Head sõbrad!

Veebruar on aasta üks kõige sõbralikum kuu, kui tähistatakse ülemaailmset valentinipäeva. Ideekalendrissegi oleme veebruariks valinud maailma kõige sõbralikuma tegelase – koeratüdruk Lotte.

Mauruse esimene terviklik 1. klassi õppekomplekt sai alguse 2015. aastal, kui ilmus Lotte aabits. Praeguseks on Lotte õppekomplekt rõõmustanud juba tuhandeid 1. klassi juntsusid, pakkunud neile rõõmu ja avastamislusti.

Septembris võttis Lotte ette pika reisi Prantsusmaale, külla Britt Erneweinile ja tema perele. Selle kuu Ideekalendrist saategi lugeda, kuidas Prantsuse koolisüsteemis Eesti õppematerjale kasutatakse ning milliseid võimalusi pakub Lotte õppekomplekt kakskeelses peres.

Head lugemist!

Lotte reis Prantsusmaale

Tekst: Britt Ernewein, ajakirjanik ja blogija

Ühes pisikeses Prantsusmaa idaosa linnakeses kasvavad lapsed, kes lähevad elevile kuuldes nime „Lotte“. Seda seetõttu, et need pisikesed prantslased on ühtlasi ka eestlased, kes kasvavad kakskeelses peres ning kelle siinkirjutajast ema nendega sünnist saadik vaid eesti keeles rääkinud on. Ja täpselt nii, nagu meie majapidamises on oma koha sisse võtnud nii Sipsik, Kalevi marmelaadikommid kui ka Eesti rahvapühade tähistamine, on au sees ka Lotte.

Prantsusmaa koolisüsteem on Eesti omast mitmes mõttes erinev. Koolikohustus algab kolmandast eluaastast ja ka kolmestel-neljastel on iga seitsme nädala tagant kaks nädalat vaheaega. Eksisteerivad küll eraldi laagrid ja lasteklubid, aga asutuses endas ühtki n-ö valverühma pole. Keset päeva on lastel peaaegu kaks tundi lõunapausi ning paljud veedavadki selle aja kodus vanematega einestades. Mõned viiakse ka bussiga sööklasse, sest paljudes koolides polegi sööklat. Ega võimlat. Algklassides pole kindlat tunniplaani – kõike otsustab õpetaja. Minu vanema tütre koolis, kes Eestis käiks esimeses klassis, aga siin juba teises (sest n-ö päris kool algab kuuendast eluaastast), pole ka õpikuid ega töövihikuid. Kogu info saadakse õpetajalt paberilehtedel, mis lõigatakse vajalikeks sektsioonideks ja kleebitakse tavalistesse kirjavihikutesse.

Kunagi ammusel ajal oli mul ilus unistus, suuresti nostalgiast – et Eileeni koolimineku ajaks elame Eestis ja tema läheb esimesse klassi, hoides aktusel ühe abituriendi käest kinni. On ilus aktus ja palju rõõmust nutvaid vanemaid ja kõik sinna juurde kuuluv. Aga siis see unistus muutus ja enam ma ei tahtnudki ära kolida. Siin aga esimese koolipäeva puhul pidulikkust pole. Ei aktust, kontserti ja vanemad pole üleüldse koolimajja lubatud – olgu siis tegu kolmestele või kümnestele mõeldud asutusega. Lapsed antakse üle ukse ees õues ja seal saadakse nad hiljem ka kätte.

Ja siis hakkasin mõtlema… Suuresti just koroona pärast, mis viis kogu maailmas lapsed äkitselt koduõppele. Las need aktused olla, aga Eesti kooli saab ju kodus ka teha! Võtsin vastu otsuse hakata iseseisvalt Eileeniga läbi tegema Lotte esimese klassi õppematerjale.

Miks Lotte? Sest Lotte on koeratüdruk, kelle tegemistega on laps kursis. Lotte lood paeluvad teda, köidavad tähelepanu. Ma ju teadsin ise ka, et kui laps jõuab kell pool viis koju (kõik koolipäevad on ühepikkused: 8.25–12.00 ja seejärel 13.40–16.20), siis on mul ilmselt raske teda laua taha saada jutuga, et õpime nüüd veel. Aga kui see õppimine on pigem mänguline ja seotud tegelasega, keda armastab, siis läheb ehk hõlpsamalt. Äkki?! Mind ennast veenis väga detailne õpetajatele mõeldud töökava. Ma ei ole ju õpetaja ega saanud vastavat väljaõpet. Mu igapäevane leib tuleb lauale hoopis teise alaga. Seega ei saa salata, et see roll tundus hirmutav. Olgugi, et suuri panuseid ju laual polnud ja teadsin, et saame liikuda omas tempos, hindeid keegi ei pane ja üleüldse on tegu igas mõttes vaba õppimisega. Aga ikka tekkis sada küsimust: kui palju peaks korraga tegema, kuidas mingit asja seletada, kuidas last suunata? Sain kõikidele küsimused vastused töökavast, mis sisendas minusse hulgaliselt kindlust, et see on tehtav ja me saame hakkama. Mina saan hakkama.

Üsna ruttu sai muidugi selgeks üks väike tõsiasi: ma oleksin pidanud komplektiga alustama aasta tagasi, kui Eileen oli kuuene. Oodata, kuni ta on Eesti mõistes esimese klassi vanuses, ei olnud just hiilgavaim mõte. Üsna ruttu ilmnes, et matemaatika ja loodusõpetuse töövihikute materjal on tal juba Prantsuse esimesest kooliaastast selge. Ja kuigi alguses maandasid lihtsamad ülesanded temas pigem stressi, siis õige pea tekitasid rohkem trotsi. Sain aru, et pean lähenemist muutma. Ma ei suunanud teda enam arvutama tehteid, mida ta niigi oskas, ega tähti kirjutama – hakkasime suuremat rõhku panema hoopis sõnavarale. Sest kuigi tehe 11 – 7 oli selge, siis see, et tehte vastust nimetatakse „vaheks“, oli juba hoopis teistlaadi info. Ja kas ma mitte seepärast seda ette ei võtnudki? Et areneks sõnavara ja eestikeelne eneseväljendusoskus? Las arvutamist õpetab Prantsuse klassijuhataja – ta saab oma tööga imeliselt hakkama. Mina hoolitsen selle eest, et kogu see info oleks talle hiljem ka eesti keeles mõistetav.

Praeguseks oleme pusinud veidi üle poole aasta ja sealjuures üsna mitu korda lähenemist muutnud. Kuna lisaks päevatööle õhtuti eesti keeles õppimine muutus ruttu lapse jaoks kurnavaks, siis mängisime õppegraafiku ümber. Teeme korraga rohkem, aga vaid kahel päeval nädalas. Tundub, et niiviisi sobib Eileenile rohkem. Ühtlasi liitus meiega novembrist Eileenist kaks aastat noorem õde Ella, kes sügisel esimesse klassi läheb. Tema saab teha matemaatikaülesandeid ja kirjatehnikat, mis Eileeni jaoks liiga lihtsad.

On väga palju asju, mida ma selle õppekomplekti juures südamest hindan. Siin neist mõned.

♥ Mängulisus. Näiteks matemaatika tööraamatud: mulle meeldib väga, et nii-öelda „kuiv arvutamine“ on ideaalses tasakaalus mängulisemate ülesannetega, mis nõuavad lapselt näiteks värvimist või täringute veeretamist. Õppimine pole üksluine ja pakub hulgaliselt vaheldust, mis aitab ka Eileenil kauem keskenduda ja protsessist rõõmu tunda.

♥ Loovtööd ja mängud. Kuigi meil on suur pere (neli last), siis päris klassitäie mõõtu see välja ei anna, nii et mitmeid mänge oleme pidanud loominguliselt ümber tegema. Aga kui laps toob tööraamatu ja kilkab „hakkame mängima“, siis tuleb ikka muie näole küll. Õpib ilma, et ise arugi saaks – kui see pole suurepärane, siis mis ometigi on?

♥ Eakohased tekstid. Lugemiku tekste on minu arvates lausa lust lugeda, need on ladusad, piisavalt pikad ning esimese klassi lastele igati sobiva sõnavaraga. Olen tihti vaadanud tekste, mida Eileen siin lugema peab, ja nentinud, et need ei vasta üldse vanusele. Seega on Lotte lugemik selles osas väga toredasti omal kohal. Eileenil endal on muidugi sellega veidi rohkem raskusi, sest tema keskkond ja ümbritsevad inimesed on prantsuskeelsed – kuigi ta loeb eesti keeles, on see tema jaoks vaevalisem ning võtab kordades rohkem aega.

♥ Võimalus lapsele rohkem Eesti kohta õpetada. Muidugi kuulub see niisamagi meie igapäeva, aga on asju, mis ei tule niisama jutuks. Seetõttu on neid suur rõõm lugemikust leida, näiteks vanarahva arvamused jaanuarikuu päevade kohta või erinevad laulud-luuletused.

Muidugi on vahepeal raske. Pole midagi parata – kaks keelt, mis me laste eludes valitsevad, on väga erinevad ja just lugemisel tuleb mõnikord näha kurja vaeva. Ühe pisikese pea jaoks on ikka päris palju, kui prantsuse „e“ hääldub “ö” ja siis selgub, et eesti keeles on eraldi täht „ö“ ja lisaks veel ka „õ“, ja oh häda, kui sul juhtub olema ema, kellel on saare juured ning kes ise ütleb nii või naa „ö“. Ja siis on veel prantsuse „u“, mis hääldub „ü“, ja taaskord – eesti keeles on ju täitsa oma „ü“. Kokku on see paras kompott, mille peale võib mõnikord paras trots tekkida küll. Üldjoontes läheb meil aga hästi ning kõik teevad edusamme. Mina olen õppinud asju paremini seletama, tempot vastavalt lapse meeleolule ja võimekusele kohandama. Eileeni sõnavara ja üldised teadmised Eestist on selle poole aasta jooksul peaaegu kahekordistunud. Kui palju oli neid lihtsaid pisikesi asju, mille puhul eeldasin, et ta neid eesti keeles teab, aga tegelikult ei teadnudki. Ja kõrval on meil Ella, kes just tänu Lotte aabitsale kuu aega tagasi lugema õppis. Kuigi tõsi, iga „e“ ees tekib ikka see vaikusehetk, et mis nüüd täpsemalt ütlema peaks.

Lotte ja tema sõbrad on meie kangelased, kes aitavad hoida Eestiga sidet ka 2200 km kauguselt. On raske sõnadesse panna, kui rõõmus ma olen, et selline komplekt on olemas ja kättesaadav ning tehtud igati kasutajasõbralikuks ka nende jaoks, kes ei saa CV-sse märkida õpetajaharidust. Õppimine ja õpetamine on seetõttu siin majas justkui mäng!

Briti ja tema pere tegemistest saate lähemalt lugeda ka tema blogist: britiblogi.ee

Sel korral olid Ideekalendri uudiskirjaga kaasas eesti keele, matemaatika ja loodusõpetuse töölehed 1. klassile. Tulevaste Ideekalendri töölehtede saamiseks registreeru uudiskirja saajate hulka järgneval lingil: Täida registreerimisvorm

Meie sõpradering aina kasvab ning meie jälgijate seas on juba üle 1000 õpetaja ja koolitöötaja.

Kui sa oled õpetaja või tegeled õpilastega kooliväliselt, siis on Ideekalender sinu jaoks. Igal kuul saadame oma sõpradele ühe kirja, mis sisaldab artiklit lugemiseks ning töölehti kasutamiseks.

Veebruar on Ideekalendris pühendatud Lottele. Lotte aabitsakomplekt on Eesti koolides väga populaarne ja üks neist reisis isegi kaugele Prantsusmaale. Kuidas blogija Britt Ernewein ja tema tütar Eileen Lotte õppekomplektiga välismaal koduõpet teevad, saate lugeda juba veebruari Ideekalendrist.

Isutekitajaks jagame siin üht kolmest töölehest, mis järgmise Ideekalendri uudiskirjaga kaasa tulevad: Töö kiidab tegijat (matemaatika tööleht)

Selleks, et Ideekalendri kirjad sinugi postkasti ilmuks, liitu uudiskirjaga siin: Täida registreerimisvorm

Põnevate kohtumisteni!
Sinu kirjastus Maurus

Head sõbrad!

Ilusat alanud aastat kõikidele lugejatele! Ideekalendril on täitunud kolm tegutsemisaastat ning meie lugejaskond kasvab iga kuuga. Meie Mauruses oleme väga tänulikud, et teid nii palju on. See innustab meid aina edasi tegutsema.

Jaanuaris võtame Ideekalendris vaatluse alla lõpueksamid.

Mauruse eksamiraamatud on kiiresti populaarsust kogunud nii koolide kui eraklientide seas ning lisaks põhikooli matemaatikale saab alates eelmisest aastast valmistuda ka matemaatika ja eesti keele riigieksamiteks.
Eksamiraamatud uuenevad igal aastal, nii et koolilõpetajal on alati kordamiseks kõige värskem materjal.

Selle kuu Ideekalendris jagab matemaatikateemalist mõtisklust Loo keskkooli matemaatikaõpetaja Allar Veelmaa, kes ühtlasi on Mauruse paljude matemaatika materjalide, sealhulgas eksamiks valmistumise kogumike, autor.

Head lugemist!

Kas õpime matemaatikat ainult eksami pärast?

Tekst: Allar Veelmaa, Loo keskkooli matemaatikaõpetaja, Mauruse matemaatika eksamimaterjalide autor

Kui laps küsib, kus üht või teist matemaatika-teadmist vaja läheb, siis saab ta pahatihti vastuseks, et seda kõike on eksamil vaja. Sellest võib teha lihtsa järelduse, et kui eksamit ei oleks, siis võiks matemaatikatunnid ära jätta ja midagi põnevamat teha.

Ka matemaatikatunnid saab põnevaks muuta, selleks on meil palju käepäraseid võimalusi. Kes meist poleks tunnis korraldanud peastarvutamise võistlusi? Isegi kõige laisemad tulevad sellega kaasa. Kui arvutamisoskus kehv, siis saab arvuti abiga end tippvormi ajada. Heaks abivahendiks on Pranglimine, hindeid ei panda, aga tulemust saab kaasõpilaste omaga võrrelda. Pranglimise kõrval võib appi võtta ka Nutispordi.

Kui arvutamisega saame juba hakkama, siis võib uurida tasandi- ja ruumikujundeid. Eksami jaoks peame teadma vaid mõnda valemit ja ette kujutama, kuidas üks või teine kujund välja näeb. Kas oleme mõelnud sellele, et üks väga lihtne kujund, nimelt kolmnurk, peidab endas ääretult palju saladusi? Kuidas neile jälile jõuda? Veel paarkümmend aastat tagasi tuli joonised teha paberi ja pliiatsiga ja kui midagi läks untsu, tuli teha uus joonis. Tänapäeval saame kasutada mitmeid dünaamilise graafika arvutiprogramme, tuntuim nendest on GeoGebra. Kes korra proovib, see ei taha enam käsitsi jooniseid teha. Kõrvalmärkusena küll niipalju, et sirkli, malli, joonlaua ja pliiatsi kasutamise oskus peab siiski säilima.

Soovite näha, kuidas näeb välja püramiid pealtvaates? Teeme GeoGebras paar hiireklõpsu ja ongi varem valmis joonestatud püramiid meile sobivas asendis. Missugune kujund tekib, kui panna trapets pöörlema ümber ühe aluse? Tekivad erinevad kujundid ja neid kõiki saab GeoGebra abil uurida.

Erinevate protsesside uurimisel kasutame funktsioone, sisaldagu need siis ühte või mitut muutujat. Käsitsi graafikuid joonestades jõuame küll tulemuseni, aga oleme kulutanud väga palju aega. Miks mitte võtta appi GeoGebra või veelgi võimsam vahend – WolframAlpha?

Algebraliste avaldiste lihtsustamisel saame tulemuse, aga me ei tea, kas see on õige. Võib ju tähed asendada arvudega ja sel viisil kontrollida, aga on ka teine võimalus. Kasutame WolframAlphat. Kui tulemused klapivad, on kõik korras. Vastasel juhul tuleb hakata viga otsima.

Kirjeldasin mõnda võimalust, kuidas kasutada matemaatika õppimisel arvutit, samas ei saa kuidagi mööda minna klassikalistest õppeviisidest – kasutame paberit, pliiatsit ja mõnda käepärast olevat õpikut/tööraamatut. Kõige parem on kasutada paralleelselt paber- ja digiõpikut. Miks vedada õpikut iga päev kodust kooli ja tagasi? Samas võib töövihik/tööraamat olla paberil. Selline töövihik on mõnes mõttes ka õpiku eest, sest sisaldab viiteid (linke) internetis olevatele õppematerjalidele, -videotele jms. Ülesannete lahendused kirjutame töövihikusse ja see jääb õppeaasta lõpus õpilasele ning põhikooli või gümnaasiumi lõpus on nende abil hea eksamiks korrata.

Niisiis – kas matemaatika õppimise ülim eesmärk on eksam mingile punktisummale sooritada?

Sel korral olid Ideekalendri uudiskirjaga kaasas matemaatika töölehed, üks põhikoolile ja üks gümnaasiumile. Tulevaste Ideekalendri töölehtede saamiseks registreeru uudiskirja saajate hulka järgneval lingil: Täida registreerimisvorm

Head sõbrad!

Aasta hakkab lõppema ning Ideekalender võtab selle aastanumbri kokku ajalooteemalise postitusega.

Kuidas lastes hoida huvi ajaloo õppimise vastu? Millega motiveerida last tegelema ajalooga ka peale koolipäeva lõppu? Huvitavaid ideid oma kooli näitel jagab Mauruse 5. klassi ajalooõpiku üks autoritest – Karolina Antons.

Kaunist jõuluaega ja meeleolukat aastalõppu!

Kuidas motiveerida õpilasi tegelema ajalooga ka pärast koolipäeva lõppu?

Tekst: Karolina Antons, Tartu Mart Reiniku kooli ajalooõpetaja, Mauruse 5. klassi ajalooõpiku autor

Kui ma ligi kakskümmend aastat tagasi õpetajana alustasin, tulid õpilased suure innuga peale tunde kooli filme vaatama. Teadupärast on ajaloolised filmid üsna pikad ja ka üleliia rõõmsatel teemadel neid ei tehta. Aga õpilased tulid, vabatahtlikult ja rõõmuga. Nüüd on aeg kõvasti edasi läinud, filme saab vaadata ka telefonist ja üleüldse on liikuvaid pilte meie elus liiga palju. Nii avastasin paar aastat tagasi, et istun filmiklubis koos paari entusiastiga ning tekkis kahtlane tunne, et ega filmiklubil enam pikka pidu ei ole.

Eelmisel aastal otsustasime koos teise ajalooõpetajaga õpilasi veidi utsitada ja seadsime sisse FILMIHUNDI süsteemi. Iga õpilane saab soovi korral filmihundi passi, kuhu on võimalik koguda templeid. Templeid saab kooli filmiklubis näidatavate filmide vaatamise eest ja kinos linastuvate ajalooliste või Eesti filmide eest. Kui kümme templit koos, siis omistame suure pidulikkusega koos kooli direktoriga õpilasele filmihundi tiitli. Esimene passi täissaanu sai tiitli Filmihunt I, järgmine Filmihunt II ja nii edasi. Hetkel on meie koolis ÜHEKSA filmihunti. Koos tiitliga käib kaasas märk, mida võib kanda vaid tituleeritud filmihunt. Kuna nii mõnigi filmihunt on eriti agar, siis kahel neist on kuuerevääril ilutsemas juba ka teine märk. Lisaks sellele jäädvustame kõik filmihundid ajaloo klassi seinal. Ma leian, et filmiklubi on väga hea võimalus äratada, süvendada ja hoida õpilastes ajaloohuvi. Nii mõnegi jaoks võib see olla ka päästerõngas, sest koolis vaadatavate filmide kohta koostame küsimused ja neile vastates saab positiivse täienduse ka hinnete rivi. Samuti oleme pidanud oluliseks Eesti filmide vaatamise populariseerimist kinos, sest kes neid ikka vaatama peaks kui mitte meie ise.

Lisaks filmihundile on meie koolis ka teine, juba üle kümne aasta toiminud väga populaarne traditsioon. Kaks korda aastas korraldame ajalooringi orienteerumise, mille peaauhinnaks on kuldse nimetahvliga RÄNDKARIKAS. Sellel kevadel toimub see juba 22. korda ja teemaks Eesti teatri 150. sünnipäev. Varasematel aastatel oleme pühendanud orienteerumised nt Kastani ja Vanemuise tänavatele (meie kooli kodutänavad), laulupeo sünnile, keskaegsele Tartule ja sportlikule Tartule. Oleme tõmmanud kooli ümber 1-kilomeetrise ringi ja otsinud selle seest sündmusi ja paiku, mis on mõjutanud Eesti ajalugu, ning ühel korral oleme koostanud isegi surnuaia eri. Orienteerumine koosneb kahest osast. Esimeses osas on teemaga seotud küsimused, millele tuleb vastused leida, ja teises pooles vägagi detailsed pildid käimasoleva teemaga seotud kohtadest, mis tuleb üles leida. Osaleda saavad kuni 3-liikmelised võistkonnad, aega on nädal ja abilistena võib kasutada keda iganes. Nii orienteeruvad koos lastega emad-isad, vanaemad-vanaisad ning abi on otsitud tarkadelt sugulastelt ja isegi linnavalitsusest. Kõik on lubatud! See tagab olukorra, kus sihikindlad viiendikud võivad vabalt seljatada üheksandikud ning üksikmängija võib olla edukamgi kui 3-liikmeline tiim. Enamasti osaleb u 15 meeskonda ja kes on kord juba maitse suhu saanud, ei saa rahu enne, kui karikas kodus kapi peal. Kuna konkurents karikale on tihe, siis võiduni küündimiseks peab enamasti tegema ideaalilähedase töö. Paar aastat tagasi olime sunnitud sisse seadma teisegi karika – õpetajatele ja vilistlastele, sest on neid, kes ei suuda lõpetada isegi peale seda, kui meie kooliga enam seotud ei ole.

Ma usun, et tänu neile kahele traditsioonile ei ole ajaloo õpetamine meie koolis marginaalne. Ajalugu on siin sama oluline aine kui matemaatika või eesti keel.

Sel korral olid Ideekalendri uudiskirjaga kaasas kaks ajaloo töölehte 5. klassile ja kaks ajaloo töölehte 6. klassile. Tulevaste Ideekalendri töölehtede saamiseks registreeru uudiskirja saajate hulka järgneval lingil: Täida registreerimisvorm

Head sõbrad!

Üldõpetus on Eesti koolides aina enam kanda kinnitamas ning koolid on liikumas terviklikkuse suunas. See puudutab nii õppematerjalide valikut kui ka õppemetoodikaid. Mida lõimitumad on ained, seda terviklikumat maailmapilti aitavad need õpilases kujundada. Eriti oluline on terviklikkus just I ja II kooliastme õpilaste seas, kuna nemad on maailma tundmaõppimisel alles alguses.

Novembris võtame Ideekalendris vaatluse alla üldõpetuse I ja II kooliastmes ning Kiili gümnaasiumi õpetajad Elina Veering ja Elve Kukk annavad ülevaate, kuidas nende koolis üldõpetust praktiseeritakse.

Lisaks annab Mauruse Jutulinna aabitsakomplektile tagasisidet üks komplekti piloteerijatest, Tarbja lasteaed-kooli klassiõpetaja Raja Puna, kes õpetab oma lapsi liitklassis.

Head lugemist!

Üldõpetus I ja II kooliastmes

Elve Kukk, Kiili Gümnaasiumi õppejuht ja klassiõpetaja
Elina Veering, Kiili Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja

„Lapse sisemisi jõude vabastab ja paneb liikuma vaid ühtlane terviklik õppetegevus, mille keskus on last ümbritsev maailm, laste kogemuste, elamuste ja huvide maailm.“ (J. Käis).
„Õpetaja peab looma isetegevaks töötamiseks soodsa õhkkonna, sest omaalgatusliku töö viljaka arenemise eelduseks on vabadus ja rõõmus meel.“ (J. Käis).

Kehtiv põhikooli riiklik õppekava ütleb, et I–II kooliastmes võib õppetöö korraldamises kasutada aineõppe ja üldõpetuse kombineeritud varianti. Seda varianti Kiili Gümnaasiumis arendamegi, toimuvad ainetunnid, kuid toimuvad ka teemasse sissejuhatuseks või õpitu kinnistamiseks nn pika tunni päevad, st üks teema läbib terve päeva (nädala) kõiki tunde.

Nende tundide abil on võimalik integreerida erinevad õppeained tervikuks, ületada õppeainete jäiku piire, on võimalus luua selline klassitoa kontekst, kus õpilane pole passiivne vastuvõtja, vaid aktiivne osaline. Õppe- ja kasvatustöö saab olla edukas vaid siis, kui õpetavate ainete vahel on seos, mille kaudu on võimalik erinevates õppeainetes õpitav muuta tervikuks. Töö toimub õpikeskustes. Keskused arvestavad õpilaste individuaalsete vajadustega ja annavad võimaluse õpingute ajal liikuda.

Keskustusaineks on loodusõpetus, mis on tihedalt seotud teiste õppeainetega. Kogu loodusõpetuse õppesisu läbib aastaaegade rütm: sügis, talv, kevad, suvi. Materjali valikul on arvestatud õpilaste arengutaset ja huve. Loodusõpetuses esile toodud teema kinnistatakse lugemispalade käsitlemisel, keeleharjutuste täitmisel, töötatakse läbi arvutamisel, kujutatakse käeliste tegevuste kaudu, kasutatakse luuletuste ja laulude õppimisel, elatakse uuesti läbi dramatiseerimisel ja mängudes.

Õpilased, kes alustasid pikkade tundidega 1. klassis, on jõudnud praeguseks II kooliastme 4. klassi ja jätkavad ka uut õppeaastat niisuguse õppekorraldusega.

 

4. klassis oli esimeseks õppeaineid lõimivaks teemaks „Maailmaruum“. Teema on õpilastele eriliselt huvipakkuv. Tutvutakse maailmaruumi ehitusega, tähtedega, Päikesesüsteemiga ja Maa liikumisega Päikesesüsteemis.

Põnevust lisab ülesanne, mis „viib lapsed redelit mööda Maalt Kuule“ ja aitab selgitada gravitatsiooni mõistet. Redelit mööda saab ülespoole liikuda nii mitu sammu, kui iga lahendatud ja kontrollitud ülesanne annab.

 

 

Päev algab sissejuhatusega ja valikuvõimaluste tutvustusega. Hommikul on klassis välja pandud kõik päeva jooksul tehtavad töölehed. Algab uudistamine, missuguseid töid tahaks täna teha ja missuguses järjekorras. Laste meelest on tore, kui saab ülesandeid ise valida ja neid endale sobivas tempos lahendada.

Valikuvõimalused ja individuaalne töötempo

Pika tunni päevadel lahendatakse individuaalselt töölehtedel olevaid ülesandeid, kuulatakse ja räägitakse lugusid, vaadatakse õppefilmi, meisterdatakse, tehakse rühmatöid ja katseid.

Kontroll ja tagasiside

 

Õppimise muudab pingevabaks see, kui õppija saab oma töid ise kontrollida ja vajadusel parandada. Oluliseks õppimisega rahulolu kujundamise vahendiks pidas Johannes Käis innustavat tagasisidet ja selle abil heade suhete, koolirõõmu ja positiivsete emotsioonide loomist ehk õpimotivatsiooni hoidmist.

Hea ülevaate valminud töödest annab tabel tahvlil, millel laps värvib iga töö lõpetamise järel ruudu. Kõik kontrollitud ja lõpetatud tööd pannakse mappi.

 

Katse

Alates Suurest Paugust on universum kogu aeg paisunud ja teeb seda ka praegu. Pika tunni käigus viisime läbi ka eksperimendi, mille käigus lapsed tegid ise paisuva universumi.

 

Selleks puhusid nad suurde õhupalli veidi õhku ja kinnitasid siis õhupalli pesupulgaga. Seejärel joonistasid nad markeriga õhupallile kümme keerist. Iga keeris kujutas galaktikate kogumit. Joonistati ka tilluke L Linnutee märkimiseks. Nüüd puhuti õhupall kahe kolmandiku ulatuses täis ja vaadati, kuidas keeriste vahekaugused suurenesid.

Lõpuks puhuti pall täiesti täis ja nähti, et vahekaugused suurenesid veelgi. Keerised õhupallil ei liikunud, hoopis pall ise muutus suuremaks. Kokkuvõtteks saadi teada, et just nii paisub ka ruum.

 

Õpilasel peab olema võimalus n-ö panna õppimisele käed külge. Lapsi tuleb õpetada vastuseid otsima ja leidma, mitte niivõrd tõsiasju peast teadma.

Jutulinna aabitsakomplekt toetab üldõpetust

Raja Puna, Tarbja Lasteaed-Kooli liitklassi õpetaja, pilootprojektis osaleja

Esimene õppenädal oli ka minu jaoks õppimise nädal, kuna mul puudub varasem üldõpetuse kogemus. Õpetan liitklassis (1. ja 3. klass) ning minu klassis on ka kaks tõhustatud toega õpilast. 1. klassis õpib neli õpilast, ühel on tõhustatud tugi. Kooli tulles ei osanud kolm õpilast veel lugeda ja mõned tähed olid kinnistumata.

Hetkel loeme sõnade ja sõnaühendite kaupa, pikemaid sõnu veerides. Jutustame pildi järgi küsimuste abil, kirjutame kirjatähtedega.

Mulle väga meeldib terviklik teemakäsitlus, kus saame ühele valdkonnale keskenduda terve nädala. Tundi mitmekesistavad mängud ja tegevused aitavad kaasa peenmotoorika arengule ja hulkade tajumisele.

Aabitsas on teema sujuvalt ja seotult loodusõpetusega üles ehitatud. Jutukesed on paraja pikkusega ja meie igapäeva elu-oluga seotud. Kuna Jutulinna tegelasteks on lapsed, saavad õpilased jutustamisel ka oma kogemusele toetuda.

Tekstid on oma raskusastmelt sobilikud ka tõhustatud toega õpilasele. Töövihikus on tööjuhendid lihtsalt sõnastatud, kuigi esialgu juhendasin ülesandeid ja harjutusi suuliselt.

Lugemisraskustega õpilaste puhul kasutasin sõnasiltide lugemisel esimesel kuul veerimist noolega näidatud järjekorras. NT: vilt V → I → L → T
See tähendab, venitame seni tähte kuni jõuame sõrmega järgmise täheni.

Jutulinna aabits arendab lapses loovust ja koostööoskust. Kuigi teemad on terviklikud, on materjal mitmekesine, mänguline ja sujuvalt seotud.

Lehitse Jutulinna aabitsa, töövihiku ja kirjavihiku näidislehekülgi.

Sel korral olid Ideekalendri uudiskirjaga kaasas 3 üldõpetuslikku töölehte I ja II kooliastmele Kiili gümnaasiumi ja Keila kooli õpetajatelt. Tulevaste Ideekalendri töölehtede saamiseks registreeru uudiskirja saajate hulka järgneval lingil: Täida registreerimisvorm

Head sõbrad!

Uus kooliaasta on hoo sisse saanud ning Mauruse Ideekalender alustab taas. Sel aastal muudame kurssi ning võtame Ideekalendri postitustega pisut teise suuna. Formaadilises mõttes muutub nii mõndagi: senise iganädalase intervalli asemel hakkab Ideekalender ilmuma korra kuus ning tavapärase kolme töölehe asemel paneme uudiskirjaga kaasa ühe teemakohase töölehe, mida on võimalik kasutada mitmes erinevas kooliastmes ja miks mitte ka erinevates ainetes.

Oktoobris räägib Mauruse eesti keele ja kirjanduse toimetaja Esta Hainsalu lähemalt meie II kooliastme eesti keele materjalidest, mis saavad uue aasta alguses 6. klassi tööraamatu II osaga täielikult kaetud. 

Oleme väga tänulikud, et Ideekalendri lugejaskond pidevalt kasvab ning loodame edaspidigi teid kasulike postitustega tervitada.

Head lugemist!

Õpime rõõmuga!

Esta Hainsalu, Mauruse eesti keele ja kirjanduse toimetaja

Õppimine võiks olla lõbus ja huvitav, pakkuda avastamisrõõmu ja aidata harjutada eneseväljendusoskust. Õpetamine võiks olla vaheldusrikas ja metoodiliselt mitmekesine, lõimida eri valdkondi, toetada eluks vajalike pädevuste arendamist. Seda kõike pakuvad Mauruse eesti keele materjalid II kooliastmele.

Eesti keele õpik ja töövihik 4. klassile ei vaja küllap enam põhjalikku tutvustamist. Õpik sisaldab palju põnevat lugemismaterjali, mille seovad tervikuks lood ühe kooli 4. klassi asjalikest ja lustakatest tegemistest. Loodusõpetuse õppekavaga lõimitud õpik sisaldab eri valdkondade tekste ning õpetab hoidma nii ennast kui ka meid ümbritsevat keskkonda. Töövihik pakub lisaks mitmekesistele ortograafiaülesannetele nuputamist, piltmõistatusi, ristsõnu ja palju muud, mis aitab õpitud teemasid mänguliselt kinnistada.

5. ja 6. klassis, kui juba teisi õppeaineid ja kaasas kantavat õppematerjali rohkem, on eraldi õpiku ja töövihiku asemel loodud mugav eesti keele tööraamat. See ühendab teooria ja praktika – hästi selgelt ja lühidalt esitatud reeglid ja näited aitavad ka iseseisvalt teemast aru saada ja ülesandeid lahendada, kui mingil põhjusel ei ole võimalik uut osa omandada tavapärases koolitunnis. II kooliastme lõpuks on õppuril kogu teooria tööraamatutest võtta ning soovi korral saab ta tasemetööks valmistuda omas tempos.

5. klassi ülesannete alustekstid tutvustavad Eestimaa eri paiku, 6. klassi tööraamat aga kutsub avastama tervet maailma. Grammatikapeatükid vahelduvad tekstiõpetusega, tekstiliikidest on esindatud nii meediatekstide eri žanrid kui ka ilukirjandus, juhendid, graafikud jms. 6. klassi tööraamat sisaldab ka vahvaid liikumismänge, mis aitavad samuti õppimist mitmekesistada. Tööraamatute autorid on tegevad eesti keele ja kirjanduse õpetajad, kes peavad tähtsaks, et oma väljendusoskuse piire avardav noor mitte lihtsalt ei täidaks ette antud ülesandeid, vaid hakkaks kaasa mõtlema, ise tuletama ja looma.

Tavapäraste paberil õppematerjalide kõrvale lisandub pidevalt uusi veebiharjutusi ja prinditavaid töölehti Mauruse digikeskkonda digi.kirjastusmaurus.ee. Samuti leiab õpetaja veebist iga grammatikapeatüki kohta prinditavad kontrolltööd kolmes variandis.

Tere tulemast õppima eesti keelt lõbusalt, huvitavalt ja arendavalt Mauruse värskete ja mitmekesiste materjalidega!

 Lehitse tööraamatu I osa.

Sel korral oli Ideekalendri uudiskirjaga kaasas eesti keele tunniks sobilik liikumismäng II kooliastmele. Tulevaste Ideekalendri töölehtede saamiseks registreeru uudiskirja saajate hulka järgneval lingil: Täida registreerimisvorm

Head sõbrad!

Käes on aeg teha kokkuvõtteid ning suunata pilgud suvesse. Ideekalender võtab suveks aja maha, et tulla sügisel teieni taas värske ja puhanuna.

Tänases postituses jagame soovitusi suviseks lugemiseks, andes raamatute kaudu võimaluse rännata nii kodus kui võõrsil. Toome teieni Rahva Raamatu 10 populaarsemat reisiteost.

Soovime teile lustakat suvepuhkust!

10 reisiraamatut suveks

Allikas: Rahva Raamatu kodulehekülg

Piirpääsukese Euroopa

Jaan Kaplinski

Jaan Kaplinski reisikirjade kogu „Piirpääsukese Euroopa“ viib meid koos autoriga sentimentaalsetele teekondadele. Kogetud maad, kaugel kohatud inimesed ning mõtted ja meeleolud. Erilise soojusega kirjutab Jaan Portugalist, kuhu ta viimastel aastatel on sageli läinud sooja otsima, aga leidnud ka sealt endale lähedase kultuuri. Ka Soome ja Venemaa on pikemalt lahti kirjutatud.

Raamatut raamistab loodus, mille tundlik vaatleja autor alati on olnud, täpsemalt piirpääsukesed, kelle hääled Toomel ikka kevadet on kuulutanud ja keda Jaan on kohanud isegi Madeiral. Autor võrdleb nendega ennastki: „Miks ma neist lindudest nii pikalt kirjutan? Sellepärast, et viimasel ajal olen neile palju mõelnud. On sõna „hingelind“, mis on vanadel eestlastel tähendanud ehk inimese hinge, kes võis linnu kujul kehast välja lennata ja (hääl juhul) sinna tagasi tulla.“

Tõnu Õnnepalu soovitab: “Oli aeg, kui suletud piirid panid unistama piiritagusest Euroopast. Oli aeg, kui seda sai uurida ja avastada lausa tüdimuseni. On taas aeg, kui vaid piirpääsuksed ja teised linnud võivad Euroopas vabalt kõiki piire ületada. Niisugusel hetkel on see raamat just õige lugemine. Palju äratundmist ja mõtteainet.”

Maailma lõpus on kohvik

Lauri Räpp

„Mõnikord on kunstiteosega kohtumine, olgu selleks siis film, maal või raamat, nii hea, et ei oskagi midagi öelda ja lahti seletamine pigem lõhub teose lummuse.

Need on vägagi filmilikud jutud. Eriti see esimene – pilt jookseb silma ees: loed ja vaatad… Kirjeldused ja võrdlused on elavad, värvikad ja mahlakad. Need lood rulluvad silma ees lahti ja voolavad vabalt nagu kohisev mägijõgi, nii et omaenda mõtteid enam ei kuulegi, vaid lased end jutust lummata. Loodetavasti on neid lugusid veelgi varuks, sest ega autor elul igavaks minna vist ei lase. Ja see, kes niimoodi avali maailma avastama läheb, eemal turismimarsruutidest ja turvalistest konditsioneeritud bussidest, sel juhtub ikka midagi põnevat. Vahest isegi kodutänava nurgal, kui oskad lasta juhtuda ja tähele panna.“

Heiki Ernits
filmilavastaja, karikaturist-illustraator

Minu Odessa

Loone Ots

Odessa pole linn, vaid on isiksus. Müüt, milles kajavad anekdoodid, ooperiaariad, musketärifilmid, pätilegendid, juudi road, Must meri… Siin on vist sündinud böfstrooganov, ning igal juhul on siin sündinud Ilf ja Petrov, aga ka poeet Puškini armastus, Venemaa esimene iludusvõistlus, esimene kinostuudio ja esimene lennukitehas. Keset linna särab ooperiteater nagu ehtekarp. Selle kõrvalt viib mereni maailmakuulus Potjomkini trepp. Oma koha on leidnud Võssotski, Majakovski, Ostap Benderi ja apelsini (jah, apelsini) ausambad. Ning kõik hulkuvad kassid on paksud, sest neid toita on auasi.

Odessa ei ole Ukraina ega ammugi Venemaa. Odessa elanik kannab uhkusega tiitlit odessiit, kõneleb odessa keeles ja heidab igal võimalikul juhul õhku killu kohalikku hõrku huumorit. Sünnist saati on see linn mitme kultuuri mosaiik, kuhu iga võõras on teretulnud oma värvi lisama.

Minu Vormsi. Väinamere Twin Peaks

Barbi Pilvre

“Kas ühing Vormsi Veri viib läbi mingeid maagilisi rituaale? Miks on Hullos kõrtsist laululava juurde viiva tee ääres hauad? See pidi ju olema rootsi saar, aga miks on postkastidel nii palju vene nimesid? Kus need energiasambad on? Vormsi saar on võõrale nagu avamata raamat, müstiline, täis lugusid ja saladusi. Üksikute põlisperede, sõjajärgsete sisserändajate, väljasaadetute, kolhoosirahva ja uusaja-asukate koosluses on välja kujunenud uus omapära. Siin on segunenud ääremaa mured ja võimaluste rohkus, rannarootsi traditsioonide elustamise katsed ning nüüdisaja uljus ja avantürism. Sulni pealispinna all tukslevad toored instinktid, käib halastamatu võimuvõitlus. Ehedus, mida turistid otsivad, elab pärast rootslaste lahkumist paraku enamasti vaid muuseumisäilikutes. Minevik on oluline, aga kes on saarel ka talvel, ei taha elada justkui vabaõhumuuseumis. Ennekõike kasside heaolu silmas pidades ostsin Vormsile 1999. aastal suvekodu. Koos lapsega olen saarel elanud ka talvel. Minu Vormsi on ujumine inimtühjas rannas, jalgrattaga metsas uitamine, seenelkäigud ja jääteesõit.”

Kas süda on ümmargune? Jumala juurde. 3. osa

Epp Petrone

„Sa oled eelmises elus Indias elanud!“ – Niisugust nalja tegi ema terve mu lapsepõlve. Ma istusin palju põrandal, istun siiani. Ja ma ei jätnud vahele ühtegi meie kolhoosi kino filmi, mille tegevus toimus seal värvilisel ja hullul laulude-tantsude maal.

Samas tuli India mu pärisellu täiesti ootamatult, võiks isegi öelda, et seletamatute imede näol. Mismoodi täpselt, seda saab lugeda „Kas süda on ümmargune?“ teisest osast. Siinne raamat leiab peategelase Mumbai lennujaamast. Pärast seda tuleb kõike, nagu ühes tõelises India filmis: õppimised, unistused, armumised, lootused, pettumised, pettused, Inglismaa, haigestumine… Ka otsus mitte tagasi minna…

„Vahel oled sa valitud oma teele, ja sa ei saa ise teisiti valida,“ ütleb üks tark kõrvalseisja. Nii ma lähengi Indiasse tagasi.

Ja juhtub veel igasuguseid uskumatuid lugusid, just selliseid, mille kohta ei oska öelda muud, kui et „võimalikud vaid Indias“. Need lood keerlevad mu sees nagu kaleidoskoop, üheks hetkeks peatab miski aja, ma näen pilti korraks silme ees, ja siis keerleb kaleidoskoop edasi. Tuleb hoopis Venemaa, Setomaa, õigeusu klooster, oma talu. Tuleb tõdemus sellest, et kõik teed viivad jumala juurde, sest kõik teed viivad iseenda sisse.

Minu Tartu. Väljast väike, seest suur

Lauri Räpp

„Minu Tartu“ on ühe tartlase ja ühe linna arenemislugu. Kuidas kasvab üks Toomemäe kaudu Tartusse saabunud poiss läbi Veeriku, Annelinna ja Ihaste, läbi Tartu kevadete, suvede, sügiste ja talvede, läbi armumiste ja pettumiste, seigeldes katuste peal ja põranda all, läbi kentsakate kaheksakümnendate ja ülemeelikute üheksakümnendate… Ning kuidas linn ta ümber kogu aeg muutub.

See on ühest küljest lõbus-nostalgiline retk ajas ja ruumis, samas saame ülevaate linna legendidest, nii inimeste kui ka lugude ja paikade kohta. Nagu autor ütleb: „Tartu on üllatusmuna. Pealtnäha tavaline, unine ja väike ülikoolilinn. Linna südamesse sukeldudes tasub hing lahti ja meeled avatuna hoida. See paik on üllatavaid lugusid, kummalisi inimesi ja põnevaid juhtumisi täis. Väljast väike, seest suur!“

Sri Lanka nüüd

Rene Satsi

Rene Satsi ja tema kirjutistega on alati lõbus koos olla. Eriti lõbus on teistel siis, kui Renel läheb kehvasti. Siis saab lugeja naerda. Sel korral läks Rene vaatama, kui kehvasti läheb eksootilisel Sri Lankal: kodusõda, Tamili Tiigrid, vaesus. Aga tal endal läks veel palju kehvemini kui palju kannatanud Sri Lankal. Teda veetakse ninapidi, tüssatakse, lollitatakse, narritakse, talle tehakse tünga, virutatakse ta raha.

Seda on väga lõbus lugeda ja saab jumalat tänada, et see sinuga ei juhtunud.

Minu Pärnu. Suvitajaks saamine

Piret Tali

Minu Pärnusse kuuluvad supitirinad, lõunaooted, munapeekrid, kreemikoogikesed, pisut saksik kõnepruuk, pealelõunane tennis, orkestrimuusika… See linn on nii meelas hetäär vilkuvates festivalides kui ka siivas tante valges põlles, kodanliku kultuuri, Eesti riigi, Konstantin Pätsi ja skaudiliikumise häll. Ma ei teagi, kas minu Pärnu üldse on glamuurne kuurort.

Kuurort kõlab sama naljakalt kui torukübar või puudritoos. Ma hulbin ebamäärases pärnakate kihis ja arvan end turistidest ja suvitajatest ülemaks. Kohalikuks, sest olen siin sündinud ja kasvanud. Tegelikult olen samasugune kui suvitajad – hooajaline. Minu suhe selle linnaga katkeb, kui „kogu maa on kaetud valge lumega“. Alles siis olen ma täielikult teiste linnade päralt. Tõmme Pärnu poole algab siis, kui kevaditi taevas kõrgeks kisub ja merest tindikala hakatakse püüdma. Mind tõmbab nostalgia: lapsepõlv, ajalugu, maja kõnelevad palgid, Orto päikesekreem, Kuldne Trio…

Minusuguseid on palju. Neid, kes ei suuda ega taha lahti lasta kirest selle sinirohelise linnakese vastu.

Piret Tali

Korsika. Graniitsaare portree

Dorothy Carrington

„Korsika. Graniitsaare portree“, midagi palju enamat kui pelgalt reisiraamat, kasvas välja Korsikal elatud aastate jooksul nähtu ja kogetu tulemusena ning kujutab endast erakordselt elavat ja imelist portreed.

Korsika maapiirkondades levinud arhailistest uskumustest, nõiakunstist ja vendeta-süsteemist ülevaadet andes, genovalaste arhitektuuri vaadeldes või korsiklaste külalislahkust nautides maalib autor pildi seda kõike ümbritsevast: mäed ja oliivipuud, makja joobnustav aroom ning graniitkülade askeetlik ilu.

Raamat heidab esimest korda valgust Korsikale kui Euroopa ülitähtsale elemendile: äärmiselt individualistlik saarekultuur, mille kandjateks olevad inimesed on alati kalliks pidanud oma armastust vabaduse ja poliitilise õigluse vastu ning hinnanud kõrgelt uhkust, külalislahkust ja luulet.

Seda raamatut võib vabalt pidada parimaks, mis on kunagi Napoléoni saare kohta kirjutatud; see on elegantses stiilis kirja pandud külluslik kooslus ajaloost, etnograafiast ja isiklikest tähelepanekutest.

Üks kõige lummavamatest kohavaatlustest, mis on kunagi paberile jõudnud.

Minu Šveits. Kahepaikne vahejaamas

Anu Elmer-Ehin

Šveits? Lumised mäed, õitsvad alpiaasad, nunnud lehmad, punased rongid, Emmentali juust, täpsed kellameistrid ja igal pool šokolaadipoed? Kui sa sellest maast just nii mõtled, siis oled langenud hästi turustatud Šveitsi-klišee lõksu.
Täpselt nii juhtus minuga, kui ma paarikümne aasta eest „ajutiselt“ Šveitsi kolisin. Tasapisi avastasin, et Arkaadia-maastiku kuvand varjab Eesti-suurust keerulist föderaalriiki, millest suured katastroofid ja võõras võim on imekombel mööda käinud. Kõik on väike ja sõbralik, aga kohaneda ei ole siin lihtne. Tuleb harjutada viisakat vestlust Šveitsi saksa keele mitmesajas dialektis. Võtta suusatunde koos beebidega. Varuda kannatust pikkadeks tervitus- ja lahkumisrituaalideks. Veenda vastutulijaid, et kuuseriisikad ei ole mürgised. Poolpõlvili heina niita. Vestelda külalistega ühiskondliku transpordi teemal. Jõuda vaevu järele mäest üles rühkivatele vanainimestele. Süüa juustu-vorstisalatit. Jõuda kohtumistele sekundi täpsusega. Lapsemäng minusugusele kahepaiksele!

Anu Elmer-Ehin

Head sõbrad!

Suvevaheaeg annab endast iga päevaga aina enam märku ja olgugi et ilmad on veel jahedavõitu, ei jää sarnaselt talvele tulemata ka suvi.

See suvi tuleb kindlasti eelmistest veidi erinev, kuid mitte ilmtingimata kehvem. Elamusi ja puhkamise võimalusi leiab igas kodumaa otsas ning väljamaareisid võib südamerahus tulevikku lükata. Võta ainult kätte ja avasta! Tänases Ideekalendris kirjutab Mauruse loodusainete toimetaja Siim Kilki Eestis puhkamisest – millised võimalused on olemas riigisiseseks reisimiseks ning kuidas veeta looduses aega nii, et ka teistel puhkajatel oleks pärast sind mõnus seal viibida.

Mõnusat valmistumist!

Puhka suvel mõnusalt

Tekst: Siim Kilki, Mauruse loodusainete toimetaja

Suvi on kohe-kohe käes. Eriolukorras on inimeste stressitase kasvanud nii tööl kui ka kodus. On aeg närve puhata ja miks mitte teha seda imelises Eesti looduses. Lähiaastatel pole välismaal enam sama turvaline reisida kui seni, ikka kummitab kuklas, kas ma ikka jään sel korral terveks.

Kuid tore on, et Eestis on tuhandeid looduskauneid paiku. Kõik kindlasti teavad Viru raba ja Suure Munamäe vaatetorni, kuid lisaks neile on veel palju sama mõnusaid kohti, millest paljud pole ehk siiani kuulnudki.

Kuidas Eestis reisida?

Ärge proovige ühe suvega tervet Eestit läbi sõita. Parem mõte on valida välja üks maakond, kus planeerida ühe-kahe nädala pikkune puhkus kogu perele. Otsige igaüks välja kõige huvitavamad paigad ja kandke need kaardile – selle järgi on hea valida ka sobivaim ööbimispaik. Selleks sobivad RMK telkimisplatsid, kodumajutused, turismitalud, hostelid ja hotellid. Arvestada tuleks kõigi reisijate vajadustega – vaid nii muutub reis igaühe jaoks meeldivaks ja toredaks.

Keskkonnale on kõige parem, kui matkate võimalikult palju jalgsi või jalgrattaga – see on omakorda tervislik ka matkajale endale. Sihtmaakonda jõudmiseks on kõige keskkonnasõbralikum kasutada rongi või bussi, aga loomulikult võib olla ka ainuvõimalik valik auto, sest ühistransport igale poole ei sõida. Mida rohkem inimesi ööbib kohalikes majutusettevõtetes, seda kiiremini väljume ka kriisist. Ostke mälestuseks kaasa ka kohalikku toitu või tarbeesemeid, aga ainult siis, kui teil neid ka päriselt vaja on – ületarbimine keskkonnale ei meeldi.

Mida puhkusel külastada?

Kui soovite ise oma puhkust planeerida, siis lehed Puhka Eestis ja Loodusega koos on selleks ideaalsed. Näiteks „Puhka Eestis“ kodulehel saab puhkusekohad kuvada ka kaardirakenduses. RMK-l valmib lähikuudel sarnane rakendus, nagu on „Loodusega koos“. Marsruuti tasub valida ka väiksemaid ja vähem tuntud vaatamisväärsusi, samuti külastada rahvusparke, loodusväärtusi, arhitektuurimälestisi, matkaradu, seiklusparke, aga ka kontserte ja etendusi. Kindlasti tasub ka suvel endiselt järgida soovituslikke reegleid hoida vahemaad võõraste inimestega. Tasub juba eos otsida välja kohad, kus turiste veel väga palju ei liigu – nõnda on ka populaarsematel paikadel võimalik külastajatest puhata.

Kui ise pole mahti reisi planeerida, saate sobiva kodumaise majutuse või puhkusepaketi valida Eesti reisibüroodest.

• Alpiexpress (rattamatkad Lõuna-Eestis)
• Comtour (mõisareisid),
• Cornet Group (laste- ja muuseumireisid)
• Estintour (hotelli- ja spaapuhkused)
• Estonian Nature Tours (loodusmatkad)
• Estravel (puhkusepaketid),
• e-turist (puhkusepaketid ja õpilasreisid)
• GO Travel (hotellipuhkused)
• Gondwana Reisid (Alatskivi, Sibulatee ja teatrietendus)
• Kaleva travel (hotelli- ja lossipuhkused)
• Mainedd (puhkusepaketid)
• Nordic Experience (Tallinna linnaekskursioonid)
• Reisiexpert (Avastades Eestimaad ja spaapuhkused)
• Saaremaa Matkaklubi
• Tensireisid (reisipaketid)
• Tiit Reisid (bussi- ja merereisid Eestis)
• Wris reisibüroo (spaapuhkused)

Mida looduses silmas pidada?

Kõige olulisem on austada loodust! Jäägu loodus samasse seisu ka pärast teie külastust.

Teada-tuntud reeglid endale meenutamiseks ja õpilastele suveks kaasa andmiseks:

• Ära viska prügi maha ega kõnni väljaspool ettenähtud kohti.
• Loodusesse toodud prügi võta võimalusel endaga kaasa, nii ei lenda see tugeva tuulega prügikastidest loodusesse.
• Tee tuld ainult selleks mõeldud kohas väljaspool tuleohtlikku aega.
• Ära liigu kellegi koduõues, istandikes, mesilates ega põllumajandusmaal.
• Võta endale piisavalt toitu kaasa, et ei peaks raksu minema. Põllumehed teenivad siiski toidu kasvatamisega elatist.
• Kui korjad marju ja seeni, siis jäta neid ka n-ö seemneks ja metsloomadele söögiks.

Täpsemad juhised loodussõbralikuks puhkamiseks leiate ka RMK kodulehelt.

 Aktiivset suvevaheaega!

Head sõbrad!

Reisimine ei tähenda alati kodust, turvalisest keskkonnast lahkumist. Rännakut ei pea defineerima kui väljapoole minekut. Kõige suuremad ja olulisemad reisid ja rännakud teeb inimene enda sees. Mõtisklemine, unistamine, analüüsimine – kõik on sisemise rännaku viisid. Sihtkoha valid sina!

Sisemisest rändamisest inspireeritud on ka tänane Ideekalendri postitus. Mauruse endine koolitus- ja turundusjuht, praegune Rõuge rahvamaja juhataja Anneli Pilliroog heidab pilgu inimese sisse ning mõtiskleb hajameelsuse üle.

Head lugemist ja sisukaid siserännakuid!

Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab

Tekst: Anneli Pilliroog, Rõuge Rahvamaja juhataja

„Head kriisi ei saa raisku lasta“ on üks viimaste kuude enim kasutatud lauseid. Aeg, mil karussell on peatatud, mõjub igaühele erinevalt. Kes tunneb kergendust ja naudib vabadust tegutseda aeglasemas tempos, kes on ärevil seiskunud protsesside ja tuleviku pärast. Uusi võimalusi oma elu ümber korraldada jagub aga kõigile.

Olen ikka kippunud vähemalt korra aastas Eestist ära. Kas siis suure vee äärde soojale maale või mägedesse suusatama. See aasta on igas mõttes teistsugune ja väljapoole rändamised jäävad tulevikku. Ka ei taha ma kohe-kohe laviinina peale langema hakkavaid siseturismi pakkumisi lahkama hakata. Igaüks leiab endale sobiva ise.

Jagan hoopis teistsugust rändamise kogemust. Need retked toimuvad enda sees, oma mõtteid, tundeid ja kogemusi taasavastades. Mind on alati paelunud inimeste iseloom ja see, kui erinevad me tegelikult oleme, kuidas elu ja olemist tajume. Seekord viis minu, paberi ja pastaka teekond hajameelsuse radadele ning sündis järgmine lugu koos väikese ülesannete paketiga.

Teadust

ISELOOM on inimese püsivate ja oluliste psüühiliste omaduste individuaalne kombinatsioon, mis väljendab inimese suhtumist tegelikkusesse ning avaldub tema käitumises ja tegudes. Iseloom kujuneb pikkamööda elu peegelduste tulemusena, kasvatus-, õppimis- ja tööprotsessis. Iseloomu arengu looduslikeks eeldusteks on sünnipärane närvisüsteemi tüüp, mis ilmneb temperamendis ja määrab ära iseloomu kujunemise. Seega kujutab iseloom endast temperamendi ja elu jooksul omandatud käitumisviiside sulamit. (Kõverjalg, Ants 1996. Õppimise psühholoogia ja metoodika.)

HAJAMEELNE on inimene, kes ei märka või ei ole teadlik ümbritsevast ja olukorrast, iseendast.

Üks lugu

ASJAD JA AEG

Väike sõber, kas sa tead sellist ütlemist: „Hajameelne nagu professor“? Ja seda, kuidas väga hajameelsed prillikandjad oma silmaklaase taga otsivad, endal prillid peas? Ilmselt ongi selle ütlemise taga mõni professor, kel oli nii palju tarkust peas ja käsil, et igapäevased asjad tundusid lihtsalt ebaolulised.

Mummu väikeste igapäevaste asjadega on üsna sarnane lugu. Kui ta oma sõbranna kuuldes pobiseb, et ei tea, kuhu need autovõtmed küll võisid saada, läheb sõbranna lausa endast välja. Ja on ka põhjust. Võtmed on tal alatasa kadunud. Või noh… lihtsalt teises kohas. Ja mitte ainult autovõtmed, ka kodu-, keldri- ja kohvrivõtmed. Ei aita ka see, et iga võtmepundi küljes on suur ja värviline võtmehoidja. Kadumisvastaseid võtmehoidjaid pole Mummu enda jaoks veel avastanud.

Kuidas see kadumine tegelikult käib või miks just võtmed need kõige seiklushimulisemad on, sellele pole ka Mummu veel jälile jõudnud. Vahel tundub talle, et asjad mitte ei kao ega unune, vaid tegutsevad omapäi – hulguvad taskute ja käekottide vahel või õues ringi. Üks järjekordne autovõtmete plehkupanek lõppes sellega, et meistrimees tuli õue peale ja muukis Mummu auto ukse lahti. Lisavõtme leidis Mummu lõpuks kosmeetikakoti põhjast. No kes siis võtmeid niimoodi hoiab?!

Mööda läks peaaegu terve aasta ja kevadise sulaga ilmus ka kadunud võti välja. Oli lihtsalt maha kukkunud ja ennast osavalt võililletuttide vahele ära peitnud!

Võtmed on hajameelsete peremeeste väikesed kadujad. Vahel unustab näiteks arvuti ennast poes kassa kõrvale või kaob auto kaubanduskeskuse parklasse ära. Kui Mummu ükskord oma autot juba nutuäärel olles niimoodi taga otsis, selgus, et oli sel korral hoopis teise autoga poodi läinud. Lihtsalt nii palju väikesi tegevusi tuleb üksteise järel teha, et lõpuks hakkavad otsast ununema.

Kõige suurem kaduja on Mummu meelest aga aeg. Mummu unustab ennast vahel midagi nii süvenenult tegema, et ei märkagi, kuidas on mitu tundi kuhugi kaotsi läinud. Ja seda juba enam üles ei leia. Hea on, kui see kadumine läheb asja ette ja oled selle ajaga midagi põnevat teha saanud. Või tublisti puhanud, murul pikutanud ja pilvi vaadanud. Kui Mummu oli noorem, oli aega hoopis rohkem ja teha jõudis ta selle jooksul ka palju. Nüüd jääb aega iga tegevuse jaoks kuidagi väheks ja selle peale ütleb Mummu ema, et lihtsalt inimene ise on vanemast peast aeglasem. Kõik võtab rohkem aega. Ajaga on üldse naljakad lood – sellega saab nii palju teha! Seda saab raisata, kulutada, kasutada, veeta ja mis kõik veel! Proovi sa võtmeid raisata või veeta!

Kas sina oled olnud hajameelne? Mis siis juhtus? Kas sa tead kedagi, kes on hajameelne? Mida tema sellist tegi, et sa arvad, et ta on hajameelne? Mille peale sina oled aega kulutanud?

Sünonüümid

Tähelepanematu, äraolev, laokil mõtetega, hajali mõtetega, mõtted on laiali, uitvel, mõtted pilla-palla, meel on mujal, muis meelis, pea laiali otsas, hajevil, hajakil, mõttelaokil

On öelnud…

“Olen kindel, et psühholoogid näeksid selles kui hajameelne ma olen, midagi väga märkimisväärset. Ma unustaksin oma pea ka maha kui see poleks kaela, lihaste ja söögitoruga minu küljes kinni.”
– Alexei Sayle – (Inglise stand-up koomik)

Sel nädalal olid Ideekalendri uudiskirjaga kaasas eesti keele ja kirjanduse töölehed, mis seotud reisimisega. Tulevaste Ideekalendri töölehtede saamiseks registreeru järgneval lingil: Täida registreerimisvorm

Head sõbrad!

Suvevaheaeg hakkab lähenema ning on aeg hakata vaikselt ümber lülituma madalamale töösagedusele. Meile on antud juba väga hea võimalus õppida aega maha võtma, maikuus teeme seda ka Ideekalendris.

Mais räägime puhkusest ja reisimisest. Olgugi et praegu on reisimine keeruline, ei kesta see olukord igavesti ning juba varsti on meil võimalus uusi ja põnevaid paiku avastades ennast argielust välja lülitada. Puhkamise ja reisimise teema avapostituses avaldame coachi ja koolitaja Raimo Ülavere artikli puhkamise vajalikkusest.

Head lugemist!

Oma valdkonna maailma tipud on superhead… puhkajad

Tekst: Raimo Ülavere, coach ja koolitaja

Maailma parimad tippsportlased on sageli maailma parimad, sest nad on superhead puhkamises. See päris mitmest kohast loetud ja faktidele tuginev väide on mulle alati meelde tulnud kui kuulen, kuidas inimesed hetkel tööd rabavad. Alates eriolukorra algusest olen teinud 28 personaalset coachingut juhtide ja sportlastega ning 20 veebikoolitust ja meeskonna coachingut, peamiselt juhtidega. Olen küsinud osalejatelt, kas ja kuidas on nende töökoormus eriolukorras muutunud. Statistika ütleb, et laias laastus pooltel inimestel on töökoormus kasvanud ning umbes viiendikul on kasvanud väga palju.

Stress + puhkus = kasv

Stress ja suur töökoormus ei ole halb, vastupidi, see äratab meis sageli võimekused, millest me varem võib-olla isegi teadlikud polnud. Ilma stressita me ei kasva, me ei muutu paremaks. Ja ilma stressita ei lahene paljude jaoks ka praegune eriolukord. Nagu Brad Stulberg ja Steve Magness kirjutavad oma väga heas raamatus „Peak Performance” – edu ja kasvu valem on stress + puhkus = kasv. Töökoormuse hüppelise kasvuga peab kaasnema ka puhkamise, lõdvestumise võimekus.

Stulberg ja Magness kirjeldavad oma raamatus ka viise, kuidas lõdvestuda, puhata ja miks just need viisid on tulemuslikud. Muuseas, just tulemuslikud, sest puhkamise eesmärk pole sageli lihtsalt hea äraolemine, vaid see on oluline osa valemist, kuidas me paremaid tulemusi saavutame. Ja puhkamine nõuab paljudel inimestel – eriti tippjuhtidel ja tippsportlastel kohati suuremat julgust, kui n.ö päris töö tegemine. Niisiis, 5 tegevust kuidas oma meelt ja keha lõdvestada ja seeläbi töövõimet kasvatada.

Jalutuspausid

Elementaarne, eksole? Sa oled neist kuulnud ja see jutt pole mingi üllatus. Kuid kas sa neid ka päriselt teed? Regulaarselt? Teadmine pole veel tegemine. Uuringutele tuginedes panen kirja mõned päevaste jalutuskäikude kasutegurid.

Stanfordi ülikoolis tehtud eksperiment lühikeste jalutuskäikude mõjust tõestas veenvalt, et vaid 6-minutiline jalutuskäik mõjutab kiiresti ja positiivselt loovust. Loovus kasvas keskmiselt 60% võrreldes nendega, kes jäid istuma oma kontorilaudade taha. Eriti hästi mõjus see, kui jalutuskäik tehti väljas.

Loovuse kasvu põhjused peitusid kiirenenud verevarustuses ja eelkõige muutunud ajutöös – jalutamine ei nõua liiga palju teadlikku tähelepanu, keskendumist, mis samas võimaldab ärgata aju n-ö alateadvusel, loovusel.

Ja muidugi mõjub jalutamine positiivselt füüsisele. Teadlaste kinnitusel piisab juba 2-minutilisest käimisest igas tunnis, et tasakaalustada istumise negatiivseid mõjusid. Muuseas, kui sellest veel vähe – regulaarsed jalutuskäigud vähendavad enneaegse surma tõenäosust 33% võrra.

Looduses viibimine

Praeguse eriolukorra ajal on matkarajad nagu minilaulupeod – inimesi on palju, käiakse üksi, peredega, võib-olla ka sõbraga. Ja ehkki pandeemia seisukohast on tihe inimeste hulk metsas mitte-nii-tore, siis lõdvestumise, taastumise seisukohast on looduses viibimine üks parimaid ja tulemuslikumaid viise puhata.

2008. aastal tegi Michigani ülikooli psühholoog Marc Berman eksperimendi, kus saatis kaks gruppi inimesi pärast intensiivset vaimu ja keha treeningut pausile. Ühed jalutasid läbi parkmetsa ja teised linnatänavatel. Tagasi jõudes lasi Berman mõlema grupi inimestel sooritada katseid, mis nõudsid loovust, nutikust, vaimu teravust. Ja nagu ilmselt juba aimad – looduses pausi teinud inimesed tegid tublisti paremaid tulemusi.

Muuseas, siia juurde ka midagi veidrat. Oletame, et kõigil pole võimalik keset päeva minna metsa või parki jalutama. Ent Berman väidab, et positiivselt mõjub juba looduse pildi vaatamine. Vähemasti nii kinnitas eksperiment, kus inimesed vaatasid 6 minutit kas looduse või linna pilte. Tulemused sarnased esimese eksperimendiga.

Loodusest saadav emotsioon ei pane meid lihtsalt ennast paremini tundma ja kasvata loovust, see alandab meie kehas ühe keemilise aine – Interleukin-6 – taset. Ehk veelkord saab kinnitust, et tunnetel on reaalne mõju inimkeha bioloogiale. Selle keerulise nimega aine kontsentratsiooni vähenemine omakorda hoiab ära nakatumist ehk meie immuunsus tugevneb.

Meditatsioon

See on, vähemasti minu enda vaates, vast keerukaim, võib-olla ka vastuolulisim tegevus, millega harjuda. Meditatsiooni kasulikkusest on kirjutatud igal võimalikul moel, alates teadusartiklitest kuni eneseabi mantrateni. Tean inimesi, kes seda teevad ja on väga rahul. Ja tean inimesi, kes on seda proovinud ja loobunud (sh mina ise). Ning muidugi tean inimesi, kes pole seda ka kunagi proovinud (soovitan proovida).

Meditatsiooni peamine siht on alandada ärevuse taset. Tehes seda teadlikult ehk tugevdades läbi korduva treeningu oma võimekust valida, kuidas me stressile reageerime. Meditatsiooni viise on maailmas palju, ühise joonena sisaldavad nad reeglina hingamise rütmi ühtlustamist ja aeglustamist.

Olen ka täheldanud, et paljudele, sh mulle, on meditatsiooniga alustamisel ja harjumuse loomisel abiks see, kui meditatsioon enda jaoks ümber nimetada. Näiteks teha peene nimega meditatsiooni asemel hingamispaus, restart, taaskäivitus vms. Silmad kinni, lõug rinnale, mõned korrad sügav sisse-välja hingamine, pilt silme eest „tühjaks”, hoia minut aega, pea püsti, silmad lahti ja oledki mediteerinud. Sedasi töötab see minu jaoks. Ma ei mediteeri, vaid taastun.

Sotsiaalne taastumine

Parim viis taastumiseks ja kasvamiseks pärast võistlust või rasket treeningut on… koos teiste omasugustega hängimine – hommiku- või õhtusöök, ühine kinoseanss, jalutuskäik vms. Nii väidab spordipsühholoogia ja teadus. Nagu kinnitab Bangori Ülikooli professor Christian Cook pärast eksperimente: „Sõbralik raske treeningu järgne koos olemine, jutustamine, naljade viskamine, tagasisidestamine jne kiirendab taastumist ja tõstab tulemuslikkust.” Ja see kehtib ka lisaks sportlastele ülejäänud inimkonna puhul.

Teiste inimestega ühenduses viibimise tundel on väga tugev mõju meie füsioloogiale, kinnitab ka Kelly McGonigal, Stanfordi ülikooli professor. On olemas terve pikk loetelu keemilistest ainetest, mida teiste enda sugustega koos hängimise tagajärjel meie keha tootma hakkab. Ja need ained mõjuvad hästi – alandavad stressi, vererõhku, mõjuvad hästi südametööle, kasvatavad immuunsust. Ja mis hetkel tähtis märkida – need tekivad ka üle video suhtlemisel.

Oluline on lisada, et sotsiaalne taastumine toimub ainult keskkonnas, kus inimene tunneb ennast lõdvestunult. Kolleegiga kohvi või klaasi veini kõrvale tööjutu ajamine – olgu video vahendusel või näost-näkku – ei lähe arvesse.

Uni

Jah, sedagi teame me kõik. Võib-olla pole kuigi mõistlik hakata vaidlema, kui palju und keegi täpselt vajab. Üldiselt kinnitavad asjatundjad, et meist enamiku unevajadus on 7–9 tundi ööpäevas. Muuseas, see, et juhid või mõne muu elukutse valdkonna inimesed vajavad justkui vähem und, siis pean neid kurvastama (või rõõmustama, oleneb vaatenurgast): see on müüt.

Miks magamine on kasulik? Lihtsaim viis seda öelda on: magades me kasvame. Sõna otseses mõttes. Kui me ei maga, siis võime murda trenni või töötada end ogaraks – me ei kasva, arene ega õpi mitte midagi. Vastupidi, me muutume ka selles, mida me teeme, aina kehvemaks. Meie otsused ja valikud on nirumad ja meie füüsis hääbub. Selle kohta on lugematu arv eksperimente tehtud ja faktid räägivad selget keelt.

Magades me töötleme infot – selekteerime, tõstame kokku, sorteerime, kinnistame. Lisaks tegeleme magades ka emotsioonidega – ehk kujundame neid kujutluspilte, mida me möödunud või tulevastest sündmustest loome. Seega magamine aitab meil lisaks informatsioonile saada sotti ka emotsioonidest, mida ja miks me tunneme. Unel on erakordselt suur mõju meie võimekusele ennast ja oma emotsioone kontrollida.

Suur osa magamise positiivsetest mõjudest toimub meiega 7.–9. tunnil ehk vaid umbes viiendikul kogu meie uneajast (nn REM-uni). Seega, kui me regulaarselt vähem magame ja REM-une faasi ei jõuagi, siis ei toimu ka taastumist, veel vähem kasvamist.

Keset päeva tukastamine ei asenda ööst puudu jäänud unetunde. Sellegipoolest on keset päeva 20–30-minutiline tukastamine võimaluse korral mõistlik tegevus, kuna see taastab energiataset, vähendab väsimust ja negatiivsete emotsioonidega nakatumise ohtu. Paraneb ka keskendumisvõime ja teeme 35% võrra paremaid otsuseid, väidab teadus.

Niisiis, tagasi alguse juurde – lõdvestumine ja taastumine on kasvu valemi lahutamatu osa ja sellega teadlik tegelemine nõuab julgust. Rassida ja pikki tööpäevi teha oskame me kõik. Aga kas oskame ja julgeme ka taastuda ja lõdvestuda, nii et meie töö poleks ainult üks rattas jooksmine, vaid kvaliteetne ja kasvule suunatud?

Artikkel on ilmunud Raimo Ülavere kodulehel raimoulavere.com

Kuula ka Raimo Ülavere podcasti puhkamise vajalikkusest