Toimetuses saab viimast lihvi gümnaasiumi kohustuslikku kursust „kirjandusteose analüüs ja tõlgendamine“ kattev Eva Lepiku ning Edward Kessi õpik „Maailm veetilgas”. Õpikut oodates kirjutab sellest pikemalt meie emakeele ka algklasside suuna peatoimetaja Loone Ots

Uus vaade

„Maailm veetilgas“ on gümnaasiumi esimese kohustusliku kursuse „Kirjanduse analüüs ja tõlgendamine“ õppematerjal. Autorid Eva Lepik ja Edward Kess on ühendanud akadeemilise vaimsuse ja praktilise, koolikeskkonnas katsetatud ning täiustatud metoodika.

Tartu ülikooli semiootika osakonnas töötav Lepik läheneb kirjandusteosele kui intertekstuaalsele märgisüsteemile, mille tõlgendaja on vaba ja võib kulgeda erinevaid radu pidi. Uue õppekava üld- ja aineosa nõudeist lähtudes ongi õpiku põhirõhk tekstinäidete tõlgendamisel, sest tähtis on kujundada oskus teooriat rakendada. Õpiku vaatepiiri avarus lubab käsitleda kirjandust laiemalt kui sõna- ja autorikeskne vaade.

Gümnaasiumi riikliku õppekava nõuded seavad eesmärgiks, et õpilastest kujundatakse iseseisva analüüsi pädevusi ja kriitilist mõtlemist, oskust näha teksti alla ja ridade vahele. Kirjaniku loodud maailma olukorrad peegeldavad pärismaailma omi. Autori loomingu kaudu saame mudeldada käitumismustreid reaalses inimsuhtluses ja õpetada reaalse ühiskonna väärtusi ning norme.

Probleem on aga see, et tähemärkides kirjutatu jääb sageli noorte jaoks köitvuselt tehnovahenditega kujutatule alla. Maurusega lähedamalt seotud tegevõpetajad nendivad, et kirjandusklassika jääb 21. sajandi alguse õppurile kaugeks, ei peegelda enam reaalsust või siis on peegeldus hägune ja õpilasele hoomamatu. Põhjus on nii harjumus mitte lugeda ilukirjandust kui napp arusaam teostes kujutatud ajastute kultuurikontekstidest. Kuivõrd üht ja sama ajastut käsitlevad eri õppeainete kursused ei pruugi olla sünkroonsed, võib tekkida olukord, kus põhikooli taustateadmistest ei piisa, ise omandatu puudub, aga gümnaasiumi kursus, mis võiks tekstide mõistmist toetada, toimub alles järgmisel aastal.

Kirjandusanalüüsi ja tõlgendamise kursust õpitakse enamikus gümnaasiumides 10. klassis. Aine abstraktsuse määr on küllalt kõrge. Seoste loomine väljapoole kirjanduse välja on materjali omandamise ja kinnistamise huvides määrava tähtsusega. Parim võimalus see eesmärk täita on distsipliine lõimida. Semiootika üks aluseid ongi postulaat, et nähtused, sh tekstid, ei esine üksikult, vaid kontekstis ja vastasmõjuvalt.

Benajmin Bloomi taksonoomia alusel on kognitiivne ja afektiivne pool õppimises võrdse kaalu ja akadeemilise materjali omandamiseks ühesuguse tähendusega. Kolmas võrdselt oluline sammas, psühhomotoorne taksonoomia, jäägu siinsest kirjutisest välja. Kirjanduse metakeelt õppides on algajal suur kasu just afektiivse pedagoogika võimalusest. Eesti kool keskendub rohkem kognitiivsele, teadmisi ja mõtlemist rakendavale lähenemisele. Afektiivne ehk tundeid ja emotsioone õhutav osa jääb õppekava tiheduses süvakihti. Väärtused, mille vahendamine peaks olema uut ühiskonnaliiget ette valmistades kesksel kohal, jäävad seetõttu tagaplaanile. Niisiis on kurvastavalt sage olukord, kus õpilane teab teost, selle autorit ja sisu, ent ei adu, millised ühiskondlikke väärtusi kannab tema refereeritud tekst. Pole saladus, et internetikeskkonnad pakuvad rikkalikku materjali mis tahes kirjandusteose entsüklopeediliseks ülevaateks, ent tõusevad harva metatasandile, mille analüütiliste pädevuste omandamine on just kirjanduskursuste eesmärk.

Õpilane ei huvitu heast klassikalisest kirjandusest (klassikalise all mõtlen erialateadlaste tunnustatud ja ühiskonnas olulisi probleeme lahkavaid väärttekste), sest tal ei teki sellega emotsionaalset sidet. Leheküljepikkust ümberjutustust meelde jättes teab õpilane, et peab järgmiseks ainetunniks omandama järgmise samas laadis info, aga eelmist ehk ei lähe enam kunagi vaja. Kuidas suunata ta iseseisvalt edasi lugema? Teose kokkuvõte ei pruugi mõjuda kutsuvalt. Seoste loomine kirjandusest väljapoole lubaks käivitada õpilase emotsionaalse mõttetasandi. Õppekava pakub kirjanduse lõimimist teatri- ja filmikunstiga, kuid ei suuna siduma kirjandust traditsiooniliste kaunite kunstide, eeskätt kujutava kunstiga. Samas on seda hõlbus teha isegi paberõpikus.

Veetilga maailmad

Lepiku ja Kessi õpiku põhimeetod on kognitiivne hierarhia, kuid afektiivsuse paralleel läbib kõiki peatükke. Autorid eeldavad, et valinud õppimiseks üldharidusgümnaasiumi, kavandab noor akadeemilist tulevikku kõrghariduses. Seepärast järgib õpik pigem kõrgkooli õppematerjali mudelit. Analüüsides veetilka, s.o kirjandusteost seestpoolt, lammutades tähemärkide pusle kui terviku, näeme, millest see koosneb. Vaadeldes sama teost ehk veetilka väljast, näeme ajastu heiastusi ja mikromõõtmes illusiooni suurest ühiskonnast ja selle toimimisest konkreetsel ajajärgul.

Õpikul on 12 õppekavas sätestatud teemasid järgivat peatükki. Need jagunevad alapeatükkideks, sobitudes 35 tunni pikkuse kursusega. Teemad võiks saada käsitletud ka 33 tunniga. Ülejäänud aega saab õpetaja kasutada oma äranägemist mööda. Semiootiline analüüsimeetod põhineb Moskva-Tartu koolkonna saavutustel ja toetub osalt dr Ülle Pärli loengutele. Meetod rõhutab kultuurikonteksti ning intertekstuaalsuse osa kirjanduse loomisel, aga ka mõistmisel. Tähendust konstrueerides võib lugeja autorist ja tema eesmärkidest kaugenda. Kujukas näide on Jaan Kaplinski kultusluuletus „Vercingetorix ütles“. Aastakümneid on seda tõlgendatud kui Nõukogude Liiduga vägisi ühendatud Eesti allegooriat. Autori väitel kirjutas ta aga lihtsalt loomingulise fantaasia ajaloolise Vercingetorixi sõnadest tema kodumaa vallutajate imperaatorile. Modernismiajastu kooli absoluutne tõde on õpikus asendunud postmodernse ajastu paradigmaga, kus tõde on suhteline ja muutuv. Omandades oskuse lugeda tekste eri moel või mõista pealtnäha erinevate tekstide ajastulist / kultuurikontekstuaalset sarnasust, peaks paranema õpilase toimetulek reaalses elus, sest ta suudab kohaneda, areneda ja vajaduse korral oma seniseid tõekspidamisi ümber hinnata, säilitades ühiskonnas tunnustatud alusväärtused.

Märkide sidusus

Õpilase afektiivse potentsiaali äratamiseks on toimetajad Õnne Kepp ja Maarja Valk lisanud võimalikult palju illustratsioone, kommentaare ja autorite ning teoste saatusega seotud seiku. Nii ilmestab lõiku Roland Barthes´i läbimurdeteosest „Autori surm“ lisateave, et autor põdes 1930. aastate lõpus raskekujulist tuberkuloosi, kuid pääses selle tõttu II maailmasõja lahingutandritelt, üks surmaoht välistas teise, kuid jättis surma teema eeldamisi Barthes´i teadvusse. Samas on pealkiri „Autori surm“, originaalis „Mort d´auteur“, kalambuurne, luues prantsuskeelsele alglugejale seose keskaegse kirjandusteosega „[Kuningas] Arthuri surm“, originaalis „Mort d´Arthur“. Saamasuguseid seoseid luuakse illustratsioonidega. Näiteks käsitletakse autori vaadet kirjandusele, mh autobiograafiaid. Väide, et autor loob lugejale endast sellise pildi, nagu ta ise soovib, on illustreeritud vigase kunstniku Henri de Toulouse-Lautreci autoportreega, kus ta oma invaliidsust varjab. Olulisemaid teemasid kinnistavadki suuremad illustratsioonid tekstis ja lisateave lehekülgede servapaneelidel. Viimased tutvustavad lühidalt tekstis mainitud isikuid, selgitavad vähem tuntud sõnu ja kommenteerivad põhiteksti või, nagu Kaplinski luuletuse puhul, polemiseerivad sellega. Lisatud on viiteid, kust huvi korral lugeda nt kriitilisi artikleid kõnealuste teoste kohta. Nii õpetaja kui õpilane peaks saama kasu analüüsitavate tekstide paigutamisest teooriaga samade kaante vahele.

Selle kõik on kujundaja Heisi Väljak oskuslikult liigendanud, rööpinfo toetab põhiteavet ka visuaalselt, üleminek paneeli tekstidesse on viidud põhiteksti sisse, mistõttu pole võimalik taustamaterjali eirata. Raamatu lõpus on põhjalik bibliograafia.

Lisaväärtusi

Lepiku ja Kessi õpik peaks olema hea uuendus ka õpetajale. Võimalus astuda sammuke edasi kanoonilisest paradigmast autor-tekst-lugeja loob head tingimused õpetaja ning õpilase partnerlusele. Selle õpiku kaudu loodavad autorid tõsta huvi mitte pelgalt päevakajalise ilukirjanduse vastu, vaid kujundada õppeprotsessi käigus ja selle tulemusel arusaam, et kogu meie elu alus on intertekstuaalsus, oleviku ja mineviku, aga samas ka eri kultuuride ja keelte pidevalt taasloodav side. Tähed ja sõnad on ühtaegu nii kirjanduse kui ühiskondlike suhete ehituskivid. Neile tilkuv vesi voolab noore kirjandusuurija mõttemaailma, kastes mitte pelgalt teadmisi, vaid ka oskusi rakendada neid ühiskonnas tunnustatud väärtuste, sealhulgas kirjanduse enda edendamisel.