumused, ambitsioonid või ihad on ohtu sattunud. Nii nagu valuaisting sunnib käe kuumast pliidist eemale tõmbama, kaitseb vihavalu meie „mina“ terviklikkust. Viha võib sundida meid ütlema „ei“ teiste ootuste peale ja „jah“ mõne enda hingesisese vajaduse peale.
Nii nagu Lerner osutab, et viha allasurumine ja endasse peitmine on isiksuse tervikule äärmiselt kahjulik, toob ta välja, et ka viha mõtlematu väljaelamine ei muuda ega lahenda probleeme. Viha keevaliselt väljaelamine ja selle suure pingutusega endasse peitmine on justkui ühe mündi kaks külge – kumbki ei vii muutuste ja lahendusteni. Nii see, kes püüab igas olukorras rahulikuks jääda ja vihatunnet peita, kui ka see, kes elab viha välja, kuid ei väljenda seda sõnaselgelt ja vaid kordab kulunud fraase (või solvanguidki), jääb korduste ja enesehaletsuse lõksu, tammub koha peal. Kumbki käitumine ainult suurendab kibestumist ja ebaõigluse tunnet.
Mida oma vihaga siis peale hakata?
Mis on siis n-ö tervislik viis vihaga toime tulla? Lerner toob välja, et eelkõige tuleks häälestuda viha tõelisele allikale ja aru saada, kus me omadega oleme. Küsida endalt, mis olukord see õigupoolest on, mis mulle viha teeb? milles on asi? mida ma mõtlen ja tunnen? mida tahan korda saata? kes mille eest vastutab? mida ma õigupoolest tahan muuta? Võime avastada, et paneme oma vihaenergia sellesse, et püüame kontrollida inimest, kes üldse ei tahagi muutuda. Selle asemel võiks seda energiat panna oma olukorra ja valikute väljaselgitamisse. Eriti lähisuhetes on oht langeda lõputute süüdistamiste ja võitluste lõksu, mis kuhugi välja ei vii.
Oluline on arendada ka suhtlemisoskust – sest konfliktide lahendamine tähendab oskust läbirääkimisi pidada. Kuigi viha spontaanne väljaelamine ei pruugi igas olukorras isegi üleni negatiivne olla, toob selline lähenemine kergendust sageli vaid ajutiselt. Kui keevaline olukord möödub, selgub, et midagi pole tegelikult muutunud. Lerner toob raamatus hulgaliselt näiteid olukordadest, kus rahuliku ja mittesüüdistava positsiooni hoidmine on hädavajalik selleks, et konflikti põhjustanud suhe tegelikult ja pikas plaanis muutuks.
Kuid samuti on väga tähtis näha suhtes iseenda rolli ning vastastikuses suhtluses õppida märkama ja peatama käitumismustreid, mis kuhugi välja ei vii. Enesereflektsioon on niikuinii keeruline, keerulisemaks muutub see kellegagi suheldes, kuid üsna võimatu on end kõrvalt näha, olles suurte tunnete keerises. Sellegipoolest võib õppida, et siis, kui tunded löövad üle pea kokku, tuleb rahuneda ja astuda sammuke tagasi, et mõista, missugune on minu oma osa selles vastastikuses suhtes, mis mind ei rahulda. Oluline on vastastikuses suhtluses jälgida end ja teisi ning vajadusel reageerida tuttavas olukorras uuel ja erilaadsel viisil. Me ei saa muuta teist inimest, panna teda astuma uusi samme vanas tantsus, kuid muutes omaenda samme, ei saa tants enam vanade ettearvatavate mustrite järgi kaua kesta.
Ning kui eelnevad oskused on juba omandatud, on ülioluline ennetada teiste vastukäike ja jääda endale kindlaks, kui nad nõuavad, et muutuksime jälle endiseks. Me kõik kuulume suurematesse kooslustesse, mis eeldavad, et me ei muutuks ja jääks selliseks, nagu oleme praegu. Kui hakkame muutma oma vaikimise, ähmasuse, ebatõhusa võitlemise või süüdistamise mustrit, saab meile vältimatult osaks vastupanu või vastutöötamine. Ümbritsev keskkond, kes on meiega harjunud ja juba teab meie käitumismustreid, ei soovi, et me muutuksime. Ja vastupanu tuleb ootamatust kohast ning ennustamatul hetkel – ka meie enda sisemus seisab vastu muudatustele, mida tahame teha. Ühtlasi teevad sageli just meile kõige lähemad inimesed kõik selleks, et jääksime endiseks, ükskõik mida nad avalikult ka ei räägiks. Lerner toob välja, et mõlemad – nii tahe muutuda kui ka tahe muutustele vastu seista – on loomuomane kõikidele inimlikele süsteemidele.
Harriet Lerneri „Vihatants“ aitas mul mõista, et viha – nagu kõik emotsioonid – on väärt ärakuulamist. Tunded ei ole head ega halvad, negatiivsed ega positiivsed – tunded lihtsalt on. Heaks või halvaks muudavad tunded meie suhtumine neisse, see, mida otsustame nendega või nende ajel teha. Vihal on tugev jõud ja kui õppida seda jõudu kasutama nii, et see aitab mind ennast näha ja paremaid valikuid teha, on sellest tundest igal juhul parim võetud.
Viha on tunne ja sel on alati põhjus. Viha väärib meie lugupidavat tähelepanu. Meil on õigus kõigile oma tunnetele – ja viha pole siin erand. Kuigi viha väärib alati tähelepanu, on naised ometi õppinud oma viha maha suruma, eitama või vallandama viisil, mis jätab nad abitusse ja jõuetusse olukorda. Põnevas ja asjatundlikus raamatus õpetab autor nii meestele kui ka naistele, kuidas ära tunda viha tõelisi allikaid ning kuidas kasutada viha kui tõhusat tööriista püsivate muudatuste tekitamiseks.
Kõikidest naiste lähisuhete ainelistest raamatutest on käesoleval eriline võlu. See raamat on nagu põlvest põlve pärandatav perekonnareliikvia, sest sisaldab sügavat ja ajaproovile vastupidavat tarkust.