E-õppematerjal “Eesti ajalugu gümnaasiumile” võrdselt nii õppimist kui ka õpetamist toetav keskkond

Eelmisest aastast on koolides kasutusel e-õppematerjal „Eesti ajalugu gümnaasiumile“. Mauruse e-õppematerjalid läbisid oma esimese õppeaasta kenasti, kuulates oma kasutajaid ja tasapisi täienedes. Enne uue aasta algust on paslik teha vahekokkuvõte kasutajatelt saadud tagasisidest ja rääkida edasistest plaanidest.

E-õppematerjal „Eesti ajalugu gümnaasiumile” on õpik, mis vastab kahele kohustuslikule kursusele: Eesti ajalugu I ja II (kuni 19. sajandi lõpuni). Materjal võeti mitmes koolis kasutusele 2013. aasta sügisel traditsioonilise paberõpiku edasiarendusena. Mauruse peatoimetaja Tarvo Siilaberg on kirjutanud pikemalt sellest, kuidas e-õpikus seostatakse paberõpiku tekst infoga, mis on „kuskil juba olemas”, luues seeläbi interaktiivseid ja tähenduslikke seoseid. E-õpik loob õpetamist ja õppimist toetava keskkonna, koondades enda alla olulisemad vastava ala infoallikad: YouTube’i videoklipid, Vikipeedia artiklid, raadiosaated, Rahvusringhäälingu arhiivi, Google’i kaardid jpm.

Õppeaasta lõpus korraldasime kasutajate seas tagasisideküsitluse. Osalenutest vastas 67,7%, et kasutasid ajaloo e-õpikut 10. klassis. Kõik peale ühe vastanu soovitaksid seda õppekeskkonda ka järgmistele kursuse läbijatele. Rääkides veel pisut gümnaasiumiastme edasistest 11. ja 12. klassi ajalookursustest, siis ka siin on Maurusel e-lahendus: internetis on kättesaadav üldajaloo lugemiku e-raamat ehk e-lugemik.

Eesti ajaloo e-õpiku puhul hindasid kasutajad kõige kõrgemalt peatükkide juures olevate lisamaterjalide hulka ehk kaarte, heli- ja videoklippe ning allikaid, mille vahel valida – punkte anti 5-palli skaalal 4,39. Kõrgelt hinnati ka e-õpiku tehnilist toimimist: 4,19. Kõige madalama hinde said e-õpiku juures olevad küsimused ja ülesanded: 3,9. Enim on külastatud lehekülge „ajajoon“ ja rubriiki „kordamiseks“.

E-õpiku kasutajad saab kõige üldisemalt jagada kaheks: õpetajateks ja õpilasteks. Selgub, et nende kahe kasutajaterühma tagasiside on veidi erinev. Mauruse jaoks on oluline mõlemate tagasiside ning neid erinevalt analüüsides jõuame kindlasti parima lahenduseni.

Juri Lotman on kirjutanud oma tehnikaprogressi käsitlevas arutluses, et on aegu, mil muutused omandavad nii kõikehõlmava iseloomu, et tulemuseks on kogu elulaadi, kultuurimõistmise täielik teisenemine; praeguste õpilaste puhul saame kõhklemata öelda, et tehnoloogia on nende maailmapilti tugevalt mõjutanud. E-õpik on tänapäeva õpilase jaoks harjumuspärase keskkonna – interneti – üks osa. Kuna internetti kasutatakse erinevates seadmetes, on oluline, et ka e-õpik oleks võimalikult kasutajasõbralik ja töötaks igas seadmes. Praegune statistika näitab, et 89,2% kasutajatest kasutab e-õpikut süle- või lauaarvutis, 6,4% nutitelefonis ning 4,4% tahvelarvutis (suurem osa kasutajatest, üle 80%, logib sisse Google Chrome’i veebilehitsejalt).

Internetis tajutakse ja loetakse tekste teisiti kui paberkandja puhul, see kajastub ka õpilaste tagasisides. Selle tulemusel oleme teinud oma e-keskkonda ka muudatusi: näiteks loobusime e-õpikus paksemast kirjastiilist, millega paberõpikutes tõstetakse esile olulisemad mõisted ja mõtted. Samuti andis õpilaste tagasiside ideid, kuidas muuta menüüs liikumine lihtsamaks.

Õpilased arvavad, et e-õpik on paberõpikust mugavam, samuti leitakse, et paberõpik on tunduvamalt igavam ja sealt on raskem õppida. Muuhulgas ei teki e-õpikuga töötades õige teema leidmisel probleeme – peatükid on jagatud kolmeks alateemaks ning otsingufunktsioon muudab navigeerimise veelgi hõlpsamaks. Samuti ei saa enam kasutada vabandust, et õpik on maha ununenud.

Eesti ajaloo e-õpikut kasutanud õpetajad olid sisulise poole osas aga mõnevõrra kriitilisemad. Õppeteksti – mis kattub paberõpiku omaga – hinnati 5-palli skaalal hindega 3,87; sama hinde said ka e-õpiku küsimused ja ülesanded. Peatükkide juures olevate lisamaterjalide sisukust hinnati 4 palli vääriliseks; valikuvõimalust ehk heli- ja videoklippide, kaartide ning allikate hulka, hinnati kõrgemalt: 4,37.

Suur tänu kõikidele õpetajatele ja õpilastele, kes võtsid vaevaks teada anda, mis neile e-õpiku juures meeldib ja mis võiks teisiti olla! Järgmine ülesanne, millega Maurus tegelema hakkab, ongi küsimuste hulk ja kvaliteet. Arendame e-õpikut igapäevaselt aina edasi.

Kuna rubriik „kordamiseks“ on ka enim külastatud lehekülg, tutvustan lähemalt selle ülesehitust. See järgib samasugust loogikat nagu ka õppeteksti liigendumine, jagunedes 6 osaks: I. Esiaeg, II. Keskaeg, III. Keskajast uusaega, IV. Rootsi aeg, V. 18. sajand, VI. 19. sajand. Iga suurema osa juures on praegu olemas klassikalised kordamisküsimused ning arutluse/essee teemad. Liikudes väiksema tekstikorpuse poole, on iga õpiku peatüki kohta – mida on e-õpikus kokku 57 – olemas enesekontrolli testid. Iga alateema all on arutlema suunavad küsimused. Alateemad on e-õpikus väikseimaks liigendusüksuseks ehk leheküljeks.

Kordamisküsimusi ei saa aga kunagi liiga palju olla. Selle aasta jooksul on plaanis välja anda veel ka töölehtede komplekt iga peatüki kohta üks tööleht, mille täitmiseks ja kontrollimiseks piisab 45 minutist. Töölehti saab lahendada nii klassis kui ka kodus iseseisva tööna. Nende eesmärk on aidata õpilasel süvenenumalt õpiku teksti mõista, eristada ja sõnastada kõige tähtsam.

Olulisi teemasid, mida õpetajad on tõstatanud, leidub veelgi, ning paljudest oleme ka oma koolitustel rääkinud – näiteks eestikeelse filmimaterjali vähesuse probleemist või sellest, miks pole võimalik eestikeelseid video- ja helimaterjale väiksemateks klippideks lõigata. Kutsume aga kõiki huvilisi üles jagama meiega oma materjale ja põnevaid leide – kui võimalik, paneme need ka õppekeskkonda üles. Mõtteid võib jagada minuga, saates e-kirja aadressile mirjam.puumeister@kirjastusmaurus.ee.

Praeguseks oleme saanud kinnitust, et meie e-õpik on abiks nii õpetajale tunni läbiviimisel, näiteks esitlusvahendina, kui ka õpilasele iseseisval õppimisel.

Aitäh veelkord kõigile küsitluses osalenutele!

Mirjam Puumeister / Mauruse sotsiaalainete toimetaja


Üldajaloo lugemik

Trükikojast on poodidesse jõudnud Üldajaloo lugemik.

See on mahukas allikate kogumik, kuhu on koondatud pöördelisi sündmusi kajastavad tekstid. Rännak Vana-Egiptuse raidkirjadest ja Sumeri nutulaulust kuni 20. sajandi koidikuni, mil P. de Coubertin kirjutas “The Centurys” kokkuvõtte esimestest kaasaegsetest olumpiamängudest. Uudistage raamatupoodides.

 

Ajalugu_uudis_yld1

Tegusad ajad sotsaalainete valdkonnas

Sotsiaalainete valdkonnas on Maurusel olnud tegusad ajad. Lõpule lähenevatest ja algust saavatest ettevõtmistest kirjutab pikemalt meie sotsiaalainete toimetaja Mirjam Puumeister.

Eelmisest aastast on meil ette näidata Eesti ja üldajaloo gümnaasiumiõpikud (autoriteks Lauri Vahtre ja Mart Laar), olemas on ka Eesti ajaloo lugemik ning just täna saatsime trükikotta põneva üldajaloo lugemiku. Sellega jõuab finišisse üks nendest sarjadest, millega Maurus alustas kohe päris tegevuse alguses.

Aga finiš on vaid vahefiniš, sest juba suvel on ilmumas ka kauaoodatud kehtivale õppekavale vastav „Lähiajalugu III“. Lauri Vahtre ja Mart Nuti koostööst on sündinud üks ladus ja kaasahaarav õpik 20. sajandil kultuuri- ja mõttevaldkonnas toimunud tähtsamatest arengutest ja murrangulised sündmustest.

Gümnaasiumiastmele on juunis ja juulis ilmumas ka ühiskonnaõpetuse õpikud, mis vastavad kahele kohustuslikule ainekursusele. Ka sisuliselt ülesehituselt järgib õpik ainekava teemajaotust ning mahtu, jagunedes neljaks osaks – ühiskonna areng; riik ja poliitika demokraatlikus ühiskonnas; ühiskonna majandamine; maailma areng ja maailma poliitika –ning autoriteks on valitud oma-ala tunnustatud spetsialistid.

Ühiskonnaõpetuse esimese õpiku – mis hõlmab ühiskonna arengu ning demokraatliku ühiskonna valitsemise ja kodanikualgatuse osasid – on kirjutanud Tõnis Saarts koos Liana Roosmaaga. Tõnis Saarts on Tallinna Ülikooli riigiteaduste osakonna politoloogia lektor, kelle arvamust küsitakse meie peavoolu meedias viimasel ajal aina tihemini. Autorid käsitlevad põhjalikult üldisemaid (nüüdis)ühiskonna ja demokraatia arengupõhimõtteid ning analüüsivad selle raames aktuaalseid ilminguid, sh näiteks, millist rolli etendab Eestis kodanikuühiskond.

Ühiskonnaõpetuse teise õpiku autorid on Maris Lauri, Heiko Pääbo ja René Värk. Maris Lauri on kõrgelt hinnatud Eesti majandusanalüütik ning õpikuski on tema kirjutatud ühiskonna majandamist käsitlev osa. Teoreetilist poolt toetavad autori poolt läbimõeldult koostatud arvukad skeemid ja tabelid. Samuti tasub esile tuua, et kajastamist on leidnud kaasaegselt olulised näited – intellektuaalsest omandist, töötamisest välismaal, mahetoodangust jne. Maailma arengut ja maailma poliitikat käsitleva osa on kirjutanud Heiko Pääbo, kes on Tartu Ülikooli Balti õpingute keskuse juhataja ja René Värk, kes on Tartu Ülikooli Rahvusvahelise õiguse dotsent. Ka rahvusvaheliste suhete osas alustatakse laiemate teemadega ning minnakse järjest kitsamaks. Võib öeda, et kajastust on leidnud pigem rahvusvahelise elu praktilised küsimused kui teoreetilised käsitlused (mis peakski rohkem ülikooli teema olema).

Uued Mauruse ühiskonnaõpetuse õpikud järgivadki põhimõtteid, et tuleb liikuda üldisemate teadmiste ja käsitluste pinnalt konkreetsemate näideteni ning siduda õppetekst igapäevaeluga. Näiteks on igasse peatükki valitud ka üks asjakohane meediatekst, mis on seotud õpilasi arutlema suunava ülesandega. Metoodilisest aspektist tasubki esile tuua uurimuslike lähenemisviisidega sõnastatud küsimusi ja ülesandeid. Viimaseid on tõesti arvukalt ning nende koostajaks on Tallinna Täiskasvanute Gümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Sigrid Abiline.

Tasub meenutada, et käesoleval – peagi lõppeval – õppeaastal oli paljudes koolides esmakordselt kasutusel meie Eesti ajaloo e-õpik. Muuseas oli tegemist üldsegi esimese taolise e-õpikuga Eestis. Lihtne kontseptsioon – taaskasutada internetis kättesaadavat infot ning seostada see interaktiivselt ja tähenduslikult traditsioonilise paberõpiku tekstiga – on saanud paljude kiidusõnade osaliseks. E-õpik on suureks abiks nii õpetajale tunni läbiviimisel kui ka iseõppijale ja muidu huvilisele.

Sarnane e-õppekeskond on uueks õppeaastaks valmimas ka ühiskonnaõpetuses, kus rõhuasetus on enamgi veel erinevatel küsimustel ja ülesannetel. Mauruse jaoks on oluline, et meie e-õpik oleks kasutajasõbralik, töötaks igas seadmes ja et soovituslikud materjalid ja koostatud küsimused oleksid kasutajate jaoks piisavad ja asjakohased. Seega kutsume teid üles andma tagasisidet. Teatavasti võimaldab meie e-õpiku formaat viia kiiresti sisse vajalikke sisulisi täiendusi ja erinevaid kasutajamugavust puudutavaid muudatusi. Kasutajate arvamus on meie jaoks oluline. Ja neile, kes ei ole veel e-õpikuga tuttavad, tulge kindlasti e-õpikut uudistama – esimesed 7 päeva on kõigile huvilistele tasuta tutvumiseks avatud!

Gümnaasiumiastme kõrval ei ole Maurus unustanud ka teisi kooliastmeid! Enne uue kooliaasta algust ilmub Maurusel 6. klassi ühiskonnaõpetuse õpik ja nüüd julgeme esimest korda välja hõigata ka sellega seotud töövihiku. Õpiku autor on Madis Somelar, Pärnu Koidula Gümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja ning Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Seltsi esimees.

6. klassis teevad õpilased teatavasti esimest korda tutvust ühiskonnaõpetuse kui õppeainega. Samas on see tihedalt seotud mitmete teiste õppeainetega nagu ajaloo ja geograafiaga. Erinevate õppeainetega sidumist peabki õpiku autor ühiskonnaõpetuse õpetamise juures väga oluliseks. Õpiku koostamisel on lähtutud uuest põhikooli riiklikust õppkavast ning õpik jaguneb neljaks osaks: sotsiaalsed suhted; demokraatia; töö ja tarbimine ning meedia ja teave. Õpikus käsitletakse kõige üldisemal kujul ühiskonna toimimist ning neid põhivaldkondi ja -väärtusi, mis toetavad õpilase kujunemist ettevõtlikuks, ennast teostavaks, kaasinimesi arvestavaks, sotsiaalselt pädevaks ja toimetulevaks ühiskonnaliikmeks.

Niisiis on sotsiaalainete valdkond meie kirjastuses jõudsalt arenemas. Kui sel suvel jõuab koolidesse esmakordselt ühiskonnaõpetusega tutvust tegevale 6. klassile mõeldud õpikomplekt, siis saladuskatte all võib öelda, et 2015. aastal näevad ilmavalgust eriti põnevad, värskelt ajalooga tutvuvale 5. klassile mõeldud õpik ja töövihik.

Kirjandusõpik – veetilk ehituskividel

Toimetuses saab viimast lihvi gümnaasiumi kohustuslikku kursust „kirjandusteose analüüs ja tõlgendamine“ kattev Eva Lepiku ning Edward Kessi õpik „Maailm veetilgas”. Õpikut oodates kirjutab sellest pikemalt meie emakeele ka algklasside suuna peatoimetaja Loone Ots

Uus vaade

„Maailm veetilgas“ on gümnaasiumi esimese kohustusliku kursuse „Kirjanduse analüüs ja tõlgendamine“ õppematerjal. Autorid Eva Lepik ja Edward Kess on ühendanud akadeemilise vaimsuse ja praktilise, koolikeskkonnas katsetatud ning täiustatud metoodika.

Tartu ülikooli semiootika osakonnas töötav Lepik läheneb kirjandusteosele kui intertekstuaalsele märgisüsteemile, mille tõlgendaja on vaba ja võib kulgeda erinevaid radu pidi. Uue õppekava üld- ja aineosa nõudeist lähtudes ongi õpiku põhirõhk tekstinäidete tõlgendamisel, sest tähtis on kujundada oskus teooriat rakendada. Õpiku vaatepiiri avarus lubab käsitleda kirjandust laiemalt kui sõna- ja autorikeskne vaade.

Gümnaasiumi riikliku õppekava nõuded seavad eesmärgiks, et õpilastest kujundatakse iseseisva analüüsi pädevusi ja kriitilist mõtlemist, oskust näha teksti alla ja ridade vahele. Kirjaniku loodud maailma olukorrad peegeldavad pärismaailma omi. Autori loomingu kaudu saame mudeldada käitumismustreid reaalses inimsuhtluses ja õpetada reaalse ühiskonna väärtusi ning norme.

Probleem on aga see, et tähemärkides kirjutatu jääb sageli noorte jaoks köitvuselt tehnovahenditega kujutatule alla. Maurusega lähedamalt seotud tegevõpetajad nendivad, et kirjandusklassika jääb 21. sajandi alguse õppurile kaugeks, ei peegelda enam reaalsust või siis on peegeldus hägune ja õpilasele hoomamatu. Põhjus on nii harjumus mitte lugeda ilukirjandust kui napp arusaam teostes kujutatud ajastute kultuurikontekstidest. Kuivõrd üht ja sama ajastut käsitlevad eri õppeainete kursused ei pruugi olla sünkroonsed, võib tekkida olukord, kus põhikooli taustateadmistest ei piisa, ise omandatu puudub, aga gümnaasiumi kursus, mis võiks tekstide mõistmist toetada, toimub alles järgmisel aastal.

Kirjandusanalüüsi ja tõlgendamise kursust õpitakse enamikus gümnaasiumides 10. klassis. Aine abstraktsuse määr on küllalt kõrge. Seoste loomine väljapoole kirjanduse välja on materjali omandamise ja kinnistamise huvides määrava tähtsusega. Parim võimalus see eesmärk täita on distsipliine lõimida. Semiootika üks aluseid ongi postulaat, et nähtused, sh tekstid, ei esine üksikult, vaid kontekstis ja vastasmõjuvalt.

Benajmin Bloomi taksonoomia alusel on kognitiivne ja afektiivne pool õppimises võrdse kaalu ja akadeemilise materjali omandamiseks ühesuguse tähendusega. Kolmas võrdselt oluline sammas, psühhomotoorne taksonoomia, jäägu siinsest kirjutisest välja. Kirjanduse metakeelt õppides on algajal suur kasu just afektiivse pedagoogika võimalusest. Eesti kool keskendub rohkem kognitiivsele, teadmisi ja mõtlemist rakendavale lähenemisele. Afektiivne ehk tundeid ja emotsioone õhutav osa jääb õppekava tiheduses süvakihti. Väärtused, mille vahendamine peaks olema uut ühiskonnaliiget ette valmistades kesksel kohal, jäävad seetõttu tagaplaanile. Niisiis on kurvastavalt sage olukord, kus õpilane teab teost, selle autorit ja sisu, ent ei adu, millised ühiskondlikke väärtusi kannab tema refereeritud tekst. Pole saladus, et internetikeskkonnad pakuvad rikkalikku materjali mis tahes kirjandusteose entsüklopeediliseks ülevaateks, ent tõusevad harva metatasandile, mille analüütiliste pädevuste omandamine on just kirjanduskursuste eesmärk.

Õpilane ei huvitu heast klassikalisest kirjandusest (klassikalise all mõtlen erialateadlaste tunnustatud ja ühiskonnas olulisi probleeme lahkavaid väärttekste), sest tal ei teki sellega emotsionaalset sidet. Leheküljepikkust ümberjutustust meelde jättes teab õpilane, et peab järgmiseks ainetunniks omandama järgmise samas laadis info, aga eelmist ehk ei lähe enam kunagi vaja. Kuidas suunata ta iseseisvalt edasi lugema? Teose kokkuvõte ei pruugi mõjuda kutsuvalt. Seoste loomine kirjandusest väljapoole lubaks käivitada õpilase emotsionaalse mõttetasandi. Õppekava pakub kirjanduse lõimimist teatri- ja filmikunstiga, kuid ei suuna siduma kirjandust traditsiooniliste kaunite kunstide, eeskätt kujutava kunstiga. Samas on seda hõlbus teha isegi paberõpikus.

Veetilga maailmad

Lepiku ja Kessi õpiku põhimeetod on kognitiivne hierarhia, kuid afektiivsuse paralleel läbib kõiki peatükke. Autorid eeldavad, et valinud õppimiseks üldharidusgümnaasiumi, kavandab noor akadeemilist tulevikku kõrghariduses. Seepärast järgib õpik pigem kõrgkooli õppematerjali mudelit. Analüüsides veetilka, s.o kirjandusteost seestpoolt, lammutades tähemärkide pusle kui terviku, näeme, millest see koosneb. Vaadeldes sama teost ehk veetilka väljast, näeme ajastu heiastusi ja mikromõõtmes illusiooni suurest ühiskonnast ja selle toimimisest konkreetsel ajajärgul.

Õpikul on 12 õppekavas sätestatud teemasid järgivat peatükki. Need jagunevad alapeatükkideks, sobitudes 35 tunni pikkuse kursusega. Teemad võiks saada käsitletud ka 33 tunniga. Ülejäänud aega saab õpetaja kasutada oma äranägemist mööda. Semiootiline analüüsimeetod põhineb Moskva-Tartu koolkonna saavutustel ja toetub osalt dr Ülle Pärli loengutele. Meetod rõhutab kultuurikonteksti ning intertekstuaalsuse osa kirjanduse loomisel, aga ka mõistmisel. Tähendust konstrueerides võib lugeja autorist ja tema eesmärkidest kaugenda. Kujukas näide on Jaan Kaplinski kultusluuletus „Vercingetorix ütles“. Aastakümneid on seda tõlgendatud kui Nõukogude Liiduga vägisi ühendatud Eesti allegooriat. Autori väitel kirjutas ta aga lihtsalt loomingulise fantaasia ajaloolise Vercingetorixi sõnadest tema kodumaa vallutajate imperaatorile. Modernismiajastu kooli absoluutne tõde on õpikus asendunud postmodernse ajastu paradigmaga, kus tõde on suhteline ja muutuv. Omandades oskuse lugeda tekste eri moel või mõista pealtnäha erinevate tekstide ajastulist / kultuurikontekstuaalset sarnasust, peaks paranema õpilase toimetulek reaalses elus, sest ta suudab kohaneda, areneda ja vajaduse korral oma seniseid tõekspidamisi ümber hinnata, säilitades ühiskonnas tunnustatud alusväärtused.

Märkide sidusus

Õpilase afektiivse potentsiaali äratamiseks on toimetajad Õnne Kepp ja Maarja Valk lisanud võimalikult palju illustratsioone, kommentaare ja autorite ning teoste saatusega seotud seiku. Nii ilmestab lõiku Roland Barthes´i läbimurdeteosest „Autori surm“ lisateave, et autor põdes 1930. aastate lõpus raskekujulist tuberkuloosi, kuid pääses selle tõttu II maailmasõja lahingutandritelt, üks surmaoht välistas teise, kuid jättis surma teema eeldamisi Barthes´i teadvusse. Samas on pealkiri „Autori surm“, originaalis „Mort d´auteur“, kalambuurne, luues prantsuskeelsele alglugejale seose keskaegse kirjandusteosega „[Kuningas] Arthuri surm“, originaalis „Mort d´Arthur“. Saamasuguseid seoseid luuakse illustratsioonidega. Näiteks käsitletakse autori vaadet kirjandusele, mh autobiograafiaid. Väide, et autor loob lugejale endast sellise pildi, nagu ta ise soovib, on illustreeritud vigase kunstniku Henri de Toulouse-Lautreci autoportreega, kus ta oma invaliidsust varjab. Olulisemaid teemasid kinnistavadki suuremad illustratsioonid tekstis ja lisateave lehekülgede servapaneelidel. Viimased tutvustavad lühidalt tekstis mainitud isikuid, selgitavad vähem tuntud sõnu ja kommenteerivad põhiteksti või, nagu Kaplinski luuletuse puhul, polemiseerivad sellega. Lisatud on viiteid, kust huvi korral lugeda nt kriitilisi artikleid kõnealuste teoste kohta. Nii õpetaja kui õpilane peaks saama kasu analüüsitavate tekstide paigutamisest teooriaga samade kaante vahele.

Selle kõik on kujundaja Heisi Väljak oskuslikult liigendanud, rööpinfo toetab põhiteavet ka visuaalselt, üleminek paneeli tekstidesse on viidud põhiteksti sisse, mistõttu pole võimalik taustamaterjali eirata. Raamatu lõpus on põhjalik bibliograafia.

Lisaväärtusi

Lepiku ja Kessi õpik peaks olema hea uuendus ka õpetajale. Võimalus astuda sammuke edasi kanoonilisest paradigmast autor-tekst-lugeja loob head tingimused õpetaja ning õpilase partnerlusele. Selle õpiku kaudu loodavad autorid tõsta huvi mitte pelgalt päevakajalise ilukirjanduse vastu, vaid kujundada õppeprotsessi käigus ja selle tulemusel arusaam, et kogu meie elu alus on intertekstuaalsus, oleviku ja mineviku, aga samas ka eri kultuuride ja keelte pidevalt taasloodav side. Tähed ja sõnad on ühtaegu nii kirjanduse kui ühiskondlike suhete ehituskivid. Neile tilkuv vesi voolab noore kirjandusuurija mõttemaailma, kastes mitte pelgalt teadmisi, vaid ka oskusi rakendada neid ühiskonnas tunnustatud väärtuste, sealhulgas kirjanduse enda edendamisel.

Väike Protsendiraamat

Mauruse esimene raamat matemaatika valdkonnas!

Regina Reinup, Tallinna soome kooli direktor, matemaatikaõpetaja ja Tallinna Ülikooli doktorant matemaatika didaktika suunal, on kirjutanud teose, kus kirjas kõik, mida protsentidest peab ja tasub teada. Lihtsasti selgitatud teooria koos hulga praktiliste näidetega protsentide olulisusest igapäevastes rahaasjades, köögis toidu valmistamisel, valimistulemuste kujunemisel, statistika koostamisel jne.

Lähipäevil jõuab raamat kõigisse hästi varustatud raamatupoodidesse!

14.02.28 - V2ike protsendiraamat

Parimad füüsika riigieksamite tulemused tulevad meie õpikute järgi õppides

Jättes kõrvale debati, kas ja mida näitavad riigieksamite järgi koostatud koolide pingeread… Vaatasime huvi pärast füüsika edetabeli ülemist otsa ning rõõmustasime: kümnest tabelit alustavast koolist suisa seitse on tellinud klassitäite jagu füüsika õppematerjale just meilt. Aga eks need Füüsika Seltsiga koostöös tehtud õpikud ongi väga head!