Head õpetajad!
Maurus on alustanud 2020. aastat hoogsalt ja välja kuulutanud kuus konkurssi loodusainete õppematerjalide autorite leidmiseks! Kandideerimistähtaeg on 17. veebruar, kõigile lisaküsimustele vastab Mauruse loodusainete toimetaja Siim Kilki (siim@kirjastusmaurus.ee). Rohkem infot kuulutustes!
Head sõbrad!
Ideekalendri muusikakuu ja muuhulgas ka vaimse tervise kuu jätkuvad ning meil on taas hea meel tervitada lugema kõiki uusi ja vanu kaasteelisi. Kes juba varasemalt end teemaga kursis hoidnud, on juba saanud teada, kui väärtuslik ja oluline roll on muusikal meie elus täita. Eriti hästi mõjub muusika meie vaimsele tervisele.
Muusikateraapia on Eestis juba alates 1990. aastate algusest ning selle populaarsus aina kasvab. Tegemist on teraapiavormiga, milles nii muusika kuulamisele põhinevaid meetodeid kui ka vaba, improvisatsioonilist musitseerimist rakendatakse teraapilises suhtes eesmärgipäraselt tervise säilitamiseks või parandamiseks ning ka haiguste või sisemise tasakaalutuse ennetamiseks.
Tänases Ideekalendris avaldame intervjuu muusikaterapeut Kadri Kutsariga, kes räägib lähemalt, kuidas tema on oma erialani jõudnud ning milliseid tulemusi muusikateraapiaga on saavutatud. Kadrit intervjueeris Mauruse eesti keele ja kirjanduse toimetaja Maarja Valk.
Head avastamist!
Intervjuu muusikaterapeut Kadri Kutsariga
Mis on muusikateraapia ja kellele see on mõeldud?
Muusikateraapia on levinud teraapiavorm kogu maailmas. Selles kasutatakse muusika väljendusvahendeid eesmärgiga kas säilitada või parandada füüsilist või vaimset tervist, niisamuti tehakse ka ennetustööd. Kuna muusikat kuuleme või kuulame mingil määral iga päev, siis on sellega väga lihtne saada ühist keelt, olenemata varasemast kogemusest või oskustest. Muusikateraapiat on keeruline lühidalt iseloomustada, sest teema ise on niivõrd lai – see sobib kõikidele alates väikelastest kuni vanuriteni. Olen muusikateraapiast rääkides öelnud, et kellelegi midagi pakkudes tuleb mõelda, milline tegevus eesmärgi täitmiseks just sellele inimesele sobib. Ei saa kõiki häid asju korraga pakkuda. Näiteks töötan palju lastega – neile on esmatähtis kuulamis- ja eneseväljendusoskus. Oluline on muusika kuulamine, musitseerimine ja tegelikult ka vaikusemoment.
Muusikaõpetuse ja -teraapia eesmärgid on väga erinevad. Mõlemal juhul kasutatakse küll häält, pillimängu ja loovust, aga muusikateraapias ei ole ühtki tegevust, mis oleks vale, olulised märksõnad on hoopis inimese kohalolu ja ausus iseenda vastu. Kõik, mis teraapias toimub, on õige ja väga hinnatakse just seda, mis on hetkel oluline. Muusikaõpetuses õpitakse seevastu, kuidas hääl või heli peavad kõlama, mis on õige, mis vale mingi kindla kriteeriumi põhjal. Õpetus on seotud hindamissüsteemiga, hindamisega käivad aga alati kaasas mingid hirmud ja enesekriitika. Muusikateraapia saab siin olla sillaks, mis vähendab neid hirme.
Kuidas erineb töö laste ja täiskasvanutega või vanemate inimestega?
Olen lugenud artikleid aju tööst ja leidnud huvitavat infot selle kohta, kuidas inimene käitub paljus etteantud mustrite kohaselt. Muusika aitab aga leida uusi lahendusi. Näiteks saab muusika kaudu läbi mängida elulisi situatsioone – mis juhtus ja millised võiks olla selle olukorra lahendused. Seda tunnet saab läbi mängida, kasutades nii pilli kui ka oma keha, selle kaudu saab omakorda tõlgendada emotsioone ja leida uus vaatenurk – kas oleks saanud sama situatsiooni kuidagi teisiti lahendada? Töö täiskasvanutega on tegelikult palju intensiivsem kui lastega. Kui inimene läheb psühholoogi juurde abi otsima, on selle taga ikka mingi mure, millega ta ise toime ei tule. Lastega tegelemisel on tähelepanu rohkem suhtlemisel, eneseväljendusel, kuulamisel, märkamisel ja enda teise rolli panemisel.
Olen kuulnud paljudelt eakaaslastelt, kes käisid muusikakoolis, et hiljem nad ei taha enam mängida seda pilli, mida õppisid.
Jaa, olen seda kuulnud ja see on kurb. Muusikateraapia aitabki inimestel hästi palju just selliseid mustreid muuta – saada kas lepitust või lahendust olukordadele, mida lapsepõlves on läbi elatud. Sageli on see justkui emotsioonide sasipundar, millest on raske jagu saada. Muusikateraapias on võimalik neid olukordi uuesti lahti mängida ja saada selle kaudu uut enesekindlust. Töö emotsioonidega on seetõttu muusikateraapias oluline ja vajalik.
Milliseid vahendeid või võtteid muusikateraapias kasutatakse – kas see on seotud pillimängu, laulmise või muusika kuulamisega? Milline roll on muusika rütmil ja selle tajumisel?
Huvitav on see, et muusika kaudu saame end avastada ja väljendada olenemata vanusest, soost, taustast, harjumusest või hoiakutest. Muusika puudutab peale emotsionaalse külje oma vibratsioonide, rütmide ja dünaamikaga ka meie füüsilist keha. Muusika tempo ja rütm mõjutab meid väga otseselt. Muusikateraapias on kaks suunda: retseptiivne ja eksressiivne muusikateraapia. Üldlevinud on arusaam, et muusikateraapia tähendab muusika kuulamist ja terapeut räägib midagi juurde. Tegelikult on mõlemad suunad seotud juhendatud tööga – nn turvalise ruumi hoidmisega – ja terapeut on ise pigem kuulaja kui rääkija. Retseptiivne suund tähendab, et kuulatakse erinevaid muusikapalu ja mõtestatakse selle kaudu tekkivaid seoseid. Lastega kuulame palju muusikat ja lisaks muusika kuulamisele joonistavad nad ka pildid. Kui kõla kestab vaid hetkeks – see tuleb ja läheb –, siis pilt püsib ja sellest saab rääkida. Pildi kaudu on omakorda võimalik taaselustada sündmust.
Ekspressiivne muusikateraapia on teraapia, kus inimene ise tekitab helisid ja kõlasid improvisatsiooni kaudu. Olen avastanud, et kasutada saab nii pillide suurust, mänguvõtteid, materjali ja kõla kui ka ruumi. Näiteks on olnud olukordi, kus inimene paigutab pille ruumis selle järgi, kuidas ta mingi enda jaoks keeruka olukorra lahendust näeb. Üks naisklient jõudis pillide paigutamise kaudu arusaamisele, et tal pole argipäeva tegemiste juures enda jaoks aega. Selle arusaamani jõudis ta, kuna paigutades pille ruumis ümber ja neid läbi mängides, märkas ta erinevust. Muusikateraapias on keskne roll inimese käitumist juhtivate mustrite leidmisel ja nende muutmisel. Teine teema on avastada, mis on inimese maski taga – mask on see nägu, mida tahame teistele näidata, teinekord ka enese teadmata.
Kogu muusikaline tegevus on otseses kontaktis meie emotsioonidega, tunnetega. Hääl on inimesel kõige intiimsem vahend, see on sarnaselt pillidega muusikateraapias väärtuslik töövahend. Iga inimene valib koostöös terapeudiga, mis vahendeid kasutada.
Millal hakati muusikateraapiaga Eestis aktiivsemalt tegelema?
Eestis hakati muusikateraapiaga tutvust tegema 80. aastate lõpus. 90. alguses loodi juba Eesti Muusikateraapia Ühing (15. detsembril 1990). See sai alguse Ameerika Ühendriikides, millega raviti teise maailmasõja veterane, et neid tavaellu tagasi tuua. Inimeste huvi ja teadlikkus muusikateraapia osas on järjest kasvanud, samuti ka kogukond. Peagi, 15. novembril saab tähistada Euroopa Muusikateraapia Päeva, sellega seotud sündmusi kajastab Eesti Muusikateraapia Ühing. Selle aasta teemaks on „Kõlagu trummid!“.
Milline oli su enda tee muusikani ja sealt edasi muusikateraapiani?
Minu lapsepõlv oli muusikaga väga tihedalt seotud, just koduses ringis, aga ka vanavanemate juures. Mulle meeldis laulda. Sealt liikus kõik edasi loomulikku rada pidi kuni muusikaõpetajaks saamiseni. See 16 aastat erivajadustega lastega koostööd on olnud tänuväärne kogemus, millest kasvas välja soov uurida enam muusikateraapia rakendusvõimalusi. Esimene kokkupuude muusikateraapiaga oli 2010. aastal koos Küllliki Leviniga, sealt sai ka alguse meie koostöö. Võtsime aastatel 2010–2011 osa pooleaastasest kursusest EMTAs (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, toim.), mille juhendajaks oli tunnustatud muusikaterapeut Alice Pehk. Alice on praeguseni mulle suur eeskuju oma teadmiste, kogemuste ja sellealaste koolitustega. Märkan järjest enam, kuidas minu arusaamad muutuvad ning millest on kasu mulle terapeudi, õpetaja, lapsevanema ja naisena – mõistan üha paremini, kuidas kõikide rollide juures leida iseennast üles. Teen üleskutse lugejatele sel vaimse tervise kuul: märka iseennast ning eelkõige ole ise toetatud ja hoitud.
Kas ja kui palju oled saanud oma tegevusele muusikaterapeudina tagasisidet – milliseid muutusi oled täheldanud nende inimeste puhul, kes on osalenud muusikateraapia tundides või töötubades?
Enesearmastus, enesekindlus ja eneseusk – need on põhiasjad, millega muusikateraapia saab tegeleda, sest see puudutab ju inimest ennast. Usun endasse, saan hakkama ja ei raputa endale tuhka pähe. Ei pea mõõtma seda, kas saan või ei saa, oskan või ei oska, vaid võti on erinevates vaatenurkades ja uutes lahendustes.
Tegelikult oli mul endal kogemus, kus õpingute jooksul käisin ise muusikateraapias, seda nii õppe- kui ka endaga töötamise eesmärgil. Läksin sinna rõõmsa ja värskena. Kui olime poolteist tundi aktiivselt tööd teinud, siis tundsin väimust ja mul oli halb olla. See oli hetk, kus oleksin võinud mõelda, et teraapial on hoopis vastupidine efekt – miks ma peaksin tagasi minema, kui mul pole hea? Tegelikult see oli hoopis ahhaa-elamus – sain aru, et mu keha reageerib teraapiale ja see on esimene osa tervenemisprotsessist, just nagu võõrutusravi tunnused.
Väga liigutav oli suvine kogemus kliinikumis, kus mul oli võimalus pakkuda mitu kuud haiglaravil olnud lapsele loovat eneseväljendust, emotsionaalset tuge läbi muusikateraapia. Nendel hetkedel kadus haiglaseinte reaalsus koos juhtmete ja voolikutega.
Mul on ääretult hea meel, et olen teraapiatööle saanud väga värvikat tagasisidet. Juba hingedeajal kutsume huvilisi üles osa võtma töötoast „Hinge hääl“, et saada just oma kogemus. Asukohaks on Emajõe-äärne Külliki Lauluaed Tartus. Alljärgnevalt jagan paari täiskasvanud kliendi kogemust sellest sügisest.
„Arvasin, et tuleb selline meditatiivne relax-rännak, kus ma laman, naudin ja olen täiega passiivne. Aga võta näpust. Nii palju pille põrandal ja tundub, et midagi peab varsti tegema hakkama nendega 
No olgu, mõtlen, mängime siis – keegi ju ei kuule peale meie kahe.
Ja me mängisime – mina ise mängisin ja Kadri veidi toetas ja ma päriselt tegin muusikat! Esimest korda elus ja tunne oli väga hea, olin elevil, olin uudishimulik nagu laps, kes uudistab ja katsetab uusi asju. Valisin välja oma lemmikinstrumendi ja hakkasin mängima oma lugu. Lisaks muusikale oli sellel ka stsenaarium, olukord minu elust, mida soovisin selgemalt näha.
Sain mängides aru, et see, kuidas pillid olid esialgu paigutatud, mulle ei sobi, tegin ümberkorraldusi, katsetasin nii ja naa. Oma pea jätsin diivanile puhkama … ja lihtsalt tajusin. Peagi leidsin üles oma koha, oma paigutuse ja mängu, kuidas mulle on kõige parem ja ma tahan hoopis, et asjad minu elus oleks hetkel sellisel viisil. Leidsin üles, kuidas ma kõlan ise kõige paremini.
See oli väga sügav ja mitmekihiline ja ägedalt mänguline. Minu meelest on muusikateraapia väga võimas tööriist ja kindlasti soovitan ka teistel otsida üles oma lugu ja kõla, sest ainult nii saab nautida kergust, rõõmu ja rahulolu. Aitäh!“
Milliseid soovitusi või nõuandeid jagaksid koolides tegutsevatele muusikaõpetajatele?
Õpetajad on ise väga nutikad ja leidlikud ning tunnevad oma õpilasi ja tööd. Teinekord on hea lihtsalt kõike vana näha läbi uute prillide. Lapsed kardavad sageli nii väga eksida, et pigem jätavad midagi tegemata, kui et teevad ja eksivad. See muudab kurvaks ning kui reeglid meid piiravad, siis on vaja reeglid nii ümber mängida – näiteks, et reegel nõuabki eksimist ja katsetamist – just nii võivad väga huvitavad avastused tulla. Ja mis teeks koolis veel enam rõõmu, kui õpilaste uudishimu ja omad avastused, katsetused.
Teine oluline teema, millega tegeleda, on enda tegevuse mõtestamine – kui ma ei saa olukorda muuta, siis kuidas ma saan enda vaatenurka muuta? Nooremate õpilastega on kindlasti olulised kõikvõimalikud loovustegevused. Selles saavad õpetajad kavalad olla ja reegleid „ümber kirjutada“ – anda lastele loa eksida.
Kas on mingeid tegevusi või harjutusi, mis on seotud muusikateraapiaga ja mida saaks ka tavapärastesse koolitundidesse rakendada?
Kuulamine, märkamine, tunnustamine on ühed tänuväärsed tegevused. Lapsed märkavad palju ja seda on hea tunnis kasutada. Seda, kuidas kehakeel pillimängus räägib üht, aga sisu hoopis muud, võib teise inimese juures kiiresti märgata. Väga huvitav on laste reaktsioone näha olukordades, kus väga erinevad pillid teineteist matkivad või peegeldavad. Sama toimub ka suhtlemises, seega pillimäng on kui suhtlusõpetus. Samuti on rollimängud koos pillide ja häälega ammendamatu võimaluste valik, mida katsetada. Alustame koolitundides endast: kuulan ja märkan iseennast järjest enam.
Kadri Kutsar
teraapia.muusika@gmail.com
Intervjueeris: Maarja Valk, Kirjastus Mauruse eesti keele ja kirjanduse toimetaja
Head sõbrad!
Muusikaline oktoober jätkub ning me oleme Ideekalendrist juba saanud teada, milline väärtus on muusikal meie elus. See on lai valdkond, millest saab ja võikski palju rääkida. Oleme ka teada saanud muusikaõpetuse olulisusest ning võrdluses naaberriigi Soomega ilmneb, et meie muusikaõpetuse kvaliteet on kõrgem ning see on midagi, mille üle uhke olla.
Tänases Ideekalendris saab sõna Soome klassiõpetaja Markku Töllinen, kes praegu enam õpetamisega aktiivselt ei tegele, kuid suur kogemustepagas on tal kindlasti olemas. Markku kirjeldab oma loos, kuidas tema rakendas oma õpilaste peal põnevat projekti, et teha lapsed tuttavaks klassikalise muusikaga. Klassikaline muusika teadupärast on rahustav ja aitab ka paremini uinuda, nii et miks mitte anda lastele võimalus leida klassikalisest muusikast lisaväärtus enda heaolule.
Head lugemist!
Tekst: Markku Töllinen, pikaaegse kogemusega klassiõpetaja Soomest
Olin algklassiõpetajana mitu aastat juurelnud selle üle, kuidas juhatada oma õpilased klassikalise muusika juurde. Nende muusikaline maitse oli väga ühekülgne. Nad kuulasid sama, mida nende teismelised õed-vennad – põhiliselt popmuusikat. Kui palusin neil klassis kuulamiseks tuua kodust oma lemmiklugusid, ei võtnud nad kaasa eakohaseid lastelaule, vaid sellist muusikat, mis kõlas hommikust õhtuni raadios ja mida osteti virnade viisi plaadipoest. Lõpuks leidsin lahenduse. Kui lapsed suudavad lennult ära tunda ja selgeks õppida popmuusika meloodiaid, miks nad ei suudaks siis ära õppida erinevaid klassikalise muusika palasid ja pikemate heliteoste tuntud teemasid?
Ühest korrast kuulamisest ei piisa. Tuleb korrata, korrata ja veel kord korrata. Arvestasin, et kui Soomes on kooliaasta pikkus 38 nädalat, siis, valides igaks nädalaks ühe teose, on võimalik aasta jooksul ära õppida 38 heliteost või nende teemat. Kuulates sama lugu ühe nädala jooksul igal päeval, teeb see kokku viis kuulamiskorda loo kohta. Sellest peaks piisama, et tuntud meloodiaid ära õppida ja kuuldut eristada. Aga mis siis, kui jätta lugude nimekiri samaks ja teha sellisest kuulamisest kolmeaastane projekt? Kuulamiskordi tuleb esimese kooliastme jooksul kokku 15 korda/lugu. Nii otsustasingi oma õpilastega läbi viia kolmeaastase klassikalise muusika kuulamise projekti.
Ligi 40 populaarse teose leidmine polnud keeruline, neid kogunes palju rohkem. Keerulisem oli teha valik ja otsustada, millised teosed välja jätta ja millised võtta oma klassikalise muusika nimekirja. Igal õpetajal on oma lemmikud. Minu nimekirjas leidsid koha Bachi, Vivaldi, Mozarti, Beethoveni, Prokofjevi, Griegi, Tšaikovski, Albinoni, Schuberti, Chopini, Liszti, Smetana, Saint-Saënsi ja Sibeliuse teosed, lisaks teiste tuntud soome heliloojate helitööd. Valisin kõige tuntumad ja armastatumad palad. Keeruline oli planeerida kuulamisaja kestust. Esimese aasta sügisel kestsid helikatkendid mitte rohkem kui 2‒3 minutit, kevade poole ja muusika kuulamisoskuste kasvades lisasin tasapisi pikkust juurde.
Igal nädalal kuulasime niisiis sama katkendit ühest tuntud klassikalise muusika teosest. Selline muusikaline algus oli igal koolipäeval, kokku viis korda nädalas. Õpilased asetasid pea lauale, sulgesid silmad ja kuulasid muusikat, üritades lasta ennast sellel kaasa viia. Esimeses klassis ma ei rääkinud veel, kes on ühe või teise teose autor ja mis on teose pealkiri. Ma ei küsinud sedagi, milliseid mõtteid ja tundeid mingi lugu lastes tekitas. Teises klassis, kui kuulasime samu lugusid uuesti, nimetasin helilooja ja teose pealkirja. Siis andsin ka õpilastele võimaluse jagada teistega oma mõtteid ja tundeid. Kolmandas klassis uuesti kuulates tundsid lapsed ära enamiku lugudest. Nüüd rääkisin neile lühidalt heliloojate elust. Kui tegemist oli programmilise teosega, siis ka sellest, milline lugu on selle sisuks.
Algul oli isegi paar minutit paljude õpilaste jaoks ilmselgelt liiga pikk kuulamisaeg. Pead tõusid ja mõnel lapsel hakkas igav. Tasapisi nad siiski õppisid kuulama. Mida rohkem nad kuulasid, seda paremini tuli see välja. Muusika kuulamine muutus igapäevaseks oodatud tegevuseks. Ja mis kõige olulisem – kolme aastaga olid mu õpilased kogunud aukartustäratava muusikalise pagasi. Lapsed tundsid kuulmise järgi ära ligi 40 muusikateoste teemad, teadsid nende nimesid ja heliloojaid. Lisaks õppisid nad nautima ka sellist muusikat, mida paljud neist ei kohanud kuskil mujal kui ainult meie ühiste muusikahommikute ajal koolis.
Tõlkis: Regina Reinup
Head sõbrad!
Oktoobrikuu Ideekalender on täis muusikat ning helisid. Küll aga on oktoober ka vaimse tervise kuu. Meie vaimne tervis jääb tihti tähelepanuta, kuna erinevad sümptomid, mis võivad viidata vaimsetele häiretele nagu stress või ärevus, surutakse alla, vabandades end välja väitega, et „mul on kiire“, „mul pole aega puhata“ ja „kui ma selle või tolle ülesande lõpetan, küll ma siis puhkan“. See võib aga viia olukorrani, kus keha on juba nii stressis, et me ei oskagi enam puhata, sest tema hädasignaale on ignoreeritud. Meil on raske keskenduda isegi nii lihtsale tegevusele nagu pikutamine. Peas keerleb kümme mõtet, mida selle aja jooksul teha saaks ning puhkamine tundub laisklemisena.
Tegelikult on meie kehad targemad, kui me arvame. Nad annavad endast märku alati õigel ajal ja kui oskame ära tunda seda hetke, mil aeg korralikult maha võtta, tänab meid selle eest ka meie keha. Suureneb produktiivsus, tähelepanuvõime ning me oleme ka üleüldiselt rõõmsamad ja rahulikumad.
Muusikal on samuti suur roll vaimse tervise edendamisel. Läbi muusika kuulamise ja/või praktiseerimise stimuleerime neid aju osi, mis aitavad stressi leevendada, toodavad rahuloluhormoone ning aitavad lõõgastuda. Aga nagu vaimsele tervisele pööratakse liiga vähe tähelepanu, ei seostata sellega ka muusikat. Muusika lihtsalt eksisteerib meie kõrval, aga tähelepanuta jääb selle tõeline panus meie vaimsele tervisele.
Tänases ideekalendri postituses vaatleme muusikat kui head kaasteelist igapäevaelus.
Head lugemist, mõisklemist, äratundmis- ja avastamisrõõmu!
Tekst: Britta Roosileht, Kirjastus Mauruse turunduse projektijuht
1. Muusika teeb sind õnnelikumaks
„Ma ei laula sellepärast, et olen õnnelik. Ma olen õnnelik, sest laulan.“ – William James
Uuringud näitavad, et muusika kuulamine vabastab ajus dopamiini. See on hormoon, mis aitab meil ennast hästi tunda. McGilli ülikooli neuroteadlane Valorie Salimpoor tegi katse, mille käigus avastas, et inimestel, kes kuulasid oma lemmikmuusikat, vabanes ajus suur hulk dopamiini, mis aitab tunda rõõmu, elevust ja rahulolu.
Kui tunned, et vajad emotsionaalset heaolusüsti, siis võta 15 minutiks aeg maha ning kuula oma lemmikmuusikat.
2. Muusika aitab parandada jooksutulemusi
„Kui inimesed saavad midagi minu muusikast, siis võiks see olla motiveeriv teadmine, et kõik on võimalik niikaua kui sa ilma tagasilangusi kartmata selle kallal tööd teed.“ – Eminem
Psühhofüsioloogia teadlane Marcelo Bigliassi tegi oma kolleegidega avastuse, et jooksjad, kes kuulasid treeningu ajal neid motiveerivat muusikat, tegid esimesel 800 m distantsil ajaliselt parema tulemuse, kui need, kes kuulasid rahulikku muusikat või ei kuulanud seda üldse.
Seega, kui soovid treeningus lisamotivatsiooni, kuula muusikat, mis sind inspireerib.
3. Muusika vähendab stressi ning parandab tervist
„Muusika ongi tervendamine. See on inimkonna plahvatuslik eneseväljendus. See on miski, mis kõiki puudutab. Ükskõik, millisest kultuuriruumist me pärit oleme.“ – Billy Joel
Muusika kuulamine vähendab stressihormooni – kortisooli – taset kehas. See on oluline avastus, kuna stressist saavad alguse 60% meie haigustest. Ühes uuringus tehti kindlaks, et muusika tegemises aktiivselt osalemine ning selle praktiseemine läbi laulu ja pillimängu aitab turgutada immuunsussüsteemi isegi rohkem, kui lihtsalt passiivne muusika kuulamine.
Et stressirohkel päeval oma tuju tõsta, pane raadio käima ning laula kaasa. Veel parem, löö jalaga rütmi kaasa.
4. Muusika aitab paremini magada
„Muusika pühib igapäevaelu tolmu meie hingedelt.“ – Berthold Auerbach
Üle 30% ameeriklastest kannatab unetuse all. Insomnia on väga sage kaebus ka Eestis. Selle üle kurdab kokku keskmiselt 27% (eri vanuserühmades 8–43%) esmatasandi arsti poole pöördunud patsientidest, kusjuures 16%-l on tegemist uinumise raskusega, 15%-l une säilitamisega, 15% leiab, et uni ei ole kosutav, ja 10%, et uni on liiga lühike.
Õpilaste peal tehtud uuringud näitavad, et kuulates enne magamajäämist umbes 45 minutit klassikalist muusikat, on uni tunduvalt kvaliteetsem, kui neil, kes kuulasid audioraamatut või ei muutnud oma unerutiinis midagi.
Seega tasub enne magamist kuulata veidi Bachi või Mozarti loomingut ning hea uni on garanteeritud.
5. Muusika aitab ravida depressiooni
„Muusika oli mu pelgupaik. Ma sain ronida noodiridade vahele ning keerata selja üksindusele.“ – Maya Angelou
Üle 350 miljonil inimesel maailmas on diagnoositud depressioon ning umbes 90% protsenti neist kannatavad ka unetuse all. Eelmises punktis mainitud uneuuring näitas, et inimestel, kes kuulasid enne magamaminekut klassikalist muusikat, vähenesid depressiooni sümptomid oluliselt, võrreldes nendega, kes seda ei teinud.
Samuti uuris Saksa neuroteadlane Hans Joachim Trappe erinevate muusikastiilide mõju vaimsele tervisele ning avastas, et klassikaline ja rahulik meditatiivne muusika tõstsid meeleolu, kuid tekno ja heavy metal langetasid seda veelgi.
Kui tunned, et meeleolu pole kiita, kuula pigem midagi rahulikku ja lõõgastavat.
6. Muusika aitab vähendada söögiisu
„Muusika ja söömise vahel on mingi sõbralik side.“ – Thomas Hardy
Georgia osariigi tehnikaülikoolis tehtud uuring näitas, et hämaras toas vaikse muusika saatel söömine on nauditavam ning kokkuvõttes tarbitakse vähem kaloreid, kui tavaline söögikord. Katseta järgmise õhtusöögi ajal väiksemat valgust ning mahedat muusikat.
7. Muusika tõstab tuju ka autot juhtides
„Seda ma armastangi. Istuda üksi ja segamatult autos ning kuulata muusikat läbi vihmasaju. Nii palju häid laule on veel laulmata.“ – Alison Kraus
Hollandis tehtud uuringus avastati, et muusika kuulamine tõstab meeleolu ka autoga sõites. See omakorda aitab liikluses paremini orienteeruda ning teha ohutuid manöövreid. Teinekord, kui tunned end autoroolis närviliselt, lülita raadio tööle ning kuula tujutõstvat muusikat.
8. Muusika leevendab valu
„Muusika hea omadus on see, et sa ei tunne valu, kui see sind tabab.“ – Bob Marley
Philadelphia Drexeli ülikoolis tehti uuring, mis näitas, et muusikateraapia aitas leevendada valusid paremini kui tavapärased protseduurid, mida vähihaigetega tehakse. Teine uuring näitas, et muusika aitab valu leevendada ka intensiivravi patsientidel, kuid valikus peaks olema pigem klassikaline või meditatiivne muusika. Ka patsiendi enda valitud muusika sobib.
Bob Marleyl oli õigus – kuula oma lemmikmuusikat, et leevendada mistahes valu.
9. Muusika aitab arendada suulist väljendusoskust
„Muusika on hingele sama, mis sõnad mõistusele.“ – Modest Mouse
Yorki ülikoolis uuriti lapsi vanuses 4–6 eluaastat ning juba pärast üht kuud muusikatunde (koos pillimängu, laulmise, rütmide ja meloodia kuulamisega) paranes 90% lastest verbaalne väljendus märgatavalt. Teadlane Sylvain Moreno väidab, et muusika õppimisel oli oluline roll laste võimes mõista sõnu ning selgitada nende tähendust.
Seega tasub muusikatunde võtta kõigil, kes tunnevad, et soovivad lisaks muudele oskustele arendada ka verbaalset väljendusoskust.
Allikas: „Scientists Find 15 Amazing Benefits Of Listening To Music“
Kirjastus Maurus on välja kuulutanud konkursi II ja III kooliastme inimeseõpetuse õppematerjalide autori(te) leidmiseks! Tähtaeg on 8. novembril 2019. Rohkem infot kuulutuses!
Head sõbrad!
Eile, 1. oktoobril tähistati ülemaailmset muusikapäeva. Päeva tähistamise ajalugu ulatub aastasse 1975, mil tollane Rahvusvahelise Muusikanõukogu president ning andekas viiuldaja Yehudi Menuhin kutsus oma algatusega üles meenutama, milline oluline osa on muusikal meie kultuuris ja igapäevaelus.
Eestis tähistatakse muusikapäeva alates 2013. aastast. Üle vabariigi toimuvad tasuta kontserdid ning elava muusika elamusi pakuvad ka erinevate koolide muusikahuvilised õpilased. Ürituse üllas eesmärk on tuua muusika kõigini ning panna inimesi märkama muusika rolli meie elus.
Ideekalender võtab oktoobris vaatluse alla samuti kaunid kunstid, eeskätt muusika. Esimeses postituses jagab oma mõtteid muusikast ja selle tähtsusest Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia muusikadotsent Anu Sepp.
Head lugemist!
Tekst: Anu Sepp, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia muusikadotsent
Intervjueeris: Britta Roosileht, kirjastus Mauruse turunduse projektijuht
Muusika on olnud osa minu elust nii kaua, kui ennast mäletan: esialgu laste muusikaringid, telesaated („Entel-tentel“), siis juba muusikaklass koolis, edasi laste muusikakool. Olen väga tänulik oma emale, kes mõistis muusika olulisust juba siis, kui sellest avalikult väga ei räägitud, ning vanaemale, kes jaksas istuda tunde muusikakoolis, et ma ikka linna teise äärde turvaliselt kohale jõuaksin. Edasine ehk siis õppima asumine toonasesse Tallinna Riiklikku Konservatooriumi oli justkui asjade loogiline jätk. Mäletan, et ega ma tegelikult väga ei plaaninudki muusikat õpetama hakata – tahtsin lihtsalt muusikat õppida, selles keskkonnas olla. Kuna aga minu muusikaline haridus piirdus laste muusikakooliga, siis muusikalise kõrghariduse omandamiseks eriti muid valikuid polnud ehk lõpetasin siis muusikaõpetaja-koorijuhi eriala.
Väga keeruline küsimus – muusika on ju tegelikult nii lai fenomen, sisaldades endas palju erinevaid stiile, žanreid, võimalusi. See kindlasti ongi üks, mis paelub: igaüks võib ja saab valida endale meeldiva. Seega ei saa justkui üheselt määratleda: kui väikelaps andunult musitseerib, siis see on väga paeluv, kuid siiski erinev kõrgtasemel interpreedi esitusest. Seega erinevat muusikat kuulates või selle mõjuväljas viibides on see erinev.
Muusikaõpetuse juures on muidugi paeluv laste ja noorte arengu jälgimine ning selle suunamine. Viimased teadusuuringud on veenvalt tõestanud, et musikaalsus pole vaid väheste privileeg, vaid pigem igas inimeses peituv alge. Nüüd ongi küsimus kasvukeskkonnas, pedagoogikas ehk siis tarkuses-leidlikkuses, kuidas see nähtavaks-kuuldavaks teha ning edasi arendada. Muusika positiivne mõju lapse ja noore arengule on nii võimas fenomen tegelikult – see pole vaid konkreetsete muusikaliste oskuste harjutamine, vaid läbi selle areneb inimene tervikuna: tema oskus teistega arvestada ning kaaslasi väärtustada, lugu pidada teistest kultuuridest, empaatiavõime, tähelepanuvõime, kuulamisoskus, koostööoskus, distsipliin, järjekindlus jne. Aju-uuringud on tõestanud, et musitseerides töötavad mõlemad ajupoolkerad ehk siis haaratud on inimene tervikuna. Kahjuks sellele sageli ei mõelda või ei teata piisavalt. Sellest võiks mitmetunnise loengu pidada Tuleb meelde seik, kus meile Muusikaakadeemias järjekordsel välisakrediteerimisel heideti ette, et puudub spetsiaalne loengutsükkel koostööoskuste arendamiseks – samas igasugune koos musitseerimine nii koorides, ansamblites kui ka orkestrites seda just arendabki. Aeg-ajalt teeb muidugi nõutuks, et tuleb kogu aeg tõestada muusikahariduse olulisust ning seda, mis muusikute jaoks iseenesestmõistetav.
Üsna huvitav on see olukord, kui on võimalik justkui distantsil jälgida ning mõtiskleda. Ma olen veendunud, et Eesti muusikaharidus on tegelikult väga heal ja kõrgel tasemel. Kui ainult jätkuks poliitilisel ja võimutasanditel tarkust ning soovi seda olemasolevat säilitada ning arukalt arendada.
Tegelikult on meil üsna unikaalne üldhariduslik muusikahariduse süsteem: alates alusharidusest ehk siis lasteaiast kuni gümnaasiumi lõpuni on muusika tegelikult kohustusliku ainena riiklikus õppekavas olemas. Arvutasin välja, et üldhariduse vältel saab Eestis iga õpilane osaleda u 555 muusikatunnis. Lisame siia veel lasteaias toimuvad muusikategevused, siis seda polegi nii vähe!! Ehk tegelikult on see, ajaloos valdavalt sageli jõukate privileeg olnud Eestis kättesaadav ning kuulunud loomulikuna üldhariduse juurde.
Nüüd on ülimalt oluline muidugi MUUSIKAÕPETAJA ehk kuidas ja mida nende tundide jooksul siis tehakse, kuidas ja millistele pedagoogikatele tuginedes inimlapse muusikalisele arengule kaasa aidatakse. Eestis õpetab muusikat (alates alusharidusest lõpetades gümnaasiumiga) praegu veel muusika õpetaja, kelledest paljudel ka koorijuhi oskused. See on siiani taganud meie üldhariduse muusikaõpetuse kõrge taseme ning tegelikult suures osas ka laulupeo traditsiooni jätkusuutlikkuse. Ausalt öeldes on veidi kurvastav, et viimasel ajal tõstatunud koorijuhtide probleemi käsitlustes muusikaõpetajat isegi ei mainita. Meenutaksin Ungari helilooja ja muusikapedagoogi Zoltán Kodály mõtet, et kui laulab kool, laulab kogu rahvas – see võiks anda mõtteainet nii meie muusikahariduses kui ka kooriliikumises toimuva kohta.
Soomes on kogu muusikaharidus mõnes mõttes vähem koordineeritud. Aeg-ajalt tuleb muidugi meenutada ka seda, et riigina ja rahvaarvult (u 5,5 milj) on Soome meist siiski kordi suurem. Seega erinevates piirkondades võime leida väga erineval tasemel ning suunitlusega muusikaõpetust.
Kui rääkida muusikalisest üldharidusest erinevates vanuseastmetes, siis on alushariduses muusikalised tegevused süsteemsena väga hektilised, sõltudes igast konkreetse lasteaia õpetajast. Samamoodi on see ka üldhariduskooli algastmes (1.–6.kl) – seal õpetab muusikat klassiõpetaja ning see on nagu loterii: kas üldse ja millisel tasemel klassiõpetaja muusikaline ettevalmistus on. Ja paradoksaalne on see, et muusika on kohustuslik aine just 1.–7. klassini. Alates 7. klassist hakkab muusikat õpetama muusikaõpetaja ettevalmistusega õpetaja, kuid muusika on valikaine ja see jätkub nõnda ka gümnaasiumiosas. Gümnaasiumis on vaid üks kohustuslik muusikakursus (u 37 tundi), samas on muidugi huvilistel võimalik siis valida soovi korral rohkem muusikatunde (sageli on see umbes neli tundi nädalas).
Kuna õpetajate ettevalmistus on erinev (Eestis – muusikaõpetajad; Soomes – klassiõpetajad ja muusikaõpetajad), siis on loomulikult erinevused suured. Ja õigem oleks öelda, et kui Eestis on tagatud läbi riikliku muusika ainekava siiski mõningane ühine alus muusikahariduses toimuvaks, siis Soomes selline ühisosa on ääretult väike: riiklik õppekava annab vaid väga üldise suuna, väga palju otsustatakse omavalitsuste tasandil – sealsete õppekavade ning ka kooli tasandil. Ehk tegelikult on erinevused väga suured eri paikkondades. Seega ei saa rääkida eriti ühtlasest muusikahariduse tasemest – see on lihtsalt väga erinev ning eklektiline.
Eesti muusikalises üldhariduses on väga oluline koht laulmisel – Soomes lauldakse pigem algklassides, edasi on suur rõhk bändidel. Ka õpikeskkonnad ning materiaalne baas on väga erinev: kui meie koolides sageli on probleem instrumentidega, siis Soome poolel on materiaalse baasi tase muidugi tunduvalt parem.
Kui meie oleme harjunud, et igas koolid tegutseb koor, siis Soomes sellist koorikultuuri pole. Seda, et koorilaul on tunniplaanis ning toimuvad ka süstemaatiliselt proovid, kohtab väga harva.
Samuti harrastavad Soome poisid muusikat märksa vähem kui tüdrukud, eriti teismeas.
Igas suuremas linnas või piirkonnas on sageli tavakoolis nn muusikakallakuga klass, kus muusikatunde on nädalas rohkem. Samas, kuna sealgi õpetab klassiõpetaja (kes enamasti on saanud ülikoolitasemel mingil määral muusikat lisaainena), sõltub sealgi palju õpetajast.
Samas on Soomes palju lastemuusikakoole ning seega finantseerivad ja otsustavad seda, kas laps hakkab muusikaga tegelema või mitte, pigem lapsevanemad. Samas omavalitsused toetavad seda väga palju.
Seega kokkuvõttes on ÕPETAJA roll alati määrava tähtsusega. See aga tähendab suurt vastutust õpetajate ettevalmistuse osas.
Kuna minu põhitöö Eestis on siiski töö EMTA tudengitega, võin öelda, et nemad on küll väga huvitatud uuest, kuid enamasti on neil piisavalt palju kriitikameelt.
Küsiksin vastu, et mis on see uus? Kas sisu või pigem vorm? Naljatledes võib ju öelda, et muusika on üldse väga konservatiivne nähtus: ikka kasutame samu väljendusvahendeid, klaveri endiselt valged ja mustad klahvid ikka sama süsteemi alusel jne.
Viimase paari aastakümne jooksul on lisandunud hulgaliselt võimalusi luua ja jäädvustada muusikat digitaalselt. Kahtlemata on tark kasutada olemasolevaid võimalusi, kuid seda tuleks teha väga kaalutletult: kas see, mis ja kuidas muusikaõpetuses toimub, peab silmas lapse muusikalist arengut ning on selles mõttes parim võimalus?
Laias laastus on muusikaõpetajad oma alale pühendunud (muidu nad ju koolis ei töötakski!) ning uuendustesse suhtutakse positiivselt. Samas on muusikatunde nii vähe ning tegevusvõimalusi (laulmine, pillimäng, muusika kuulamine, liikumine, omalooming, muusikalugu, õppekäigud) nii palju, et oluline on õppetund ning -aasta arukalt ja asjakohaselt planeerida. Nagu juba rõhutasin, tuleb toimida alati oma õpilastele parimat (muusikalist) arengut pakkuvat silmas pidades.
Sellele on üsna keeruline vastata: iga riigi haridussüsteem on ikkagi selle riigi nägu ning valdavalt tehakse hariduspoliitilised otsused ju riiklikul tasandil. Viimasel ajal on ka Soomes hariduse rahastamine oluliselt vähenenud, kuigi palju pööratakse tähelepanu ja panustatakse digitaliseerimisele, robootika õpetamisele. Eesti kuvand e-riigina ning samuti arvamus, et siin kasutatakse koolideski palju digivahendeid, on väga tugev.
Samas osalen praegu Helsingi Ülikooli ühes projektis, kus uuritakse üliõpilaste suhtumist digivahendite kasutamisse üldklaveri õppimisel klassiõpetajate erialal (seda on valdavalt 10 tundi!, muusika lisaeriala omandavatel üliõpilastel veidi rohkem). Tõesti, digivahendite kasutamine lisab erinevaid võimalusi, ka enda arengu jälgimiseks, kuid valdav enamus üliõpilasi siiski eelistab n-ö kombineeritud õpet. Õpetaja füüsiline kohalolek ning kommentaarid-juhised on väga olulised.
Veelkord siis: digivahendeid tuleb targalt ning kaalutletult kasutada, samuti läbi mõtelda, millisel tasemel ning millises vanuses õpilastele sellist õpet planeerida.
Nagu eespool püüdsin välja tuua, siis kõige olulisem on LAPSE MUUSIKALISE ARENGU toetamine. Sageli aetakse segamine EESMÄRK ja VAHEND. Küsimuses esitatud loetelu on vahendid – oluline on see, mida õpetaja nendega teha oskab.
Muusikaõpetaja peab olema hingelt muusik – omama professionaalset muusikalist ning pedagoogilist ettevalmistust, tundma erinevaid metoodikaid (et nende hulgast leida parim oma õpilastele). Me ei tohi ära unustada, et inimese areng läbib teatud etappe. Ja see kõik võtab aega. Digiajastu on loonud justkui illusiooni, et kui laps oskab arvutiklahve vajutada või ekraani puudutada, siis ongi kõik hästi ja omandatud. Samas, ta võib küll leida erinevat informatsiooni, kuid kas see on üldse tõene ja mida sellega peale hakata – see on ju küsimus. Ja kas ühel hetkel üldse teatakse, mida otsida?! Kas erinevad digivahendid ja -lahendused teenivad hariduse (laste) huve või on tegemist hoopis kellegi äriliste huvidega?
Pean väga oluliseks ka laste tervise aspekti – erinevate ekraanide ees veedetakse niigi tohutult aega, musitseerimine annab võimaluse sellest mõneks ajaks eemalduda. Miks mitte seda võimalust siis kasutada?! Lisades siia kõik need positiivsed mõjurid, kuidas see üldisele arengule kaasa aitab!
Samuti on teadusuuringud rõhutanud käelise tegevuse olulisust lapse ajutegevuse arengus – seega pillimäng (plokkflööt, kitarr, kannel jne) ei arenda mitte ainult muusikalisi oskusi, vaid toetavad lapse üldist arengut; sama on lugu paberist töövihikutega.
Loodetavasti jääb laulmine meie muusikahariduse olulisimaks osaks, sest sellele tugineb suures osas kogu meie kultuuriline identiteet. Samas on oskuslik häälekasutus oluline mitte ainult musitseerimisel, vaid paljudel muudelgi erialadel.
Oluline on praegusel digitaliseerimise ajastul suhtuda muusikaharidust puudutavatesse uuendustesse positiivse kriitikaga. Nagu öeldakse: tark ei torma. Tuleb kasutada neid innovaatilisi võimalusi, mis tõeliselt lapse (muusikalisele) arengule kaasa aitavad, säilitades meie hariduse traditsioonid ning kultuurilise identiteedi.
Head sõbrad!
September on möödunud kiirelt ning sügiski vahepeal kätte jõudnud. Koolides on loodetavasti juba tavapärane rütm taastunud ning nüüd jääb veidi aega mõelda ka enda heaolule. Elus tuleb teinekord teha ennastohverdavaid valikuid ning nii õpilastele kui ka õpetajatele võib kooliaasta tähendada üsna mitmeid magamata tunde, mis kuluvad kontrolltöödeks õppides või neid parandades.
Ehk annab sügis-talvine aeg võimaluse võtta rohkem aega endale ning keskenduda näiteks unerežiimile. Magamine on praeguses ühiskonnas üsna alahinnatud tegevus ning horisontaalselt teki all vedelemist peetakse aja raiskamiseks. Mida kõike selle ajaga võiks veel korda saata!
Tihti aga ei mõelda une tähtsusele pikas perspektiivis. Just korralik ja sügav uni aitab päevasel ajal olla produktiivsem, energilisem ja mõelda suuremalt. Seega võiks samu asju korda saata palju lühema aja jooksul, kui vaid magataks hästi ja piisavalt.
Selle kuu viimane Ideekalendri postitus ongi uneteemaline. Mauruse turunduse projektijuht Britta Roosileht on kokku pannud infokilde une tähtsusest ning võimalustest õhtul paremini uinuda.
Head lugemist!
Tekst: Britta Roosileht, Kirjastus Mauruse turunduse projektijuht
On üsna levinud fakt, et inimene magab keskmiselt kolmandiku oma elust. Uni on meie eksistentsi üks olulisim osa, ometi alahinnatakse veel praegugi une tähtsust ning selle mõju meie igapäevaelule. Täiskasvanud inimese unevajadus on 7–8 tundi ööpäevas. Kui me ei maga piisavalt, tekib kehas unevõlg. Sama oluline nagu ööune pikkus, on selle kvaliteet.
Öeldakse, et lapsed kasvavad magades. See polegi lihtsalt sõnakõlks, vaid teaduslik fakt, et laste ajus toimuvad arengulised protsessid just magades, REM-une faasis. Magamine aitab kinnistada päeval õpitut, olgu see siis beebi esimene kõhulikeeramine või koolilapse uued teadmised aastaaegadest. Kogu info, mis aju päeva jooksul vastu võtab, salvestub pikaajalisse mällu sügava une ajal. Kui uni on puudulik või häiritud, mõjutab see pikas perspektiivis ka kõige lihtsamaid igapäevatoiminguid ning üldist eluga toimetulekut, rääkimata edukast õppimisest.
Hea Une Keskuse unetehnoloog ja -nõustaja Kene Vernik pani Ideekalendri jaoks kirja mõned mõtted une tähtsusest õppimise ja töötamise kontekstis.
1. Unevõlg mõjutab oluliselt mõttetöö võimekust. Inimesed ei suuda vaimse töövõime alanemise tõttu oma toimetuleku halvenemist, sealhulgas unisuse taset adekvaatselt hinnata. Unevõlaga alanevad ka kõrgemat mõttetöö võimekuse taset nõudvad võimed, nagu loovus ja innovatiivsus.
2. Uuringud näitavad, et mälu taastamise ja info salvestamise protsessid toimuvad nii REM-une faasis kui ka NREM-une faasis ning kui me kannatame kroonilise unevõla all, siis nende oluliste unefaaside osakaal aja jooksul väheneb ja mäluprotsessid häiruvad.
Uni jaotub kaheks põhifaasiks: NREM (non-REM) ja REM (Rapid Eye Movement ehk kiire silmade liikumine). Lisaks jaguneb uni 90-minutilistesse korduvatesse tsüklitesse. NREM-uni jaguneb kergeks ja sügavaks uneks, kusjuures sügavus on defineeritud selle kaudu, kui raske on inimest üles äratada.
REM-und nimetatakse ka paradoksaalseks uneks, sest kuigi keha magab, näib aju olevat ärkvel. Ajulained on sarnased ärkvelolekuga ning silmad liiguvad kiiresti eri suundades. Paradoksaalse une ajal on keha täiesti lõtv ehk paralüüsis ning töötavad ainult eluks vajalikud elundid. Lõtvus on vajalik selleks, et unenägudes toimuv ei kanduks üle inimese kehaliigutustesse. Kuigi mõttetegevus eksisteerib mingil määral kõigis unestaadiumides, on REM-uni see, kus leiavad aset unenäod. REM-unes tugevdatakse sünapse ning seotakse uut infot ja õpitut juba olemasolevate kogemustega. (Allikas: Vikipeedia)
3. Unevõla korral aeglustub kasvuhormooni tootmine, mida toodab ajuripats. Kasvuhormooni mõjul moodustub lihaskude ja algab luude pikenemine. Kasvueas on see oluline normaalseks pikkuskasvuks ja keha üldiseks arenguks ning vananedes aitab kasvatada lihasmassi, paksendada nahka ja tugevdada luid.
4. Sügav uni on vajalik eelkõige kehaliste funktsioonide toetamiseks, kuna sel ajal toimub kasvuhormoonide vabanemine. REM-uni ehk unenägude uni on seotud eelkõige emotsioonide ja vaimsete funktsioonide toetamisega. Kooliealine inimene vajab funktsioneerimiseks ühes ööpäevas vähemalt 8–10 tundi und.
Lõpetuseks üks põnev fakt loomariigist. Lõuna-Ameerika teadlased uurisid vabas looduses kasvavate elevantide unekäitumist ning leidsid, et elevandid teevad lühikesi mõnekümne minuti pikkuseid uinakuid ning magavad ööpäevas vaid umbes kaks tundi. Lühikese uneaja põhjuseks toodi välja nende suurus. Elevant sööb palju ning magamiseks ei jää lihtsalt aega.
Uneteemal loe lisaks:
Nipid hea une jaoks
Hea Une Keskuse kodulehel on välja toodud viis kasulikku nõuannet, kuidas saavutada hea uni ning jääda paremini magama.
1. Kui sa ei jää magama, siis tule korraks voodist välja: vaata aknast välja, konda pisut ringi, võta igav raamat või ajakiri. Ole voodist väljas seni, kuni tunned uuesti unisust.
2. Kui sa tunned ärevust, siis hinga rahulikult sisse ja välja, keskendu sellele ja proovi oma tähelepanu mõtetest eemale suunata.
3. Lõpeta magama jääda püüdmine, see võtab ära pinge:
4. Kui pea on mõtteid täis, võta valge paberileht ja kirjuta muremõtted endast välja. Hea, kui leiad neile ka lahenduse ja vaidlustad nad positiivseks.
5. Tund enne magamaminekut ole eemal nutiseadmetest. Selle asemel:
Uuri lisaks: www.heauni.ee
Head sõbrad!
Mauruse Ideekalender jätkab selle hooaja teise postitusega ning jätkuvalt on luubi all kordamine ja kinnistamine selle erinevais võtmeis. Kordamisel on väga tihe seos mäluga, sest kes ei korda, see ka ei mäleta või mäletab muude tekkinud seoste kaudu hoopis ebaolulist. Selleks, et oluline meelde jääks, on ka info kinnistamiseks omad meetodid.
Oleks ju ideaalne, kui õpetaja saaks lisaks õpetamisele anda õpilastele juhiseid, kuidas efektiivselt kordamistööd teha, et õppimine oleks tõesti eesmärgipärane ja produktiivne. Ideekalendri selle nädala postituses annabki Tallinna Ülikooli Haridusinnovatsiooni Keskuse koolitaja ja konsultant Kriste Talving ülevaate, kuidas materjali korrata, nii et õppimine oleks tõhus. Kriste on muuhulgas Pärnu Vanalinna Põhikooli inglise keele õpetaja ja lisaks teooria suurepärasele valdamisele on tal võimalus seda oma õpilaste peal rakendada.
Head lugemist!
Tekst: Kriste Talving, Tallinna Ülikooli Haridusinnovatsiooni Keskuse koolitaja ja konsultant, Pärnu Vanalinna Põhikooli inglise keele õpetaja
Õppijatena teame ise ning rõhutame igapäevaselt ka oma lastele ja õpilastele, kui oluline on uute teadmiste ja oskuste kinnistumisel kordamine. Siinkohal ei räägi ma lühiajalisest hetkesooritusele suunatud kordamisest ja kinnistamisest, vaid ikka pikaajalise meeldejätmise eesmärgist ehk püsivast muutusest ajus. Ka teadus ütleb, et mälujälg meie ajus, ühenduste muster neuronite vahel vajab tõepoolest aega ja kordamist, et kinnistuda, ning mälujälje püsivaks salvestumiseks ajus on vaja korrata. Mida rohkem me mälujälgi aktiveerime, seda tugevamaks ühenduste mustrid lähevad ja seda enam on nad valmis vastu võtma uusi seoseid ja teadmisi, mida eelmiste peale n-ö kasvatada. (Aru, 2018) Mida aga õppijad, lapsevanemad, vahest ka õpetajad ei tea, on see, et oluline on eristada efektiivset kordamist, mis õppimisele tõesti kaasa aitab, ning ebaefektiivset kordamist, mis illusoorse õppimise tunnet luues õppija hoopis eksiteele juhatab. See tähendab, et leidub õpistrateegiaid, mis on efektiivsed, aga tunduvad sageli õppijale ebaefektiivsed, ning strateegiaid, mis näivad küll efektiivsed, kuid on tegelikkuses suuremalt jaolt kasutud ega aita õpitu pikaajalisele kinnistumisele kaasa.
Me kanname endas sageli väärarusaamu tõhusa kordamise ja kinnistamise kohta ja nende väärarusaamade üheks tekkepõhjuseks on arvamus, et mis iganes tõstab õppimise soorituse taset hetkel, on kasulik ka õpitava pikaajaliseks meeldejätmiseks. Meile tundub, et kui kasutatud õpistrateegia aitab meid praegu, siis järelikult aitab see ka hiljem. Õppimise käigus, lühiajalise mälusisu salvestamise ning kohese soorituse juures annavad paremaid tulemusi meetodid, mis tegelikult õpitu pikaajalist meeldejätmist ei soodusta. (Soderstrom & Bjork, 2015)
Uuringud õpilaste iseseisva õppimise kohta on näidanud, et väga suur osa õpilasi kasutab õppimisel kordamise ning kinnistamisena materjali korduvat läbilugemist. Põhjus, miks materjali korduvat läbilugemist nii suurel määral kasutatakse, on see, et teksti korduval lugemisel muutume me selles vilunumaks, tekstis sisalduv muutub äratuntavaks, mis omakorda loob illusiooni, et meile ongi materjal meelde jäänud ja kinnistunud ning sellisest kordamisest, valitud õpistrateegiast, ongi kasu olnud. (Soderstrom & Bjork, 2015) Tegelikult on materjali korduva läbilugemise tulemusel saanud meist suurepärased lugejad, kuid kui peame mõne aja pärast teadmist mälust ammutama, selgub, et õpitu ei ole tegelikult kinnistunud. Loetud tekstiga tuleb teadmiste pikaajaliseks kinnistamiseks edasi töötada.
Me soovime, et mälusisu, mida loome, saaks kasutada erinevates kontekstides, mitte ainult selles, kus neid kinnistati – st et nad oleksid püsivad ja ülekantavad ning kättesaadavad ka siis, kui me neid vahepeal ei kasuta. Selliste mälusisude tekkeks on vaja aga mälust ammutamist ja selle harjutamist (Bjork et al., 2013). Samas on uuringud näidanud, et enamik õpilasi ei oska näha testimises võimalust õpitu tõhusaks kordamiseks ja kinnistamiseks. Suur osa õppijaid usub, et enesetestimise mõte on enesehindamine, mitte õpitu meeldejätmine (Kornell & Bjork, 2007). Tegelikult ei tähenda testimine aga kaugeltki vaid õpieesmärkideni jõudmise ja soorituse hindamist. Erinevad tõhusate õpistrateegiate uuringud on näidanud, et pikaajaliseks meeldejätmiseks on õppijate testimine ning samuti enesetestimine kordades tõhusam kui lihtsalt materjali üle vaatamine. Testimine on tõhusa õpiprotsessi, õpitu kinnistamise üks osa ja vägagi tõhus kordamise viis. (Soderstrom & Bjork, 2015) Seega, teksti korduva lugemise asemel esitage endale tõhusa õppijana teksti kohta küsimusi, kasutage enesetestimist, genereerige seejärel vastused mälust, jutustage loetu oma sõnadega ümber ning looge seeläbi pikaajalisi mälujälgi.
Õpitava kordamiseks ja kinnistamiseks tundub õppija jaoks sageli efektiivne mingi ühe ja sama teema pikka aega järjest õppimine, mille kasu on enamasti aga lühiajaline. Tõhus õppimine eeldab õppimis-, harjutamis- ja kordamisperioodi hajutamist ning õpitavate teemade vaheldamist. See tähendab, et kordamiste ja õppimistsüklite vahel peaks olema õppimisega mitte seotud tegevus, teise teema õppimine või puhkus. Sama teema õppimine ja harjutamine pikka aega järjest võib parandada sooritustulemust õppimise ajal, kuid õppimise ja harjutamise vaheldamine soodustab teadmise või oskuse pikaajalist meeldejätmist. (Soderstrom & Bjork, 2015)
Üks efektiivseim viis kordamiseks ja õpitu kinnistamiseks on luua õpitu vahel mitmesuguseid seoseid ning nende erinevate seoste tekitamisega püüda mälusisusid tugevamaks ja paremaks muuta. Kui õpitavat õpitakse, korratakse ja kinnistatakse erinevates kontekstides, õpib aju selle tähendust erinevates kontekstides käivitama ja kasutama (Aru, 2018). Mällu ei salvestu mitte ainult spetsiifiline teadmine, mälusisu, vaid alati ka kontekst selle ümber, olgu selleks siis ruumi tonaalsus või mõtted, mis õppimise ja kordamise hetkel peas pöörlevad (Tulving, 1983/2018). Sageli on nii, et õpitud materjal on mälus tegelikult olemas, kuid viis, kuidas sellele üritati ligi pääseda, oli sobimatu. Teisisõnu, see, kuidas mälusisu salvestatakse, on vägagi oluline. (Aru, 2017) Lisaks on uuringud tõestanud, et ka õpitavate teemade seostamine teiste teemadega või teiste teemadega koos õppimine seostuvad küll suurema hulga vigade ning segadus- ja ebakindlustundega õppimis- ja kordamisprotsessis, kuid paremate ja pikaajalisemate teadmistega aja möödudes (Soderstrom & Bjork, 2015). Üldjuhul tundub, et kui meil on vaja õppida või õpetada mingit konkreetset teemat, siis tulekski tegeleda ainult selle konkreetse teemaga. Uuringud on tõestanud, et õpitavate teemade teiste teemadega seostamine ja teiste teemadega koos õppimine viivad küll rohkemate vigadeni õppimisprotsessis, kuid paremate ja pikaajalisemate teadmisteni aja möödudes. (Soderstrom & Bjork, 2015) Näitena saab tuua eksperimendi, mille käigus harjutas üks grupp õpilasi hernekoti viskamist 2–4 jala kauguselt, teine grupp aga järjepidevalt ainult 3 jala kauguselt. Mõne aja pärast testiti õpilaste viskamistäpsust täpselt 3 jala kauguselt. Võiks ju arvata, et õnnestusid need, kes harjutasid järjepidevalt viskamist just 3 jala kauguselt. Tulemused näitasid aga vastupidist ning täpsemaid viskeid sooritasid selle grupi õpilased, kes harjutamise käigus viskasid hernekotti 2–4 jala kauguselt. (Kerr & Booth, 1978)
Sama oluline kui tõhusad strateegiad on õpitu tõhusaks kordamiseks ja kinnistamiseks ka töömäluga arvestamine. Inimese töömällu koondatakse kogu parasjagu käimasoleva ülesande jaoks vajaminev info, mida on vaja meeles pidada ja hallata. Meie töömälu maht on aga piiratud, selle võimekust saab mõõta ühikutes ning töömälu mahuks loetakse 4 +/– 1 (ehk siis 3–5) ühikut. Ühikute juures on oluline teada, et ühikute sisu ja maht võib olla vägagi erinev ning kuigi töömälu on piiratud ühikute arvuga, on ta siiski paindlik selles mõttes, et ei ole piiratud ühikute mahu ega sisuga. See tähendab, et kui üksikud infokillud on õppimise tulemusel meie pikaajalises mälus seoste loomise tulemusena seotud tervikuks, siis ei võta iga infokild eraldi endale ühte töömälu ühikut, vaid nii haarab seotud tervik enda alla kõigest ühe, sisult palju mahukama ühiku ning meil on järel veel 2–4 ühikut, millega ülesande juures toimetada. (Uusberg, 2017) Mis võivad olla need asjad, mis töömälu koormavad? Lisaks uutele infokildudele ning välistele segajatele, nagu laual heli, valguse või vibreerimisega märku andev mobiiltelefon või kannatamatult mängima kutsuv väikevend, võivad töömälu koormata ka emotsioonid (hirm, ärevus, kurbus, ootusärevus, suur rõõm), mis, nagu kõik välinegi, võtavad enda alla osa töömälust. Meie töömälust võtab oma osa tahtlik tähelepanu (nt ülesandele teadlik tähelepanu suunamine ja tähelepanu ülesandel hoidmine), pidurdusprotsessid (nt kui püüame teadlikult pidurdada tähelepanu muule hajumist) ning tahtmatu tähelepanu (nt tänavalt kostuvad alarmsõiduki sireenid või naabri aias haukuv koer). Seetõttu jääb meil õpitavaga tegelemiseks vähem ressursse. Õppimine sügaval kujul on kõige tõhusam siis, kui kogu õpitav materjal, mida me parasjagu korrata ja kinnistada püüame, meie töömällu korraga ära mahub. Seega tuleb tagada, et õppimise protsessis ei oleks töömälu üle koormatud, vastasel juhul sügavat õppimist ei toimu. (Uusberg, 2017) Klassiruumis aitab töömälule ruumi teha nt tunnis loodud kindel struktuur, teatud tegevuste automatiseerimine, tahvlile tunnitegevuste kirjapanek, abistavate jooniste kasutamine õppimise ajal (kas siis tahvlil või veelgi parem õpilaste enda mälusisust tuletatud), kõrvaliste segajate vältimine (nt telefonid laual või taskus), distsipliin ja kord, mis ei tohi aga kunagi olla saavutatud õpilaste turvatunde arvelt.
Iga uut teadmist ja oskust saab õppida eri viisidel. Seetõttu on efektiivseks materjali kordamiseks ja kinnistamiseks oluline jälgida, kas õpieesmärgid on hetkeliselt saavutatud, kui ka järjepidevalt ja teadlikult kordamise ja kinnistamise protsessi analüüsida ja suunata. Tõhus õppimine eeldab pidevat hindamist ja otsustamist, mida ja kuidas järgmiseks õppida, kas praegune õpitegevus lubab hiljem seda teadmist kätte saada, kas õpitu on õigesti meeles jne. Õppimise jälgimine ja selle suunamine on seotud: oluline on jälgida asjade seisu iseenda õppimises ning suunata selle jälgimise pinnalt omakorda õppimisega seotud tegevusi. Õppimise jälgimine ja kontroll informeerivad üksteist pidevalt vastastikku. Vastavalt õppimise seisu jälgimisele tuleb suunata oma õpiprotsessi ja tegevusi. (Bjork et al., 2013)
Tõhusad strateegiad õpitu kordamiseks ja kinnistamiseks nõuavad pingutust, panevad õppimise ajal eksima ja vigu tegema, neid analüüsima ja nii kurb, kui see ka pole, ei kindlusta enamasti kiireid tulemusi. Selliseid tegevusi, nagu õppimise ajas hajutamine ja vaheldamine, vastuste genereerimine või õngitsemine mälust, enesetestimine ja õpikonteksti varieerimine, võiks nimetada ihaldatavateks raskusteks (Bjork, 1994), mis halvendavad õpitava omandamise ajal küll sooritust ja tekitavad seega tunnet, et tegevus on ebaefektiivne, kuid parandavad pikaajalist õpitu kinnistumist. (Bjork et al., 2013)
Tõhus õppimine saab küll olla lõbus, rahuldustunnet pakkuv, aega säästev, kuid see on harva lihtne (Bjork et al., 2013). Tundke neist ihaldatavatest raskustest rõõmu, kuna need annavad selge märgi õpitava kordamise ja kinnistamise tõhususest ning sellest, et talletuv mälusisu on tulnud selleks, et pikemaks jääda.
Head sõbrad!
Uus kooliaasta on alanud ning loodetavasti on nüüdseks suurem sagimine lõppenud ja rahulikum rütm saabumas. Mauruse Ideekalender alustab sel sügisel ikka endises rütmis – igal kolmapäeval toome teieni kuu teemaga haakuvaid huvitavaid artikleid, arvamusi ja intervjuusid, teeme videoblogisid ning rõõmustame teid värskete töölehtedega, mida ainetundides kasutada. Ideekalendri töölehed on osutunud väga populaarseks ning esimestel liitujatel on praeguseks kogunenud juba terve suur kaustatäis õppevara.
Sel sügisel hakkavad ilmuma ka loodusvaldkonna töölehed – nii et on, mida oodata.
Ideekalendri uue hooaja avateema on kordamine ja kinnistamine. Teadagi, kooli esimestel nädalatel tuleb kõigepealt meelde tuletada möödunud teemasid, mis suvega võib-olla juba ununenud on. Mis aga kooliaasta algusega kõige enam silma paistab, on muutused liikluses. Inimesed kogunevad taas linnadesse, liiklus muutub aktiivsemaks, tihedamaks ning nõuab seetõttu ka suuremat tähelepanu.
Esimeses postituses toomegi teieni liiklusteemalise artikli Maanteeameti ennetustöö osakonnast. Kai Kuuspalu ja Reesi Efert on kokku pannud tähtsama info, mida silmas pidada koolitee kaardistamisel, ning jagavad teavet selle kohta, kuidas haridusasutused saaksid anda oma panuse, et laste koolitee oleks võimalikult turvaline.
Vahvat alanud kooliaastat ja head lugemist!
Tekst: Kai Kuuspalu ja Reesi Efert, Maanteeameti ennetustöö osakond
Tänapäeval liiguvad inimesed oluliselt rohkem kui näiteks 20 aastat tagasi. Liikluses tuleb osaleda iga päev, jõuda ühest kohast teise – ükskõik, kas siis jalgsi, jalgratta, rongi, bussi või autoga. Täiskasvanu vastutab oma ohutuse ja marsruudi eesti ise – igaüks on justkui ise liikluse ekspert. Last tuleb aga pidevalt õpetada ja juhendada, et ta oskaks märgata ohtusid, planeerida teekonda ja eelistada ohutut liikluskäitumist. Lapsed veedavad palju aega lasteaias või koolis – seepärast on lisaks vanemale ka haridusasutuse mõju suur. Riikliku õppekava teema „Tervis ja ohutus“ raames omandab laps ka liikluses käitumiseks õiged hoiakud. Lisaks on oluline keskenduda igas vanuseastmes vastava liiklejatüübi ohutusele: esmalt kaassõitjana, seejärel jalakäijana (alguses koos täiskasvanuga ja siis juba üksi), jalgratturina ning seejärel mootorsõiduki juhina.
Eesti on maailmas tuntud IT-alaste edulugude kaudu – üha enam kasutame igapäevaelus erinevaid tehnoloogilisi võimalusi, äppe ja vidinaid. On muutunud isegi harjumuseks, et teekonda aitab planeerida Google Maps, Waze või Tark Tee. Tehnoloogia imbub üha enam ka haridusasutuse töösse.
Seda arvestades on Maanteeamet loonud õpetajatele digitaalse abivahendi – Koolitee kaardistamise infosüsteemi. See koosneb kahest osast: kaardirakendusest ja selle juurde kuuluvatest töölehtedest. Eelkõige on see mõeldud II kooliastme (4.–6. klassi) loodusõpetuse ning III kooliastme (7.–9. klassi) geograafiatundide mitmekesistamiseks. Seda on lihtne ühildada läbiva teemaga „Tervis ja ohutus“, samas eeldab selle kasutamine ka koostööd informaatika õpetajaga ning arvutite või nutiseadmete olemasolu.
Samuti saab liiklusohutuse teemat lõimida ka eesti keele, inimeseõpetuse, kehalise kasvatuse ja klassijuhataja tundidega. Näiteks saab I kooliastmes teha eeltööd, vaadeldes kooliümbrust ning leida üles ohtlikud kohad. Selleks on hea kasutada ohutusteemalise õpetajaraamatu ülesandeid, liiklusaabitsat või erinevaid töölehti. Oleme Maanteeametis kogenud, et selle teema juurde on lihtne kaasata ka vanemaid, seda eriti 1. klassis, mil laps niikuinii hakkab paratamatult liiklusega rohkem kokku puutuma.
Teistes kooliastmetes saab kasutada kaardirakendust, selle juurde kuuluvaid töölehti või ohutusteemalisest õpetajaraamatust II kooliastme ja III kooliastme ülesandeid. Nende abil saavad õpilased juba ise mõtestada kooliteed, kaardistada ohtlikud ja ohutud kohad ning planeerida ise ohutumat ja tervislikumat liikumisteekonda. Infosüsteem laseb õpilastel ise tegutseda, vaadelda, analüüsida ja reflekteerida – mis ongi ju väga oluline viis, kuidas õppida ja kujundada käitumisharjumusi. Ühtlasi saavad vanemad õpilased olla noorematele eeskujuks, ehk isegi loovtöö raames õpetajaks.
Oluline on toetada ka kodanikualgatust. Näiteks saaks võtta uurimustöö teemaks kooliümbruse ohutumaks muutmise, toetudes infosüsteemi andmetele. Kaardirakendusest saavad ka õpetajad olulist infot kohaliku liiklusohutuse kohta, mida omakorda õppetöös rakendada. Samuti aitab õpilaste kogutud info koolijuhtidel ja kohalikul omavalitsusel näha paremini, millised on liikluskorralduslikud probleemid. Näiteks nii Tartus kui ka ilmselt mitmes teises Eesti piirkonnas ongi juba aastate jooksul õpilaste tegevusele toetudes korduvalt koolide ümbruse liikluskorraldust parandatud.
10 praktilist sammu koolitee kaardistamise infosüsteemi kasutamiseks
Tasub meeles pidada, et…
… harjumuse kujunemiseks on vaja harjutada. Kuna liikluskeskkond muutub pidevalt, mh uue tehnoloogia kasutuselevõtuga, on uute harjumuste kujundamine elukestva õppe osa.
… selleks, et aidata kujundada ohutult käituvat liiklejat, on oluline anda lapsele või noorele vajalikud teadmised ning võimalus arendada oskusi ja saada kogemusi ohutus keskkonnas. Esko Keskinen (2014) on uuringus „Lapsed ja noored liikluses“ toonud välja õpetajate suure mõju õpilaste kujunemisele. Kusjuures olulisemad mõjud seonduvad nn mikroõpetusega, mis hõlmab endas suurel määral õpilaste endi läbi viidavat analüüsi, reflektsiooni ja rollimänge ning nende analüüsimist videote põhjal, esitlusi ja muud sarnast tegevust.
… lapse liikluskäitumine ja reaktsioonid erinevad täiskasvanu omadest. Ideekalendri artikkel „Liikluses, meelega“ kirjeldab, kuidas laps näeb ja tajub liiklusmaailma, kuidas arenevad tema meeled, keskendumise võimekus ja otsustusprotsess.
… liikluskäitumise uuringutes võetakse sageli aluseks Ajzeni ja Fishbeini põhjendatud tegutsemise teooria (1980) ja planeeritud käitumise teooria (1991), mis kirjeldavad käitumise kavatsuse kujunemist, selgitades ka hoiakute ja käitumise vahelisi seoseid. Põhjendatud tegutsemise teooria järgi on võimalik ennustada inimese käitumist, kui tugineda tema hoiakutele selle käitumise suhtes, samuti käitumisega seotud subjektiivsetele normidele. Planeeritud käitumise teoorias on lisatud kolmas käitumist ennustav tegur – tajutud kontroll käitumise üle ehk kuivõrd on inimese käitumine tema tahtest sõltuv.
… Maanteeamet on välja töötanud palju õppematerjale ja abivahendeid õpetajatele, mis toetavad laste ohutu käitumise välja kujunemist riikliku õppekava läbiva teema „Tervis ja ohutus“ raames.
… paljud olulised teadmised, oskused ja käitumismustrid, mida rakendame liikluses, saame kaasa kodust – lapsele on ju ikka eeskujuks tema vanemad ja vanavanemad. Seepärast tuleks õppimise protsessi kaasata ka lapsevanemad. Lasteaialapse vanemat võiks julgustada arutlema lapsega kodu ja lasteaia teekonna liikluse üle. 1.–3. klassis lisanduvad erinevad (tervist toetavate) liikumisviiside ning kooliümbruse ohutuse teemad. 4.–6. klassis muutub oluliseks lapse kui jalgratturi teema, vanemaid saab kaasata jalgratturikoolituse läbiviimisesse ja lapse ohutusvarustuse tagamisse.
Head sõbrad!
Suvevaheaeg on ukse ees ning ka Ideekalender suundub väikesele puhkusele. Enne suve teeme veel kokkuvõtva postituse, kus jagame värvikamaid lugusid läbi terve õppeaasta. Ideekalendril on praeguseks kokku ilmunud juba 56 postitust, õpetajad on kasutamiseks saanud 160 töölehte ning meil on kokku üle 800 liitunu, keda igal nädalal värske lugemisega rõõmustada saame.
Et Ideekalender saaks veel sisukamaks ja huvitavamaks, ootame lugejate tagasisidet ning ideid tulevikuks. Jagage mõtteid, milliseid teemasid võiks vaadelda ja millest kirjutada. Võib-olla on teil muid ideid, mida meiega jagada. Need saad kirja panna SIIN.
Soovime kõikidele lugejatele kaunist päikselist suve ning uute sisukate kohtumisteni juba septembris!
Tekst: Britta Roosileht, kirjastus Mauruse turunduse projektijuht
Mauruse Ideekalendrist on kujunenud kirjastuse üks toredamaid projekte, mis pakub vaheldust nii oma töötajatele kui ka uudiskirja lugejatele. Meie lugejate seas on inimesi erinevatest haridusvaldkondadest ning ilmselt on igaüks leidnud midagi tarka kõrva taha panemiseks ja erinevates olukordades kasutamiseks.
Igal kuul võtab Ideekalender vaatluse alla eri teema, mis tähendab, et ühes kuus on kokku neli või viis teemaga haakuvat üldharivat postitust. Ideekalendri lugusid kirjutavad oma ala spetsialistid, haridustöötajad, akadeemikud, aga ka meie oma töötajad. Oleme teinud videoblogisid ning igal nädalal saavad õpetajad kirjaga kaasa kolm töölehte erinevatele kooliastmetele, mille on koostanud meie enda toimetajad. Töölehti on hea kasutada ainetundides ning esimestel liitujatel on praeguseks kindlasti juba suur kaustatäis lehti kokku kogutud.
Aasta lõpus tehakse tavaliselt kokkuvõtteid. Teen ka Ideekalendri möödunud postitustest lühikese ülevaate, tuues välja kõige olulisemad ja silmapaistvamad mõtted ja õpetussõnad läbi terve kooliaasta. Kuna maikuus käsitleme koostöö teemat, on paslik ära mainida ning tänada kõiki, kes Ideekalendrisse on oma lugusid saatnud ning meiega suurepärast koostööd teinud. Loodame jätkata sama hoogsalt ja põnevalt.
Kooliaasta esimene teema pakub tänapäeval väga palju kõneainet, kuna lastel on aina enam probleeme keskendumisega. Neil on raske end lülitada vahetunnirežiimilt ainetunnile ning ümbritsev pidev lärm võib olukorra hoopis halvemaks teha. Septembri esimeses postituses (23. nädal) kirjutas Maria Uuetoa vaikuseminutitest ja sellest, kuidas need aitavad lastel tunniks rahuneda ning keskenduda rohkem õppimisele. Kiviõli 1. keskkooli õpetajad käisid vaikuseminutite baaskoolitusel, misjärel Maria koos kahe kolleegiga tegi läbi ka põhjalikuma teadveloleku koolituse. Ta soovitab leida igal õpetajal oma meetod, kuidas lastega keskendumist ja tähelepanu koondamist harjutada.
Mauruse koolitus- ja turundusjuht Anneli Pilliroog kirjutas septembri teises postituses (25. nädal) põneva loo keskendumise treenimisest. Ta ütleb, et lisaks keskendumisele võiks harjutada ka positiivse hoiaku võtmist, kuna see aitab elu näha kergemalt, rõõmsamates värvides ning igal juhul vähendab depressiooni riski. Anneli soovitab alustada unistamisest, sest just unistamisega saab enda jaoks paika panna kaugemad eesmärgid ning siis nende poole liikuda.
Kui õpetajal on tarvis tunnis jagada õpilastele ülesanne, aga valmismaterjalidest ei tundu ükski parasjagu sobivat, siis tuleb ülesanne koostada ise. Oktoobrikuu esimeses postituses (26. nädal) jagavad soovitusi ülesannete koostamiseks Mauruse digitoimetaja Marili Pärtel ning keeletoimetaja Piret Põldver.
Hea ülesande koostamise esimene etapp on määrata teadmised ja oskused, mida ülesanne aitab omandada, milliseid oskusi arendada või mida soovitakse kontrollida. Teiseks tuleks kombineerida erineva raskusastmega ülesandeid vastavalt oma eesmärkidele. Erineva raskusastmega ülesannete vahekord sõltub õpetaja eesmärkidest: mõne teema puhul on teatud vanuseastmes piisav, kui keskendutakse teadmiste omandamisele. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem tuleks suunata õpilasi materjali ka analüüsima ja selle põhjal uusi teadmisi sünteesima. Kolmandaks tasub läbi mõelda tagasisidestus. Õpilase jaoks on eriti kasulik, kui ülesannet hinnata kujundavalt. Läbi tuleks mõelda, milles täpsemalt eksiti, mis põhjusel ja kuidas õpilast toetada, et eksimusi vältida.
Novembrikuus keskendusime liikumisharjumustele ning eelkõige sellele, kuidas saaks koolitunde muuta liikuvamaks ja aktiivsemaks. Peavad ju lapsed päris pikalt ühe koha peal istuma, kuid kerge sirutamine ja kehaline aktiivsus on pika istuva päeva väga oluline osa.
Tubase liikumise teemal võttis esimesena (31. nädal) sõna Tartu Luterliku Peetri kooli õpetaja Õnne Ints, kes ühe väga vahva ideena pakub välja teha jooksvat etteütlust.
Jooksev etteütlus käib nii:
Etteütluste tekstid on klassiruumis erinevates kohtades seintel, aknalaudadel, mööblil jne. Pool etteütlust on ühte, pool teist värvi. Üks paariline liigub mõne etteütluse juurde, loeb lause ning jätab meelde. Seejärel dikteerib ta lause oma kaaslasele, kes selle üles kirjutab. Seejuures tuleb sõnu väga täpselt hääldada – see aitab sõbral õigesti kirjutada. Teise poole etteütluse kirjutamiseks vahetatakse ülesanded. Kui etteütlus kirjutatud, võib teksti endale lauale võtta ning ühiselt kõik vead üles leida ja ära parandada. Või kontrollib ja hindab õpetaja. Lisaks õigekirjale treenib ülesanne ka mälu ja koostööoskust.
33. nädala postituses tutvustab Mauruse turunduse projektijuht Britta Roosileht Liikuma Kutsuva Kooli projekti, mille algatas 2016. aastal Tartu Ülikooli Liikumislabor. Liikuma Kutsuv Kool aitab lastel tunda rõõmu õppimisest ja panustada laste igakülgsesse arengusse. Koolid saavad võrgustikuga liituda, kui loovad meeskonna, kuhu lisaks koolijuhile ja õpetajatele võiksid kuuluda ka õpilased ja lapsevanemad. Nii saab alustada muutustega meeskonnana, samal ajal saavad meeskonnaliikmed anda isikliku panuse kooli liikuvamaks muutmiseks.
Kui kool liitub võrgustikuga, on meeskonnal võimalik osaleda Liikumislabori ideeseminaridel, aktiivsete aine- ja vahetundide koolitustel ning liikumisfoorumil. Ühtlasi saavad koolid külastada teisi võrgustikukoole ning jagada kogemusi ja mõtteid. Liikuma Kutsuval Koolil on ka Facebooki grupp, kus õpetajad ja teised koolitöötajad saavad omavahel nippe ja nõuandeid vahetada.
Detsembrikuus oli väga põnev postitus Aleksei Turovski loomariigi sotsiaalseid oskusi kirjeldav artikkel (37. nädal). Käisime Turovskiga loomaaias vestlemas ning tänu tema värvikatele selgitustele saime teada, et loomariigis on sotsiaalsed oskused täiesti olemas ning loomad on kohati vaat et targemadki kui meie, kahejalgsed. Turovski räägib palju loomadevahelisest usaldusest ja empaatiast ning võtab oma jutu kokku sõnadega: „Kui mu käest küsiks jõuluvana või suur jumal, mida ma tahaksin, siis ma soovin, et kõik inimesed usaldaksid üksteist ja kõik inimesed oleksid usaldusväärsed. Muud ma ei paluks.“
Jaanuari esimeses postituses (38. nädal) kirjutas Keeni põhikooli õpetaja Pilve Kängsepp funktsionaalsest lugemisoskusest. Tema doktoritöö pealkiri oli „Küsimuste kasutamine kui võimalus toetada õpilaste arusaamist loetust“. Pilve toob välja, et õppetööd korraldades peab õpetaja võtma arvesse tervet klassi, aga ka õpilaste rühmade vajadusi, lähtudes õpilaste eripärast. Selleks peavad olema õpetajal teadmised, kuidas toimub informatsiooni vastuvõtmine ja töötlemine mälus. Samuti on vaja mõista, missugused tegurid mõjutavad loetust arusaamist. Järelduste tegemiseks teksti põhjal on vaja luua seosed teksti ja taustteadmiste vahel. Järelduste tegemist toetavad küsimused.
41. nädala postituses kirjutab meile Maili Liinev lugemisrõõmust, kuidas seda leida ning hoida ka lapsel, kelle lugemisoskus ei ole teistega samal tasemel. Maili on eripedagoog-lugemisnõustaja, Hoolingu koolitaja ja superviisor, lugemispesade looja ja endine Eesti Lugemisühingu juht. Samuti on ta lastejooga õpetaja ja lugemisjooga leiutaja. Mailil on kaks last, ta tegutseb ka oma lapse koduõpetajana ja töötab Gaia koolis.
Maili sõnul kaob lugemisrõõm sageli seetõttu, et lapsele surutakse tegevust peale ning muudetakse kohustuseks, olgu siis koolis või kodus. Maili soovitab lugemisele läheneda mänguliselt, nii ei kao lapsel huvi ja motivatsioon ning tulevikus on ta palju altim lugema ka pikemaid teoseid, sealhulgas kooli soovituslikku kirjandust.
Mäluteema uurimine oli väga põnev ja silmiavav. Tuleb välja, et meie aju ongi muskel ning mida rohkem teda treenida, seda tugevamaks ta saab. Õppimisel tasub teha vahet lühi- ja pikaajalisel mälul ning õppida tuleb nii, et info jääks kauaks meelde. 43. nädalal kirjutas meile mälust ja õppimisest Eesti tuntuim mälutreener ja koolitaja Tauri Tallermaa. Tauri on enda sõnul praktik, kes õpib ja katsetab kõike enda peal. Samas nendib ta, et mälul endal ei ole tegelikult häda miskit, pigem on õppimise kitsaskohaks tähelepanu – kui seda hästi koondada, salvestub ka info paremini mällu.
Mälutargast õppimisest kirjutasid meile Pärnu Vanalinna põhikooli õpetaja Kriste Talving ning Tallinna Ülikooli Haridusteaduste Instituudi teadurid Grete Arro ja Kati Aus (44. nädal). Üks väga põnev mõte, mida nad oma loos välja toovad, on see, et vead on meeldejätmisel pigem positiivsed ning neid tuleks väärtustada. Meeldejätmise muudavad lihtsamaks emotsionaalsed seosed. Ka vigade tegemine on seotud emotsioonidega. Kui õpilane eksib, tekitab see temas teatud elevust. Seejärel on oluline, et emotsioon ei muutuks negatiivseks ning eksimus või viga oleks pigem oodatud. Tähtis on seda analüüsida, otsida teisi lahendusi – siis saab see õpilase ajus toimida nagu emotsioon, mis aitab õpitut paremini meelde jätta.
Märtsikuu avapostituses (46. nädal) võtsime kohe ette maitsemeele. Meile kirjutas ääretult huvitava artikli molekulaarbioloog Ülar Allas. Tegemist oli looga, mis tekitas toimetuseski suurt elevust ning sai väga palju positiivset tagasisidet.
Ülar toob põneva faktina välja, et kuni 1908. aastani tundis inimkond vaid nelja maitset (magus, hapu, kibe, soolane), kuid siis võttis Jaapani keemik Kikunae Ikeda kasutusele sõna „umami“ (hõrgutav). Kord lõunaks vetikatest keedetud puljongit süües koges ta väga erilist nauditavat maitset. Peagi tegi ta kindlaks, et elamust tekitas vetikates sisalduv naatriumvesinikglutamaat. Alles kümme aastat tagasi veendusid teadlased, et inimese keelel leidub tõepoolest umamit tajuvaid retseptoreid.
Väga huvitav oli teada saada, et vürtsikus ei olegi maitse. Tšillipipras sisalduva kapsaitsiini tunnevad ära retseptorid, mille esmane ülesanne on hoiatada liiga kuuma toidu eest. Aju tajub tšilli tekitatud aistingut valusignaalina. Küllap on inimene ainus imetaja maailmas, kes tšillisid toiduks tarbib. Ka sinepi ja alkoholi tekitatav soe plahvatuslik maitse pole muud kui lihtsalt ärritus.
48. nädalal kirjutasid Ideekalendrisse artikli Kai Kuuspalu ja Solveig Edasi Maanteeameti ennetustöö osakonnast. Kai ja Solveig tõid esile, millised erinevused on laste ja täiskasvanute tajudel liikluses, kuidas lapsi õpetada turvaliselt ja viisakalt liiklema ning mil viisil lapsi liikluses toimetulekul toetada.
Edukaks toimetulekuks liikluskeskkonnas peame nägema, kuulma, suutma reageerida ja end teistele mõistetavaks teha, mõistma või nn nägema olukordi ka teiste liiklejate silmade kaudu, olema kannatlik ja oskama oma tundeid valitseda – ehk kõike seda, mida ka tavaelus on edukaks suhtluseks vaja. Seepärast on lapse ette valmistamisel iseseisvaks liiklemiseks oluline sihipäraselt arendada tema tähelepanuvõimet, meeli ja taju mängude, harjutuste ja järjepideva toetava juhendamise abil.
Õpimeetodeid on erinevaid ning aprillis keskendusime mõttekaartidele ning konspektidele. Tõime välja erinevaid nutiseadmete ja töölauarakendusi, millega mõttekaarte koostada, ning ka erinevaid konspekteerimise meetodeid. 52. nädalal kirjutas Tartu ülikooli semiootika osakonna doktorant Katarina Damčević mõttekaartidest lähemalt.
Katarina kirjutab: „Seega kasutan mõttekaarte õppimisel eeskätt oma töö jaoks oluliste kontseptsioonide ja teooriate visualiseerimiseks ning õppimise käigus justkui ehitan juba omandatud teadmiste vahele uusi seoseid, ideid, vaatepunkte. Tavaliselt tekib selle protsessi käigus palju küsimusi, mis suunavad mind märkama käsiloleva teema või objekti neid tahke, mille mõistmine mu jaoks kõige keerulisem on, ja tihti ka selliseid tahke, milleni ma ilma pildilise kujutiseta ei jõuakski. Mõttekaart on nagu mõtete ja ideede käegakatsutav kuju. Seda on ühelt poolt vajadusel võimalik pea lõputult edasi arendada ja teisalt aitab see igal hetkel oma mõttestikku ilma suuremate kõrvalekalleteta ka teistele vahendada.“
Kooliaasta viimaseks teemaks on koostöö. See on lai valdkond, mida saab vaadelda eri nurkade alt. Ideekalendri esimene koostööteemaline postitus (54. nädal) pakkus võimalusi, kuidas ajakiri Hea Laps võiks olla seotud kooli ja õppetööga. Sellest kirjutas meile Hea Lapse peatoimetaja Kätlin Vainola, kes muuhulgas oli varem Mauruse algklasside toimetaja. Teiste seas toob ta artiklis välja aruteluküsimused värske ajakirjanumbri kohta, mida saab edukalt teha näiteks eesti keele tunnis, aga näiteks pakub välja ka ülesandeid, mida tunnis lahendada. Loovus arendavad ka ajakirjas leiduvad meisterdamisülesanded ja laste enda loodud retseptid. Võimalusi on palju!
55. nädala postituses kirjutas Muraste kooli õpetaja Annika Hinn oma kooli projektõppest. Projektõpe võimaldab muuta tunni, kus õpetaja räägib, tunniks, kus õpilane tegutseb. Sellises tunnis on oluline oma loovus valla lasta, mõelda tegevus hästi läbi ning koostöö kaudu suhelda, suhelda, suhelda. Nii on põnev tegutseda nii õpilastel kui ka õpetajatel.
Maikuu eelviimane postitus (56. nädal) on pühendatud eelkõige õpetajatele ja õppejõududele. Mauruse peatoimetaja Mirjam Puumeister jagab enesearengut puudutavaid mõtteid õpetajatele, tuginedes Anu Sarve 2013. aastal kirjutatud doktoriväitekirjale „Õppejõu eneserefleksioon ja professionaalne identiteet”. Ta toob üle olulisema oskusena välja reflektsiooni ning soovitab astuda iseenda seest välja, et vaadelda end kõrvalseisja pilguga.
Töökeskkonnal on tugev mõju professionaalse minapildi kujunemisele, kuid suured muudatused, mille eesmärgid on küll üllad, ei pruugi alati kõige tulemuslikumad olla. Üldine ideoloogia ja organisatsioonikultuur peab muudatusi toetama. Selleks, et iseendale uuel moel või n-ö veelgi kasulikum olla, võiks vahel ehk ise esimese sammu astuda, teha kollektiivis ettepanek – astume endast väljapoole ja peegeldame üheskoos tagasi!
Aitäh kõikidele kaasautoritele, kes Ideekalendri ilmumisele oma õla on alla pannud! Loodame sügisel sama hoogsalt jätkata, siis juba uute teemade ja uute inimestega.
Seniks aga soovime teile päikselist suve ja lahedat puhkust!
Kohtumiseni!
