Eelvoor toimus internetis 2. veebruaril 2023 kell 12–17. Küsimustele vastas 65 põhikooli- ja 58 keskkoolivõistkonda. Finaali pääsesid iga maakonna kuni kaks paremat ja lisaks üle-eestilise tabeli vähemalt 10 järgmist võistkonda.
Finaalmäng toimub kõigi finalistide isiklikul osavõtul 16. aprillil kell 12 Viimsi Koolis. Kõik finalistid saavad täpsema info ka oma registreerimismeilile.
Lisainfo, finalistide nimed ja küsimused koos õigete vastusevariantidega leiate lehelt kilb.ee.
Eesti koolinoorte XVIII mälumängumeistrivõistlused korraldab MTÜ Eesti Mälumänguliit koostöös OÜ Maurus Kirjastusega. Mäng viiakse läbi kahes etapis – eelvoor üle Eesti 2. veebruaril 2023 ja finaalmäng Tallinnas 16. aprillil 2023.
Registreerimine eelvoorule on avatud: malumang.ee
Eelvoorus võivad osaleda kõikide Eesti koolide 4-liikmelised võistkonnad. Eraldi arvestust peetakse võistkondadele, kuhu kuuluvad ainult põhikooliõpilased. Ühe võistkonna liikmed peavad olema ühe ja sama kooli õpilased. Erandina tuleb koondvõistkonna koostamine kooskõlastada mängu korraldajaga. Võistkonna koosseis finaalis võib eelvooruga võrreldes muutuda.
Eelvoor toimub teisipäeval 2. veebruaril 2023 virtuaalselt. Registreerimine toimub alates 9. jaanuarist kuni 31. jaanuarini (kaasa arvatud) veebilehel malumang.ee. Registreeritud võistkonnad saavad 1. veebruaril meilile lingi, millel avaneb mäng 2. veebruaril kell 12.00 ja jääb avatuks kuni kella 17.00-ni. Osaleda saab mängus vaid ühe korra. Mängus on 50 valikvastustega küsimust, igale küsimusele on aega vastuse valimiseks 35 sekundit. Küsimused on erinevatest eluvaldkondadest (ajalugu, poliitika, geograafia, loodus, teadus, tehnika, kultuur, sport). Kõrvalise abi (sealhulgas internetiotsingu, nutitelefonide, teatmeteoste jm) kasutamine mängu ajal on keelatud. Enne mängu on võimalik lehel malumang.ee katsetada keskkonnas mängimist tasuta mängudega.
Eelvooru tulemusena pääsevad finaalmängu iga maakonna, samuti Tallinna kaks paremat võistkonda (nii põhikoolide kui vanemate klasside arvestuses). Teise koha jagamise puhul maakonnas arvestatakse viigilahutusküsimuse tulemust. Kui see on võrdne, siis selgitavad korraldajad edasipääseja loosi teel. Maakondade ja Tallinna 2 paremale lisanduvad eelvooru üle-eestilises punktiarvestuses 10 järgnevat võistkonda (samuti nii põhikoolide kui vanemate klasside arvestuses). 10. koha jagamisel üle-eestilises punktiarvestuses pääsevad edasi kõik 10. kohta jagavad võistkonnad. Finaalis ei tohi olla kummaski arvestuses samast maakonnast ega Tallinna linnast rohkem kui 8 võistkonda. Samast koolist ei pääse finaali rohkem kui 3 võistkonda kummaski arvestuses. Kui mõni maakondade paremate 32+32 kohast jääb täitmata, lisanduvad need kohad üle-eestilise arvestuse alusel täidetavatele finaalikohtadele.
Finaal toimub pühapäeval 16. aprillil 2023 algusega kl. 12.00 Viimsi Koolis. Küsitakse 50 tavapärast küsimust (10-kaupa, mõtlemisajaks igale plokile 15 minutit). Eesti meistrite ning hõbe- ja pronksmedalite saajate selgitamiseks (mõlemas arvestuses) kasutatakse viigilahutusküsimust.
Lisainfo:
MTÜ Eesti Mälumänguliit kodulehekülg: www.kilb.ee, e-post: indrek@schottli.ee; olander@neti.ee
Soovi korral saad juhendi printimiseks alla laadida.
Head sõbrad!
Palju õnne 100. Ideekalendri postituse puhul! Meil on suur rõõm näha, et kolme aasta jooksul on meie Ideekalendri uudiskirjaga liitunud palju toredaid õpetajaid ja haridustöötajaid, keda saame põnevate lugude ja toredate töölehtedega rõõmustada. Teid on kokku üle 1000!
Aitäh teile kõigile!
Ideekalendri selle õppeaasta viimases postituses võtame vaatluse alla liiklusteemad. Suvi jõuab aina lähemale ning tänavatele on taas ilmunud elektri jõul liikuvad transpordivahendid – kergliikurid. Neid võib näha erinevas vormis ja suuruses, kuid liikureid ühendab üks omadus – masinad liiguvad elektri jõul ning võimaldavad punktist A punkti B jõuda kiiremini kui kondimootoriga.
Käesoleva aasta algusest jõustunud uues liiklusseaduses on kergliikuritele määratud nii kiirus- kui ka võimsuspiirang ning välja on toodud konkreetsed juhised ja soovitused masinaga liiklejale. Kuna kergliikurid on kõige populaarsemad just noorte seas, on liikluskasvatuse seisukohalt oluline teha teavitustööd ka nende reeglite ja kasutuspõhimõtetega. Kai Kuuspalu Transpordiameti ennetustöö osakonnast tutvustab tänases postituses kergliikuri olemust ja tähtsamaid liikluspõhimõtteid.
Head lugemist, turvalist liiklemist ja kohtumiseni septembris!
Teie Maurus
Tekst: Kai Kuuspalu, Transpordiameti ennetustöö osakonna ekspert
Käes on kevad ja aeg seada korda erinevad liikumisvahendid: rulluisud, rulad, tõukerattad ja jalgrattad. Kuigi lapsed võtavad liikumisviiside osas eeskuju eelkõige perekonnast ning lähtuvad selle vajadustest ja harjumustest, on oluline roll ka koolil. Kool saab paljugi teha, et toetada laste füüsilist arengut, muutes liikumisviisid mitmekesisemaks ja tervislikumaks.
Koolikeskkonda kujundades tuleks tagada, et kooli juures oleks erinevaid kohti, kus liikumisvahendeid hoiustada: jalgrattahoidikuid, hoiukappe või muid ruume rulade või tõukerataste turvaliseks paigutamiseks. Samuti saavad õpetajad toetada õppetegevuse kaudu liikumisviiside mitmekesistumist, seda nii igapäevasel kooliteel kui ka näiteks liikumisõpetuse tundides. Võib korraldada jalgsi või jalgrattaga käimise nädalaid, pidada liikumispäevikut või arendada liikumisõpetuse tundides jalgrattasõiduoskusi. Samas tasub õpilastele ikka meenutada ohutu liikumise reegleid nii tänaval kui ka kooli õuealal, samuti on hea üle korrata, mis peab liikumisvahendil küljes olema, kus tohib sõita jne.
Head abivahendid õpetajale liiklusohutuse teemade käsitlemisel:
Viimastel aastatel on lisaks rulale, tõukerattale ja jalgrattale ilmunud tänavapilti elektri jõul töötavad tõukerattad, rulad ning monorattad. Nii on alates 1. jaanuarist 2021 Eesti liiklusseaduses sätestatud uus sõidukiliik – KERGLIIKUR.
Kergliikur on elektri jõul liikuv kerge istekohata sõiduk, millega tohib sõita ainult üksi. Kergliikuri maksimaalne lubatud sõidukiirus on 25 kilomeetrit tunnis (km/h). Kergliikuril peavad olema helkurid või tuled (ees valge ja taga punane tuli ning külgedel kollane, punane või valge helkur või tuli), korras pidurid ja töötav signaalkell. Nii nagu jalgrattalgi, peavad tuled olema pimeda ajal või halva nähtavuse korral (vihm, udu) sisse lülitatud.
Kus võib kergliikuriga sõita?
Sõita võib kõnniteel, jalgteel, jalgratta- ja jalgteel, jalgrattateel, jalgrattarajal ja sõidutee paremas ääres.
Kahel viimasel pildil on toodud erandid – kui teistel piltidel välja toodud teid või teeosasid ei ole või kui kõnniteel ei ole võimalik liikuda (nt teetööde tõttu), ainult siis võib kergliikurit juhtida sõidutee paremas ääres.
Kergliikurijuhile kehtivad samad reeglid, mis sõiduteel liikuvale jalgratturile (nt sõitmine tee paremas ääres, suunamärguannete näitamine, eesõiguse jälgimine pööretel ja ristmikel, jalakäijate ohutuse tagamine jne).
NB!
Soovime teile liikluses mitmekesiseid liikumisviiside valikuid, sõbralikke ja teineteist märkavaid kohtumisi!
Kõikidele autokooli teooriaeksamiks valmistujatele oleme pannud selle kuu Ideekalendrisse proovitesti uuest TaskuTarga liiklustestide keskkonnast. TaskuTarga liiklustestid on kuupõhise maksesüsteemiga õpikeskkond autokooli lõpetajale. Ülesanded on koostanud Eesti tuntuim teooriatestide autor Reedik Niilus ning need on sisult samasugused ARK-i eksamiküsimustega.
TaskuTarga liiklustestidega saab liituda siin: https://www.taskutark.ee/taienda/course/liiklustestid/
Sel korral olid Ideekalendri uudiskirjaga kaasas liikluskasvatuse töölehed. Tulevaste Ideekalendri töölehtede saamiseks registreeru uudiskirja saajate hulka järgneval lingil: Täida registreerimisvorm
Head sõbrad!
Lihavõttepühade tuules võtame aprillikuu Ideekalendris vaatluse alla väärtused, uskumused ja usulised tõed läbi usundiõpetuse aine. Maurusel on ilmunud juba kaks suurepärast selleteemalist õppematerjali, mida saab kasutada nii usundiõpetuse, kultuuriloo, ajaloo, aga ka eesti keele ja kirjanduse tunnis.
Mauruse eesti keele ja kirjanduse toimetaja Esta Hainsalu küsitles usundiõpetuse materjalide üht autorit Olga Schihalejevit, kes leiab, et väärtuskasvatus ei tohiks iial muutuda moraliseerimiseks, vaid peab andma õpilasele võimaluse ise oma teadmisi aktiivselt üles ehitada.
Head lugemist!
Küsitles Esta Hainsalu, Mauruse eesti keele ja kirjanduse toimetaja
I kooliastmele mõeldud usundiõpetuse tööraamatu „Kohtumised. Tavad, lood ja väärtused“ ja II kooliastmele mõeldud usundiõpetuse õpiku „Kohtumised. Väärtused ja valikud“ üks autoreid Olga Schihalejev, Tartu Ülikooli usuteaduskonna religioonipedagoogika kaasprofessor, peab usundiõpetust vajalikuks õppeaineks mitmel põhjusel ning loodab, et üha enam koole leiab sellele oma õppekavas koha.
Miks on usundiõpetuse õpetamine põhikoolis tähtis?
Selleks on kohe mitu põhjust. Tooksin välja kolm olulisemat. Esiteks, humanistlik haridus peaks puudutama kõiki inimeseks olemise dimensioone. Igaüks kannab meist endaga kaasas teadvustatud või teadvustamata väärtusi ja uskumusi. Nende üle juurdlemine kuulub inimeseks olemise juurde. Enda mõistmine suuremas mustris on terve elu kestev ettevõtmine, millele pannakse alus juba noores eas. Samuti tähendab see oskust religioonist kriitiliselt mõelda, teatud mõttes on see ühtlasi nagu kaitsepookimine usurumaluste ja -äärmuste vastu. Vahel on nähtud selle aine kõige olulisema eesmärgina moraalset kasvatust. Pean tõdema, et usundiõpetus pole imeravim – see ei tee lastest ingleid ega muuda neid ka usklikumaks (1). Arvan, et usundite õppimine võimaldab aga hoopis enamat. Usundid peegeldavad inimkonna igatsusi, püüdlusi ja julgust tegeleda keeruliste küsimustega, millele puuduvad lihtsad ja lõplikud vastused. Nõnda saab see aines puudutada meie inimeseks olemise sügavamaid kihte ja julgustada esitama enda jaoks raskeid ja olulisi küsimusi.
Teiseks muutub ühiskond maailmas, aga ka Eestis, üha kiiremini kirjumaks. Eestis on juba sajandeid kõrvuti elanud luterlased, õigeusklikud, katoliiklased ja vanausulised, juudid ja islamiusulised, 19. sajandist on aga mitmekesisus veelgi suurem. Selleks, et navigeerida selles kirjususes, olla hea kaaslane teistmoodi mõtlevale naabrile, olgu see kõrvalmajast või teisel pool ookeani, on vaja mõista religiooni nii selle võlus kui ka valus. Usulist kirjaoskust (2) on peetud rahvusvahelistes aruteludes üheks olulisemaks vastastikuse mõistmise arendamise ja demokraatliku kodanikukasvatuse vahendiks. Mary Elisabeth Moore on luuleliselt väljendanud, et hariduse üks tähtsamaid eesmärke on oskus „tantsida erinevusega“ (3) – erinevate inimeste ja ideedega. Selleks on vaja kohtuda nende erinevustega ning just usundiõpetus annab siin hea võimaluse.
Kolmandaks on raske ilma nende teadmisteta mõista kultuuri – olgu selleks kirjandus, muusika, kunst või film. Salingeri, Tammsaare ja ka Kivirähki mitmete teoste olulised kihid jäävad märkamata, rääkimata Sisaski või Pärdi teoste sügavuse või ka mitmete ajaloosündmuste mõistmisest, kui ei tunta kultuuri baastekste, sümboleid ja sündmusi. Paljude metafooride ja lugude probleemipüstitused ulatuvad usulistesse traditsioonidesse, sest seal on aastatuhandeid tegeletud inimeseks olemise kõige vastuolulisemate küsimuste, rõõmude ja valudega.
Kui me vaatame üldhariduskoole Euroopas, siis religiooniõpetus on üldhariduse loomulik osa peaaegu kõigis riikides, mõne üksiku erandiga, nagu Prantsusmaa. Aga ka siin on riik alates 2000. aastate algusest suuresti panustanud usulise kirjaoskuse süstemaatilisele arendamisele üldhariduse raames, sest on mõistetud, et sellealase hariduseta lihtsalt ei saa, isegi mitte riigis, kus religioon on tõrjutud erasfääri. Paljude Euroopa riikide põhihariduses on ainele eraldatud nooremas koolieas kaks tundi, hiljem üks tund nädalas. Viimastel aastakümnetel on usulise hariduse eesmärkides toimunud olulised muudatused. Eelkõige on nüüd suund kooselamiseks vajalike oskuste õppimisel, sest ükski riik pole usuliselt homogeenne. Just seetõttu soovitatakse mitmetes rahvusvahelistes dokumentides religioonialase hariduse andmist üldhariduslikes koolides (4).
Kui paljudes Eesti põhikoolides usundiõpetust (väärtuskasvatust vms) õpetatakse? Kuidas need koolid selle valikaineni on jõudnud?
See on väga keeruline küsimus. EHIS-e andmetel oli eelmisel aastal aine 30 põhikoolis, lisaks käsitletakse mõnes koolis religioonide teemat aines nimega kultuurilugu või väärtuskasvatus. Siiski ei ole EHIS-e andmed päris täielikud, tean koole, kus usundiõpetus on, aga EHIS seda millegipärast ei näita. Iga kooli tee sinna on olnud erinev. Aga enamasti on see juhtunud kooli juhtkonna toetusel ja sobiva õpetaja kokkusattumisel. On koole, kus seda ainet on õpetatud aastakümneid, 1990. aastate algusest, ent aeg-ajalt leidub ka uusi tulijaid. Tundub, et riiklik õppekava võimaldab ainet rohkem õpetada gümnaasiumis, kus nii koolidel kui ka õpilastel on suurem vabadus aineid valida.
Mis võib olla põhjus, et huvilisi koole pole rohkem? Või ei peagi olema rohkem?
Ikka võiks olla rohkem. Aga eks see ole keeruline protsess. Arvan, et me võitleme ikka veel 1990. aastate alguse varjudega, mil arusaadavalt ei olnud kellelgi selge, mida see aine tähendab. Oli inimesi, kes tervitasid soojalt avanenud võimalusi taastada usuõpetus. Ent arusaamad ainest kõikusid seinast seina, meil polnud muud võtta kui kõhutunne ja sõjaeelne teadmine. Teiselt poolt oli neid, kes tuliselt aine vastu võitlesid, väites, et nüüd tuleb kiriku karvane käsi meie lastele ajupesu tegema. See on olnud tõeliselt erutav teema. Pille Valk tegi 2003. aastal Delfi kommentaariumi uuringu ja tõdes, et kui teemaks oli religiooniõpetus, siis oli kommentaare 20 korda keskmisest rohkem. Samas on neist, kes olid aine suhtes kriitiliselt meelestatud, tegelikult olnud väga palju kasu. Mitmed nurgad on tänu vastasseisule siledaks räägitud ja paremini läbi mõeldud. Pille Valk tegi väga head sildamise tööd, et uurida eri osapoolte ootusi, hirme ja vajadusi, analüüsida praegust olukorda ja õppida headest praktikatest maailmas.
Kui selle tulemusena töötati välja ainekava, mida sai kümme aastat tagasi liita riikliku õppekavaga, olin ettevaatlikult optimistlik. Mõtlesin, et nüüd peab andma inimestele aega, et tekiks aine vastu usaldus. Enam ei saanud iga õpetaja õpetada oma suva järgi, mis tekitaski ju omal ajal igasuguseid sopistusi. Kahjuks peab ütlema, et see on olnud aeglasem protsess, kui võinuks loota, kiiremaks arenguks oleks vaja teha keerulisi hariduspoliitilisi otsuseid.
Tegu on kompleksse probleemiga, mis on takerdunud justkui kahte nõiaringi. Esiteks, huvi ja valmisolek seda ainet õppida ja õpetada. Kas õpilased ja nende vanemad oleksid selle aine õpetamisest huvitatud? Eesti osales suures rahvusvahelises uuringus, kust ilmnes, et õpilased, kes on õppinud usundiõpetust, on aine vajalikkuses enamasti veendunud, ja vastu on pigem need, kes ainet pole õppinud ehk kellel puudub isiklik kogemus, mida ja kuidas selles aines õpetatakse. Praegu analüüsimisel olev uuring „Elust, usust, usuelust“ aga näitab, et viimasel viiel aastal on elanikkonna suhtumine usundiõpetusse muutunud positiivsemaks ja arvatakse, et usundilugu võiks õpetada üha nooremas eas.
Teine nõiaring, mis tuleks murda, on seotud ressurssidega – kui ei ole nõudlust, siis ei kirjastata korralikke õppevahendeid; kui aga pole koole, kus ainet õpetatakse, ei ole kirjastustel tulus neid välja anda. Siinjuures on muidugi Mauruse kirjastuse üle väga hea meel.
Miks ja kuidas sündisid usundiõpetuse tööraamat I kooliastmele ja usundiõpetuse õpik II kooliastmele?
Kui ma enne rääkisin õpikute kirjastamisega seotud nõiaringidest, siis peab tõdema, et gümnaasiumis meil isegi midagi on. Tõsi, ka sealne õppevara vajab nüüdisajastamist, aga I ja II kooliastme õppematerjalid olid täiesti puudu. Õpetajate seas ringlesid kunagi 2000. aastate alguses koostatud käsikirjalised tunnikonspektid, aga korralikku materjali ei olnud. Loodan, et see on üks samm usalduse tekkimiseks. Peale laste, kes selle toel õppida saavad, võivad nüüd nii lapsevanem, koolijuht kui ka mõne teise aine õpetaja vaadata lähemalt, mida selles aines tehakse. I kooliastme tööraamatu koostamise ajal oli mul käimas teadusuuring „Noorte usuliste veendumuste ja usulisse mitmekesisusse suhtumise kontekstuaalsed tegurid“, mille raames valmisid videod erinevate religioonidega seotud perede igapäevasest usuelust. Need olid toredad lood, mis võimaldasid heita pilku Eestis elavate eri religioonide esindajate elu- ja mõttemaailma. Arvasime koos teiste autoritega, et selline „kohtumine“ päris inimestega, omandamaks oskust mõnusalt n-ö tantsida erinevusega, võiks olla läbiv joon ka meie õppematerjalides.
Nii tööraamatu kui ka õpiku kirjutamisel toetusime n-ö kolmele vaalale. Esiteks kasutasime narratiivse pedagoogika elemente, et sisse tuua elatud usu mahlakust (5). Kuigi religioone on õpikus tihti esitatud süstemaatilise õpetusena, siis tegelikult on religiooni emakeel lugude keel. Ka lapse arengut silmas pidades on lood väga tänuväärsed. See annab võimaluse peategelasele kaasa elada, temaga nõustuda või ka olla eri meelt. Hea lugu on nagu hamba all krõbisev leib, mida kuulajal tuleb endal krõbistada, et küsimusi, vastuoksusi ja vastuseid leida. Teiseks, kiiresti arenevas maailmas ei ole valmis retseptide andmine kohane. Väärtuskasvatus ei tohiks iial muutuda moraliseerimiseks. Mõlemas kooliastmes on õpilane ise oma teadmise aktiivne ülesehitaja – meie anname eri laadi ülesannete, loovate ülesannete ja lapse eluga haakuvate küsimuste toel võimaluse mõelda enda jaoks selgemaks olulisi küsimusi ning avastada erinevate lugude ja traditsioonide tähendusi. Kolmandaks pöörasime tähelepanu lõimingule, et seda materjali saaks kasutada nii usundiõpetuse tundides kui ka teemati teistes ainetes, nagu inimeseõpetus või ajalugu.
Esimesele kooliastmele mõeldud usundiõpetuse tööraamatu ajalise selgroo moodustab pühade aastaring, milles on põimunud rahvakombestik ja kristlik sisu. Teise kooliastme õpiku sissejuhatuses on ülevaade erinevatest religioonidest ning hea ja halva küsimusest neis, seejärel leiab aga lugusid eri ajastutest ja erinevatest usulistest traditsioonidest pärit mütoloogilistest ja päris inimestest. Lapsed leiavad siit nii oma eakaaslasi kui ka küpsemas eas inspireerivaid eri religioonide ja konfessioonide esindajaid, et aimu saada, kuidas usk nende igapäevast elu vormib.
(1) Vt ka Olga Schihalejevi arvamuslugu „Usundiõpetuse võlud ja hirmud“. Postimees, 16.07.2015, https://arvamus.postimees.ee/3263215/olga-schihalejev-usundiopetuse-volud-ja-hirmud.
(2) Usulise kirjaoskuse kohta saab lugeda Olga Schihalejevi artiklist „Usulisest kirjaoskusest“. Kirik&Teoloogia, 08.11.2012, https://kjt.ee/2012/11/usulisest-kirjaoskusest/.
(3) Elisabeth Moore, „Ethnic Diversity and Biodiversity: Richness at the Center of Education“. Plenaarettekanne ISREV IX konverentsil Carmarthen, Wales, august 1998.
(4) Nt Euroopa Komisjoni parlamentaarse assamblee soovitus „Recommendation 1720 (2005) on education and religion“.
(5) Sellest on Olga Schihalejev kirjutanud artiklis „Elatud usust ja õpiku usust“. Kirik&Teoloogia, 05.09.2015, https://kjt.ee/2015/09/elatud-usust-ja-opiku-usust/.
Sel korral olid Ideekalendri uudiskirjaga kaasas usundiõpetuse töölehed I ja II kooliastmele. Tulevaste Ideekalendri töölehtede saamiseks registreeru uudiskirja saajate hulka järgneval lingil: Täida registreerimisvorm
Head sõbrad!
Kevad hakkab kätte jõudma ja aina rohkem on võimalusi nina päikese poole pöörata. Meie ümber algab tärkamine ja kasvamine – see on üks kaunimaid aastaaegu, mil loodus alustab uut aastaringi.
Kevade alguse puhul pühendame ka Ideekalendri postituse loodusele. Mauruse loodusainete toimetaja Siim Kilki kirjutab looduse tundmise olulisusest ning sellest, kui tähtis on loodust säilitada ja hoida.
Mauruse loodusainete materjalidki saavad sel aastal täiendust ning põhikooli värske õppevara sekka on ilmumas nii bioloogia kui ka geograafia tööraamatud 7. klassile.
Head lugemist ja rõõmsat kevadeootust!
Tekst: Siim Kilki, Mauruse loodusainete toimetaja
Loodus on kõigile vajalik. Me vajame seda toidu kasvatamiseks, riiete ja ravimite tootmiseks ja vaimse tervise korras hoidmiseks. On lihtne mõelda, et loodus on alati meiega, kuid paljud liigid on juba meie elu ajal välja surnud. Eriti nigel on olukord tihedasti asustatud riikides. Viimased uuringud näitavad, et poolte looma- ja taimeliikide arvukus on vähenemas. Kui me ei mõtle looduse olulisusele ja keskendume ainult oma kiirele elule, siis võib juhtuda, et elurikkus kaob märkamatult meie ümbert.
Kuidas sa veetsid oma viimase nädalavahetuse või puhkuse? Kas saatsid aega mööda looduses? Sule silmad ja püüa meenutada viimast hetke, mille looduses veetsid.
Nüüd mõtle oma tavalistele päevadele. Kas näed hunnituid vaateid, päikeseloojanguid, tähistaevast?
Kui sa looduses ei käi, kas märkad linnulaulu, putukate suminat, värvide muutust oma kodutänavas?
Üha enam inimesi ei märka loodust enda ümber ja on kaotanud sideme loodusega. Kui kaob side, kaovad ka teadmised ja mõistmine, kuidas loodus toimib. Loodus on tasuta ja pole mõtet seda käest lasta. Ava uks, võta kaasa uudishimu, keskendumisvõime ja natuke kannatust ning sinu ees avaneb tohutult huvitav maailm.
Loomuomaselt meeldivad inimestele loodusvaated rohkem kui tehiskeskkond. Dramaatilised maastikud sütitavad kujutlusvõime ja viivad mõtted eksistentsile ja meie kohale looduses. Loodusele avatud olek täidab meid energiaga ja võib ravida vaimset tervist.
Loodusele on eriti vastuvõtlikud lapsed. See annab arenemiseks mitmekesise keskkonna, mis treenib tugevaks nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Looduses viibimine tugevdab laste õppimisvõimet ja edendab akadeemilist edukust.
Nii nagu täiskasvanutele, mõjub igapäevane kontakt loodusega hästi noorte tervisele, stressitasemele, tujule ja kaalule. Eksamid on tulemas ja need panevad õpilastele suure pinge peale, sest ühiskond nõuab edukust ja ameti õppimist. Laske lastel näha rohelust, avatud maastikke, voolavat vett, looduse värve, kuulda helisid ja tunnetada tekstuure. See aitab palju rohkem kaasa, kui te arvatagi oskate.
Terve ja rikkalik loodus pakub lisaks silmailule ka stabiilset kliimat, mitmekülgset toitu, puhast vett ja värsket õhku. Ilma puhta pinnase ja mitmekesise taimestiku ja loomastikuta oleks meie elu palju raskem ja vaesem. Taimestik ja eelkõige suured puud hoiavad linnad suvel jahedana ja puhastavad õhku. Putukad tolmeldavad toidutaimi ja hoiavad kahjureid kontrolli all. Ilma mitmekesise ja funktsioneeriva looduskeskkonnata oleks me sama segaduses kui turist ilma kaardita.
On lihtne mõelda, et loodus on alati meiega, kuid tegelikkuses on teadlased mures. Ainult me ise saame looduse kadu tagasi pöörata, kui mõistame looduse toimimise põhimõtteid ja anname loodusele tagasi selle, mis oleme võtnud. Loodusainete õpetamine on sama oluline, kui kõigi teiste ainete õpetamine, et ka tulevikus oleks Maa sama hea elukeskkond meile ja kõigile teistele liikidele, nagu ta on olnud varem.
Sel korral olid Ideekalendri uudiskirjaga kaasas bioloogia ja geograafia töölehed 7. klassile. Tulevaste Ideekalendri töölehtede saamiseks registreeru uudiskirja saajate hulka järgneval lingil: Täida registreerimisvorm
Head sõbrad!
Veebruar on aasta üks kõige sõbralikum kuu, kui tähistatakse ülemaailmset valentinipäeva. Ideekalendrissegi oleme veebruariks valinud maailma kõige sõbralikuma tegelase – koeratüdruk Lotte.
Mauruse esimene terviklik 1. klassi õppekomplekt sai alguse 2015. aastal, kui ilmus Lotte aabits. Praeguseks on Lotte õppekomplekt rõõmustanud juba tuhandeid 1. klassi juntsusid, pakkunud neile rõõmu ja avastamislusti.
Septembris võttis Lotte ette pika reisi Prantsusmaale, külla Britt Erneweinile ja tema perele. Selle kuu Ideekalendrist saategi lugeda, kuidas Prantsuse koolisüsteemis Eesti õppematerjale kasutatakse ning milliseid võimalusi pakub Lotte õppekomplekt kakskeelses peres.
Head lugemist!
Tekst: Britt Ernewein, ajakirjanik ja blogija
Ühes pisikeses Prantsusmaa idaosa linnakeses kasvavad lapsed, kes lähevad elevile kuuldes nime „Lotte“. Seda seetõttu, et need pisikesed prantslased on ühtlasi ka eestlased, kes kasvavad kakskeelses peres ning kelle siinkirjutajast ema nendega sünnist saadik vaid eesti keeles rääkinud on. Ja täpselt nii, nagu meie majapidamises on oma koha sisse võtnud nii Sipsik, Kalevi marmelaadikommid kui ka Eesti rahvapühade tähistamine, on au sees ka Lotte.
Prantsusmaa koolisüsteem on Eesti omast mitmes mõttes erinev. Koolikohustus algab kolmandast eluaastast ja ka kolmestel-neljastel on iga seitsme nädala tagant kaks nädalat vaheaega. Eksisteerivad küll eraldi laagrid ja lasteklubid, aga asutuses endas ühtki n-ö valverühma pole. Keset päeva on lastel peaaegu kaks tundi lõunapausi ning paljud veedavadki selle aja kodus vanematega einestades. Mõned viiakse ka bussiga sööklasse, sest paljudes koolides polegi sööklat. Ega võimlat. Algklassides pole kindlat tunniplaani – kõike otsustab õpetaja. Minu vanema tütre koolis, kes Eestis käiks esimeses klassis, aga siin juba teises (sest n-ö päris kool algab kuuendast eluaastast), pole ka õpikuid ega töövihikuid. Kogu info saadakse õpetajalt paberilehtedel, mis lõigatakse vajalikeks sektsioonideks ja kleebitakse tavalistesse kirjavihikutesse.
Kunagi ammusel ajal oli mul ilus unistus, suuresti nostalgiast – et Eileeni koolimineku ajaks elame Eestis ja tema läheb esimesse klassi, hoides aktusel ühe abituriendi käest kinni. On ilus aktus ja palju rõõmust nutvaid vanemaid ja kõik sinna juurde kuuluv. Aga siis see unistus muutus ja enam ma ei tahtnudki ära kolida. Siin aga esimese koolipäeva puhul pidulikkust pole. Ei aktust, kontserti ja vanemad pole üleüldse koolimajja lubatud – olgu siis tegu kolmestele või kümnestele mõeldud asutusega. Lapsed antakse üle ukse ees õues ja seal saadakse nad hiljem ka kätte.
Ja siis hakkasin mõtlema… Suuresti just koroona pärast, mis viis kogu maailmas lapsed äkitselt koduõppele. Las need aktused olla, aga Eesti kooli saab ju kodus ka teha! Võtsin vastu otsuse hakata iseseisvalt Eileeniga läbi tegema Lotte esimese klassi õppematerjale.
Miks Lotte? Sest Lotte on koeratüdruk, kelle tegemistega on laps kursis. Lotte lood paeluvad teda, köidavad tähelepanu. Ma ju teadsin ise ka, et kui laps jõuab kell pool viis koju (kõik koolipäevad on ühepikkused: 8.25–12.00 ja seejärel 13.40–16.20), siis on mul ilmselt raske teda laua taha saada jutuga, et õpime nüüd veel. Aga kui see õppimine on pigem mänguline ja seotud tegelasega, keda armastab, siis läheb ehk hõlpsamalt. Äkki?! Mind ennast veenis väga detailne õpetajatele mõeldud töökava. Ma ei ole ju õpetaja ega saanud vastavat väljaõpet. Mu igapäevane leib tuleb lauale hoopis teise alaga. Seega ei saa salata, et see roll tundus hirmutav. Olgugi, et suuri panuseid ju laual polnud ja teadsin, et saame liikuda omas tempos, hindeid keegi ei pane ja üleüldse on tegu igas mõttes vaba õppimisega. Aga ikka tekkis sada küsimust: kui palju peaks korraga tegema, kuidas mingit asja seletada, kuidas last suunata? Sain kõikidele küsimused vastused töökavast, mis sisendas minusse hulgaliselt kindlust, et see on tehtav ja me saame hakkama. Mina saan hakkama.
Üsna ruttu sai muidugi selgeks üks väike tõsiasi: ma oleksin pidanud komplektiga alustama aasta tagasi, kui Eileen oli kuuene. Oodata, kuni ta on Eesti mõistes esimese klassi vanuses, ei olnud just hiilgavaim mõte. Üsna ruttu ilmnes, et matemaatika ja loodusõpetuse töövihikute materjal on tal juba Prantsuse esimesest kooliaastast selge. Ja kuigi alguses maandasid lihtsamad ülesanded temas pigem stressi, siis õige pea tekitasid rohkem trotsi. Sain aru, et pean lähenemist muutma. Ma ei suunanud teda enam arvutama tehteid, mida ta niigi oskas, ega tähti kirjutama – hakkasime suuremat rõhku panema hoopis sõnavarale. Sest kuigi tehe 11 – 7 oli selge, siis see, et tehte vastust nimetatakse „vaheks“, oli juba hoopis teistlaadi info. Ja kas ma mitte seepärast seda ette ei võtnudki? Et areneks sõnavara ja eestikeelne eneseväljendusoskus? Las arvutamist õpetab Prantsuse klassijuhataja – ta saab oma tööga imeliselt hakkama. Mina hoolitsen selle eest, et kogu see info oleks talle hiljem ka eesti keeles mõistetav.
Praeguseks oleme pusinud veidi üle poole aasta ja sealjuures üsna mitu korda lähenemist muutnud. Kuna lisaks päevatööle õhtuti eesti keeles õppimine muutus ruttu lapse jaoks kurnavaks, siis mängisime õppegraafiku ümber. Teeme korraga rohkem, aga vaid kahel päeval nädalas. Tundub, et niiviisi sobib Eileenile rohkem. Ühtlasi liitus meiega novembrist Eileenist kaks aastat noorem õde Ella, kes sügisel esimesse klassi läheb. Tema saab teha matemaatikaülesandeid ja kirjatehnikat, mis Eileeni jaoks liiga lihtsad.
On väga palju asju, mida ma selle õppekomplekti juures südamest hindan. Siin neist mõned.
♥ Mängulisus. Näiteks matemaatika tööraamatud: mulle meeldib väga, et nii-öelda „kuiv arvutamine“ on ideaalses tasakaalus mängulisemate ülesannetega, mis nõuavad lapselt näiteks värvimist või täringute veeretamist. Õppimine pole üksluine ja pakub hulgaliselt vaheldust, mis aitab ka Eileenil kauem keskenduda ja protsessist rõõmu tunda.
♥ Loovtööd ja mängud. Kuigi meil on suur pere (neli last), siis päris klassitäie mõõtu see välja ei anna, nii et mitmeid mänge oleme pidanud loominguliselt ümber tegema. Aga kui laps toob tööraamatu ja kilkab „hakkame mängima“, siis tuleb ikka muie näole küll. Õpib ilma, et ise arugi saaks – kui see pole suurepärane, siis mis ometigi on?
♥ Eakohased tekstid. Lugemiku tekste on minu arvates lausa lust lugeda, need on ladusad, piisavalt pikad ning esimese klassi lastele igati sobiva sõnavaraga. Olen tihti vaadanud tekste, mida Eileen siin lugema peab, ja nentinud, et need ei vasta üldse vanusele. Seega on Lotte lugemik selles osas väga toredasti omal kohal. Eileenil endal on muidugi sellega veidi rohkem raskusi, sest tema keskkond ja ümbritsevad inimesed on prantsuskeelsed – kuigi ta loeb eesti keeles, on see tema jaoks vaevalisem ning võtab kordades rohkem aega.
♥ Võimalus lapsele rohkem Eesti kohta õpetada. Muidugi kuulub see niisamagi meie igapäeva, aga on asju, mis ei tule niisama jutuks. Seetõttu on neid suur rõõm lugemikust leida, näiteks vanarahva arvamused jaanuarikuu päevade kohta või erinevad laulud-luuletused.
Muidugi on vahepeal raske. Pole midagi parata – kaks keelt, mis me laste eludes valitsevad, on väga erinevad ja just lugemisel tuleb mõnikord näha kurja vaeva. Ühe pisikese pea jaoks on ikka päris palju, kui prantsuse „e“ hääldub “ö” ja siis selgub, et eesti keeles on eraldi täht „ö“ ja lisaks veel ka „õ“, ja oh häda, kui sul juhtub olema ema, kellel on saare juured ning kes ise ütleb nii või naa „ö“. Ja siis on veel prantsuse „u“, mis hääldub „ü“, ja taaskord – eesti keeles on ju täitsa oma „ü“. Kokku on see paras kompott, mille peale võib mõnikord paras trots tekkida küll. Üldjoontes läheb meil aga hästi ning kõik teevad edusamme. Mina olen õppinud asju paremini seletama, tempot vastavalt lapse meeleolule ja võimekusele kohandama. Eileeni sõnavara ja üldised teadmised Eestist on selle poole aasta jooksul peaaegu kahekordistunud. Kui palju oli neid lihtsaid pisikesi asju, mille puhul eeldasin, et ta neid eesti keeles teab, aga tegelikult ei teadnudki. Ja kõrval on meil Ella, kes just tänu Lotte aabitsale kuu aega tagasi lugema õppis. Kuigi tõsi, iga „e“ ees tekib ikka see vaikusehetk, et mis nüüd täpsemalt ütlema peaks.
Lotte ja tema sõbrad on meie kangelased, kes aitavad hoida Eestiga sidet ka 2200 km kauguselt. On raske sõnadesse panna, kui rõõmus ma olen, et selline komplekt on olemas ja kättesaadav ning tehtud igati kasutajasõbralikuks ka nende jaoks, kes ei saa CV-sse märkida õpetajaharidust. Õppimine ja õpetamine on seetõttu siin majas justkui mäng!
Briti ja tema pere tegemistest saate lähemalt lugeda ka tema blogist: britiblogi.ee
Sel korral olid Ideekalendri uudiskirjaga kaasas eesti keele, matemaatika ja loodusõpetuse töölehed 1. klassile. Tulevaste Ideekalendri töölehtede saamiseks registreeru uudiskirja saajate hulka järgneval lingil: Täida registreerimisvorm
Meie sõpradering aina kasvab ning meie jälgijate seas on juba üle 1000 õpetaja ja koolitöötaja.
Kui sa oled õpetaja või tegeled õpilastega kooliväliselt, siis on Ideekalender sinu jaoks. Igal kuul saadame oma sõpradele ühe kirja, mis sisaldab artiklit lugemiseks ning töölehti kasutamiseks.
Veebruar on Ideekalendris pühendatud Lottele. Lotte aabitsakomplekt on Eesti koolides väga populaarne ja üks neist reisis isegi kaugele Prantsusmaale. Kuidas blogija Britt Ernewein ja tema tütar Eileen Lotte õppekomplektiga välismaal koduõpet teevad, saate lugeda juba veebruari Ideekalendrist.
Isutekitajaks jagame siin üht kolmest töölehest, mis järgmise Ideekalendri uudiskirjaga kaasa tulevad: Töö kiidab tegijat (matemaatika tööleht)
Selleks, et Ideekalendri kirjad sinugi postkasti ilmuks, liitu uudiskirjaga siin: Täida registreerimisvorm
Põnevate kohtumisteni!
Sinu kirjastus Maurus
Head sõbrad!
Ilusat alanud aastat kõikidele lugejatele! Ideekalendril on täitunud kolm tegutsemisaastat ning meie lugejaskond kasvab iga kuuga. Meie Mauruses oleme väga tänulikud, et teid nii palju on. See innustab meid aina edasi tegutsema.
Jaanuaris võtame Ideekalendris vaatluse alla lõpueksamid.
Mauruse eksamiraamatud on kiiresti populaarsust kogunud nii koolide kui eraklientide seas ning lisaks põhikooli matemaatikale saab alates eelmisest aastast valmistuda ka matemaatika ja eesti keele riigieksamiteks.
Eksamiraamatud uuenevad igal aastal, nii et koolilõpetajal on alati kordamiseks kõige värskem materjal.
Selle kuu Ideekalendris jagab matemaatikateemalist mõtisklust Loo keskkooli matemaatikaõpetaja Allar Veelmaa, kes ühtlasi on Mauruse paljude matemaatika materjalide, sealhulgas eksamiks valmistumise kogumike, autor.
Head lugemist!
Tekst: Allar Veelmaa, Loo keskkooli matemaatikaõpetaja, Mauruse matemaatika eksamimaterjalide autor
Kui laps küsib, kus üht või teist matemaatika-teadmist vaja läheb, siis saab ta pahatihti vastuseks, et seda kõike on eksamil vaja. Sellest võib teha lihtsa järelduse, et kui eksamit ei oleks, siis võiks matemaatikatunnid ära jätta ja midagi põnevamat teha.
Ka matemaatikatunnid saab põnevaks muuta, selleks on meil palju käepäraseid võimalusi. Kes meist poleks tunnis korraldanud peastarvutamise võistlusi? Isegi kõige laisemad tulevad sellega kaasa. Kui arvutamisoskus kehv, siis saab arvuti abiga end tippvormi ajada. Heaks abivahendiks on Pranglimine, hindeid ei panda, aga tulemust saab kaasõpilaste omaga võrrelda. Pranglimise kõrval võib appi võtta ka Nutispordi.
Kui arvutamisega saame juba hakkama, siis võib uurida tasandi- ja ruumikujundeid. Eksami jaoks peame teadma vaid mõnda valemit ja ette kujutama, kuidas üks või teine kujund välja näeb. Kas oleme mõelnud sellele, et üks väga lihtne kujund, nimelt kolmnurk, peidab endas ääretult palju saladusi? Kuidas neile jälile jõuda? Veel paarkümmend aastat tagasi tuli joonised teha paberi ja pliiatsiga ja kui midagi läks untsu, tuli teha uus joonis. Tänapäeval saame kasutada mitmeid dünaamilise graafika arvutiprogramme, tuntuim nendest on GeoGebra. Kes korra proovib, see ei taha enam käsitsi jooniseid teha. Kõrvalmärkusena küll niipalju, et sirkli, malli, joonlaua ja pliiatsi kasutamise oskus peab siiski säilima.
Soovite näha, kuidas näeb välja püramiid pealtvaates? Teeme GeoGebras paar hiireklõpsu ja ongi varem valmis joonestatud püramiid meile sobivas asendis. Missugune kujund tekib, kui panna trapets pöörlema ümber ühe aluse? Tekivad erinevad kujundid ja neid kõiki saab GeoGebra abil uurida.
Erinevate protsesside uurimisel kasutame funktsioone, sisaldagu need siis ühte või mitut muutujat. Käsitsi graafikuid joonestades jõuame küll tulemuseni, aga oleme kulutanud väga palju aega. Miks mitte võtta appi GeoGebra või veelgi võimsam vahend – WolframAlpha?
Algebraliste avaldiste lihtsustamisel saame tulemuse, aga me ei tea, kas see on õige. Võib ju tähed asendada arvudega ja sel viisil kontrollida, aga on ka teine võimalus. Kasutame WolframAlphat. Kui tulemused klapivad, on kõik korras. Vastasel juhul tuleb hakata viga otsima.
Kirjeldasin mõnda võimalust, kuidas kasutada matemaatika õppimisel arvutit, samas ei saa kuidagi mööda minna klassikalistest õppeviisidest – kasutame paberit, pliiatsit ja mõnda käepärast olevat õpikut/tööraamatut. Kõige parem on kasutada paralleelselt paber- ja digiõpikut. Miks vedada õpikut iga päev kodust kooli ja tagasi? Samas võib töövihik/tööraamat olla paberil. Selline töövihik on mõnes mõttes ka õpiku eest, sest sisaldab viiteid (linke) internetis olevatele õppematerjalidele, -videotele jms. Ülesannete lahendused kirjutame töövihikusse ja see jääb õppeaasta lõpus õpilasele ning põhikooli või gümnaasiumi lõpus on nende abil hea eksamiks korrata.
Niisiis – kas matemaatika õppimise ülim eesmärk on eksam mingile punktisummale sooritada?
Sel korral olid Ideekalendri uudiskirjaga kaasas matemaatika töölehed, üks põhikoolile ja üks gümnaasiumile. Tulevaste Ideekalendri töölehtede saamiseks registreeru uudiskirja saajate hulka järgneval lingil: Täida registreerimisvorm
Head sõbrad!
Aasta hakkab lõppema ning Ideekalender võtab selle aastanumbri kokku ajalooteemalise postitusega.
Kuidas lastes hoida huvi ajaloo õppimise vastu? Millega motiveerida last tegelema ajalooga ka peale koolipäeva lõppu? Huvitavaid ideid oma kooli näitel jagab Mauruse 5. klassi ajalooõpiku üks autoritest – Karolina Antons.
Kaunist jõuluaega ja meeleolukat aastalõppu!
Tekst: Karolina Antons, Tartu Mart Reiniku kooli ajalooõpetaja, Mauruse 5. klassi ajalooõpiku autor
Kui ma ligi kakskümmend aastat tagasi õpetajana alustasin, tulid õpilased suure innuga peale tunde kooli filme vaatama. Teadupärast on ajaloolised filmid üsna pikad ja ka üleliia rõõmsatel teemadel neid ei tehta. Aga õpilased tulid, vabatahtlikult ja rõõmuga. Nüüd on aeg kõvasti edasi läinud, filme saab vaadata ka telefonist ja üleüldse on liikuvaid pilte meie elus liiga palju. Nii avastasin paar aastat tagasi, et istun filmiklubis koos paari entusiastiga ning tekkis kahtlane tunne, et ega filmiklubil enam pikka pidu ei ole.
Eelmisel aastal otsustasime koos teise ajalooõpetajaga õpilasi veidi utsitada ja seadsime sisse FILMIHUNDI süsteemi. Iga õpilane saab soovi korral filmihundi passi, kuhu on võimalik koguda templeid. Templeid saab kooli filmiklubis näidatavate filmide vaatamise eest ja kinos linastuvate ajalooliste või Eesti filmide eest. Kui kümme templit koos, siis omistame suure pidulikkusega koos kooli direktoriga õpilasele filmihundi tiitli. Esimene passi täissaanu sai tiitli Filmihunt I, järgmine Filmihunt II ja nii edasi. Hetkel on meie koolis ÜHEKSA filmihunti. Koos tiitliga käib kaasas märk, mida võib kanda vaid tituleeritud filmihunt. Kuna nii mõnigi filmihunt on eriti agar, siis kahel neist on kuuerevääril ilutsemas juba ka teine märk. Lisaks sellele jäädvustame kõik filmihundid ajaloo klassi seinal. Ma leian, et filmiklubi on väga hea võimalus äratada, süvendada ja hoida õpilastes ajaloohuvi. Nii mõnegi jaoks võib see olla ka päästerõngas, sest koolis vaadatavate filmide kohta koostame küsimused ja neile vastates saab positiivse täienduse ka hinnete rivi. Samuti oleme pidanud oluliseks Eesti filmide vaatamise populariseerimist kinos, sest kes neid ikka vaatama peaks kui mitte meie ise.
Lisaks filmihundile on meie koolis ka teine, juba üle kümne aasta toiminud väga populaarne traditsioon. Kaks korda aastas korraldame ajalooringi orienteerumise, mille peaauhinnaks on kuldse nimetahvliga RÄNDKARIKAS. Sellel kevadel toimub see juba 22. korda ja teemaks Eesti teatri 150. sünnipäev. Varasematel aastatel oleme pühendanud orienteerumised nt Kastani ja Vanemuise tänavatele (meie kooli kodutänavad), laulupeo sünnile, keskaegsele Tartule ja sportlikule Tartule. Oleme tõmmanud kooli ümber 1-kilomeetrise ringi ja otsinud selle seest sündmusi ja paiku, mis on mõjutanud Eesti ajalugu, ning ühel korral oleme koostanud isegi surnuaia eri. Orienteerumine koosneb kahest osast. Esimeses osas on teemaga seotud küsimused, millele tuleb vastused leida, ja teises pooles vägagi detailsed pildid käimasoleva teemaga seotud kohtadest, mis tuleb üles leida. Osaleda saavad kuni 3-liikmelised võistkonnad, aega on nädal ja abilistena võib kasutada keda iganes. Nii orienteeruvad koos lastega emad-isad, vanaemad-vanaisad ning abi on otsitud tarkadelt sugulastelt ja isegi linnavalitsusest. Kõik on lubatud! See tagab olukorra, kus sihikindlad viiendikud võivad vabalt seljatada üheksandikud ning üksikmängija võib olla edukamgi kui 3-liikmeline tiim. Enamasti osaleb u 15 meeskonda ja kes on kord juba maitse suhu saanud, ei saa rahu enne, kui karikas kodus kapi peal. Kuna konkurents karikale on tihe, siis võiduni küündimiseks peab enamasti tegema ideaalilähedase töö. Paar aastat tagasi olime sunnitud sisse seadma teisegi karika – õpetajatele ja vilistlastele, sest on neid, kes ei suuda lõpetada isegi peale seda, kui meie kooliga enam seotud ei ole.
Ma usun, et tänu neile kahele traditsioonile ei ole ajaloo õpetamine meie koolis marginaalne. Ajalugu on siin sama oluline aine kui matemaatika või eesti keel.
Sel korral olid Ideekalendri uudiskirjaga kaasas kaks ajaloo töölehte 5. klassile ja kaks ajaloo töölehte 6. klassile. Tulevaste Ideekalendri töölehtede saamiseks registreeru uudiskirja saajate hulka järgneval lingil: Täida registreerimisvorm
Head sõbrad!
Üldõpetus on Eesti koolides aina enam kanda kinnitamas ning koolid on liikumas terviklikkuse suunas. See puudutab nii õppematerjalide valikut kui ka õppemetoodikaid. Mida lõimitumad on ained, seda terviklikumat maailmapilti aitavad need õpilases kujundada. Eriti oluline on terviklikkus just I ja II kooliastme õpilaste seas, kuna nemad on maailma tundmaõppimisel alles alguses.
Novembris võtame Ideekalendris vaatluse alla üldõpetuse I ja II kooliastmes ning Kiili gümnaasiumi õpetajad Elina Veering ja Elve Kukk annavad ülevaate, kuidas nende koolis üldõpetust praktiseeritakse.
Lisaks annab Mauruse Jutulinna aabitsakomplektile tagasisidet üks komplekti piloteerijatest, Tarbja lasteaed-kooli klassiõpetaja Raja Puna, kes õpetab oma lapsi liitklassis.
Head lugemist!
Elve Kukk, Kiili Gümnaasiumi õppejuht ja klassiõpetaja
Elina Veering, Kiili Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja
„Lapse sisemisi jõude vabastab ja paneb liikuma vaid ühtlane terviklik õppetegevus, mille keskus on last ümbritsev maailm, laste kogemuste, elamuste ja huvide maailm.“ (J. Käis).
„Õpetaja peab looma isetegevaks töötamiseks soodsa õhkkonna, sest omaalgatusliku töö viljaka arenemise eelduseks on vabadus ja rõõmus meel.“ (J. Käis).
Kehtiv põhikooli riiklik õppekava ütleb, et I–II kooliastmes võib õppetöö korraldamises kasutada aineõppe ja üldõpetuse kombineeritud varianti. Seda varianti Kiili Gümnaasiumis arendamegi, toimuvad ainetunnid, kuid toimuvad ka teemasse sissejuhatuseks või õpitu kinnistamiseks nn pika tunni päevad, st üks teema läbib terve päeva (nädala) kõiki tunde.
Nende tundide abil on võimalik integreerida erinevad õppeained tervikuks, ületada õppeainete jäiku piire, on võimalus luua selline klassitoa kontekst, kus õpilane pole passiivne vastuvõtja, vaid aktiivne osaline. Õppe- ja kasvatustöö saab olla edukas vaid siis, kui õpetavate ainete vahel on seos, mille kaudu on võimalik erinevates õppeainetes õpitav muuta tervikuks. Töö toimub õpikeskustes. Keskused arvestavad õpilaste individuaalsete vajadustega ja annavad võimaluse õpingute ajal liikuda.
Keskustusaineks on loodusõpetus, mis on tihedalt seotud teiste õppeainetega. Kogu loodusõpetuse õppesisu läbib aastaaegade rütm: sügis, talv, kevad, suvi. Materjali valikul on arvestatud õpilaste arengutaset ja huve. Loodusõpetuses esile toodud teema kinnistatakse lugemispalade käsitlemisel, keeleharjutuste täitmisel, töötatakse läbi arvutamisel, kujutatakse käeliste tegevuste kaudu, kasutatakse luuletuste ja laulude õppimisel, elatakse uuesti läbi dramatiseerimisel ja mängudes.
Õpilased, kes alustasid pikkade tundidega 1. klassis, on jõudnud praeguseks II kooliastme 4. klassi ja jätkavad ka uut õppeaastat niisuguse õppekorraldusega.
4. klassis oli esimeseks õppeaineid lõimivaks teemaks „Maailmaruum“. Teema on õpilastele eriliselt huvipakkuv. Tutvutakse maailmaruumi ehitusega, tähtedega, Päikesesüsteemiga ja Maa liikumisega Päikesesüsteemis.
Põnevust lisab ülesanne, mis „viib lapsed redelit mööda Maalt Kuule“ ja aitab selgitada gravitatsiooni mõistet. Redelit mööda saab ülespoole liikuda nii mitu sammu, kui iga lahendatud ja kontrollitud ülesanne annab.
Päev algab sissejuhatusega ja valikuvõimaluste tutvustusega. Hommikul on klassis välja pandud kõik päeva jooksul tehtavad töölehed. Algab uudistamine, missuguseid töid tahaks täna teha ja missuguses järjekorras. Laste meelest on tore, kui saab ülesandeid ise valida ja neid endale sobivas tempos lahendada.
Valikuvõimalused ja individuaalne töötempo
Pika tunni päevadel lahendatakse individuaalselt töölehtedel olevaid ülesandeid, kuulatakse ja räägitakse lugusid, vaadatakse õppefilmi, meisterdatakse, tehakse rühmatöid ja katseid.
Kontroll ja tagasiside
Õppimise muudab pingevabaks see, kui õppija saab oma töid ise kontrollida ja vajadusel parandada. Oluliseks õppimisega rahulolu kujundamise vahendiks pidas Johannes Käis innustavat tagasisidet ja selle abil heade suhete, koolirõõmu ja positiivsete emotsioonide loomist ehk õpimotivatsiooni hoidmist.
Hea ülevaate valminud töödest annab tabel tahvlil, millel laps värvib iga töö lõpetamise järel ruudu. Kõik kontrollitud ja lõpetatud tööd pannakse mappi.
Katse
Alates Suurest Paugust on universum kogu aeg paisunud ja teeb seda ka praegu. Pika tunni käigus viisime läbi ka eksperimendi, mille käigus lapsed tegid ise paisuva universumi.
Selleks puhusid nad suurde õhupalli veidi õhku ja kinnitasid siis õhupalli pesupulgaga. Seejärel joonistasid nad markeriga õhupallile kümme keerist. Iga keeris kujutas galaktikate kogumit. Joonistati ka tilluke L Linnutee märkimiseks. Nüüd puhuti õhupall kahe kolmandiku ulatuses täis ja vaadati, kuidas keeriste vahekaugused suurenesid.
Lõpuks puhuti pall täiesti täis ja nähti, et vahekaugused suurenesid veelgi. Keerised õhupallil ei liikunud, hoopis pall ise muutus suuremaks. Kokkuvõtteks saadi teada, et just nii paisub ka ruum.
Õpilasel peab olema võimalus n-ö panna õppimisele käed külge. Lapsi tuleb õpetada vastuseid otsima ja leidma, mitte niivõrd tõsiasju peast teadma.
Raja Puna, Tarbja Lasteaed-Kooli liitklassi õpetaja, pilootprojektis osaleja
Esimene õppenädal oli ka minu jaoks õppimise nädal, kuna mul puudub varasem üldõpetuse kogemus. Õpetan liitklassis (1. ja 3. klass) ning minu klassis on ka kaks tõhustatud toega õpilast. 1. klassis õpib neli õpilast, ühel on tõhustatud tugi. Kooli tulles ei osanud kolm õpilast veel lugeda ja mõned tähed olid kinnistumata.
Hetkel loeme sõnade ja sõnaühendite kaupa, pikemaid sõnu veerides. Jutustame pildi järgi küsimuste abil, kirjutame kirjatähtedega.
Mulle väga meeldib terviklik teemakäsitlus, kus saame ühele valdkonnale keskenduda terve nädala. Tundi mitmekesistavad mängud ja tegevused aitavad kaasa peenmotoorika arengule ja hulkade tajumisele.
Aabitsas on teema sujuvalt ja seotult loodusõpetusega üles ehitatud. Jutukesed on paraja pikkusega ja meie igapäeva elu-oluga seotud. Kuna Jutulinna tegelasteks on lapsed, saavad õpilased jutustamisel ka oma kogemusele toetuda.
Tekstid on oma raskusastmelt sobilikud ka tõhustatud toega õpilasele. Töövihikus on tööjuhendid lihtsalt sõnastatud, kuigi esialgu juhendasin ülesandeid ja harjutusi suuliselt.
Lugemisraskustega õpilaste puhul kasutasin sõnasiltide lugemisel esimesel kuul veerimist noolega näidatud järjekorras. NT: vilt V → I → L → T
See tähendab, venitame seni tähte kuni jõuame sõrmega järgmise täheni.
Jutulinna aabits arendab lapses loovust ja koostööoskust. Kuigi teemad on terviklikud, on materjal mitmekesine, mänguline ja sujuvalt seotud.
Lehitse Jutulinna aabitsa, töövihiku ja kirjavihiku näidislehekülgi.
Sel korral olid Ideekalendri uudiskirjaga kaasas 3 üldõpetuslikku töölehte I ja II kooliastmele Kiili gümnaasiumi ja Keila kooli õpetajatelt. Tulevaste Ideekalendri töölehtede saamiseks registreeru uudiskirja saajate hulka järgneval lingil: Täida registreerimisvorm
